Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 22. jaanuari 2020 määrus Alexey Shaposhniku tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta
Kaebuste esitajad ja kaebuste liik
süüdimõistetu Alexey Shaposhnik (isikukood 38505300338) ja tema kaitsja vandeadvokaat Valeriy Gimaev, määruskaebused
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 22. jaanuari 2020 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 13.06.2017 otsusega karistati Alexey Shaposhnikut KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 6 aasta vangistusega ja KarS § 215 lg 1 - § 25 lg 2 järgi 4 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 6 aastat 2 kuud vangistust. Mõistetud vangistuse ärakandmist arvestati alates A. Shaposhniku kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 03.11.2016. Karistuse kandmise aja lõpp 03.01.2023.
2.Viru Maakohtu 22.01.2020 määrusega jäeti A. Shaposhnik vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata.
2.1.Karistusregistri andmetel on kinnipeetaval 2 kehtivat kriminaalkaristust. Korduv kriminaalkorras karistatus viitab sellele, et isikule ei ole varasemad karistused vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ning ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Käesolev kuritegu on narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine grupis, mille kinnipeetav pani toime materiaalse kasu saamiseks. Kinnipeetava käitumine vangistuses ei ole olnud õiguspärane. Kuigi ta on läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening ja kartseriprogrammi, on tal 16 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest nähtub, et ta ei suuda ka vangistuses range järelevalve all viibides alluda korraldustele ega järgida kehtestatud nõudeid, mistõttu puudus
maakohtul kindlus selles, et ta on oma kuritegelikust käitumisest teinud käesolevaks ajaks vajalikud järeldused. Kinnipeetav keeldub järjepidevalt vanglas töötamisest, mis näitab, et ta omab teatud subkultuurilisi hoiakuid, kuivõrd vangla meditsiiniosakonna andmetel on ta hinnatud töövõimeliseks.
2.2.Kinnipeetava vabanemisjärgsed elutingimused ei toeta tema vabastamist ennetähtaegselt. Tal puudub vabanemisel Eesti Vabariigis elu- ja töökoht ning seda seetõttu, et ta on vabanemisel Eesti Vabariigist väljasaadetav. Kinnipeetav asub vabanemisel elama Venemaale ning plaanib seal ka tööle asuda. Enne vangistust omas isik legaalset sissetulekut ja sai töövõimetuspensioni, kuid pani kindlast sissetulekust hoolimata toime raske rahvatervisevastase narkokuriteo just materiaalse kasu saamiseks. Seega ei vähendaks garanteeritud töökoha ja kindla sissetuleku olemasolu uue kuriteo toimepanemise riski. Majanduslike raskuste tekkimisel võib kinnipeetav uuesti toime panna kuriteo materiaalse kasu saamiseks. Seda võimalust suurendab asjaolu, et isikul on tasumata rahalisi kohustusi üle 12 600 euro, mis tema majanduslikku toimetulekut veelgi negatiivselt mõjutab. Lisaks pani kinnipeetav kuriteo toime grupis, olles kaasamineja, mitte eestvedaja, mis viitab sellele, et ta võib olla teiste poolt mõjutatav kuritegusid toime panema ning tema tutvusringkonda kuulub suure tõenäosusega kriminaalse taustaga isikuid, kes võivad teda ka edaspidi negatiivselt mõjutada. Maakohtul puudus veendumus, et kinnipeetav oleks oma kuritegelikust käitumisest käesolevaks ajaks teinud vajalikud järeldused ning ta suudab edaspidi käituda seaduskuulekalt. Kinnipeetaval on jäänud kanda veel küllaltki pikk karistusaeg ning käesoleval ajal on maakohtu hinnangul kinnipeetavat vangistusest vabastada ennatlik. Määruskaebused
3.Viru Maakohtu 22.01.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Shaposhnik, kes ei ole rahul maakohtu määrusega ja leiab, et maakohus ei ole kõigile asjaoludele tähelepanu omistanud. Süüdimõistetu on riigist välja saadetud. Vangla ei ole arvestanud piisavalt süüdimõistetu tervislikke andmeid ja asjaolu, et ta on 90% töövõimetu. A. Shaposhnik on tasunud võlgnevusi. Vangistuses oldud aeg on omanud positiivset mõju, ta on läbinud sotsiaalprogramme ning tema isikute ring koosneb seaduskuulekatest isikustest. Süüdimõistetu toob välja, et ta on Eestis sündinud, elanud, kasvanud ja tema sõbrad on siin ning kuigi ta ei ole nõus enda väljasaatmisega riigist ja teda ootavad ees raskused, on süüdimõistetu uueks eluks valmis. Uute kuritegude toimepanemine on oletuslik ning ei põhine mitte millelgi. Vanglas toimepandud rikkumistel ei olnud vanglale moraalset ega materiaalset kahju ning vaatamata rikkumistele Viru Vangla toetab süüdimõistetu vabastamist. Edasine vangistuses viibimine ei aita kaasa süüdimõistetu enesearengule ega anna talle paremaid võimalusi tööturule naasmiseks.
4.Viru Maakohtu 22.01.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Shaposhniku kaitsja vandeadvokaat Valeriy Gimaev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega vabastada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt KrMS § 426 lg 3 alusel.
4.1.Maakohus on käsitlenud A. Shaposhniku vabastamist elektroonilise valve alla Eesti Vabariigis, kuid maakohus ei ole kohaldanud KrMS § 426 lg 2. Viru Maakohus on tuvastanud, et A. Shaposhnik on mõistetud karistusajast ära kandnud üle poole karistusajast. Seega käesoleval juhul on formaalne eeldus süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks täidetud. KrMS § 426 lg 3 kohaselt täitmiskohtunik võib määruses loobuda KarS § 76, § 761 või § 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Käesoleval juhul
A. Shaposhnik on isik, kes on Eestist väljasaadetav, on Venemaa kodanik, kellel on kehtiv Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass ning temal puudub Eestis elamisluba. Viru Maakohus on jätnud A. Shaposhniku vabastamata, kuna on leidnud, et tema vabanemisjärgsed elutingimused ei toata tema vabastamist ennetähtaegselt (puudub Eestis töökoht ja elukoht). Elektrooniline järelevalve, elukoha olemasolu Eestis, on ennetähtaegse vabastamise lisapiirangud, mille kohaldamisest on võimalik käesoleval juhul KrMS § 426 lg 3 alusel loobuda. Seega elukoha ja töökoha puudumine Eestis ei saa olla takistuseks A. Shaposhniku ennetähtaegseks vabastamiseks.
4.2.A. Shaposhnik Eestis uusi kuritegusid toime ei pane, kuna ta on väljasaadetav. KrMS § 426 lg 4 kohaselt täitmiskohtunik võib pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele, kui väljaantud või väljasaadetud süüdimõistetu pöördub riiki tagasi tema väljaandmisest või väljasaatmisest alates varem kui kümne aasta möödudes. Seega 10 aasta jooksul isegi tagasitulekul võib A. Shaposhniku vangistuse täitmisele pöörata, rääkimata uute kuritegude toimepanemisest. KrMS § 426 lg 3 kommentaarist tulenevalt loobumine käitumiskontrolli rakendamisest väljaantava või -saadetaav süüdlase suhtes on põhjendatav otstarbekuse kaalutlustega, kuna süüdimõistetu lahkub riigist. Seega esiteks selle kaudu saavutatakse eesmärk, et kinnipeetav ei pane Eestis uusi kuritegusid toime. Teiseks riik ei kanna kinnipeetava ülalpidamiskulu, mille suurus 2019. aastal oli 1977 eurot ühe vangi kohta.
4.3.A. Shaposhnik on läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening ning kartserprogrammi. Programmides oli aktiivne osaleja ning tegi õigeid järeldusi, kuidas peale vanglast vabanemist õiguskuulekalt elada. Tänu programmidele on tal realistlikud pikaajalised eesmärgid, soovides leida endale Venemaal töö, elukoht ning pere luua. Individuaalne täitmiskava ei sisalda enam uue kuriteo toimepanemise riski vähendavat tegevust, mistõttu individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid on saavutatud.
4.4.Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2017 määruses nr 1-14-6902 on kohus asunud seisukohale, et KrMS § 426 lg 3 ei mõjuta vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsete ega materiaalsete eelduste olemasolule antavat hinnangut, st sellest sättest ei tulene täiendavat alust isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. Käesoleval juhul on A. Shaposhniku vabastamata jätmise takistuseks tema kehtivad distsiplinaarkaristused. Samas kohtupraktikas on varasemalt ennetähtaegselt vabastatud välisriigi kodanik, kellel olid distsiplinaarkaristused (Viru Maakohtu 19.07.2019 määrus kriminaalasjas nr 1-14-7893). Käesoleval juhul kõik muud materiaalsed eeldused A. Shaposhniku ennetähtaegseks vabastamiseks esinevad (sotsiaalprogrammid, individuaalses täitmiskava täitmine, jne), mistõttu otstarbekuse kaalutlusel tuleb A. Shaposhnik ennetähtaegselt vabastada kohaldades KrMS § 426 lg 3.
5.Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2020 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 20.02.2020.
5.1.Tähtaegselt esitas täiendavad seisukohad süüdimõistetu A. Shaposhnik, kes toob välja, et tal on nüüd olemas elukoht ema juures XXX . Samuti on ta töötanud aastatel 2007-2016. Süüdimõistetul puuduvad subkultuurilised hoiakud seoses töötamisest keeldumisega. Vangla on tema suhtes käitunud ebaõiglastelt, kuid tal endal puuduvad teadmised distsiplinaarkaristuste vaidlustamiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Määruskaebused ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale.
7.Määruskaebused jäävad edutuks. Süüdimõistetu määruskaebusest ei nähtu asjaolud, mida maakohus ei arvestanud otsustust tehes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdimõistetu puhul on täitmata elukoha olemasolu kriteerium. Samuti on kaitsja meelevaldselt ja vääralt tõlgendanud KrMS § 426 lg-t 3, vaatamata sellele, on õigesti viidanud ringkonnakohtu lahendile ja selles toodud sisule. Ka nii maakohus kui ka ringkonnakohus on teadlikud, et A. Shaposhniku suhtes on tehtud ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks ja kohaldatud sissesõidukeeldu. Täiendavate seisukohtade esitamise ajal andis süüdimõistetu teada, et tal on nüüd elukoht ema juures. Elukoha olemasolu kriteerium on oluline formaalsete eelduste osas. Kuigi see elukoht on elektroonilise valve kohaldamiseks kontrollimata (puudub info, kas tegemist on sobiva kohaga elektroonilise valve kohaldamiseks, kas on olemas nõusolekud sinna elama asumiseks), leiab ringkonnakohus, et arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole elukoha olemasolu puhul tegemist sellise kaaluka asjaoluga, et võrreldes maakohtuga tuleks asuda teistsugusele seisukohale. Elukoht oli süüdimõistetul olemas ka varasemalt, ometi ei ole see mõjutanud tema käitumist. Vastuseks kaitsja argumentidele riigist väljasaatmise osas märgib ringkonnakohus järgmist. Otsustamaks, kas A. Shaposhniku ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad tingimused, pole tähtsust sellel, kas süüdimõistetu saadetakse Eestist välja või mitte. KrMS § 426 lg 3 kohaselt võib täitmiskohtunik määruses loobuda KarS § 76, § 761 või § 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Kriminaalmenetluse seadustiku osutatud säte ei mõjuta vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsete ega materiaalsete eelduste olemasolule antavat hinnangut, st sellest sättest ei tulene täiendavat alust isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. KrMS § 426 lg 3 võimaldab jätta sellise isiku, kelle puhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused ja kes samas antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, allutamata KarS § 76 lg 5 teise lause järgi kohustuslikule käitumiskontrollile. Kuid juhul, kui kohus leiab, et isiku puhul ei ole täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa KrMS § 426 lg-t 3 kohaldada. Ettekirjutus isiku riigist väljasaatmiseks ei ole ka selline asjaolu, mida kohus võiks võtta arvesse, kui ta hindab isiku ennetähtaegse vabastamise põhjendatust KarS § 76 lg 4 järgi. Ettekirjutus riigist väljasaatmiseks on täidetav pärast süüdimõistetu vabanemist vangistuse kandmiselt. Välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 kohaselt on Eestis kohtulahendi alusel kinnipidamisasutuses viibival kinnipeetaval õigus ja kohustus viibida Eestis ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud seaduslikku alust. (Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2017 määrus asjas nr 1-14-6902, p-d 14–15) Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium tähelepanuta kaitsja, aga ka vangla seisukoha osas, milles A. Shaposhniku ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamine seotakse tema võimaliku Eestist väljasaatmisega. (Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2018 määrus asjas nr 1-15-6413) Ka ei saa maakohtule ette heita nagu oleks maakohus asunud seisukohale, et isikut, kelle suhtes on tehtud väljasaatmisotsus, ei saaks ennetähtaegselt vabastada. Loobumine käitumiskontrolli rakendamisest väljaantava või -saadetava süüdlase suhtes on põhjendatav otstarbekuse tõttu siis, kui materiaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud, mitte otstarbekuse põhjendusel siis, kui isik on lihtsalt riigist välja saadetud. Lisaks on ennetähtaegne vabastamine personaalne ja sõltub konkreetsest süüdimõistetust ning üldised viited teiste süüdimõistetu vabastamisele ei ole asjakohased. Maakohus on lisaks sellele, et on tuvastanud süüdimõistetul elukoha puudumise, põhjalikult analüüsinud, miks ei ole süüdimõistetu vabastamine käesoleval hetkel põhjendatud, s.o miks materiaalsed eeldused on täitmata.
Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vähetähtsustada süüdimõistetule määratud distsiplinaarkaristusi, millest kõik siiski ei ole määratud tööst keeldumise eest. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on süüdimõistetutul distsiplinaarkaristusi mitmete rikkumise eest, need on nii tööst keeldumise eest, korraldustele mitteallumise, võõras kambris viimise kui ka keelatud esemete eest. Isegi kui väita, et tegemist ei ole subkultuurilise hoiakuga, siis näitab see, et süüdimõistetu ei oska oma käitumist muuta õiguskuulekuse suunas. Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pandud isikute vabastamine ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristused just näitavad seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Süüdimõistetul on 16 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Süüdimõistetu väidab, et ta on 90% töövõimetu ning vangla ei ole seda asjaolu arvestanud tema tööle määramise osas. Individuaalsest täitmiskavas, mille ka süüdimõistetu koos määruskaebuse esitas, on süüdimõistetule ette nähtud töötamine, mille tulemuseks on see, et ta peaks säilitama tööharjumuse ja tasuma rahalisi nõudeid. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. VangS § 37 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui seadusest ei tulene teisiti. Ka vangla iseloomustusest nähtub, et meditsiiniosakonna andmetel oli isikul töövõimetus 90% kuni november 2017 ning süüdimõistetul on krooniline haigus, millest vangla on teadlik ja millest tulenevalt on süüdimõistetul soovitatud kasutada töö tegemisel kindaid. Seejuures ei ole vähetähtis, et tervislikust seisundist hoolimata töötas kinnipeetav ametlikult. Süüdimõistetu selgitused distsiplinaarkaristuste alusetute määramiste kohta ei ole asjakohased, mida arvestada. Kui süüdimõistetu ei nõustunud määratud karistustega, oleks tulnud tal need nõuetekohaselt vaidlustada halduskohtus. Ringkonnakohtul ei ole käesolevalt alust arvata, et vangla oleks süüdimõistetu suhtes käitunud ebaõiglaselt. Samuti ei päde süüdimõistetu argument sellest, et ta ei tea, kuidas vaidlustada distsiplinaarkaristusi. Vaidlustamise kord on otsustuses kirjas ning ringkonnakohtu hinnangul ei erine üldpõhimõtetelt käesoleva kaebemenetlusega, milles süüdimõistetu on võimeline oma õigusi kaitsma. Süüdimõistetu määruskaebuses tuuakse välja, et vangla toetab ennetähtaegset vabastamist. Kohtud on arvestanud vangla iseloomustuses toodud faktilisi asjaolusid, kuid ei ole seotud vangla subjektiivse arvamusega, kas isik vabastada või mitte. Lisaks, kui tutvuda vangla iseloomustuses kirjas olevaga, siis on selles märgitud, et vangla toetab A. Shaposhniku tingimisi enne tähtaegset vabastamist vaid tingimusel, kui kohaldatakse KrMS § 426 lõikes 3 sätestatut. Vaatamata sellele, et selline tingimuslik seisukoht on väär eelnevalt märgitud põhjusel, ei ole see ka kohtule siduv. Arvestades süüdimõistetul läbitud sotsiaalprogramme ning isiku märkimisväärset distsiplinaarkaristuste arvu, siis ei ole võimalik KarS § 76 lg 4 asjaolusid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et süüdimõistetu on asunud muutuste teele. Süüdimõistetu ülalpidamiskulud vangistuses arvestamisele kuuluvate materiaalsete eelduste kogumisse ei kuulu. Tuleb arvestada, et kuritegude toimepanemise ohu tuvastamine ongi olemuslikult prognoos, st
tegemist on uute kuritegude toimepanemise tõenäosusega, mida on võimalik hinnata arvestades süüdimõistetu varasemat elukäiku ja käitumist vangistuses. Ennetähtaegne vabastamine oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. A. Shaposhnik on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes ennetähtaegset vangistusest vabastamist.
8.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
22.jaanuari 2020 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.