Rahvatervisevastased süüteod › Narkootikumidega seotud süüteod

Viru Maakohtu 9. juuli 2021. a otsusega tunnistati A. Pukhov süüdi KarS § 184 lg 21 järgi ja teda karistati vangistusega 20 aastat. Lisakaristuseks mõisteti talle riigist väljasaatmine 10-aastase sissesõidukeeluga.

1-20-83081-20-8308 Menetlus ringkonnakohtus

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Pukhovi kaitsjad T. Mällas ja S. Erro. Esimene taotles teo kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ning seeläbi põhikaristuse kergendamist ja lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kaitsja S. Erro soovis teo kvalifitseerimist KarS § 307 või § 184 lg 1 järgi ning karistuse kergendamist. Mõlemad kaitsjad taotlesid alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. veebruari 2022. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja tunnistas süüdistatava süüdi kas KarS § 184 lg 2 p 1 või § 184 lg 21 järgi. Süüdistatavale mõisteti karistuseks vangistus 13 aastat. Ringkonnakohus leidis järgmist.

Maakohtu argumendid ei kinnita süüdistatava tegutsemist grupis. Kriminoloogilised teadmised ja ringkonnakohtu kogemus viitavad sellele, et inimene ei käitle ülisuures koguses narkootilisi aineid üksi. Süüdistatava puhul on üksi käitlemine ebatõenäoline ka seetõttu, et puuduvad viited, et tal oleks olnud sadu tuhandeid eurosid, mille eest neid aineid osta. Niisiis näib süüdistatava üksinda tegutsemine vähetõenäoline. See tõdemus siiski ei võimalda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 jaoks tarviliku kindlusega grupilisust jaatada, sest esineb mõningane tõenäosus, et süüdistatav käitles keelatud aineid üksinda. On võimalik, et süüdistatav hankis need kusagil välismaal või kellegagi koos, aga need teised võisid mingil põhjusel n-ö mängust välja langeda. See on spekulatsioon, kuid näitab, et pole välistatud, et süüdistatav käitles narkootilisi aineid üksi. Teisisõnu, grupilisust ei saa tuletada ainuüksi narkootiliste ainete väga suurest kogusest. Seega pole võimalik väita, et süüdistatav käitles keelatud aineid kaastäideviimise vormis, ega saa tõsikindlalt tuvastada faktilisi asjaolusid, mis täidavad KarS § 184 lg 2 p 1 koosseisu.

Maakohtuga ei saa nõustuda selleski, et süüdistataval oli suure varalise kasu saamise eesmärk. Enamik maakohtu argumente sellise eesmärgi olemasolu ei toeta. Ainus asjakohane kriteerium on narkootiliste ainete kogus. Selge on, et nende müügist saadud kasu pidi ületama 40 000 eurot. Siiski ei tähenda see, et süüdistataval oli suure varalise kasu saamise eesmärk. Seda saaks kindlalt väita vaid siis, kui ta oleks käidelnud keelatud aineid üksi, sest siis oleks ta saanud kogu teenitu endale jätta. Süüdistatav aga ei pruukinud üksinda tegutseda ja tõenäoliselt ei teinudki seda. Kui ta aga käitles aineid koos kaaslastega, tuleb eeldada, et tema plaanitud tasu pidi vähenema. Pole aga teada, kui palju võis süüdistataval kaaslasi olla ning kuidas pidi teenistus käitlejate vahel jagunema. Niisuguses olukorras ei saa öelda, et süüdistatav oli seadnud enda eesmärgiks saada üle 40 000 euro. Seega ei toiminud maakohus süüdistatavat KarS § 184 lg 21 järgi süüdi tunnistades õigesti, sest on võimalik, et ta ei pannud selles märgitud tegu toime. Kuriteo jaatamine ilma tõenditeta kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tingib maakohtu otsuse tühistamise.

Kui süüdistatav käitles narkootilisi aineid üksi, täitis ta KarS § 184 lg 21 koosseisu, sest ta seadis eesmärgiks enam kui 40 000 euro teenimise. Kui ta aga käitles keelatud aineid koos kaaslastega, ei saa sellist eesmärki tõsikindlalt jaatada – ent sellisel juhul täitis ta KarS § 184 lg 2 p 1 koosseisu. Mõlemal juhul saab jaatada teo õigusvastasust ja süülisust. Niisiis on süüdistatav pannud igal juhul toime vähemalt ühele viidatud kvalifikatsioonile vastava kuriteo, ent pole teada, kummale kvalifikatsioonile tema tegu vastab. Sellises olukorras tuleb kasutada ehtsa valiktuvastamise võtet. Karistus tuleb mõista kergemat sanktsiooni ette nägeva koosseisu järgi.

Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses leiti, et valiktuvastamise võtet ei saa kasutada. See toob kaasa ebaselguse, millised kuriteo toimepanemise asjaolud kohus tuvastas ja milles luges süüdistatava süü tõendatuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pole tõendatud, et 2(5)

1-20-83081-20-8308 süüdistatav käitles narkootilisi aineid grupis. Niisamuti tuleneb otsusest, et ainuüksi keelatud ainete ülisuur kogus pole piisav, et jaatada suure varalise kasu saamise eesmärki. Olukorras, kus kumbagi kahtlust polnud pärast tõendite analüüsi võimalik kõrvaldada, tulnuks lähtuda sellest, mis oli vastuvaidlematult tõendatud – KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid prokuratuur ja kaitsja T. Mällas.

Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse jõustamist. Valiktuvastamise võtte juurde minna ei olnud põhjust, sest süüdistatav pani grupis toime KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuigi grupi teised liikmed pole tuvastatud, on tõendatud, et süüdistatav tegutses tuvastamata isikutega ning tema ülesanne oli olla laohoidja ja viia narkootilisi aineid edasiandmise eesmärgil laost välja. Kuna süüdistatav pole tulust kulude mahaarvamiseks ühtegi pidepunkti andnud, tuleb ainete võimalik müügihind võrdsustada kuriteost taotletud kasuga. Kui süüdistatavalt ära võetud ainete väärtus jagada 40 000 euroga, saaks suurt varalist kasu lausa 16 inimest. Kohtupraktika kohaselt on narkootilisi aineid käitlevas grupis üldjuhul 2–8 inimest.

Kaitsja taotleb teo kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ning seeläbi põhikaristuse kergendamist ja lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kassatsioonis nõustutakse ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuse seisukohtadega. Lisaks on teise astme kohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8, sest resolutsiooni kohaselt tuleb süüdistatav süüdi tunnistada kas KarS § 184 lg 2 p 1 või § 184 lg 21 alusel. Põhjendavas osas on kohus seevastu leidnud, et tõendatud pole ei narkootilise aine käitlemine grupis ega suure varalise kasu saamise eesmärk. Kuna süüdistatav tuleb tunnistada süüdi KarS § 184 lg 1 järgi, tuleb mõista uus karistus. Lisaks on kohtud lisakaristuse mõistmise juures jätnud arvestamata perekondlikud sidemed.

Prokuratuur ja kaitsja jäävad kassatsioonivastustes oma seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Tunnistades isiku süüdi kas ühe või teise kuriteokoosseisu järgi, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et osutatu – ehtsa valiktuvastamise võtte kasutamine – pole lubatud ja toob kaasa teise astme kohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise.

Isiku süüküsimus tuleb kohtul lahendada enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Siiski ei tohi kohtu otsus tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks tuleb lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2021. a otsus nr 1-20-1301/35, p 12 koos edasiste viidetega)

Ringkonnakohus on eksinud süüküsimuse lahendamise põhimõtete vastu. Esiteks, heites maakohtule ette, et viimane tugines nii grupis tegutsemist kui ka suure varalise kasu saamise 3(5)

1-20-83081-20-8308 eesmärki tuvastades oletustele, rajas ringkonnakohus enda õiguskäsitluse väidetele, millele ei leia vähimalgi määral tuge kriminaalasja materjalidest. Näiteks arutles teise astme kohus kuriteo grupiviisilist toimepanemist analüüsides ilma ühelegi tõendile tuginemata, et süüdistatav võis narkootilised ained varastada, tema võimalikud kaaslased võisid välismaal politseile vahele jääda või liiklusõnnetuses või üledoosi surra. Teiseks kasutas teise astme kohus ehtsa valiktuvastamise võtet, mis on juba enda olemuselt oletus.

Käsiloleva asja peamised vaidluskohad on, kas süüdistatav tegutses kuritegu toime pannes grupis ning kui suure varalise kasu saamise eesmärgi ta endale seadis. Ringkonnakohus on oma otsuses lükanud ümber maakohtu argumendid nii grupis tegutsemise kui ka suure varalise kasu saamise eesmärgi kohta. Samal ajal jättis ringkonnakohus nendes keskse tähendusega asjaoludes enda selgesõnalise seisukoha kujundamata. Teise astme kohus on sisuliselt leidnud, et süüdistatav võib-olla käitles suures koguses keelatud aineid grupis, aga võib-olla ka mitte. Samamoodi on ringkonnakohus asunud seisukohale, et süüdistatav tegutses võib-olla suure varalise kasu saamise eesmärgil, aga võib-olla siiski mitte. Kuna ringkonnakohus jättis süüküsimust oluliselt mõjutavates asjaoludes seisukoha kujundamata ning Riigikohus ei saa KrMS § 363 lg 5 järgi faktilisi asjaolusid tuvastada, tuleb kriminaalasi saata teise astme kohtule uueks arutamiseks.

Uuel arutamisel tuleb kõigepealt tuvastada, kas süüdistatav pani ette heidetud teo toime grupis või oli ta üksiktäideviija. Alles seejärel, kui see küsimus on saanud konkreetse vastuse – grupis toimepanemine on tõendatud või mitte –, tuleb vaagida, kas süüdistataval oli suure varalise kasu saamise eesmärk. Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi, mis puudutavad kaastäideviimist või suure varalise kasu saamise eesmärki, tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendada need kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas. Samas ei tohi esitada tõendatusele ka ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad tõsikindlalt väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (viidatud otsus nr 1-20-1301/35, p 12 koos edasiste viidetega).

Kui eitada teo toimepanemist grupis, vastaks süüdistatava tegu kohtute seni tuvastatud asjaolude kohaselt KarS § 184 lg-le 21. Nimelt on kohtud lugenud tõendatuks, et narkootiliste ainete müümisest saadud kasu oleks olnud üle 40 000 euro. Kui aga tuvastatakse kaastäideviimine, tuleb suure varalise kasu saamise eesmärki analüüsides võtta arvesse kolleegiumi varem kujundatud seisukohta. Selle kohaselt saab KarS § 184 lg 21 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täitmisest kõneleda vaid juhul, kui toimepanija taotleb narkoainet käideldes isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2021. a otsus nr 1-19-7453/106, p 50).

Kuivõrd ringkonnakohtu viga toob kaasa otsuse tühistamise, ei võta kolleegium ülejäänud kassatsiooniväidete suhtes seisukohta.

Eeltoodu alusel tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2022. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitama menetlusosalistele kassatsioonimenetluse kulud. Kaitsja taotlus hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1200 eurot (sh käibemaks)

4(5)

1-20-83081-20-8308 tuleb rahuldada, kuna kolleegium peab osutatud õigusabi vajalikuks ning õigusteenuse tunnihinda ja ajakulu põhjendatuks. (allkirjastatud digitaalselt)

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.