1.Jätta Tartu Maakohtu 19. novembri 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määrata advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaat Marina Kelpmani poolt Raigo Moorile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 51,60 eurot (sh käibemaks 8,60 eurot).
3.Mõista Raigo Moorilt menetluskuluna välja 51,60 eurot määruskaebemenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.
4.Raigo Mooril tuleb väljamõistetud menetluskulud tasuda määrusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
1.Tartu Maakohtu 8. märtsi 2019 otsusega tunnistati R. Moor süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust. Mõistetud karistusele liideti Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2019 otsusega mõistetud kandmata 2 aasta 11 kuu ja 21 päeva pikkune vangistus. Lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõisteti R. Moorile kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud ja 21 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 18. märtsil 2019 ja lõppeb 11. märtsil 2022.
2.Tartu Vangla edastas 22. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule materjalid otsustamaks R. Moori vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist.
3.Tartu Maakohtu 19. novembri 2020 määrusega jäeti R. Moor vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
4.R. Moori on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja viibib vangistuses juba mitmendat korda. R. Moorile on mõistetud eriliigilisi karistusi, sealhulgas tingimisi vangistusi. Mõistetud karistused R. Moori käitumist püsivalt mõjutanud ei ole. R. Moor on varasemalt rikkunud kriminaalhooldusnõudeid ja pannud katseajal toime ka uue kuriteo. Käesolevalt kannab ta liitkaristust varguste toimepanemise eest. Toime pandud kuritegudesse suhtub R. Moor ennastõigustavalt. Kuigi R. Moor on oma hoiakuid ja suhtumist praeguseks väidetavalt muutnud, on maakohtul tema varasemat elukäiku arvesse võttes keeruline seda uskuda. Samuti ei saa seda järeldada R. Moori korrektsest käitumisest kinnipidamiskohas. Kuigi süüdimõistetu on range järelevalve tingimustest võimeline järgima kehtestatud korda ja reegleid, ei tähenda, et ta suudaks seda ka vabaduses. R. Moori senine elukäik näitab pigem vastupidist. Tema käitumist on mõjutanud alkoholi tarvitamine, kuna ta on kuritegusid toime pannud alkoholijoobes ja saanud varasemalt ka alkoholiravi. Alkoholist tulenevaid riske ei ole R. Moori puhul võimalik välistada, kuna ta ise alkoholist tulenevaid probleeme lõpuni ei mõista. Vabanemise korral on R. Mooril olemas kindel elu- ja töökoht ning lähedaste toetus. Samas ei hoidnud perekonna toetus varasemalt ära tema kuritegusid. Ühtlasi ei ole mõned tema lähedased isegi teadlikud R. Moori viibimisest vanglas, mistõttu on küsitav, kas tema lähedased ka tegelikkuses suudavad pakkuda talle sellist tuge, mis aitaks tal püsida õiguskuulekal rajal.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu R. Moori kaitsja vandeadvokaat M. Kelpman, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kokkuvõtvalt on kaitsja põhiseisukohad järgmised.
6.Süüdimõistetul on õigus eeldada, et hea käitumise ja KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolude olemasolul on isikul õigus pärast karistuse osalist ära kandmist vangistusest tingimisi enne tähtaega vabaneda. Maakohus on põhjendamatult arvesse võtnud R. Moori vaid negatiivselt iseloomustavaid argumente. R. Moori käitumine kinnipidamiskohas on eeskujulik, s.o tal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on läbinud temale koostatud individuaalset täitmiskava, osalenud sotsiaalprogrammides ja töötab. R. Moor hindab ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja soovib seadust rikkumata edasi elada. Ta on mõistnud enda varasemat ebaõiget käitumist ja teinud sellest tõsiseltvõetavad järeldused. R. Mooril on vabanemise korral kindel elu- ja töökoht ning lähedaste toetus. Ta soovib tööle asuda ja endale sissetulekut teenida. Maakohtu hinnangul on R. Moori puhul olemas uute kuritegude toimepanemise oht, sest teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja ta on korduvalt vangistuses viibinud. Sellest järeldab maakohus
omakorda, et R. Moor ei ole muutunud, mis ei vasta aga tegelikule olukorrale. Ühtlasi ei ole maakohus arvesse võtnud, et uute kuritegude toimepanemise ohule hinnangu andmisel ei saa vangla riskihinnangut arvesse võtta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 16). Maakohus ei ole vastupidiselt määruskaebuses toodule R. Moori vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jättes teinud kaalutlusviga, mis võiks ringkonnakohtule anda aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks.
8.Esmalt märgib ringkonnakohus vastuseks kaitsja kaebusele, et kinnipeetaval ei ole alust eeldada, et hea käitumise ja KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolude olemasolul on isikul õigus pärast karistuse osalist ära kandmist vangistusest tingimisi enne tähtaega vabaneda. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kõrgema astme kohtu praktikaga, mille kohaselt vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (vt nr RKKKm nr 3-1-1-1217, p 18).
9.Maakohus, hinnates, kas süüdimõistetust lähtuv retsidiivsusrisk on tema ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks piisavalt maandatud, käsitles asjakohast teavet kogumis ega jätnud olulisi andmeid arvesse võtmata. Muuhulgas pööras maakohus vajalikku tähelepanu ka positiivsele: R. Moori heale käitumisele ja töötamisele vanglas, läbitud rehabiliteerivatele tegevustele ning eriala omandamisele. Samuti kindla elu- ja töökoha olemasolule.
10.Nagu öeldud, süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamist kaaludes tuleb hinnata tema uue kuriteo toimepanemise riski. Mida raskemaid kuritegusid on isikult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende kordumise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898, p 47 ja 16. jaanuari 2020 määrus asjas nr 1-15-8438, p 12).
11.Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et R. Moor suure tõenäosusega jätkaks vabanemise korral kuritegude toimepanemist. Karistusregistri andmetel omab R. Moor nelja kehtivat kriminaalkaristust. Vanglas viibib R. Moor teist korda. Praegust liitkaristust kannab R. Moor varguste ja mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Nimelt karistati R. Moori Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2019 otsusega KarS § 424 lg 2 kohtuotsuste kogumis 2 aasta 11 kuu ja 21 päeva pikkuse vangistusega. Joobes juhtimise pani R. Moor toime 14. septembril 2018, s.o ajal, mil ta oli varasema kohtuotsuse alusel kohustatud tegema üldkasuliku töö tunde. Tartu Maakohtu
8.märtsi 2019 otsusega ehk käesoleva karistuse aluseks oleva otsusega karistati teda KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Otsuse kohaselt pani R. Moor varguse toime 2015. aastal, mil ta varastas tänavale pargitud auto ja sõitis sellega Hispaaniasse. R. Moori kuritegelik käitumine on pikaajaline. Teda on karistatud eriliigiliste karistustega, sealhulgas on tema vangistus asendatud üldkasuliku töö tundidega ja talle on ka mõistetud tingimisi vangistust koos
allutamisega käitumiskontrollile. R. Moor üldkasuliku töö tunde lõpuni teha ei jõudnud, kuna pani toime uue kuriteo ja samuti on ta varasemalt korduvalt rikkunud ka kriminaalhooldusnõudeid.
12.Seda arvesse võttes oleks tema vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine võimalik üksnes juhul, kui oleks kindel alus arvata, et R. Moor hoiduks edaspidiselt kuritegude toimepanemisest, s.o tema vabastamine ei kujutaks ühiskonnale ohtu. Maakohus sellist positiivset prognoosi ei teinud. Seda ei tee ka ringkonnakohus. Vangistusest olemuslikud kergemad karistused teda seadust järgima pannud ei ole, mistõttu puudub kriminaalkolleegiumil sarnaselt maakohtuga veendumus, et R. Moor selgi korral pärast vabanemist oleks suuteline kuritegudest hoiduma. Teisisõnu ei ole kriminaalkolleegium veendunud, et R. Moori ennetähtaegne vabastamine ja tema allutamine kriminaalhooldusametniku järelevalve alla, arvestades R. Moori varasemat ükskõiksust tema suhtes tehtud kohtuotsustesse ja nende raames määratud kohustuste täitmisesse, tagaks tema õiguskuulekuse.
13.Ka ei saa mööda vaadata R. Moori alkoholi tarvitamise harjumusest, mis on viimase puhul uute kuritegude toimepanemise ohtu suurendavaks asjaoluks. R. Moor on ise optimistlikult meelestatud, et suudab vabanemise korral alkoholi tarvitamisest hoiduda, kuid kriminaalkolleegium selles nii veendunud ei ole. Ta on juba varasemalt püüdnud enda alkoholiprobleemi kontrolli alla saada, läbides selleks vastavat ravi, kuid jättis selle pooleli ja pani joobeseisundis toime uued kuriteod. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohus sugugi veendunud, et R. Moor oleks vabaduses ka tegelikkuses suuteline alkoholist eemale hoidma, mis aga viimase puhul võib suure tõenäosusega kaasa tuua uute kuritegude toimepanemise. Näiteks järjekordse mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. Sellest tulenevalt ei saa R. Moori poolt kinnipidamiskohas läbitud rehabiliteerivatele tegevustele ja tema paljulubavatele lubadustele vabaduses enda alkoholiprobleemiga edasi tegeleda, omistada suuremat kaalu, kui tema varasemast elukäigust tulenevatele ohuteguritele. Ta on vangla poolt pakutavaid sotsiaaalprogramme varemgi läbinud, kuid reaalset kasu neist ei olnud.
14.Mis puudutab määruskaebuses toodut tema uue kuriteo toimepanemise riskiprotsentide kohta, siis siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohtu määruses puuduvad igasugused viited vangla poolt koostatud riskihinnangule, s.o maakohus ei ole otsustuse tegemisel vangla poolt koostatud riskihinnangut arvestanud ning jätkuvalt kehtib seisukoht, et kõnealust riskihinnangut ei saa juba juurdunud kohtupraktika pinnalt ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel üleüldse arvesse võtta, kuna vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud (vt RKKKm nr 1-09-14104, p 27).
15.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 19. novembri 2020 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
16.R. Moori kaitsja advokaat M. Kelpman taotleb määruskaebuse koostamise eest riigi õigusabi tasu 116,40 eurot (sealhulgas käibemaks 19,40 eurot). Ringkonnakohus tasutaotlust sellises ulatuses põhjendatuks ei pea. Määruskaebus sisaldab valdavas ulatuses viiteid kõrgema astme kohtupraktikale, milles toodud seisukohti ei ole asjakohaselt seostatud vastuväidetega maakohtu määruses toodud põhjendustele, s.o määruskaebuses toodud sisulised põhjendused on napid ja need sisaldavad asjatuid kordusi. Näiteks rõhutatakse mitmel korral erinevates lõikudes, et R. Moor on ennast vangistuse ajal eeskujulikult üleval pidanud ja tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada määruskaebuse koostamiseks kulunud aega 30 minutini ja rahuldada tasutaotlus kokku 47 minuti ulatuses kokku summas 51,60 (sealhulgas käibemaks 8,60). Ringkonnakohus,
juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10 ja § 7 lg-st 1, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel jääb menetluskulu summas 51,60 eurot R. Moori kanda.
/allkiri/ Aarne Sarjas
/allkiri/ Ingeri Tamm
/allkiri/ Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.