Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku võimu teostamise vastased süüteod

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

SÜÜDISTUSE SISU

B.F-ile on esitatud süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi selles, et tema 14.03.2016. a kella 22 paiku xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxe tee kinnistul hammustas tema suhtes Tartu Maakohtu 19.10.2015. a tagaotsimise ja sundtoomise määruse väärteoasjas nr 4-15-708 alusel sundtoomist ja kinnipidamist täitvat Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna politseinik xxxxxxxxxxx t paremast käest, millest xxxxxxxxxxx tundis valu ning tekkis marrastus ja punetus.

KOHTU SEISUKOHT

saavutamiseks vältimatu. KorS § 79 lg 1 p 2 kohaselt võib politsei kasutada isiku suhtes käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib põgeneda. Tartu Maakohtu 19.10.2015. a määruse täitmiseks läksid politseiametnikud xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxja xxxxxxxxxxxxxxxxxx külla tallu, kus kogutud eelinfo põhjal võis B.F viibida. Nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustest järeldub, et enne sundtoomise teostamist oli politseinikel tehtud eeltöö, s.o hangitud informatsioon sundtoodava isiku ja tema võimaliku käitumise kohta, samuti olustiku kohta. Tunnistaja xxxxxxxxxxjäi tee äärde pargitud politseisõidukisse. Kannatanu xxxxxxxxxxx ja tunnistaja xxxxxxxxxxxxxx läksid talu juurde. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt nägi ta majas sees istuvat (pealamp peas vaatas televiisorit) meesterahvast, B.F-i . Tunnistaja lülitas väljas töötava generaatori välja, et B.F tuleks välja (et mitte isikut kinni pidada siseruumides). B.F väljus toast, koer hakkas haukuma. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxxx teatas B.F-ile, et nad on politseist ja küsis nime. Nii kannatanu kui ka tunnistaja ütluste kohaselt kinnitas B.F, et tema nimi on B.F ja püüdis toa poole tagasi minna, s.o põgeneda. Samuti järeldub politseinike ütlustest, et B.F-ile selgitati juba hoovil, et tema suhtes on koostatud tagaotsimise ja sundtoomise määrus ning talle anti korraldus kaasa minna. Kuna B.F hakkas toa poole liikuma (s.o põgenema), võtsid kannatanu ja tunnistaja B.F-i kätest kinni ja viisid ta pikali (eesmärgiga paigaldada käerauad). Probleemid tekkisid käeraudade peale panekuga, kuna B.F osutas vastupanu. Kannatanu xxxxxxxxxxx ütluste kohaselt sai rabelemise käigus B.F oma parema käe vabaks ja viis selle näo ette. Kannatanu, soovides B.F-i kätt kätte saada, pani oma käe B.F-i näo ette. B.F hammustas teda paremast käest. Selle tulemusena tundis ta tugevat füüsilist valu. Pärast seda said kannatanu ja tunnistaja B.F-ile käerauad peale ning ta viidi politseisõidukisse. Kuigi tunnistaja xxxxxxxxxxsündmust vahetult pealt ei näinud, kuulis ta B.F-i karjumist ja tunnistaja xxxxxxxxxxxxxxxxkarjumist „seis, politsei“ vähemalt kolmel korral. Kohus leiab, et nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas ja eluliselt usutavad. Eelnimetatud kannatanu ja tunnistajate ütlused B.F-i kinnipidamise asjaolude kohta erinevad süüdistatav B.F-i ütlustest. Siiski peab kohus oluliseks, et B.F-i ütluste kohaselt toimus tema kinnipidamine kahe meesterahva poolt väljas (ta väljus koos koeraga majast), ta pandi pikali ja talle paigaldati käerauad. B.F-i ütluste kohaselt kuulis ta meesterahvaid midagi karjumas, kuid koera haukumise taustal ta ei kuulnud, mida täpselt öeldi. Samuti nähtub B.F-i ütlustest, et kui ta koeraga välja läks (kõndis u 20 meetrit), hakkas ta toa poole tagasi minema. Seega üldjoontes haakuvad eelviidatud B.F-i ütlused ka politseiametnike ütlustega. Kohus hinnangul ei ole eluliselt usutavad B.F-i ütlused selle kohta, et tema ei saanud juba majast väljudes aru, et tegemist on politseiametnikega. Siinkohal on oluline, et B.F-i enda sõnul sai ta aru, et talu juures on võõrad isikud (majast väljus, kuna kuulis koera haukumist ja kui välja läks kuulis ta meesterahvaste karjumist koera haukumise taustal). Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kui B.F oli välja läinud eesmärgiga kindlaks teha, mis väljas toimub et koer haugub, otsustab ta väljas olles toa poole tagasi minna, kui kuuleb meesterahvaste karjumist koera haukumise taustal. Sealjuures B.F-i enda väitel oli tegemist tema jaoks tundmatute isikutega (tema sõnul oli väljas pime ja nähtavus halb). Kohtu hinnangul on usutav, et B.F-i s elliseks käitumiseks pidi olema konkreetne põhjus, kuna esmajoones oli B.F majast väljudes soovinud kindlaks teha, miks koer haugub. Kohtu arvates on eluliselt usutav, et majast väljudes sai B.F aru, et tegemist on politseiametnikega (kuigi tegemist oli pimeda ajaga, oli väljas lund ja seda kinnitavad ka B.F-i ütlused), kes andsid talle korralduse kaasa minna. Kuna B.F ei soovinud

korraldust täita, hakkas ta toa poole jooksma, püüdes põgeneda. Selle peale tuli politseiametnikel kasutada B.F-i suhtes füüsilist jõudu ja erivahendina käeraudu. Kohtu hinnangul ei ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega ega eluliselt usutavad B.F-i ütlused, mille kohaselt ei jõudnud ta kinnipidamise käigus vastupanu osutada. Siinkohal peab kohus oluliseks, et B.F on 16.03.2016. a perearsti poolt tuvastatud hulgaliselt vigastusi (tl 76-77). Arvestades B.F tuvastatud vigastuste paiknemist ja iseloomu on kohtu arvates eluliselt usutav, et tegemist on kinnipidamise käigus saadud vigastustega, mitte rünnaku käigus saadud vigastustega. Lisaks viitab vastupanu osutamisele ka politseiametniku suhtes kasutatud vägivald ja tekitatud vigastused, s.o hammustamine. Olukorras, kus politseiametnikud üritasid B.F-i suhtes käeraudu kasutada (kui ta oli kõhuli maas), ei saanud B.F vastupanu osutamiseks käsi või muid meetmeid kasutada. Kui B.F tekkis võimalus politseiametniku käe hammustamiseks, s.o vastupanu osutamiseks, kasutas ta tekkinud võimalust. B.F sai enda sõnul alles politseisõidukis olles aru, et teda pidasid kinni politseiametnikud. Kohtu hinnangul ei ole antud asjaolu eluliselt usutav. Sellele vaatamata peab kohus oluliseks, et B.F-i käitumine ei muutunud ka pärast seda, kui ta oli väidetavalt teada saanud politseiametnike poolsest kinnipidamisest ja selle alusest (kogutud tõendite kohaselt tutvustati B.F-ile dokumente politseisõidukis). B.F ei olnud jätkuvalt rahul toimuvaga. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt ütles B.F juba tema kinnipidamisel, et ta ei tunnista kohtusüsteemi ja riik kiusab teda ning kohtumäärus ei ole kehtiv. Seda kinnitab ka asjaolu, et B.F on pöördunud erinevate ametiasutuste poole kaebusega (tl 91-92). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuigi kannatanu xxxxxxxxxxo ja tunnistaja xxxxxxxxxxxxxx kasutasid kinnipidamisel süüdistatav B.F-i suhtes füüsilist jõudu ja erivahendina käeraudu, oli kasutatud vahetu sund õigustatud ja vältimatu ning enne sunni kasutamist ka B.F hoiatati. Politseiametnikel tuli täita kohtumäärus ja B.F keeldus politseiametnikega vabatahtlikult kaasa minemast ja seisma jäämast (kui B.F juba maja poole läks), s.o nende seaduslikke korraldusi täitmast. Siinkohal ei nõustu kohus kaitsja mõttekäiguga, justkui politseiametnikud oleksid vahetut sundi kasutades n-ö üle reageerinud ja B.F-i kinnipidamine sarnanes ohtliku kurjategija kinnipidamisega, kuigi tegemist oli väärteoasjaga. Kohus ei pea vajalikuks siinkohal korrata politsei pädevust ja kohustust jõustunud kohtumääruste täitmisel. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et 14.03.2016.a vahetu sunni kohaldamise vajadus tulenes süüdistatav B.F-i käitumisest, s.o temapoolsest vastupanu osutamisest. Olukorras, kus B.F oleks täitnud korrektselt politseiametnike poolt antud seaduslikke korraldusi, puudunuks selgelt vajadus tema suhtes sundi kohaldada. Lisaks ei ole vahetu sunni kohaldamise alused sõltuvuses sellest, millist liiki on konkreetne asi (kas väärteo- või kriminaalasi), vaid toimingu eesmärgist, milleks antud juhul oli süüdistatav B.F-i tabamine ja sundtoomine.

Jõgeva Haigla, kus kannatanul tuvastati parema käsivarre alumises osas selgmiselt ringjalt punetavad hambajäljed (tl 62). Seega ei ole kohtu arvates kogutud tõendite pinnalt vastuolusid selles, et B.F-i poolse hammustamise tagajärjel tekkis kannatanu xxxxxxxxxxx parema käsivarre alumisse ossa punetus ja ta tundis tugevat valu. Nii isikulistest tõenditest kui ka tervisekaardist nähtuvalt on punetus olnud selline, et võimaldab viidata hambajälgedele (s.o vigastuse tekkemehhanismile). Kohtu seisukohta ei muuda ka asjaolu, et kogutud tõendite kohaselt hammustas B.F kannatanu paremat kätt läbi kannatanul seljas olnud politsei talvevormi jope. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga ja leiab, et süüdistuses märgitud marrastust kui kannatanu käele tekkinud vigastust kogutud tõenditest ei ole võimalik tuvastada. Osundus marrastusjälgedele on fototabelil, millel on fotografeeritud kannatanu paremat kätt (tl 61). Tegemist on olnud menetleja järelduse või hinnanguga. Seda, mille põhjal menetleja sellise järelduse on teinud, kogutud tõenditest ei nähtu. Siinkohal peab kohus oluliseks, et marrastused tekivad reeglina kukkumise tagajärjel, s.o vigastused, mis tekivad peamiselt erinevate pindade omavahelisel hõõrdumisel. Kogutud tõenditest ei nähtu, et kannatanu xxxxxxxxxxx käel oleks olnud jälgi marrastustest. Sellest tulenevalt tuleb jätta välja süüdistuses viidatud marrastuse kui vigastuse tekkimine.

Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et kohane on mõista süüdistatav B.F-ile karistuseks vangistus, kuid seda sanktsiooni alammäära lähedal, s.o 1 aasta. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvestada karistusaja hulka B.F-i eelvangistuses viibitud aeg 22.07.2019.a kuni 07.08.2019. a, s.o 17 päeva. B.F-i ärakandmata karistuseks tuleb lugeda 11 kuud 13 päeva vangistust. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis võimaldavad kohaldada KarS § 73 lg 1,3 sätteid ja jätta ära kandmata vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata. KarS § 73 lg 3 alusel määrab kohus katseajaks 1 aasta. Kriminaalmenetluse kulud Kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018. a vastu võetud (kehtiv alates 01.01.2019.a) määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu alammääraks 540 eurot. Seega on sundraha suuruseks 810 eurot. Kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud kohtueelses menetluses summas 98,40 eurot (tl 71, 73) ning kohtumenetluses kogusummas 1565,04 eurot (144,72 eurot – tl 39; 1221,60 eurot – tl 143; 198,72 eurot). Kaitsja tasu ja kulud kokku on 1663,44 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuluks tunnistaja xxxxxxxxxxxxxxxxe hüvitatud sõidukulud summas 44,47 eurot (tl 81). Menetluskulud kokku on 2517,91 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud välja mõista B.F-ilt. Siinkohal leiab kohus, et B.F-ilt tuleb välja mõista menetluskulud, mis on tekkinud seoses sellega, et B.F ei ole kohtuistungitele ilmunud. Seda põhjusel, et B.F on puudunud mõjuvad põhjused kohtuistungitele mitteilmumiseks, seega on tekkinud menetluskulud B.F-i enda käitumise tulemusena.

Raina Pärn kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.