Isikuvastased süüteod › Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod

1 (3)

Meelis Hansar selgitas kohtuistungil, et tal puudub vabanemisjärgne elukoht. Tema isa, kes elab Setomaa vallas, ei soovi teda enda juurde elama võtta ja ta ise ei soovi ka sinna minna, sest seal kandis ei ole tööd. Süüdimõistetu sõnul ei olegi tal kuhugi minna ja ta hakkab asotsiaaliks. Lisaks rääkis kinnipeetav korduvalt, kuidas ta on tegelikult süütult vangis, sest väidetavat kuritegu ei ole toimunud. Ta väitis, et ei kavatse uusi kuritegusid toime panna ja avaldas lootust, et asjas, mille eest ta praegu karistust kannab, mõistetakse ta veel kunagi õigeks. Prokurör tõi välja, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise eelduseks on elukoha olemasolu. Meelis Hansaril elukohta ei ole. Prokurör leidis, et süüdimõistetu on jätkuvalt ohtlik ja vajaks vabanedes järelevalvet, kuid elukoha puudumise tõttu ei ole võimalik karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada.

KOHTU SEISUKOHT

KarS § 871 lg 1 p 1, 2 sätestavad, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui isikut on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega tahtliku kuriteo eest ja teda on enne seda karistatud vähemalt üheaastase vangistusega tahtliku kuriteo eest või teda on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega käesoleva seadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. või 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. või 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses. Meelis Hansar kannab 6 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest ning ta vabaneb mõistetud vangistuse täies ulatuses ära kandmise järel. Seega on täidetud formaalsed alused Meelis Hansari suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. Käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel tuleb kohtul arvestada KarS § 871 lg 1 p 3 sätestatut, see tähendab kas kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal annavad alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Samuti tuleb arvestada süüdimõistetu elutingimusi ja neid tagajärgi, mida karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib kaasa tuua. Meelis Hansarit on kriminaalkorras karistatud kahel korral. Praegust karistust kannab ta alaealise suhtes seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemise eest. Kuriteo asjaolud on rasked – tegu on toime pandud 8-aastase lapse suhtes. Meelis Hansarit on ka varasemalt karistatud alaealiste laste suhtes toime pandud seksuaalsüütegude eest. Eelmise karistuse kandmiselt vabanes süüdimõistetu 11.01.2012 pärast karistuse täielikku ärakandmist ning uue kuriteo pani toime juba suvel 2013. Seega varasem karistus Meelis Hansari käitumist püsivalt ei mõjutanud. Praeguse karistuse vähest mõju näitab kohtu hinnangul asjaolu, et Meelis Hansar eitab täielikult kuriteo toimepanemist ja leiab, et ta kannab karistust alusetult. Positiivsete asjaoludena tuleb märkida, et kinnipeetav on läbinud sotsiaalprogramme ja plaatija kursuse ning on töötanud nii vangla majandusabitöödel kui väljaspool vanglat. Ta viibib alates 23.04.2019 Tartu Vangla avavanglas ning tema üldist käitumist saab pidada õiguskuulekaks. Arvestades Meelis Hansari varasemat elukäiku ja tema suhtumist kuriteosse, mille toimepanemise eest ta praegust karistust kannab, võiks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine olla tema suhtes vajalik ja põhjendatud. Kohus nõustub prokuröriga, et Meelis

2 (3)

Hansar on jätkuvalt ohtlik ja vajaks vabaduses järelevalvet. Samuti aitaks kriminaalhooldus kaasa pikalt vangistuses viibinud isiku resotsialiseerumisele. Vaatamata eeltoodule ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võimalik tema vabanemisjärgse elukoha puudumise tõttu. Tartu Vangla esitatud Meelis Hansari isiklikust toimikust ning süüdimõistetu kohtuistungil jagatud selgitustest tuleneb, et tal puudub vabanemise korral kindel elukoht. Kinnipeetava rahvastikuregistri järgne elukoht on Setomaa vallas, kus elab tema isa, kuid viimane ei ole nõus Meelis Hansarit enda juurde elama võtma. Ka süüdimõistetu ise ei soovi sinna elama asuda. Riigikohtu 30.05.2016 määruse nr 3-1-1-45-16 kohaselt ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel võimalik kohustada süüdimõistetut endale elukohta otsima. KarS § 871 lg 1 lubab kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli vastavalt KarS § 75 sätestatule ning KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt on süüdlane kohustatud käitumiskontrolli ajal elama kohtu määratud alalises elukohas. Eelnevast nähtuvalt tuleb karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel näidata kohtumääruses ära koht, kus süüdimõistetu elama peab. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid valmistab vangistusseaduse § 76 lg 6 teise lause kohaselt ette vangla. Juhul, kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb järelikult riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida. Meelis Hansaril puudub vabanemisjärgne elukoht, millest tulenevalt ei ole talle karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võimalik. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg 1, § 432 lg 3. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.