1-15-1446 15. veebruar 2023 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma, Juhan Sarv ja Heili Sepp Kohtuasi Sergei Lalini vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2022. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sergei Lalini kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Sergei Listov Asja läbivaatamise kuupäev ja 18. jaanuar 2023, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2022. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
Mõista määruskaebemenetluse kulu katteks Sergei Lalinilt riigi kasuks välja 162 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 9. novembri 2015. a otsusega tunnistati Sergei Lalin süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi ja teda karistati vangistusega 10 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel loeti tema lõplikuks karistuseks vangistus 9 aastat 6 kuud ning karistuse kandmise aja alguseks 13. aprill 2015.
2.Viru Vangla esitas 21. juulil 2022 Viru Maakohtule materjali süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks.
Viru Maakohtu 26. septembri 2022. a määrusega jäeti S. Lalin vangistusest vabastamata, kuna kohtu hinnangul jätkaks ta vabaduses suure tõenäosusega kuritegude toimepanemist. Seda põhjendas kohus muu hulgas asjaoluga, et S. Lalinit on korduvalt karistatud ning ta on ka varem käitumiskontrolli nõudeid rikkunud.
1-15-14461-15-1446
4.Maakohtu otsustuse vaidlustas kaitsja, kes taotles süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kaebuses heideti kohtule ette arhiveeritud karistusandmetele tuginemist. Süüdimõistetul on ainult üks kehtiv karistus.
5.Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2022. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Küll aga muudeti esimese astme kohtu lahendi põhiosa ja jäeti sellest välja põhjendused, milles kasutati arhiveeritud karistusandmeid süüdimõistetu elukäiku iseloomustava teabena. Ringkonnakohus märkis, et väljakujunenud kohtupraktika järgi on kustunud karistustele viitamine keelatud.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Ringkonnakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotleb jätkuvalt S. Lalini vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Oht, et süüdimõistetu paneks vabaduses toime uusi kuritegusid, on kaitsja arvates väike.
7.Prokuratuur leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegne vangistusest vabastamine pole põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
8.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kohtumäärustes kajastuvad selged põhjendused, missugused kuriteo toimepanemise asjaolud ning S. Lalinit ja tema elukäiku iseloomustavad andmed tingivad tema vabastamata jätmise ning miks kaaluvad need üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2020. a määrus nr 1-09-3703/83, p 9). Nii on tuvastatud, et S. Lalin pole motiveeritud või võimeline senisest eluviisist lahti ütlema ega mõtle tegude tagajärgedele; tal on alkoholisõltuvus, millest lähtuvaid riske pole ta püüdnud tõsimeeli maandada, ning ta võib alkoholi mõjul panna olmesituatsioonis toime raske kuriteo; tal pole majandusliku toimetuleku oskust, toetavaid lähedasi, tulevikueesmärke ega tegevusplaani oma probleemide lahendamiseks. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega täielikult, mistõttu ei pea määruskaebuse väidete pikemat käsitlemist vajalikuks. II
9.Eeltoodule vaatamata peatub kolleegium ka küsimusel, milline on kustunud karistusandmete tähendus selle üle otsustamisel, kas vabastada isik vangistusest tingimisi enne tähtaega. Ringkonnakohus märkis õigustatult, et Riigikohtu senise praktika kohaselt on KarS § 76 lg 4 alusel vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel keelatud tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele. Sellisele seisukohale asus Riigikohus karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 põhjal, mis sätestab, et registrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on aga õiguslik tähendus vaid sama sätte lõikes 2 loetletud erandjuhtudel. Senises praktikas leiti, et kuivõrd arhiveeritud karistusandmetel oleks isiku varasema elukäigu hindamisele vahetu õiguslik mõju, vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise lahendamine KarRS § 5 lg-s 2 loetletud juhtude hulka aga ei kuulu, ei ole arhiveeritud andmetele toetumine lubatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7.veebruari 2018. a määrus nr 1-14-10087/66, p-d 29–34). Kolleegiumi hinnangul tuleb seda arusaama muuta.
2(5)
1-15-14461-15-1446
10.Senine seisukoht, mis keelab KarS § 76 lg 4 alusel isiku ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel arhiveeritud karistusandmetele tugineda, põhineb KarRS §-s 5 kasutatud mõiste õiguslik tähendus ekslikul tõlgendusel ja seda järgmistel argumentidel.
11.Nagu eespool viidatud, on KarRS § 5 lg 1 kohaselt registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Kolleegiumi hinnangul tähistavad need alternatiivid situatsioone, kus seadus omistab isiku varasemale karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Nii on see karistusseadustiku nende sätete puhul, mille kohaselt on karistatusel õiguslik tähendus isiku vastutuse eeldusena süüteokoosseisu dispositsioonis või teatud õigusjärelmite kohaldamisel. Näiteks peab olema tegemist kehtiva karistusega teo toimepanemise ajal, et saaks rääkida korduvusest kvalifitseeriva tunnusena karistusseadustiku eriosa dispositsioonis (nt KarS § 199 lg 2 p 4). Vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt KarS § 4231). KarS § 200 lg 31 sätestab aga õigusjärelmina, et kui röövimise on pannud toime isik, keda on varem karistatud röövimise või tapmise eest seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimise eest, ei saa mõistetud karistust jätta täielikult tingimisi kohaldamata (vt ka nt KarS § 143 lg 4). Peale selle on mitmes seaduses norme, mis piiravad kriminaalkorras karistatud isikute õigusi: näiteks ei anta saneerimisseaduse § 151 lg 5 p 1 kohaselt saneerimisnõustajana tegutsemise õigust isikule, kellel on karistatus tahtlikult toime pandud kuriteo eest; advokatuuriseaduse § 27 lg 1 p 3 järgi ei tohi advokatuuri liikmeks võtta isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest jne. Kõigil neil juhtudel peab olema tegu veel arhiveerimata karistusega, kuna nad on normis ette nähtud õigusliku tagajärje kohustuslikuks eelduseks.
12.Lisaks on seadusandja KarRS § 5 lg-s 2 langetanud üksikjuhtumite kaupa otsustuse spetsiifiliste eluvaldkondade kohta, kus suurematest riskidest lähtuvalt on kohustus võtta enne õiguslike otsustuste tegemist arvesse ka juba arhiveeritud karistusi. Näiteks peab seaduses sätestatud juhtudel silmas pidama ka arhiveeritud karistusi isikul, kelle töö või teenistus oleks seotud alaealistega (KarRS § 5 lg 2 p 2), kes soovib asuda teenistusse prokurörina (KarRS § 5 lg 2 p 4) või kelle puhul tuleb hinnata tema kui tegevväelase sobivust kaitseväkke (KarRS § 5 lg 2 p 53). Lastekaitseseaduse § 20 lg 1 sätestab, et lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi KarS §-s 89–93, 95–112, 113, 114, 116, 1181, 133–1333, 141–1451, 175–179 või 187 sätestatud kuriteo eest ja seda ka juhul, kui karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi. Avaliku teenistuse seaduse § 15 lg 1 p 2 sätestab, et teenistusse ei võeta isikut, keda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest (vt ka KarRS § 5 lg 2 p 51). Päästeteenistuse seaduse § 72 kohaselt tuleb aga sõltuvalt ameti-, töö- või praktikakoha ülesannetest, millele isik kandideerib, võtta arvesse ka karistusregistri arhiivi kantud andmed, mis võivad edaspidi olla aluseks isiku päästeteenistuja teenistuskohale, ametniku ametikohale, töötaja töökohale või praktikale võtmisest keeldumiseks. Ka nendel juhtudel on seadusega omistatud arhiveeritud karistustele kohustuslik toime.
13.Samal ajal on seadusandja andnud KarRS §-s 20 mitmel juhul veel täiendava õiguse juurdepääsuks arhiveeritud karistusandmetele. Nii võib uurimisasutus saada arhiveeritud andmeid kohtueelse menetluse toimetamiseks (KarRS § 20 lg 1 p 3) ning prokuratuur kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja jälitustoimingu planeerimiseks (KarRS § 20 lg 1 p 7). Kuigi mõlemal nimetatud juhul võib neist arhiveeritud andmeist tuleneda üksikisikule negatiivse toimega järelmeid (nt tuvastatakse modus operandi, mis viib mitme kahtlusaluse seast ühe väljavalimiseni ning tema suhtes täiendavate menetlustoimingute – sh nt jälitustoimingute – tegemiseni), ei ole seadusandja
3(5)
1-15-14461-15-1446 hinnangul erinevalt eelmises kahes punktis käsitletud olukordadest aga tegemist õigusliku tähendusega andmetega KarRS § 5 mõttes.
14.Lahendades küsimust, kas arhiveeritud karistusi võib võtta arvesse isiku ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel, on iseäranis tähelepanuväärne KarRS § 20 lg 1 p-s 8 vanglateenistusele antud õigus saada ja teha arhiveeritud andmeist järeldusi kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamisel. Ühtlasi näeb vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 p 2 ette, et kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peab vangla esitama kohtule muu hulgas kinnipeetava iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse, kinnipeetava ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kinnipeetava ennetähtaegsel vabastamisel tuleb eeskätt anda hinnang just tema edasisele käitumisele, st kas temalt on vabadusse pääsemisel õiguskuulekust oodata või mitte (osutatud määrus nr 1-09-3703/83, p 9; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 19–21). Ebaloogiline ja vastuolus seaduse eesmärgiga – vältida jätkuvalt ohtliku kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist – oleks see, kui kohtul ei oleks retsidiivsusriski hindamisel õigust tugineda arhiveeritud karistusandmetele olukorras, kus seda peab tegema vangla, andes kohtule hinnangu uue kuriteo võimalikkuse ja kinnipeetava ohtlikkuse kohta (VangS § 76 lg 1 p 2). Kuna seadusandja on leidnud, et sellisel juhul ei ole arhiveeritud karistusandmetel vanglateenistuse jaoks KarRS § 5 mõistes õiguslikku tähendust, ei saa asuda seisukohale, et kohtu jaoks saavad need andmed siiski õigusliku tähenduse ja nendele tuginemine on välistatud.
15.Seetõttu leiab kolleegiumi kogu koosseis, et Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel on vaja muuta. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo muude asjaolude kõrval ka süüdlase isikut ja tema varasemat elukäiku. Kumbagi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, jättes samal ajal arvesse võtmata süüdimõistetu eelneva kokkupuute kriminaalõigussüsteemiga. Ennekõike retsidiivsusriski hindamise kontekstis oleks ainetu rääkida süüdimõistetu elukäigust, jättes sellest välja teabe tema minevikus toime pandud kuritegude kohta. Süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Ilmekas näide, milliste reaalsust eiravate tulemiteni kustunud karistuste arvestamise keeld võib viia, on praegune kohtuasi. Nimelt peaks senisest kohtupraktikast lähtudes tegelikkusest irduvalt tõsimeeli väitma – nagu seda süüdimõistetu kaitsja on kaebemenetluses ka teinud –, et S. Lalin on varem kriminaalkorras karistamata ja viibib kinnipidamisasutuses esimest korda. Tegelikult on teda kriminaalkorras karistatud juba üheksal juhul ja vanglas on ta neljandat korda. Oleks meelevaldne öelda, et need faktid on isiku edasise õiguskuulekuse prognoosimisel ja temast lähtuvate riskide hindamisel asjassepuutumatud. Kui seadusandja soovinuks, et süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustamisel tema varasemad kuriteod – või mingi osa neist – rolli ei mängiks, poleks ta pannud KarS § 76 lg-s 4 kohtule kohustust arvestada muu hulgas süüdlase varasemat elukäiku tervikuna. Isiku varasem elukäik hõlmab tema kuritegusid ja karistusi. Järeldus, et KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi, pole eelmistes punktides käsitletud põhjustel vastuolus KarRS §-ga 5. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole aga KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes.
4(5)
1-15-14461-15-1446
16.Arhiveeritud karistusandmete arvestamine ei tähenda, et KarS § 76 lg 4 kohaldamisel jäetaks tähelepanuta isiku vahepealne õiguskuulekas käitumine (selliselt aga Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2018. a otsus nr 4-17-5471/19, p 26; osutatud määrus nr 1-14-10087/66, p 32). Varasemaid üksikkaristusi lahutav ajavahemik on samuti elukäiku iseloomustav asjaolu, mida tuleb asjakohasuse korral isiku edasise käitumise prognoosimisel arvesse võtta. Samas ei saa eirata tõsiasja, et olukorras, kus karistusregistri seadus ei tunne enam karistusandmete kustutamise tähtaja katkemist näiteks uue kuriteo toimepanemise tõttu, kustutatakse ja arhiveeritakse varasemad karistused tihti just viimase – ja pikaajalise – vangistuse kandmise ajal. Kustutatud karistusandmete arvestamise keelu korral võiks see anda ennetähtaegse vabastamise menetluses põhjendamatu eelise neile süüdimõistetutele, kes on toime pannud raske kuriteo. Sarnane on olukord ka käesolevas kohtuasjas.
17.Edasiste õigusvaidluste vältimiseks selgitab kolleegium, et luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele (senise praktika kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-36-16, p 8). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vaid vahistamise abil on võimalik neid riske maandada. Ka kõnealused prognoosid on lahutamatult seotud just kahtlustatava isikuga ning võivad seega olla isikut iseloomustava materjalina asjakohased.
18.Kolleegium rõhutab, et hinnates isikut ja tema varasemat elukäiku (KarS § 76 lg 4) või kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu (KrMS § 130 lg 2), tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb (mutatis mutandis osutatud määrus nr 1-09-3703/83, p-d 9 ja 11; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2020. a määrus nr 1-16-9171/1411, p 11). Seega ei tohi ennetähtaegset vabastamist või vahistamistaotlust arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse ennetähtaegset vabastamist või vahistamistaotlust (mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt) (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2020. a määrus nr 1-20-5036/28, p 14). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteo(kahtluse) sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise või vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks (samas, p 15).
19.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2022. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
20.Riigikohtu 2. novembri 2022. a määrusega arvati menetluskulude hulka S. Lalini kaitsjale määruskaebemenetluses määratud riigi õigusabi tasu summas 162 eurot. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb see summa KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel süüdimõistetult riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.