1-18-5583/32 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja - lahend.ee

ambulatoorse sundravi statsionaarsega, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane KrMS § 71 lõike 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja, tervishoiuteenuse osutaja või kaitsja, arvestades KrMS § 4021 lõikes 4 nimetatud erisusi. KrMS § 4021 lg 3 kohaselt psühhiaatrilise sundravi kohaldamise muutmise otsustab tervishoiuteenuse osutaja asukoha järgne kohus määrusega prokuröri ja kaitsja osavõtul. Statsionaarse sundravi asendamisel ambulatoorse sundraviga kutsutakse istungile ka ravil viibiv isik ja tema eestkostja, kuid nende mitteilmumine ei takista asja arutamist. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise muutmist otsustades võib kohus kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. KarS § 86 lg 1 kohaselt kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis või kui ta on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, samuti kui tal on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi. Vastavalt KarS § 86 lg 12 psühhiaatrilist sundravi võidakse kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. KarS § 86 lg 3 kohaselt psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Ravi lõpetamise määrab kohus. Vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg 1 on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks on psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise ravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorralduse kohtu poolt KarS § 86 lõike 1 alusel määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel kehtestab sotsiaalminister (PsAS § 17 lg 2).

2.3.A.A. suhtes on Tartu Maakohtu 04.09.2018.a. määrusega lõpetatud kriminaalasi KarS § 25 lg 1, 2 – KarS § 200 lg 2 p 8 järgi sätestatud õigusvastase teo tunnustel KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja on kohaldatud tema suhtes psühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni. A.A. viibib SA XXX Psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Raviasutuse esildisest nähtub, et A.A. vaimne seisund on paranenud, mistõttu taotletakse statsionaarse psühhiaatrilise sundravi asendamist ambulatoorse psühhiaatrilise sundraviga. Raviasutuse arstliku komisjoni arvamuse kohaselt on A.A. diagnoositud paranoidne skisofreenia, püsikululine ( F20.00) ja alkoholi kuritarvitamine ( F10.1). Kontrollitud keskkonnas A.A. on käitunud rahulikult, ta ei ole olnud agressiivne ega vägivaldne. A.A. uue vägivallateo toimepanemise risk on mõõdukas, mis tuleneb olukordadest, kus ta on ülemäärases stressiolukorras, mida võimendab alkoholi tarvitamine ja ravimite vähendamine/ravist loobumine. A.A. on tehtud SKA hinnang ja on jõutud järeldusele et ravile lisaks väljaspool kontrollitud keskkonda vajab ta rehabiliteerivaid teenuseid - toetatud elamise ja toetatud töötamise teenus. Ta on järjekorras nendele teenustele. A.A. on tekkinud osaline haiguskriitika, ta mõistab ambulatoorse sundravi tingimusi ja on valmis jätkama ravi ambulatoorselt. Kohtul ei ole alust kahelda arstliku komisjoni arvamuse usaldusväärsuses. A.A. sundravi muutmist, s.o psühhiaatrilise sundravi jätkamist ambulatoorses vormis toetasid kohtus ka tema kaitsja ja prokurör. Raviasutuse poolt on kohtule esitatud ravil viibiva isiku suhtes kohaldatava ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi raviplaan ning ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise nõusolek. Sundravil viibiv isik A.A. on avaldanud nõusolekut tema suhtes ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks ja on kinnitanud, et tuleb määratud ajal arsti vastuvõtule ja osaleb määratud raviprotseduuridel ning lubab vajadusel seirata oma käitumist, kontakte ja toimetulekut.

Kohus järeldab, et A.A. on psühhiaatrilise sundravi mõjul tervenenud määral, mis võimaldab temale KarS § 86 lg 12 alusel asendada statsionaarse psühhiaatrilise sundravi ambulatoorse psühhiaatrilise sundraviga, kuna isik ei kujuta ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. Kuna kohtumääruse põhjendav osa sisaldab A.A. terviseandmeid, siis on põhjendatud analoogia korras KrMS § 4081 lg-st 2 tulenevalt kohtulahendi avalikustamisel A.A. nimi ja isikuandmed (isikukood ja elukoht) asendada tähemärgiga. Menetluskulud KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu. Kaitsja osavõtt sundravi kohaldamise muutmise menetlusest on kohustuslik. Vastavalt KrMS § 43 lg-le 2 kaitsja määrab kohus, kui isik ei ole endale kaitsjat taotlenud, kuid kaitsja osavõtt on kohustuslik KrMS § 45 järgi. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p-le 1 on riigi õigusabiks määratud kaitse kriminaalmenetluses. A.A. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut on esitanud kohtus taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks, mille kohaselt on sundravil viibivale isikule kohtulikus menetluses osutatud õigusteenust summas 114 eurot (s.h käibemaks 19 eurot). Kaitsja esitatud taotlus on põhjendatud ja vastavuses kehtestatud advokaadi tasumääradega. Õigusabi on A.A. isikut silmas pidades antud hüvitamiskohustuseta, mistõttu tuleb õigusabi osutanud kaitsja tasu jätta riigi kanda. Määruse vaidlustamine ja jõustumine Kohtumääruse vaidlustamise kord ja menetlus vaidlustamisel on sätestatud KrMS 15. peatüki §-des 383 – 392. Määrust võivad KrMS § 384 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebusega kohtumenetluse pooled, samuti menetlusväline isik, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. KrMS § 386 lg 1 ja § 387 lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus vaidlustatava kohtumääruse koostanud kohtule ning selle võib esitada 15 päeva jooksul, alates päevast, millal isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.