Liiklussüüteod

oli sõiduk Mazda 6 (reg.nr XXX) pargitud autopesula väljasõidu ukse juurde ning auto ees seisis meesterahvas, kes kontrollimisel osutus sõiduki omanikuks P. Lassi. Vaidlust ei ole ka selles, et P. Lassi juhtis 24.07.2024 kella 00.40 ajal Tallinnas Pärnu mnt 552 juures mootorsõidukit Mazda 6 registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis. Tunnistajate ütlustest ning indikaatorvahendi kasutamise protokollist ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist nähtub, et P. Lassil olid silmnähtavad joobetunnused ning vahetult pärast kinnipidamist kontrollis tunnistaja P.M. tema joovet indikaatorvahendiga, mis näitas mõõtetulemiks 0,97 mg/l. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt kasutati 24.07.2024 kell 00.52 P. Lassi seisundi kindlaks tegemiseks indikaatorvahendit Alcoquant 6020 plus nr A432901, mille näit oli positiivne ehk 0,97 mg/l. Samuti tuvastati joobeseisundile viitavad tunnused: häiritud reaktsioonikiirus, alkoholilõhn suust, aeglane ja segane kõne, kerged häired koordinatsioonis. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 24.07.2024 kella 01.22-01.27 ajal P. Lassi seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0066 (taatlemistunnistuse nr TTRC-2400018). Tõendusliku alkomeetri näidud olid esimesel juhul 1,16 mg ja teisel juhul 1,09 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/-0,10 mg/l, seega oli lõpptulemus 0,99 mg/l. Seega leiab kohus, et alkoholijoove on P. Lassil tuvastatud kooskõlas KorS § 38 lõikega 1. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et alkoholi hulk P. Lassi poolt väljahingatavas õhus vastas LS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud määrale auto juhtimisel. P. Lassi ei ole vaidlustanud temal mõõdetud joobe määra. Samuti kinnitavad tema ütlused, et ta jõi 23.07.2024 päeva jooksul viina ning viimane tarvitamine oli kella 23.00 paiku, siis oli tal plaanis koju sõita, mis asub umbes 5 km kaugusel. Enne rooli minekut oli enesetunne hea, kuid teadis, et päris kaine ei ole. Kohapeal puhus indikaatorvahendisse ning seejärel toimetati ta jaoskonda, kus ta puhus tõenduslikku alkomeetrisse, mille lõplik näit oli 0,99 mg/l. Samuti on P. Lassi 24.07.2024 kell 00.52 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtuvalt kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, s.o kahtluse tõttu, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Seega on süüdistatava ja tunnistajate ütluste ning muude kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega leidnud tõendamist, et P. Lassi juhtis tahtlikult 24.07.2024 kella 00.40 ajal Tallinnas Pärnu mnt 552 juures mootorsõidukit Mazda 6 registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove – väljahingatavas õhus 0,99 mg/l), millega ta rikkus LS § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 ning KorS § 36 lg 1 nõudeid. Tulenevalt eeltoodust on täidetud KarS § 424 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. KarS § 16 lg 2 sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. P. Lassi objektiivsest käitumisest – tarvitas alkoholi ning istus mootorsõiduki rooli – nähtub, et tegu on toime pandud kavatsetult. P. Lassi poolt antud ütluste kohaselt tunnistab ta, et ta oli sõiduki roolis joobes (kinnitas ise, et jõi viina ning teadis, et päris kaine ei ole) ja ei tohi sõidukit juhtida, kuid vaatamata sellele asus ta sõidukit juhtima, et koju sõita. Eeltoodust järeldab kohus, et P. Lassi käitumine oli eesmärgipärane ning teadlik tegevus. Ta suhtus ükskõikselt oma tegevuse tagajärgedesse ning teadis, et süüteokoosseisule vastav asjaolu saabub või vähemalt pidas seda võimalikuks. Asudes sellises seisundis mootorsõidukit juhtima, näitab see, et P. Lassi pani kuriteo toime kavatsetult. P. Lassi on Harju Maakohtu 04.12.2023 kohtuotsusega nr 1-23-6877 süüdi tunnistatud KarS § 424 lg 2 järgi, seega on tema puhul tegemist isikuga, kes pani mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toime korduvalt ja P. Lassi tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 424 lg 2 järgi kui korduvalt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis.

Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. P. Lassi on süüvõimeline ning KarS 2. ptk. 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. KarS § 424 lg 2 näeb võimaliku sanktsioonina ette kuni neljaaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKK 3-1-1-113-12, p 9.1). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKK 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKK 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 424 lg 2 kontekstis hindab kohus P. Lassi süü suurust keskmiseks. P. Lassi näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust, õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud süüdistatava karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna arvestab kohus P. Lassi kahetsust. Samas ei muuda see olematuks fakti, et P. Lassi seadis oma käitumisega reaalsesse ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja nende vara ning seda juba mitmendat korda. Kohtu hinnangul on P. Lassi näol tegemist liikluses ohtliku isikuga, ta ei ole eelnevast karistusest teinud enda jaoks järeldusi. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimine joobes, on üks raskemaid liiklusalaseid süütegusid ning tegemist on enamohtliku kuriteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Varasemalt mõistetud karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Süüdistatava P. Lassi puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate, sh tema enda huvides. Mõistetav karistus peab suutma panna süüdistatavat aru saama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest. Karistusregistrist nähtuvalt on P. Lassil üks kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 lg 2 järgi. Harju Maakohtu 04.12.2023 otsusega tunnistati P. Lassi süüdi KarS § 424 lg 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kahtlustatavana kinnipidamise aeg 2 päeva karistusaja hulka. KarS § 69 lg-te 1, 3 alusel asendati mõistetud ja ära kandmata vangistus üldkasuliku tööga 538 tundi, mille tegemisajaks määrati 2 aastat. Seega oli P. Lassile juba mõistetud vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga, kuid see ei olnud piisav, et P. Lassi korrigeeriks oma käitumist õiguskorrale vastavaks. Vähem tähtsust ei oma asjaolu, et P. Lassi pani kriminaalasja esemeks oleva teo toime ajal, mil ta pidi sooritama eelmise otsusega määratud üldkasuliku töö tunde ning seda ka alkoholi tarvitamise keelu tingimustes. Olukorras, kus isik paneb uue kuriteo toime temale eelmise kohtuotsusega määratud reaalse vangistuse kandmise asemel üldkasuliku töö tegemise ajal, näitab juba iseenesest, et P. Lassi puhul ei ole tegemist kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga. KarS § 424 lg 4 p 2 näeb ette, et mõistetud karistust ei saa jätta täielikult tingimisi kohaldamata. P. Lassile anti eelmise kohtuotsusega, kui ta tunnistati süüdi mootorsõiduki joobes juhtimises, võimalus hoiduda vanglast, kuid ta ei hinnanud talle antud viimast võimalust ja sooritas pelgalt seitse kuud hiljem uue liiklusalase süüteo. Kriminaalhooldaja on teinud eelmises kohtuasjas ühe erakorraliseettekande, milles taotles karistuse täitmisele pööramist, kuna kriminaalhooldusalune on rikkunud käitumiskontrolli kohustusi, sh hoidis kõrvale üldkasulik töö tegemisest. Harju Maakohus rahuldas 12.03.2025 määrusega erakorralise ettekande ning pööras P. Lassile kohtuotsusega mõistetud

ja osaliselt ärakandmata karistuse täitmisele. Need asjaolud kinnitavad, et P. Lassil on olnud probleeme ka üldkasuliku töö tegemisega. P. Lassi varasem karistatus ning uus kuriteoepisood näitab selgelt P. Lassi ükskõikset suhtumist õiguskorda. Talle on antud eelnevalt võimalus jääda vabadusse ja korrigeerida oma käitumist, kuid P. Lassi ei ole eelnevast karistusest enda jaoks piisavalt järeldusi teinud ning jätkas kuritegude toimepanemist. P. Lassi, teades, et tal on vaja teha üldkasuliku töö tunnid, jätkas ikkagi kuritegude toimepanemist ning oht sattuda vanglasse, ei motiveerinud teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seega on liiklusrikkumiste toimepanemine kujunemas P. Lassi elustiiliks, väljendades sellega oma negatiivset suhtumist kehtivate õigusnormide täitmisse. Eelnevalt mõistetud karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kuna vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole avaldanud isiku käitumisele sellist soovitud positiivset mõju, mis oleks hoidnud teda edaspidi uusi liiklusalaseid süütegusid toimepanemast, tuleb isikule seekord mõista reaalne vangistus, millele tuleb liita seni tegemata üldkasuliku töö tunnid. 04.12.2023 Harju Maakohtu otsusega mõisteti P. Lassile KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo eest karistuseks vangistus 1 aasta ja 6 kuud. Kohtupraktika kohaselt peab iga järgnev karistus samaliigilise süüteo eest olema eelmisest raskem. Seega saab karistuse määr iga uue samaliigilise kuriteo toimepanemise ees minna üksnes raskemaks, sest varasem karistus pole mõju avaldanud. Arutataval juhul järeldub, et vaatamata varasemale karistatusele KarS § 424 lg 2 järgi, jätkas P. Lassi lugupidamatut suhtumist õiguskorda. Seega tuleb reageerida P. Lassi rikkumisele varasema kohtuotsusega mõistetud karistusest rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust. Arvestades kõike eeltoodut ning karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida Peeter Lassit edaspidi kuritegusid toime panemast), leiab kohus, et P. Lassile tuleb KarS § 424 lg 2 järgi mõista karistuseks vangistus 2 aastat. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. Praegusel juhul on P. Lassi temale käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritud kuriteo toime pannud 24.07.2024, s.o ajal, mil ta pidanuks Harju Maakohtu 04.12.2023 otsuse kohaselt tegema üldkasulikku tööd. Kui süüdlast karistatakse uue kuriteo eest vangistusega, on üldkasuliku töö aluseks olnud vangistuse täitmisele pööramine kohustuslik ning mõistetud liitkaristusest tingimuslik vabastamine välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-104-10, p 9). Seega ei ole võimalik P. Lassile mõistetavat liitkaristust jätta tingimisi kohaldamata ning puudub igasugune võimalus P. Lassit säästa vangistuse ärakandmisest. KarS § 69 lg 7 sätestab, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt sama seadustiku § 65 lg-s 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. P. Lassil jäi Harju Maakohtu 04.12.2023 kohtuotsusega määratud üldkasuliku töö tundidest tegemata 312 tundi, mis KarS § 69 lg-s 6 sätestatust lähtuvalt on 10 kuud ja 12 päeva vangistust ning mis pöörati Harju Maakohtu 12.03.2025 määrusega nr 1-23-6877 KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele. Viidatud määrus jõustus täitmisele pööramise osas 13.05.2025. Seega tuleb P. Lassile KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks mõista vangistus 2 aastat 2 kuud ja 12 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka kinnipidamise aeg 24.07.2024, s.o üks päev. Kandmisele kuulub seega vangistus 2 aastat 2 kuud ja 11 päeva, mille kandmist tuleb lugeda alates 06.07.2025, mil P. Lassi asus kandma KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratud Harju Maakohtu 04.12.2023 kohtuotsusega mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistust – 10 kuud ja 12 päeva vangistust. Tunnistades P. Lassi KarS § 424 lg 2 järgi süüdi, peab kohus kohaldama tema suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. KarS § 424 lg 4 p 2 näeb kohtustulikuna ette, et tunnistades isiku süüdi KarS § 424 lg 2 ettenähtud kurteos kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Harju Maakohtu 04.12.2023 kohtuotsusega nr 1-23-6877 võeti isikult lisakaristusena juhtimisõigus ära neljaks kuuks. P. Lassi sellest õppust ei võtnud ning pelgalt seitse kuud hiljem asus ta uuesti mootorsõidukit juhtima juhile keelatud seisundis ning seda olukorras, kus tal oli eelmise kohtuotsuse

järgi kohustus mitte tarvitada alkoholi. Sellest järeldub, et P. Lassi ei tee ega kavatsegi teha vähimaidki korrektuure oma käitumises, ta suhtub ükskõikselt teiste inimeste elu, tervise ja vara kahjustamisse ning tema käitumist pole õiguskuulekale teele viinud ka teadmine, et uued kuriteod võivad kaasa tuua rangemad karistused ja ka varasema karistuse täitmisele pööramise. P. Lassi taoline käitumine põhjendab lisakaristuse kohaldamise vajalikkust ning talle kohaldatav lisakaristus ei saa jääda alammäära või selle lähedasse määra, sest taoline lisakaristuse määr tema õiguskuulekust ei mõjuta. Kohtupraktika kohaselt peab iga järgnev karistus samaliigilise süüteo eest olema eelmisest raskem. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Konkreetse lisakaristuse määra kindlaks tegemisel juhindub kohus lisaks eelnevalt kajastatud asjaoludele ka sellest, et juba eelmise kohtuotsusega võttis kohus P. Lassilt ära juhtimisõiguse neljaks kuuks, kuid see süüdistatavat õiguskuulekusele ei sundinud, mistõttu peab süüdistatavalt juhtimisõiguse ära võtma pikemaks ajaks, mis loodetavasti täidab oma eesmärgi ja süüdistatav liikluses juhina enam pikemat aega ei osale. Neil asjaoludel leiab kohus, et P. Lassile tuleb kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üheks aastaks. Kriminaalasja materjalidest ei ilmne ka selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaksid lisakaristuse kohaldamise. Süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise juba selle üle, mis sellega kaasneb, kuna juhtimisõiguse saanud isikuna on süüdistatav teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võidakse võtta temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Seda enam, et tegemist oli korduva samalaadse rikkumisega. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et LS § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. KarS § 55 lg 1 alusel laieneb lisakaristus põhikaristuse kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 2 sätestab, et asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p-st 2 otsustab kohus, et mootorsõiduk Mazda 6 registreerimismärgiga XXX (asub PPA parklas Rahumäe tee 6/1 Tallinn), tuleb tagastada omanikule või tema poolt volitatud isikule. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulud koosnevad kriminaalasjas kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest makstud hüvitisest ja sundrahast. Kohus mõistab süüdistatavalt P. Lassilt menetluskuluna välja sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 1329 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 199,80 riigituludesse. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Mõjuva põhjusena, mis takistab isikul kõigi tema menetlusega seotud kulude kandmist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav menetluskulusid kanda. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline töötama. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Isikule karistuseks reaalse vangistuse mõistmine ei ole selliseks asjaoluks mis tingiks iseenesest

kohtukulude riigi kanda jätmist. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt RKKKm nr 31-1-105-12, p 7). Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit ning tema maksevõimet, peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p-st 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes KrMS § 306, 311-313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Süüdi tunnistada Peeter Lassi KarS § 424 lg 2 järgi ja mõista karistuseks vangistus 2 aastat. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõista liitkaristus liites Harju Maakohut 04.12.2023 kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistus s.o 10 kuud ja 12 päeva vangistust ja liitkaristuseks mõista 2 aastat 2 kuud ja 12 päeva KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka kinnipidamise aeg 24.07.2024, s.o 1 päeva. Kandmisele kuulub karistus 2 aastat 2 kuud ja 11 päeva. Karistusaja alguseks lugeda 06.07.2025, millest alates kuulub kandmisele 2 aastat 2 kuud ja 11 päeva Välja mõista Peeter Lassilt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 1329 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 199,80 eurot riigituludesse. Kohustada Peeter Lassi tasuma väljamõistetud sundraha ja kaitsetasu

kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 127,40 eurot. Menetluskulud kogusummas 1528,8 eurot tasuda igakuiste maksetena 12. kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, EE522200221013264447 Swedbank AS-is, LHV AS-is EE957700771001523585 või EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is. Maksekorraldusel on kohustuslik märkida viitenumber 99925700021174. Selgitusse võib märkida: „Peeter Lassi 1-25-3768, menetluskulud“. Kohtuotsus on kättesaadav ka e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta ära Peeter Lassilt mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks. Liiklusseaduse § 127 alusel on Peeter Lassi on kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

Mootorsõiduk Mazda 6 reg nr XXX (asub PPA parklas Rahumäe tee 6/1) tagastada Peeter Lassile või tema poolt volitatud isikule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule kolmekümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 01.09.2025.a. Kohtunik Liina Pohlak

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.