1-23-3936/21 - Isikuvastased süüteod - Eluvastased süüteod - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

1-23-3936 Vähemoluline ei ole siin viidata ka kohtueelse menetluse käigule, milles on suured ja olulised tühjad lüngad. Esmalt on kohtule esitatud tõendite pinnalt tuvastatav, et veel 3. märtsil käesoleval aastal, s.o pea kaks aastat pärast XXi surnukeha leidmist, menetleti kriminaalasja KarS § 117 lg 1 tunnustel (vt nt 03.03.2023. a ekspertiisiakti nr x lähteandmeid, tl 105), kuigi juba 03.01.2022. a esitati surnu kohtuarstliku ekspertiisi tulemus (tl 60), milles sedastatud vigastuste tekkemehhanism ja pärast seda kriminaalasja endiselt KarS § 117 lg 1 tunnustel menetlemine tekitab paratamatult mulje, et menetlust viidi läbi lohakalt, see ei olnud prioriteetne. Lisaks nähtub asjaolude kogumist, et rõhuvas osas menetluse vältel on YYd käsitletud tunnistajana, määravad tõendid temale kahtlustuse esitamiseks näivad olevat tekkinud käeoleva aasta märtsis beežile särgile tehtud ekspertiisi tõttu (kahtlustus esitati 3. aprillil 2023. a, vt 09.10.2023. a ipr lk 40). Kui YY vahetult pärast XXi surnukeha leidmist, s.o 08.07.2021. a tunnistajana üle kuulati, ei tekkinud aga kellelegi kahtlust, et just teda kahtlustatavana käsitleda, kuigi üldiste kriminoloogiliste seaduspärade järgi tuleks esmalt välistada kahtluse alt (või saada piisavalt kinnitused kahtlusteks, kui n-ö jäljed on veel värsked ja jahtumata) just lähimad isikud, kellega viimati teadaolevalt kontaktis oldi. Kohtu siseveendumuse kujunemise juures pole vähem oluline seegi, et laiba avastamise järel eeldatavad vahetud YYa kokkupuuted (avalduse) professionaalsete menetlejatega, ja kasvõi YYa väljanägemine, ei tekitanud politseis mitte vähimatki kahtlust, et teda pidada kahtlustatavaks antud tapmises – mitte vähimatki. YYa on kirjeldanud oma habrast olekut sellel ajal, kus päevade sisuks oli alkoholi kuritarvitamine ja mäluprobleemid ning ta oli laiba leidmise sündmusest väga ehmunud ja värisev. Seda võib tuvastada ka WWi ütluste alusel ja lisaks seda, et väliselt puudusid tal kuriteole viitavad märgid (tal olid nt terved käed, puhtad riided), et teda saaks seostada nn veretööga (09.10.2023 ipr lk 24). Asjas ei ole ja kohtuvaidluses samuti esitanud prokurör ühtegi vastuväidet tunnistaja WWi ütluste vastu, miks peaksid olema need ebausaldusväärsed. Käesolevas asjas ei tekkinud kellelgi soovi YYd või ka teisi XXi sõpru kontrollida viisil, mis võimaldaks kummutada kahtlused, et just nemad niivõrd raske isikuvastase kuriteo toime võisid panna. Siit saab üksnes järeldada praeguses staadiumis kooskõlas KrMS §-ga 7, et puudusid siis ilmselt tõesti igasugused välised indikatsioonid sellise kahtluse tekkimiseks. Sisuliselt magati maha igasugused võimalused vahetult tõendeid koguda ja kontrollida – teha näiteks läbiotsimisi isikute kodudes (kus liikus, ööbis ja hoidis oma asju YY jms), kellega XXil teadaolevalt viimased kontaktid olid, kasvõi nende välistamiseks. See kõik on jäetud õigel ajal tegemata, midagi määravalt selgitavat hiljem juurde aga tegelikult ei tekkinudki ning nüüd taotletakse kohtult niivõrd suure abstraktsiooniastmega ja üle lünkade hüppega tõendikogumile tuginedes isiku I astme kuriteos süüdimõistmist ning aastatepikkuse vangistusega karistamiseks. Kohtupraktikas on juurdunud põhimõte, et kohus ei tohi ühelt poolt süüdistusele seada liiga rangeid nõudeid. Siit ei saa aga järeldada, et nõudeid ei oleks üldse ranged ja piisavad ning kohus saaks olulises asjade n-ö sulgeda silmad, sest teisalt jälle ei tohi kohtuotsus tugineda oletustele, peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, sealjuures otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12 jj).

1-23-3936 Kohtule esitatud tõendite kogumile tuginedes on võimalik tuvastada järgnev sündmuste käik. 06.07.2021. a veetsid XX ja YY ühiselt aega. Nimetatud asjaolu on tõendamist leidnud 13.07.2021. a asitõendi vaatlusprotokolliga (tl 51-54), millest nähtub Q AS turvakaamera salvestiste vaatlus, et 06.07.2021. a kell 9.13 kõnnivad tänaval kaks meesterahvast, kes on protokolli kohaselt tuvastatud kui YY ja XX. YYl on seljas lühikeste varrukatega beežikat värvi murtava kraega särk, XXil lühikeste varrukatega tumedat värvi särk. Samuti on tunnistaja SS (09.10.2023. a ipr lk 4-5) kinnitanud, et päev enne XXi surma nägi ta Y ning X koos poe juures, kust edasi suunduti parki ning XXil oli 0,5 liitrine viinapudel ühes. Tunnistaja ütlusega selles osas ühtivad ka süüdistatava kohtuistungil antud ütlused (09.10.2023. a ipr lk 33-34), mille kohaselt 06.07.2021. a käis ta koos X hommikupoole poes, X ostis 0,5 liitrise viina, pärast mida mindi parki istuma ning sealt juba edasi X juurde. YY ütlused, et pärast pargis viibimist mindi XXi juurde, ühtivad tunnistaja VVi ütlustega (09.10.2023. a ipr lk 10-11), mille kohaselt 06.07.2023. a õhtusel ajal nägi ta süüdistatavat XXi juures rõdul ning süüdistatav vestles (mõmises) kellegagi. Muus osas kohus peab tunnistaja VVi ütlusi täiesti ebausaldusväärseteks. Nt tunnistaja kirjeldas, et ajal kui VV oli rõdul, siis kannatanu oli põrandal ja mõmises, ehkki kannatanut ei olnud võimalik õuest üldse näha isikuid ja tegevusi rõdu äärest allpool, sest rõdu äär ei olnud läbipaistev, vaid betoonist. Samuti justkui teadis ta rääkida, et vahepeal käis YYad põrandal olnud kannatanut patsutamas jne. Eeltoodut kõike polnud võimalik aga näha tunnistajal, samas tunnistaja andis elavaid kirjeldusi väidetavalt nähtust. Kohus leiab, et tunnistaja on ilmselgelt ajanud segi oma arvamused või teiste arvamused ja hüpoteetilised mõttekäigud, sest tema võimalik mälestus on saastunud teadmata ebaobjektiivsest asjaoludest ja neid ei saa eraldada. Seega tunnistaja ei saanud näha korteri sisemusse, mida ta väitis olevat näinud ning lõpuks tunnistaja ütles, et ta siiski ei ole ka kindel, kas kannatanu oli põrandal. Kohus kokkuvõttes nõustub kaitsja väidetega, et tunnistaja on valdavas osas ebausaldusväärne, eluliselt mitteusutav ning tema arvamused (sh eeldused) ei saanud tekkida tal tema enda kuuldu ja nähtu pinnalt. Süüdistatav on kohtule antud ütlustes kinnitanud, et ta ei mäleta 06.07.2021. a õhtust mingist hetkest alates enam midagi, kuid ärkas järgmisel päeval, s.o 07.07.2021. a oma kodust pärast lõunat või õhtupoole (09.10.2023. a ipr lk 34-35). Asjaolu, et tunnistaja SSi ütluste kohaselt (09.10.2023. a ipr lk 4-5) magas süüdistatav tol ööl tema juures ja läks sealt hommikul XXi otsima, kui avastas ta surnukeha, ei ühti teiste kohtule esitatud tõenditega. Esmalt avaldati kohtuistungil tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks viidatud asjaolude suhtes tema kohtueelsel menetlusel antud ütlused (09.10.2023. a ipr lk 6), mis ei ühti kohtule istungil esitatud versiooniga. Samuti ei ühtinud SSi istungil antud versioon selles osas ka ei süüdistatava ega tunnistaja WWi ütlustega, samuti Häirekeskusele tehtud kõne ajaga. Milles siis tegelik probleem? Sisuliselt SSi kohtueelsel uurimisel antud ütlused oleksid kooskõlast teiste tõenditega, kuid kohus ei saa võtta kohtuotsuse aluseks SSi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tõendite järgi ei ole läbivalt vaidlust, et nii süüdistataval kui SSil on olnud tõsiseid probleeme alkoholi kuritarvitamisega ja sellest võib olla seletatav ka SSi ütluste erinevus, mingit motiivi ega muud seletust ütluste erinevusele ei ole. SSi ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutab kellaaega ja ajataju. Seega tema poolt väidetud sündmused võisid aset leida, kuid täiesti sassis on temal ajaline telg, sh hommik ja õhtu.

1-23-3936 Süüdistatava ütlustest tuleneb, et mingil hetkel 06.07.2021. a õhtul pidi ta XXi juurest koju ära minema, kuivõrd kodust ta ärkas. See asjaolu ühtib üheselt ka tunnistaja WWi ütlustega (09.10.2023. a ipr lk 22), mille kohaselt nägi ta 06.07.2021. a kella 22 paiku oma koeraga õhtust jalutuskäiku tehes XXi lasteaia ees kivi peal kahe venelasega istumas, XX oli purjakil ja seal ei olnud YYad. Seega saab viidatud ütlustega lugeda tuvastatuks asjaolu, et YY oli selleks ajaks juba koju läinud, kuivõrd ca 3 tundi varem oli ta olnud XXi juures, kella 22 paiku aga nähti XXi juba teise seltskonnaga väljas ning järgmisel päeval ärkas YY oma kodust, mitte SSi juurest. YY läks enda ütluste kohaselt pärast kodus ärkamist (mis toimus pärast lõunat või isegi õhtupoole) alevi vahele ringi liikuma, kui ühel hetkel mõtles, et läheb vaatab, mida teeb XX (09.10.2023. a ipr tl 35). See toimus õhtupoole ning X korterist leidis YY XXi, kellel tema hinnangul hingamismärke ei olnud ning kes oli üleni verine. Oma ütluste kohaselt käis YY sündmuspaigal paljajalu, ta läks X ligi ning liikus tema korteris ka ringi, mh viitas köögis käimisele (09.10.2023. a ipr lk 35-36, 39). Pärast X avastamist läks YY enda sõnade kohaselt kohe S (tunnistaja SS) juurde, kellele ta nähtust rääkis ning kellega koos tagasi XXi korteri juurde mindi, kust SS tegi kõne Häirekeskusesse. Need ütlused ühtivad ka tunnistaja SSi ütlustega osas, mis puutub seda, et Y teatas S halbadest uudistest, misjärel mindi koos X juurde ning kus tunnistaja SS ka Häirekeskusele kõne tegi (09.10.2023. a ipr lk 6-7). Kohtule esitatud MIS-andmebaasi väljavõttest nähtuvalt (tl 50) tehti kõne Häirekeskusele 07.07.2021. a kell 20.24, mis läbi ajalise telje ühtib loogiliselt ja vastuoludeta YYa ütlustega tema 07.07.2021. a kodus ärkamise aja, käimiste ja surnukeha avastamise osas. Kokkuvõtvalt on tuvastatud järgnev: 1) YY ja XX olid 06.07.2021. a hommikust saadik koos, esmalt käidi poes, seejärel pargis ning pärast seda mindi XXi juurde viina võtma; 2) mingi hetk enne kella 22 oli YY XXi juurest lahkunud, kuivõrd tunnistaja WW nägi kella 22 ajal XXi teise seltskonnaga lasteaia juures istumas, XX oli purjus ning seal ei olnud YYad; 3) tunnistaja WW oli viimane tunnistaja, kes nägi kannatanut elusana; 4) YY ärkas kodust 07.07.2021. a pärastlõunal ning läks alevi peale ringi liikuma; 5) 07.07.2021. a õhtusel ajal enne kella 20.24 läks YY sõber XXi otsima, kui avastas tema surnukeha ning läks sellest teavitama sõber SSile, kellega koos sündmuspaigale naasti ning kell 20.24 Häirekeskusesse helistati. 6) 07.07.2021 ei sündmuskohale SSi ja YYa poolt vahetult kutsutud politseiametnikud (sh järgnevatel päevadel, kuudel jne) ega WW KrMS § 66 lg 2-1 p 2 mõttes ei taju YYa poolt mingeid indikaktsioone, et mis tekitaks kahtlusi või kasvõi oletusi sellest, et YYad seostada tapmisega.

1-23-3936 varasemalt YYga olnud, kuidas nad olid üksteist vastastikku aidanud kuni tunnistaja x. sünnipäevani, mil YY teda reetis. Kohus tuvastab, et tunnistaja x. sünnipäev pidi tema sünniaega arvesse võttes olema xx.xx.xxxx. a, s.o pisut enam kui kuu aega pärast XXi surnuna leidmist. Kuivõrd prokurör taotles tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, on tuvastatav, et kohtueelses menetluses andis tunnistaja UU oma ütlused 11.11.2022. a (09.10.2023. a ipr lk 17), s.o pärast seda, mil tema ja YY suhted keeruliseks olid läinud. Väidetavalt YYa oli teda reetnud ja koos M ta elukaaslase kaardi tühjaks teinud ja ei osalenud teatud sigadustes, kuid samas kohtus ütluste andmisel ajal on suhted YYaga uuesti korras. Sealjuures 09.10.2023. a kohtuistungil oli tunnistaja 100% veendunud, et tapjaks ei olnud YY ning esitas oma versiooni võimalikest tapjatest (09.10.2023. a ipr lk 16-18). Tunnistaja ütlustest tuleb mh välja, et nende isikutega, keda ta nüüd kohtuistungil ütlusi andes XXi tapjateks peab, seoses on tunnistaja UU suhtes kohtus käimas kriminaalasi, milles tunnistajat UUu süüdistatakse nende peksmises (09.10.2023. a ipr lk 20). Viidatud kriminaalasi oli alguse saanud umbes 7 kuud tagasi. Seega tuleb tunnistaja UU ütlustest välja järgnev: 1) tunnistaja ja YY olid head sõbrad; 2) 07.07.2021. a leiti XX surnuna; 3) 12.08.2021. a oli tunnistaja x. sünnipäev, mil tema suhted YYga keeruliseks läksid; 4) 11.11.2022. a andis tunnistaja kohtueelses menetluses ütlused, justkui YY olevat paar päeva pärast XXi surnukeha leidmist muretsenud, et ehk tema tappis XXi; 5) ca 7 kuud enne kohtuistungit, s.o millalgi märtsis 2023. a, oli tunnistaja UUul intsident B ning MM, mille järgselt tunnistajat süüdistatakse B ja MM peksmises; 6) 09.10.2023. a kohtuistungil annab tunnistaja ütlused, et on 100% veendunud, et YY ei ole tapnud XXi, vaid seda tegid M. Paratamatult tekitavad tunnistaja sellised hüplikud avaldused kohtus veendumuse, et tunnistaja proovib leida süüdlast XXi surmas just selles isikus, kellega tal parasjagu mingi terav konflikt on. Seetõttu ei saa kohus võtta tunnistaja UU ütlusi tõesena ning jätab need tõendikogumist välja. Kohus peab täiendavalt vajalikuks selgitada ka seda, et isegi kui tunnistaja UU ütlused YY poolt UU avaldatu osas oleksid tõesed, ei oleks vähimalgi määral tegemist otsese süüstava tõendiga. Nimelt on selge, et sõpruskond, kuhu kuulusid nii XX, SS kui ka YY, tarvitasid ohtralt alkoholi. Üldteada asjaolu kohaselt tekitab alkoholi liigtarbimine nn kuritarvitamine ka mäluprobleeme, n-ö mäluauke, milline asjaolu joonistub selgelt välja nii SSi kui ka YY enda ütlustest (09.10.2023. a ipr lk 8, 38) ning alkoholi liigtarbimisele on viidanud ka prokurör ise (09.10.2023. a ipr lk 38). Kui täielike mäluaukudega ning pohmellis YY leiab enda vägivalla tundemärkidega sõbra surnult, võiski inimlikult temas tekkida hirm, aga seda antud kontekstis just oma mälu ebakindluse ja puudulikkuse ees, mis tavajuhul alkoholikuritarvitamise järgselt polnud häiriv, kuid sõbra kaotus ja tekkinud šokk verise laiba avastamise järgselt, tekitas eluliselt mälupildi puudumise tõttu hirmu ja segadust. Antud juhtumil tuleb sellist mõtteavaldust pidadagi lihtsalt inimlikuks reaktsiooniks olukorras, liigse alkoholi tõttu eelmisest õhtust midagi meeles ei ole. Kokkuvõttes siiski peamine on see, et UU ütlustel puudub selline kvaliteet, et sellele võiks usaldusväärselt rajada kohtuotsust, sest ta on ebausaldusväärne tõendiallikas. Samuti isegi kui YYa midagi rääkis UU, ei kajastanud see kindlat mälupilti ja teadmist (omaksvõttu) ning ei ole võimalik seda ka kuidagi muul viisil tuvastada UU täieliku ebausaldusväärsuse tõttu. 7 / 14

3.1.DNA Verekahtlase määrdumisega kohtadest ja süljekahtlusega laigust võeti DNA-proovid ning sündmuskohalt võeti kaasa verekahtlase määrdumisega ajaleht, heledat värki särk, sigaretikonisid. 31.08.2021. a DNA ekspertiisiaktiga nr x (tl 73-85) on tuvastamist leidnud järgmine: 1) enamik verekahtlase määrdumise kohtadest võetud proovidest sisaldasid verd ning tuvastati DNA täisprofiilid, mis langesid kokku XXi DNA-profiiliga, kuid mitte YY ja SSi DNAprofiiliga; 2) sündmuskohalt kaasa võetud sigaretikonidest ühelt saadi DNA täisprofiil, mis on kokkulangev YY DNA-profiiliga, kuid mitte XXi ning SSi DNA-profiiliga. Teiselt sigaretikonilt saadi DNA täisprofiil, mis pärines enam kui ühelt inimeselt, ning milles sai eristada XXi DNA-profiili, samuti ei saanud välistada YY DNA-profiili, välistati SSi DNAprofiil; 3) korteri põrandalt, trepikojast ning plätult võetud proovidest saadi DNA täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult, kuid peamine eristatav DNA-profiil kuulub XXile, samas YY ja SSi DNA-profiilid ei ole seostatavad; 4) süljelaigust saadud DNA täisprofiil pärines enam kui ühelt isikult, kuid peamine eristatav DNA-profiil kuulub YYle, seostatavad ei ole XXi ja SSi DNA-profiilid; 5) sündmuskohalt kaasa võetud kuuest sigaretikonidest saadi DNA täisprofiil, mis pärineb enam kui ühelt isikult, ning milles ei saa välistada XXi ja YY DNA-profiili; 6) XXi parema väikeküüne alt võetud proovist saadi DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt inimeselt, välistada ei saa XXi enda DNA-profiili, kuid YY ja SSi DNA-proov ei ole seostatav saadud tulemustega. Prokurör kohtuvaidluses märkis, et nn välistusmeetodit rakendades, ei saanud tapjaks olla keegi teine peale YYa. Prokurör viitas kohtuvaidluses, et viidatud DNA ekspertiisidega on tuvastatud nii XXi kui ka YY DNA-profiile ning kellegi kolmanda isiku DNA-d sündmuspaigalt ei tuvastatud. Kohtu hinnangul on prokuröri selline väide meelevaldne, kuivõrd näiteks juba XXi küüne alt leiti mitme isiku DNAd, millest üks on seostatav XXi enda DNA-profiiliga, kuid süüdistatava DNA-profiil ei ole kuidagi seostatav. Samuti on punktis 3 viidatud DNAprooviga – mitme isiku DNA, kuid seejuures YY DNA on välistatud. Mis puutub DNA-proovidesse, milles tuvastati ka YY DNA-profiil, on kohus seisukohal, et need üksnes kinnitavad asjaolu, et YY on XXi korteris viibinud, sh seal suitsetanud ja põrandale sülitanud. Tegelikult ju selles igasugune vaidlus ka puudub, et YY ja XX olid 8 / 14

1-23-3936 pikaaegsed sõbrad, et nad 06.07.2021. a koos viina jõid ning seda mh ka XXi korteris, samuti puudub vaidlus selles, et YY XXi surnukeha leidis. Seega ei saa DNA ekspertiisiaktile tuginevalt teha muid kaugeleulatuvamaid järeldusi kui üksnes see, et tuginedes ka teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele kogumis (sh tunnistajate ütlustele) YY viibis XXi korteris vähemalt 06.07.2021. a õhtuni ning ka õhtul 07.07.2021. a, mil ta avastas sealt XXi surnukeha. Seejuures 03.01.2022. a surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti nr x kohaselt (tl 55-71) XXi surm saabus 20-30 tundi enne kohtuarstlikku lahangut, mis teostati 08.07.2021. a kell 11.00. Sellest lähtuvalt saabus XXi surm ajavahemikus 7. juuli kell 05.00 kuni 15.00, ehk koosseisupärase tagajärge saabumise aeg, millele pidid eelnema kausaalsed vastavad vägivalla teod. Seega YYa õhtul XXi korterisse tulles, saigi avastada juba surnu. Mingil vastuseta põhjusel on süüdistusega ette heidetud tegude ajavahemik isegi pikem, s.o ka kuni 7. juuli kella 07.00ni, ehkki ekspert on leidnud, et surm pidi saabuma hiljemalt 7. juulil kell 05.00. Kui kõrvutada eeltoodud asjaolusid täiendavalt ka tunnistaja WW ütlustega, siis ta kirjeldas, et ta jalutab regulaarselt koeraga 3-4 korda õues ja sellest on tal ka tähelepanekud, et 7. juuli hommikul ca poole kuue või isegi 20 minutit enne kuut kuulis ta sõna „vsjo“ XXi korterist, kust aknad olid lahti ja kardinad rippusid välja. Prokurör pidas seda kohtuvaidluses kannatanu surma eelseks korinaks, mis on oletus, jättes samas maha vastamata küsimusi, mis veelgi kinnitavad välistusmeetodis puudusi. WW ütluste usaldusväärsusel puudub kohtul kahtlus, need on loogiliselt ja eluliselt arusaadavad, miks nt kasvõi üldse tunnistaja suudab mäletada selliseid asju, sest pidepunktideks on koeraga liikumise regulaarsus, ilmne, et naabruses tapmise järel on ka kogu kogukonna meeled teravamad ja vahetult sündmusele eelnenud enda tähelepanekud jäävad meelde jms.

1-23-3936 märgistatud jalajälje osas on ekspert jõudnud arvamusele, et jalajälje on jätnud tunnistaja YY oma vasaku jalaga. Seega on tõendatud YY viibimine sündmuspaigal, samuti sinna veriste jalajälgede jätmine, kuivõrd vähemalt tähisega nr 36 jäetud jalajälje osas on tõsikindlalt tuvastatud, et selle on jätnud YY. Samuti on olemas seos tähisega nr 40 ja 41 märgistatud jalajälgede ja YY poolt antud võrdlusmaterjali vahel. Kuivõrd aga jalajäljed on veremäärdumisega, on oluline ka nende jätmise aeg ja viis. Viidatud asjaolu selgitamiseks oli kohtusse asjatundjana kutsutud ütlusi andma Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis jäljeekspert Margo Ritari (09.10.2023. a ipr lk 26-31). Esmalt selgitas asjatundja sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodel nr 57-59 (tl 46) nähtuvate verepritsmete osas, et nende puhul on tegemist löögijälgedega – st kannatanu pea asus sisuliselt verepritsmetest tekkinud „lehviku“ keskel, millest asjatundja järeldas, et kannatanu oli löökide ajal lamavas asendis maas ning kuivõrd esimesest löögist reeglina veri välja ei tule, pidi olema lööke rohkem, mille tagajärjel esmalt tekkis pinnale veri, mis seejärel sai järgnevate löökidega niimoodi lehvikuna laiali lennata. Sisuliselt on ka surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga (tl 60) tuvastatud, et peapiirkonna vigastused tekkisid korduvate järjestikuste löökide tagajärjel. Asjatundja arvamus anti sündmuskoha vaatluse fotode järgi, mis olid kohtugi käsutuses. Asjatundja selgitas ka sündmuskohal fotodele talletatud verejälgede võimalikku kuivamise aega (09.10.2023. a ipr lk 28-29), selgitades esmalt, et sündmuskoha vaatlusprotokolli fotol 57 (tl 46) on näha kahte imbumisjälge vaiba peal ning osa sellest, mis on põrandal, on vereloik. Seejuures vere kuivamise aeg sõltub verejälgede suurusest, kogusest ja sihtpinna iseloomust, s.o kas verejälg on vaibal või parkettpõrandal ja ka väliskeskkonna mõjudest. Väiksemad pritsmed ja verejäljed ja kerged ülekandumisjäljed ja liikumisjärjed on suhteliselt õhukesed ja õhukesed voolamisjäljed võivad ka võivad normaalsetes temperatuuri, niiskuse ja õhuvoolu tingimustes kuivada mõne minutiga ja kui vere kogus on suurem, põrandal on näiteks loik või ta on imbunud kuskile imavasse materjali ja tihkeb kokku, siis olenevalt sellest vere hulgast, siis need vajavad juba pikemat aega kuivamiseks. Seejuures asjatundja ei saanud isegi hinnanguliselt anda vastust küsimusele, kui kaua võis ikkagi aega võtta sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvate imbumisjälgede ja vereloigu kuivamine, kuivõrd selle hindamiseks puudub vajalik alginfo – milline oli temperatuur ja õhu liikumine sündmuskohal (09.10.2023. a ipr lk 29). Järelikult jätavad asjatundja ütlused sisuliselt lõpuni lahtiseks asjaolu, kas süüdistatava poolt on jalajäljed sündmuskohale tehtud vahetult pärast tapmist või mitte, sest asjatundja kinnitas, et pole teada, millal veri imbumisjälgede kohtades ära kuivas (vaip on nagu pitsati padi, samuti vaiba ääres asetsev suurem vereloik parkettpõrandal). Kohus, vaadeldes ka ise sündmuspaiga fotosid, tuvastab, et veriste jalajälgede all on näha täppe, võimalikke veretilkasid (foto nr 40, tl 42 pöördel; foto nr 56, tl 45 pöördel), mille päritolu on teadmata (ka proove ei ole võetud). Need on võimalikud kuivanud veretäpid, mida pole uuritud. Seega pole välistatud, et talla all olnud täpid olid varasemad, ning juba kuivanud verepritsmed, mille peale süüdistatav järgmisel päeval tema poolt toodud asjaoludel võis ka jäljed teha. Süüdistav on ju korduvalt kohtuistungil andnud ütluseid, et kui ta läks X juurde järgmisel päeval, läks ta tema juurde, ütluste järgi lausa X ligi (09.10.2023. a ipr lk 35-36; lk 39), ning seetõttu ei ole välistatud, et X ligi minnes süüdistatava jalad X pea juures olevatest imbumisjälgedest/vereloigust veriseks said. See ei ole ühegi tõendiga, seejuures verejälgede asjatundja ütlustega, kummutatud, kuivõrd ei ole võimalik jõuda järeldusele, et XXi 10 / 14

3.3.Verekahtlase määrdumisega särk Nagu eelnevalt viidatud, võeti sündmuskohalt kaasa ka verekahtlase määrdumisega särk, mille osas prokurör viitab, et tegemist on sama särgiga, mis oli YYl seljas 6. juuli õhtul. Kui vaadelda 13.07.2021. a asitõendi vaatlusprotokolli (51-54) fototabeli fotosid nr 1 ja 2, millel menetleja tundis ära YY, kes kandis beežikat särki, ning võrrelda neid fotosid 23.03.2023. a ekspertiisiakti nr x (tl 112-117) fotodega, siis tegemist võib tõesti olla 6. juulil 2021. a YYl seljas olnud särgiga. Samas täit kinnitust viidatud asjaolule ei ole, kuivõrd näiteks 03.03.2023. a ekspertiisiaktis nr x (tl 105-110) tuvastati üksnes, et ühes särgilt võetud proovis ei saa välistada YYlt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. Samal ajal ülejäänud särgilt võetud proovide puhul ekspert sisuliselt välistas YY bioloogilise materjali sisaldumise proovis. Ehkki tõendite järgi ei ole üheselt tuvastatav, et see särk kuulus YYale, märkis kaitsja ka kohtuvaidluses, et see on võimalik, et see särk on YYa oma. Eelnimetatud DNA-ekspertiisiga sai kinnitust üksnes asjaolu, et veri, mis oli särgil, sisaldas XXi DNA-d. Täiendavalt, ekspertiisiaktis nr x, analüüsiti särgil olevate verekahtlaste määrdumiste tekkemehhanismi. Ekspertiisiaktis jõuti järeldusele, et särgil olevad verejäljed on tekitatud puhta kortsutatud polo särgiga verise pinna pühkimisel. Särgil tuvastati üksnes ülekandumis- ja pühkimisjäljed, kuid mitte verepritsmeid, mille osas kohtus ütlusi andnud jäljeekspert Margo Ritari ütles (09.10.2023. a ipr lk 28), saavad tekkida vedelasse verre mingi esemega löömisel. Beežil särgil verepritsmete puudumine välistab aga üheselt igasuguse võimaluse, et nimetatud särki kanti tapja poolt RRi peksmise ajal, mille tagajärjel saabus viimase surm. Seega juhul, kui asuda seisukohale, et see särk võis kuuluda süüdistatavale, siis sellisel juhul oleks see ka teda õigustav tõend. Asjaolu, et antud särgiga on tapetu verd pühitud viitab ka sellele, et kuriteo jälgi võis olla enam, kuid need on eemaldatud ja ei ole teada, kust, kelle poolt ja millise konkreetse isikuga need jäljed võisid olla seostatavad. Lisaks antud särk asetseb kahel erineval sündmuskoha vaatlusprotokollil erinevates kohtades, s.o ebausaldusväärselt liikudes erinevates tõendites – esiteks gaasiballooni peal (07.07.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll tl 17 ja 18) ja hiljem pesumasina peal (08.07.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll tl 38 pöördel) ning kõik seda olukorras, kui sündmuspaik pidi olema juba tagatud ja menetlejate kontrolli all.

1-23-3936 läbiotsimisel oleks nagunii leitud midagi süüstavat jms). Antud olukorras on ainuõige eeldada, et sellisel juhul välistas ka kohtueelne uurimine võimalike õigustavate (süüdistatavat välistavate) tõendite leidmise, mis oleks välistanud piisavalt või koheselt hiljem ekslikuks osutunud tööversiooni YY vastu. Tuleb aru saada, et selliseid menetlustoiminguid ei saanud sel ajal keegi teine peale politsei ja prokuratuuri läbi viia ning isik sai oma kaitsega hakata tegelema alles siis, kui etteheited talle esitati. Süüdistatav ei ole ka vastava valdkonna jurist ega sarnaste juhtumite asjatundja, ta on x. Ei saa ka eeldada, et ta peaks negatiivseid asjaolusid asuma tõendama ise vastuolus KrMS § 7 lg 2 ja uurimist läbiviinud menetlejate lünki ise täitma, et tema süüd ei eeldataks. Seega ka välistamismeetodi rakendamiseks peavad olema täidetud samuti vajalikud eeldused, antud juhul need puuduvad ja seda rakendada ei saa. Selle kunstlik rakendamine aga annab väära tulemuse. Maakohtule on igati teada, et kohtupraktikas teatud alternatiivide õhku jäämine ei ole automaatselt veel kõrvaldamata kahtlus, vaid nimetatud alternatiive peab kohus samuti hindama ja kaaluma, milline neist tõendikogumi pinnalt järeldades võis esineda suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust. Käesolevalt ei ole väljaspool mõistlikku kahtlust ühtegi asjaolu, mis võimaldaks just YYle XXi tapmist süüks arvata. Sisuliselt kõik kohtule esitatud tõendid jätavad õhku kahtlused, et kõigile YYga seostatavatele tõenditele on olemas inimlik ja loogiline selgitus, kuidas need sündmusega seotud said olla. Kohus juhib tähelepanu ka nende kahtluste hulgale ja sellele, et neid esineb n-ö iga nurga pealt. YYa oli surnukeha avastaja ja sellest teavitaja koos SS ning tõendid, mis viitavad üksnes surnukeha leidjale ja leidmisega seotud asjaoludele, ei ole veel piisavad samastamaks neid tapjaga, sh kui muu tõendite kogum jätab õhku rohkem küsimusi, kui annab vastuseid ja kindlasti ei välista muud tapja või muid tapja isikuid. Süüstavatest tõenditest tuleneva loogika järgi oleks mugav ja ekslik alati iga tapetu leidjat pidada üksnes leidmise asjaolude tõttu ka süüdlaseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2021. a otsuses nr 1-20-1301/35 on sedastatud, et vaid ka ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral tuleb kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Käesolevalt on aga kohtukoosseisu siseveendumuse kinnitamiseks tuvastatud liialt palju kõrvaldamata kahtluseid ja kohtu hinnangul oleks selliste tõendite pinnalt võimalik varajases kriminaalmenetluse staadiumis jaatada üksnes teatud kuriteokahtlust, kuid need tõendid ei sisult ega kvaliteedilt ei ole piisavad isiku I astme kuriteos süüdimõistmiseks. Lisaks on ka küllaltki suur ja oluline osa õigustavaid tõendeid, mida prokuratuur ei ole suutnud ümber lükata. Kohus nõustub ka YY kaitsjaga täielikult selles, et esitatud tõendid ei võimalda YYd KarS § 113 lg 1 järgi süüdi mõista. Kohtule on sisuliselt esitatud hüpotees ja võimalik uurimisorganite lahtine tööversioon, kuid seda ei saa vormida piisavate tõenditega süüdimõistmiseks, eiramata lünki, vastuolusid ja ebaselgusi ning õigustavaid asjaolusid, ilma et selle all ei kannataks ausa menetluse printsiip ja süütuse presumptsioon. Eelneva tõttu tuleb kohtukoosseisu poolt üksmeelselt YY kogu esitatud süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi õigeks mõista. 13 / 14