Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-21-2039 10. november 2022 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Kriminaalasi Margus Reidolfi süüdistuses KarS § 4231 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2022. a otsus Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Vahur Verte, kassatsioon Margus Reidolfi kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs 12. oktoober 2022, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2022. a otsus osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
3.Saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
4.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
5.Mõista Eesti Vabariigilt Margus Reidolfi kasuks välja 1746 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
1.Margus Reidolf anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 4231 järgi. Teda süüdistati selles, et ta juhtis süstemaatiliselt erinevaid mootorsõidukeid ilma juhtimisõiguseta 2019. a juulis kümnel päeval ning 2020. a septembris ja oktoobris viiel päeval. Maakohtu otsus
2.Harju Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsusega mõisteti M. Reidolf süüdistuses KarS § 4231 järgi õigeks. Kohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.
3.Tõendatud on üksnes, et M. Reidolf juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta 9. juulil 2019 ja
18.oktoobril 2020, kuid sellest KarS §-s 4231 nimetatud süstemaatilisuse jaatamiseks ei piisa.
1-21-2039
4.Ülejäänud süüdistus ei leidnud kinnitust. M. Reidolf keeldus kohtuistungil ütlusi andmast. Prokuratuuri hinnangul tõendavad M. Reidolfi süüd tema ütlused, mis ta andis süüdistatavana teise kriminaalasja (nr 1-20-1208) kohtulikul arutamisel 16. oktoobril 2020. Prokurör taotles kohtuistungil nende ütluste avaldamist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 294 p 1 alusel. Kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, võib kohus selle sätte kohaselt lubada poole taotlusel esitada tõendina kohtueelses menetluses või sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi. M. Reidolfi kohtuasjas nr 1-20-1208 antud ütlused ei ole lubatud tõend. Teda süüdistati siis narkokuriteos ja kohtus ütlusi andes ei teadnud ta, et neid võidakse rakendada tema süüdistamiseks süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises. Seega ei saanud ta kasutada KrMS § 34 lg-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest niisuguse süüdistuse vastu. KrMS §-s 294 nimetatud võimalus esitada tõendina süüdistatava teise kriminaalasja raames antud ütlused seondub üksnes grupis toimepandud kuritegude eraldamisega eri menetlusteks. Apellatsioon
5.Maakohtu otsuse apelleeris prokuratuur, taotledes M. Reidolfi süüditunnistamist ja karistamist KarS § 4231 järgi. Apellatsioonis leiti, et M. Reidolfi ütlused kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel on KrMS § 294 lg 1 alusel lubatud tõend. Selleks on ka M. Reidolfi selgitused, mis ta andis praeguses kriminaalasjas prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures ja mis avaldati istungil KrMS § 294 lg-s 1 sätestatud korras. Need tõendid kinnitavad M. Reidolfi süüd. Ringkonnakohtu otsus
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. juuni 2022. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
7.Ütlused, mille M. Reidolf andis süüdistatavana kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel, on lubamatu tõend, sest nende kasutamine rikuks enese mittesüüstamise privileegi. KrMS § 34 lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad põhimõtte, et väga olulise ning vahel kohtuasja käiku määrava otsustuse – kas anda ütlusi või keelduda nende andmisest – peab kahtlustatav või süüdistatav tegema teavitatult. Otsustamise vältimatuks eelduseks on mõistmine, millist kuritegu isikule ette heidetakse. M. Reidolf nõustus 16. oktoobri 2020. a kohtuistungil ütlusi andma, teades, et tema räägitut käsitletakse üksnes talle KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuse kontekstis. Enne ütluste andmist ta süüdistuse ega kahtlustusega KarS § 4231 järgi arvestada ei osanud, kuna selles teos alustati menetlust alles 18. oktoobril 2020. Samuti leidis esimese astme kohus erialakirjandusele viidates õigesti, et teise kriminaalasja raames antud ütluste tõendina avaldamine KrMS § 294 tähenduses seondub üksnes grupis toime pandud kuritegude eraldamisega eri menetlusteks.
8.Ka prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures antud kahtlustatava selgitused ei ole ütlusteks, mida võib esitada KrMS § 294 p 1 alusel iseseisva tõendina, kui süüdistatav keeldub ütlusi andmast. Kahtlustatavat ei kutsuta kohtuniku juurde ütlusi andma. KrMS § 131 lg 3 alusel toimuva küsitlemise eesmärk on prokuratuuri taotluse põhjendatuse vaagimine, mitte tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamine. Ka ei ole eeluurimiskohtunikul kohustust tutvustada vahistatavale tema õigust keelduda ütluste andmisest ja õigust teada, et neid ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu.
2(7)
1-21-2039
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
9.Prokuratuur taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks.
10.Prokuratuur ei jaga KrMS § 294 p 1 kohaldamisel maa- ja ringkonnakohtu käsitlust ning leiab, et kohtud eksisid kriminaalmenetlusõiguse vastu.
11.Süüdistatava poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütluste avaldamisega ei rikuta enese mittesüüstamise privileegi, kui tõendi saamisel järgiti menetlusõiguse nõudeid – teda informeeriti õigustest (sh õigusest vaikida), tagajärgedest (sh sellest, et ütlusi võidakse kasutada tema vastu) ning talle tagati ütluste andmise ajal kaitsja abi. Kriminaalasja nr 1-20-1208 arutanud kohus selgitas M. Reidolfile õigust ütluste andmisest keelduda ja kohtusaalis oli ka tema kaitsja. M. Reidolf langetas teadvustatud otsuse ütluste andmise kasuks ja teadis, et neid võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Seega on tema ütlused KrMS § 294 p 1 alusel kohtus tõendina esitamiseks lubatavad.
12.Kahtlustatava ütlusi, mille ta annab prokuratuuri vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures, saab KrMS § 294 p 1 alusel tõendina kasutada kindlasti juhul, kui kohus on tutvustanud enne isiku küsitlemist talle tema õigusi ja kohustusi. Vahistamisistungi protokollist selguvalt M. Reidolfi puhul see nii ka oli, sh oli talle selgitatud õigust keelduda ütluste andmisest. Vaatamata sellele soovis ta vabatahtlikult kahtlustuse kohta ütlusi anda, tehes seega teadvustatud otsuse enese mittesüüstamise privileegist loobuda. Kohtuistungil osales ka kaitsja. Seega vastab M. Reidolfi küsitlemine kahtlustatava menetlustoimingule allutamise nõuetele ja tema küsitlemine sisuliselt ütluste andmisele. Kassatsioonivastus
13.M. Reidolfi kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige ning kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Olukorras, kus isik on varasemad ütlused andnud süüdistatavana, lähtudes eeldusest, et ta annab ütlusi süüdistusaktis kirjeldamist leidnud asjaolude ja sündmuste kohta, ei ole nende ütluste KrMS § 294 p 1 alusel kasutamine teise, uusi asjaolusid ja uut etteheidet käsitleva kriminaalasja tõendamiseks lubatav. Vahistamisistungil antud ütlused ei ole käsitatavad menetlejale antud ütlustena, kuna eeluurimiskohtunik ei ole kohtueelses menetluses menetleja. Tunnistaja ütlus on edastatud ja nõuetekohaselt fikseeritud teave isiku poolt tajutud tõendamiseseme asjaolude kohta, samas kui seletus on sisult laiem ja selles võib sisalduda ka isiku hinnang või arvamus tajutu kohta. Ka ei olnud M. Reidolfit küsitlemisel tema õigustest nõuetekohaselt teavitatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus jätsid prokuratuuri esitatud tõendid – KrMS § 294 lg 1 alusel esitatud süüdistatava varasemad ütlused – alusetult tõendikogumist välja. Riigikohus peatub esmalt süüdistatava ütlustel, mis on antud teises kriminaalasjas (I), ja seejärel vahistatu küsitlemisel antud selgitustel (II). Viimasena võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise küsimuse (III). I
3(7)
1-21-2039
15.Maa- ja ringkonnakohus leidsid ekslikult, et KrMS §-s 294 sätestatud võimalus kasutada süüdistatava ütluste andmisest keeldumise korral tõendina teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi kohaldub üksnes grupis toime pandud kuritegude korral, kui kriminaalasjad on eraldatud KrMS § 216 lg 2 alusel. Oma arvamuses tuginesid kohtud õiguskirjandusest pärit väitele (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, § 294 komm 1.2), millel puuduvad põhistused. Sellele seisukohale ei leia tuge ka kõnealuse menetlusnormi tekstist ega seaduse eelnõu seletuskirjast (599 SE, Riigikogu XI koosseis).
16.Asudes sisustama määratlust teises kriminaalasjas sellele vastandliku tähendusega – samas kuriteos – on kohtud toiminud ebaloogiliselt. Piirangud varasemal ristküsitlusel antud ütluste kasutamisele sätestab KrMS § 2862, mis ei kitsenda teisi kriminaalasju mingit kindlat tüüpi juhtumitega. Selles sättes nähakse ette, et varasema ristküsitluse käigus antud ütlused nii samas kui ka teises kriminaalasjas on tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud.
17.Maa- ja ringkonnakohus leidsid õigesti, et olulise menetlusõigusliku garantiina tuleb KrMS § 294 p 1 kohaldamisel arvestada põhiseaduse (PS) § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva keeluga sundida kedagi tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se ipsum accusare-põhimõte). Kohtud jõudsid aga valele järeldusele, et kui KrMS § 294 alusel saaks kasutada tõendina mistahes muu kriminaalasja kohtulikul uurimisel antud ütlusi, siis läheks see alati lubamatult vastuollu süüdistatava enese mittesüüstamise privileegiga.
18.Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2017. a otsus nr 4-16-6037/46, p 17.) EIK on väljendanud ka seisukohta, mille kohaselt tähendab enese mittesüüstamise privileeg seda, et prokuratuur peab suutma kriminaalasjas tõendada isiku süü selliselt, et ei tugineta mingilgi viisil isiku tahte vastaselt tema kaasabil saadud tõenditele (vt EIK 11. juuli 2006. a otsus nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 100). Seejuures on EIK toonitanud, et õigus end mitte süüdistada ei kaitse süüstava väite kui niisuguse avaldamise eest, vaid tõendite kogumise eest sunni või surve teel. Just sunni olemasolu on see, mis annab aluse kahelda, kas enese mittesüüdistamise õigust on järgitud. (Vt EIK 13. septembri 2016. a otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p 267.)
19.Eelmärgitut arvestades leiab kolleegium, et kui süüdistatavat on varasemal ristküsitlusel nõuetekohaselt teavitatud õigusest keelduda ütluste andmisest ja sellest, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu, ning ta on loobunud vabatahtlikult vaikimisvõimalusest, siis ei ole süüdistatava enese mittesüüstamise privileegi varasema kriminaalasja arutamisel antud ütluste avaldamisega üldjuhul rikutud. KrMS § 294 p 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel oma õigust ütlusi mitte anda, saab esitada tõendina tema ütlused, mille ta andis mistahes teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel.
20.Asjaolul, et eelnev kriminaalasi ei olnud arutatava kuriteoga sisuliselt seotud, ei ole tähtsust. Oluline on see, kas ütlused, millele soovitakse tugineda, võidi saada sunniga või muul isiku tahet eiraval viisil. Olukorras, kus ütlused saadi oma õigustest teavitatud inimeselt, kohtu kontrolli all ja kaitsja juuresolekul ning ütluste usaldusväärsust sai kontrollida ristküsitlusel, pole enamasti põhjust eeldada, et ütlused saadi surve all. Tõenäosus, et enese mittesüüstamise privileegi on 4(7)
1-21-2039 rikutud, on aga iseäranis väike siis, kui vaidlusalused ütlused olid osa kaitsetaktikast ja süüdistatav andis need kaitsja küsimustele vastates. Praeguses asjas just nii oligi. II
21.Teiseks leiab kolleegium, et kui süüdistatav keeldub kohtuistungil ütluste andmisest, siis saab vahistamistaotluse läbivaatamisel eeluurimiskohtuniku juures antud selgitused esitada kohtule tõendina KrMS § 294 p 1 alusel.
22.KrMS § 131 lg 3 näeb ette, et vahistamismääruse tegemiseks küsitleb eeluurimiskohtunik vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kolleegium leiab, et teave, mille kahtlustatav sellisel küsitlusel eeluurimiskohtunikule edastab, saab olla KrMS § 63 lg 1 tähenduses kohtueelses menetluses menetlejale antud ütlusteks (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010 otsus nr 3-1-1-67-10, p 12).
23.Kaitsja välistab selgituste käsitamise ütlustena eeskätt argumendiga, et kohus ei ole menetleja. Ringkonnakohus viitas omakorda KrMS §-le 212 tuginedes, et eeluurimiskohtunik ei toimeta kohtueelset menetlust. Kõnealust sätet, mis nimetab uurimisasutusi kohtueelse menetluse toimetajateks, ei saa siiski vaadelda lahus kriminaalmenetlusõigusest tervikuna. Säte peegeldab vastutuse jaotumist kriminaalmenetluse etappide lõikes, kuid ei tähenda, et üksnes uurimisasutuse tehtud menetlustoimingutel tekivad tõendid. Menetlustoiminguid – sh selliseid, mille käigus talletatakse ütlusi – saab teha ka prokuratuur (KrMS § 213 lg 1 p 1), kuigi ka teda KrMS § 212 lg 1 kohtueelse menetlejana ei nimeta. KrMS § 16 lg 1 kohaselt ongi kriminaalmenetluses menetlejad kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. Kuigi KrMS § 211 toonitab uurimisasutuse ja prokuratuuri keskset rolli kohtueelses menetluses, siis on täiendava põhiõiguste kaitse tagamiseks antud üksikud kohtueelse menetluse toimingud ka eeluurimiskohtuniku kontrolli alla. Neid teostades on kohtunik vaadeldav uurimisasutuse ja prokuratuuriga samaväärse menetlejana ja selliste toimingute käigus kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta antud selgitused on seega käsitatavad menetlejale antud ütlustena. Kuigi vahistatava küsitluse eesmärgiks on prokuröri vahistamistaotluse põhjendatuse kontrollimine, võivad vahistatava selgitused puudutada olulises osas just kriminaalasja tõendamiseseme asjaolusid, sest taotluse põhjendatus eeldab põhjendatud kuriteokahtlust. Lisaks räägib vahistatu selgituste ütlustena käsitamise kasuks ütluste deponeerimise instituut (KrMS § 691). Sellest järeldub, et ütluste andmine eeluurimiskohtuniku juures on loomulik osa kehtivast tõendamise süsteemist.
24.Kaitsja ja ringkonnakohus on osutanud ülemäära suurt tähelepanu sellele, et KrMS §-s 131 ei ole kasutatud sõna ütlused. Nagu ringkonnakohus ka tõdes, ei pruugi ütlused olla alati talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid need võivad olla kirja pandud näiteks äratundmiseks esitamise protokollis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus nr 3-1-1-101-15, p 32, ja 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 16). Äratundmiseks esitamise puhul (KrMS §-d 81–82) ei kasuta seadusandja sõna ütlused. Sarnaselt vahistamisel toimuva küsitlusega on siingi viidatud selgitamisele (KrMS § 81 lg 6 ja § 82 lg 1 p 4). Kõnealuses kontekstis oleks seega kunstlik eristada sisu poolest küsitlemisel antud selgitusi ütlustest pelgalt sellel argumendil, et seadusandja sõnakasutus on olnud erinev. Kaitsja viide Riigikohtu 6. oktoobri 2006. a otsusele nr 3-1-1-86-06 ei ole asjakohane, kuna see ei puuduta kohtuistungil küsitlemisel antud selgitusi, vaid teadmata asjaoludel koostatud seletust väärteoasjas.
25.Selgituste vaatlemist ütlustena ei välista ka see, et seadus ei nõua vahistatavale õiguste ja kohustuste tutvustamist vahetult enne KrMS § 131 lg 3 kohast küsitlust. Ütluste andmise
5(7)
1-21-2039 kontekstis on tõepoolest oluline, et isik teaks oma õigusest keelduda ütluste andmisest ja sellest, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Kahtlustatavat peab teavitama muu hulgas ka õigusest tõlgi ja kaitsja abile (KrMS § 34 lg 1 p-d 1–3). KrMS § 351 nõuab aga, et neid õigusi oleks kahtlustatavale tutvustatud juba enne eeluurimiskohtuniku juures ärakuulamist. Samuti on tõenäoline, et küsitlev eeluurimiskohtunik tutvustab ka ise vahistatavale õigust ennast mitte süüstada. Prokuratuuri üks läbivaid – ja ringkonnakohtu poolt vastamata – väiteid ongi olnud, et praeguses asjas tutvustas kohus süüdistatavale tema õigusi.
26.Õiguste tagamise seisukohalt on oluline ka, et vahistatu küsitlemisel viibib enamasti kaitsja. Nii oli see ka praeguses asjas. Palju vähem tõenäoline on kaitsja kohalolek näiteks kahtlustatavana ülekuulamisel või äratundmiseks esitamisel, kuigi nende toimingutega saadud ütluste kasutamisele KrMS § 294 lg 1 takistusi ei sea. Ei ole mõistlikku põhjust eeldada, et vahistamisel antud selgituste ütlustena arvestamine seaks ohtu isiku enese mittesüüstamise õiguse, kuna kohtus toimuva küsitluse puhul pole üldjuhul ohtu, et isik annab ütlusi sunni all (vt otsuse p-d 18–20).
27.Erinevalt kaitsja kassatsioonivastuses märgitust leiab kolleegium, et ütluste defineerimine jäigalt selle kaudu, kas teave on fikseeritud kindlate nõuete kohaselt (eeskätt KrMS-s otseselt nimetatud uurimistoimingutes), ei ole põhjendatud. See ei oleks ka kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi reeglina lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, mitte mistahes vorminõude eiramisel (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või kui tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2022. a otsus nr 1-20-1208/172, p 32). Seega, kui määratleda vahistamisel antud selgitused ütlustena KrMS § 63 lg 1 ja § 294 tähenduses, tuleb nende lubatavust ja usaldusväärsust hinnata samadel alustel teiste ütlustega, võttes arvesse selle tõendi kujunemise eripära.
28.Ülal loetletud põhjustel leiab kolleegium, et kui eeluurimiskohtuniku ette toimetatud vahistatavale on KrMS § 34 lg 1 p-des 1–3 sätestatud õigusi kohasel viisil ja arusaadavalt tutvustatud ning ta otsustab istungil sellegipoolest selgitusi anda, on selliselt kujunenud ütlused üldjuhul KrMS § 294 lg 1 tähenduses lubatav tõend. III
29.Kuna menetlusseadusest ei ole võimalik tuletada vahistatu selgituste ega teise kriminaalasja ristküsitlusel antud ütluste tõendina arvestamise keeldu, siis jätsid maa- ja ringkonnakohus sellised süüdistatava varasemad ütlused alusetult tõendikogumist välja. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas praegusel juhul olid täidetud eeldused selleks, et kasutada neid tõendeid M. Reidolfi süüküsimuse tõendamisel. Prokuratuur soovis M. Reidolfi kriminaalasja nr 1-20-1208 kohtulikul arutamisel antud ütlustega tõendada tema juhtimisõiguseta sõite juulis 2019, mistõttu võib mainitud ütlustel olla tähtsust M. Reidolfi süüküsimuse lahendamisel. Lubatavate tõendite alusetu väljajätmine tõendkogumist, kui see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2022. a otsus nr 1-18-437/725, p 42).
30.KrMS § 361 lg 1 p 6 ja lg 2 ja § 362 p 2 kohaselt tuleb kohtuotsuse osa, mis on rikkumisest mõjutatud, tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks kohtule, kes rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Eeltoodu alusel tühistab kolleegium Harju Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsuse, aga samuti Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2022. a otsuse osas, millega jäeti prokuröri apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse 6(7)
1-21-2039 süüdistatava õigusabikulude lahendamise osas. Riigikohus saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kuna prokurör taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja kriminaalasja tagastamist ringkonnakohtule, tuleb kassatsioon rahuldada osaliselt.
31.M. Reidolfi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 2106 euro hüvitamiseks. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt osutasid vandeadvokaadid O. Nääs ning Kristi Rande süüdistatavale õigusabi 14 tunni 54 minuti ulatuses ning neid abistas seejuures advokaadibüroo Lextal jurist Elise Altroff. O. Nääsi ja K. Rande õigusabi tunnihind on ilma käibemaksuta vastavalt 170 eurot ning 150 eurot; E. Altroffi töötunni hind on 100 eurot. Kolleegiumi hinnangul jäävad hinnad mõistlikkuse piiridesse. Ajakulu ligemale 15 tundi kassatsiooniga tutvumise ja seisukoha koostamise eest ei ole aga õigustatud, kuna vastuses korratakse osaliselt juba varem esitatud argumente ning uus osa ei ole mahukas. Põhjendatud on arvel märgitud O. Nääsi ajakulu 3 tundi 30 minutit ja K. Rande puhul 24 minutit, kuid E. Altroffi mõistlikuks tööajaks tuleb lugeda 8 tundi. Seega on kassatsioonimenetluse kuluks, mis KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt M. Reidolfile välja mõistetakse, 1746 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.