Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi tõlgid Kohtuasi ja menetlusliik
Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
Tartu Ringkonnakohus 31. mai 2019 1-17-1003 Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Juhan Sarv Liina Tulit-Kuum Natalia Tselikova ja Meeli Antonov Kriminaalasi Heinar Valliste süüdistuses KarS § 293 lg 2 p 1 ja § 294 lg 2 p 1, Dmitri Lõssikovi süüdistuses KarS § 295 lg 1 ja Vyatcheslav Resnini süüdistuses KarS § 295 lg 1 järgi, üldmenetlus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 28. juuni 2018. a otsus Prokuratuur ja Heinar Valliste kaitsja advokaat Andrei Matvejev Süüdistatav - Heinar Valliste, isikukood 36007262217; elukoht XXX Kaitsja - Vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, määratud korras Süüdistatav - Dmitri Lõssikov, isikukood 38503083727; elukoht XXX. Kaitsja - Silvi Erro, valitud korras - Süüdistatav - Vyacheslav Resnin, isikukood 37012033718; elukoht XXX Kaitsja - Vandeadvokaadi abi Igor Belugin, määratud korras Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma 7. detsember 2018 Süüdistav Heinar Valliste ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, Dmitri Lõssikov ja tema kaitsja Silvi Erro, Vyacheslav Resnin ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin ning Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma
1.Tühistada Viru Maakohtu 28. juuni 2018. a otsus osas, millega maakohus: 1.1 mõistis Heinar Valliste täielikult õigeks süüdistuses KarS § 293 lg 2 p 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015. a kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt KarS § 294 lg 2 p 1 järgi). Heinar Valliste otsus jätta muutmata tema õigeksmõistmises: - pistise lubamisega nõustumises ja pistise võtmises Vyatcheslav Resnini vahendusel süüdistuses toodud ajal ja kohas E.R. eksami eest; - pistise lubamisega nõustumises 24. oktoobril 2014. a A.Z. ilt; - O.B. ilt 100 euro vastuvõtmises; 1.2 mõistis Heinar Valliste õigeks süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi; 1.3 mõistis Dmitri Lõssikovi õigeks süüdistuses KarS § 295 lg 1 järgi (alates
jaanuarist 2015. a kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt KarS § 296 lg 1 järgi); 1.4 vabastas aresti alt Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega nr 1-15-3351 arestitud Heinar Vallistele kuuluva sularaha 20 eurot kohtuotsuse jõustumisel ja määras, et see tuleb otsuse jõustumisel tagastada Heinar ja J.V. le; 1.5 vabastas kohtuotsuse jõustumisel aresti alt Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2015. a määrusega nr 1-15-3351 arestitud Heinar ja J.V. ühisomandisse kuuluva sõiduauto Volvo XC90 (reg-nr XXX ), mis on antud vastutavale hoiule J.V. le; 1.6 jättis Heinar Valliste riigi õigusabikulud summas 12 672 eurot ja 44 senti Eesti Vabariigi kanda; 1.7 jättis Viru Maakohtu 27. veebruari 2018. a määrusega tunnistajatele V.G. le ja T.K. ile hüvitatud kulud kokku summas 94 eurot ja 19 senti Eesti Vabariigi kanda; 1.8 mõistis Dmitri Lõssikovi kasuks välja 3000 eurot valitud kaitsjale Silvi Errole makstud tasu katteks.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.1 mõista Heinar Valliste süüdi 2014. a toime pandud tegudes KarS § 293 lg 2 p 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015. a kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt KarS § 294 lg 2 p 1 järgi), v.a p-s 1.1 märgitud osas. Mõista Heinar Vallistele karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust; 2.2 tunnistada Heinar Valliste 2015. a toime pandud tegudes süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust; 2.3 mõista KarS § 64 lg 1 järgi Heinar Vallistele liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistus 5 kuud ja 26 päeva karistusaja hulka. KarS § 73 lg 1 alusel vabastada Heinar Valliste 1 aasta 6 kuu ja 4 päeva pikkusest vangistusest tingimisi. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Heinar Valliste ei pane 1 aasta ja 7 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 lg 1 järgi hakkab katseaeg kulgema alates kohtulahendi kuulutamisest.
2(67)
2.4 mõista Dmitri Lõssikov süüdi süüdistuses KarS § 295 lg 1 järgi (alates
1.jaanuarist 2015. a kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt KarS § 296 lg 1 järgi); 2.5 mõista Dmitri Lõssikovile rahaline karistus 76 päevamäära, s.o 760 eurot. 2.6 KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida Heinar Vallistelt sularaha 100 eurot, mis asub hoiul Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuris; 2.7 KarS § 84 ja 831 lg 1 alusel mõista Heinar Vallistelt Eesti Vabariigi kasuks välja 350 eurot. Konfiskeerimise asendamise tagamiseks jätta Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega nr 1-15-3351 arestitud 20 eurot aresti alla; 2.8 KarS § 832 lg-te 1 ja 2 alusel konfiskeerida Heinar ja J.V. ühisomandisse kuuluv sõiduauto Volvo XC90 (reg-nr XXX ), mis arestiti Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2015. a määrusega asjas nr 1-15-3351; 2.9 mõista Heinar Vallistelt Eesti Vabariigi kasuks välja maakohtu menetluses kantud riigi õigusabi kulud summas 10 136 eurot ja tunnistajate kulud 94 eurot 19 senti, so kokku 10 230 eurot 19 senti. Ülejäänud maakohtu menetluses määratud kaitsjale välja mõistetud tasu, s.o 2534 eurot ja 84 senti jätta Eesti Vabariigi kanda; Menetluskulu tuleb tasuda käesolevas lahendis määratud aja jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. 2.10 Jätta Dmitri Lõssikovi valitud kaitsjale Silvi Errole makstud tasu süüdistatava enda kanda; 2.11 Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar riigi õigusabi tasu 741 eurot ja 16 senti (sealhulgas käibemaks 126 eurot ja 36 senti) apellatsioonimenetluses Heinar Vallistele riigi õigusabi osutamise eest. 2.12 Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lillo&Lõhmus riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitis 398 eurot ja 16 senti (sealhulgas käibemaks 66 eurot ja 36 senti) apellatsioonimenetluses Vjatšeslav Resninile riigi õigusabi osutamise eest. 2.13 Jätta p-des 2.11 ja 2.12 välja mõistetud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda; 2.14 Mõista Heinar Vallistelt välja sundraha 1350 eurot; 2.15 Mõista Dmitri Lõssikovilt välja sundraha 810 eurot.
3.Jätta maakohtu otsus muutmata osas, millega maakohus muuhulgas: 3.1 mõistis Vyacheslav Resnini õigeks talle esitatud süüdistuses KarS § 295 lg 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015. a kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt KarS § 296 lg 1 järgi); 3.2 jättis läbi vaatamata Heinar Valliste kaitsja Andrei Matvejevi taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks; 3.3 vabastas aresti alt Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega nr 1-15-3351 arestitud Heinar Vallistele kuuluva AS Swedbank tähtajalise hoiukonto summas 5840 eurot 14 senti ning J.V. sularaha summas 200 eurot määras, et see tuleb otsuse jõustumisel tagastada Heinar ja J.V. le;
3(67)
3.4 jättis Vyacheslav Resnini kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu summas 6750 eurot Eesti Vabariigi kanda; 3.5 jättis Heinar Valliste kasuks välja mõistmata 16 609 eurot valitud kaitsjatele Silvi Errole ja Küllike Nammile makstud tasu katteks; 3.6 määras, et asitõendid tuleb säilitada asitõendite hoidlas.
4.Jätta rahuldamata Heinar Valliste kaitsja Andrei Matvejevi taotlus ennistada süüteomenetluses tekitatud kahju taotluse esitamise tähtaeg.
5.Jätta Heinar Valliste kaitsja Andrei Matvejevi apellatsioon ja määruskaebus rahuldamata.
6.Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviitlostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviitlostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Heinar Valliste anti kohtu alla karistusseadustiku (KarS) § 293 lg 2 p 1 (alates 1. jaanuarist 2015 kvalifitseeritav KarS § 294 lg 2 p 1) järgi pistise ja KarS § 294 lg 2 p 1 järgi altkäemaksu võtmises. Kokkuvõtlikult heidetakse H. Vallistele ette, et töötades Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo eksamineerija ametikohal, kasutas ta ära enda ametiseisundit perioodil 10. novembrist 2014 kuni 21. jaanuarini 2015. Ta nõustus vara vastuvõtmisega ja võttis vastu vara selle eest, et ta valiks sõidueksami sooritamiseks kergema (väiksema liikluskoormusega marsruudi) või ei arvestaks eksamil pisivigu ning loeks sõidueksami positiivselt sooritatuks.
2.Dmitri Lõssikov ja Vyatcheslav Resnin anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 295 lg 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt KarS § 296 lg 1 järgi). Neid süüdistatakse pistise vahendamises, s.o kokkuleppe sõlmimises H. Vallistega, et tema vastutasu eest oma ametiseisundit ära kasutades valiks eksami tegijale kergema marsruudi ja loeks eksami sooritatuks.
Maakohtu otsus
4(67)
3.Viru Maakohtu 28. juuni 2018. a otsusega mõisteti H. Valliste KarS § 293 lg 2 p 1 (alates
1.jaanuarist 2015. a (edaspidi uus redaktsioon (u.r) KarS § 294 lg 2 p 1) ja § 294 lg 2 p 1 järgi õigeks.
4.Samuti mõisteti V. Resnin ja D. Lõssikov neile esitatud süüdistuses KarS § 295 lg 1 (u.r KarS § 296 lg 1 järgi) õigeks.
5.H. Valliste kaitsja A. Matvejevi taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti läbi vaatamata.
6.Aresti alt vabastati Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega H. Vallistelt ja J.V. lt arestitud raha ning Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2015. a määrusega arestitud H. Valliste ja J.V. ühisomandisse kuuluv sõiduauto Volvo XC90.
7.H. Valliste kasuks jäeti välja mõistmata kokku 16 609 eurot valitud kaitsjatele S. Errole ja K. Nammile makstud tasu katteks.
8.12 672,44 eurot H. Valliste riigi õigusabi kuludest jäeti riigi kanda. D. Lõssikovi kasuks mõisteti välja riigilt 3000 eurot kaitsja S. Errole makstud tasu katteks. V. Resnini riigi õigusabi kulud summas 6750 eurot jäeti riigi kanda. Tunnistajatele V.G. ja T.K. hüvitatud kulud 94,19 eurot jäeti riigi kanda.
9.Lahendati asitõenditega seotud küsimused.
10.Maakohus leidis, et H. Valliste Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo eksamineerijana on KarS § 288 mõttes ametiisik, kellel tulenevalt ametijuhendist oli õigus otsustada, kas isik saab juhtimisõiguse või mitte täites eksamineerijana sõidueksami kaarti. Otsuse tegemine oli tema ainupädevuses. Ta tegi kolmandate isikute suhtes siduvaid õiguslikke toiminguid.
11.Jälitustoimingute load on nõuetekohaselt põhistamata. Sellest tulenevalt on ka nende alusel koostatud jälitustoimingute protokollid lubamatud tõendid, mis tuleb jätta tõendikogumist välja. Jälitustoimingute lubade taotlustes toodud põhjendused jälitustegevuse vajalikkuse kohta ei võimalda kontrollida, miks ei olnud menetleja arvates võimalik või oleks olnud oluliselt raskendatud tõendite kogumine muude menetlustoimingutega. Käesolevas kriminaalasjas nõuetekohaselt põhistamata lubade alusel tehtud jälitustoimingud on õigusvastased. Kohtulik järelkontroll ei saa kõrvaldada puudulikult põhjendatud jälitustoimingu loa alusel saadud tõendi lubamatust.
12.Ka loa andnud kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälitustegevuse jätkamise vajalikkuse kohta jälgitav ning hilisemalt kontrollitav.
13.Jälitustoimingu protokolle 13. jaanuarist 2015 (TõTo I kd, tl 150-179), 13. jaanuarist 2015 (TõTo I kd, tl 180-201), 17. veebruarist 2015 (TõTo II kd, tl 15-33) ja 16. märtsist 2015 (TõTo II kd, tl 34-44) pole võimalik kasutada tõenditena. Kohtulikul uurimisel ei olnud võimalik veenduda selles, et kõik jälitustoimingu protokolli kantu vastab helisalvestistelt kuuldule. See muudab jälitusprotokollid tõendina ebausaldusväärseks. Ühte tõendit pole võimalik tõendi usaldusväärsusele hinnangu andmiseks jagada osadeks.
14.Mõnel juhul on ka prokurör möönnud, et jälitustoimingutega saadud ja jälitusprotokolli kantud teabe vastavust helisalvestiselt kuuldule ei ole võimalik täielikult kontrollida ka helisalvestiste korduval kuulamisel. Samuti helisalvestiste kuulamisel ja nende 5(67)
kõrvutamisel jälitusprotokollidega ilmnes arusaamatus seoses kõneaegadega ja selgus, et sõna „Bo“ (tõenäoliselt peaks see viitama tunnistaja J.B. le) olemasolu protokollis ei saanud kinnitada prokurör. Viimane nõustus, et protokollist on puudu venekeelseid sõnu. Ka see annab aluse pidada 13. jaanuari 2015 jälitusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks (TõTo I kd, tl 180-201). Samuti on 17. jaanuari 2015 jälitustoimingu protokollist (TõTo II kd, tl 15-33) puudu sõna plats (20. oktoobri 2017 kohtuistungi protokoll tl 10, KoTo I kd, tl 177 pöördel). (a) H. Valliste
15.H. Valliste mõisteti õigeks pistise võtmises süüteo tuvastamatuse tõttu. Analüüsides kohtule esitatud tõendeid kogumis, leidis kohus, et kohtukõlblike tõenditega ei ole usaldusväärselt võimalik tuvastada süüdistuses nimetatud ajal pistise lubamisega nõustumise ja pistise võtmise objektiivset koosseisu. Isegi kui lugeda A.Z. i, E.R. ja J.S. i ütlustega tuvastatuks H. Vallistele inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmine, siis oleks nende tunnistajate ütluste kasutamine otsuse tegemisel välistatud KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud reegli tõttu.
16.H. Valliste mõisteti õigeks ka altkäemaksu võtmises. Kohus leidis, et E.M. i kohtuistungil antud ütlused ja 22. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll (vaadeldi kuriteo matkimiseks mõeldud raha), tuleb jätta tõendikogumist välja. Tegemist on õigusvastase jälitustegevusega saadud tõendiga. Usaldusväärsed tõendid H. Valliste süüditunnistamiseks puuduvad. Lisaks tuleb arvestada KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud põhimõttega: süüdimõistev otsus rajaneks valdavas ulatuses J.S. i ütlustel, keda süüdistataval ja tema kaitsjal ei olnud võimalik kohtulikul uurimisel küsitleda. (b) Dmitri Lõssikov
17.Arvestades usaldusväärseid tõendeid, tuleb D. Lõssikov mõista õigeks. Süüdimõistev otsus rajaneks valdavas osas nn eristaatuses olevate tunnistajate R.H. i ja J.S. i kohtueelses menetluses antud ütlustele ja ei oleks lubatav (KrMS § 15 lg-st 3). (c) Vyacheslav Resnin
18.Usaldusväärsed tõendid V. Resnini süüditunnistamiseks puuduvad. Pistise vahendamine ei ole tõendamist leidnud. Kui aga asuda selles episoodis E.R. usaldusväärsuses teistsugusele seisukohale, tuleb arvestada KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirangut. (d) arestitud vara suhtes võetavad meetmed
19.Aresti alt vabastati Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega H. Vallistelt ja J.V. lt arestitud raha ning Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2015. a määrusega arestitud H. Valliste ja J.V. ühisomandisse kuuluv sõiduauto Volvo XC90. Arestitud vara tuleb tagastada kohtuotsuse jõustusmisel H. ja J.V. le. (e) kriminaalmenetluse kulud
20.KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik.
21.H. Valliste kaitsja A. Matvejevi taotluse mõista õigeksmõistva otsuse korral süüdistatava kasuks välja kaitsja Silvi Erro osutatud õigusteenuse eest 1000 eurot ja kaitsja Küllike Nammi õigusteenuse eest 15 609 eurot, jättis kohus rahuldamata. Õigeksmõistetul tuleb 6(67)
tõendada tekkinud kohustust osutatud õigusabi eest tasuda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotlusele ei ole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid kuludokumente. (f) süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine
22.Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus jäeti läbi vaatamata. 26. märtsil 2018 lõpetas kohus kohtuliku uurimise. H. Valliste kaitsja A. Matvejev esitas alles 28. märtsil 2018 menetluskulude hüvitamise avalduse, millest ta loobus 27. aprillil 2018 toimunud kohtuistungil. 24. aprillil 2018 esitati teine menetluskulude hüvitamise avaldus. SKHS § 18 lg 1 järgi tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Käesoleval juhul ei esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlust maakohtule õigeaegselt.
APELLATSIOONID
23.Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid H. Valliste kaitsja A. Matvejev ja prokuratuur. Kaitsja apellatsioon
24.Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas millega kohus jättis H. Valliste taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kui ringkonnakohus peab taotluse läbivaatamata jätmist maakohtus põhjendatuks, ennistada taotluse esitamise tähtaeg. Tühistada otsus osas, millega jäeti Eesti Vabariigilt H. Valliste kasuks välja mõistmata valitud kaitsjatele S. Errole ja K. Nammile makstud tasu 16 609 eurot.
25.Esialgse taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitas kaitsja AET-i kaudu
28.märtsi 2018 kohtuistungil. Eelneval istungil (s.o 26. märtsil 2018) määras kohus lõpetada kohtulik uurimine. 24. aprillil 2018 kohtuistung algas prokuröri kohtukõnega. Süüdistajal taotlusele vastuväiteid ei olnud. Kohtumenetluse pooled ei saa eeldada, millal kavatseb kohus kohtuliku uurimise lõpetada. Taotluse esitamine tehti kohtule teatavaks kohtuistungil. Kohus ei maininud istungil, et taotlus oli puudustega või esitatud hilinenult. SKHS § 13 näeb ette, et enne taotluse läbivaatamata jätmist peab kohus määrama tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Taotluse läbivaatamata jätmisest teavitatakse taotlejat ning seda peab kirjalikult põhjendama. Antud toimingu teostamise tähtaega ei ole seadusega kehtestatud. Kui aga kohus leiab, et taotlus on esitatud tähtaja möödalaskmisega, peab sellest süüdistatavat teavitama võimalikult vara, mitte aga lõppotsuse avaldamisel. Sellega tagatakse taotleja õigus esitada selgitusi tähtaja möödalaskmise kohta ja taotleda tähtaja ennistamist. Kohus rikkus süüdistatava õigusi, kuna süüdistatav ei saanud teada, millised menetluslikud otsustused tema suhtes tehakse ning vastavalt reageerida.
26.Kui ringkonnakohus peab taotluse läbivaatamata jätmist maakohtus õigeks, palub kaitsja ennistada tähtaeg süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise esitamiseks ja võtta kaebus menetlusse. Istungid määrati 2018. a juuni lõpuni. Antud olukorras ei saanud süüdistatav eeldada, et kohtulik uurimine lõpetatakse just 26. märtsil 2018. KrMS § 297 annab küll võimaluse enne kohtuliku uurimise lõpetamist esitada täiendavaid taotlusi, ent need taotlused on seotud süüdistuse põhjendatuse lahendamisega. Seega puudus protsessuaalne võimalus taotleda kohtuliku uurimise lõpetamata jätmist seoses süüteomenetluses tekitatud 7(67)
kahju hüvitamise taotluse esitamisega. Kui aga eeldada taotluse esitamist seadusega ettenähtud tähtaja möödumisel, esitati see siiski esimesel protsessuaalsel võimalusel, s.t tähtaja möödalaskmiseks oli mõjuv põhjus.
27.S. Erro ja K. Nammi teenuse eest osutatud tasu ei hüvitatud, kuna tasu tõendavate dokumentideta puudus võimalus kontrollida taotluse põhjendatust.
28.Taotlus esitati AET-i kaudu 28. märtsi 2018 kohtuistungil, s.o õigeaegselt. Süüdistajal taotlusele vastuväiteid ei olnud. KrMS § 181 ja § 182 ei kohusta esitama menetluskulude tõendamiseks kuludokumente. KrMS § 175 lg 1 p-le 1 rõhutatakse kaitsja hinnangul kulude mõistlikkust. Kohus selles ei kahelnud.
29.Taotlus menetluskulude hüvitamiseks esitati enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa. Nähes taotluses puudusi, pidanuks kohus andma aja nende kõrvaldamiseks või juhtima süüdistatava tähelepanu taotluse mittetäielikkusele. Kohus rikkus teavitamata jätmisega süüdistatava õigust teada, milliseid menetluslikke otsuseid tema suhtes vastu võetakse ja võttis õiguse tähtaegselt tekkivatele küsimustele reageerida. Prokuratuuri apellatsioon
30.Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Teha uus otsus, millega: - mõista H. Valliste süüdi KarS § 293 lg 2 p 1 (u.r KarS § 294 lg 2 p 1) ja KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja karistada teda 2 aasta pikkuse vangistusega. Karistusest arvata KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg 21. jaanuarist 17. juulini 2015 (5 kuud ja 26 päeva vangistust). Mõista lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1,3 alusel jätta vangistus süüdistatava suhtes tingimisi kohaldamata ning määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui H. Valliste ei pane 1 aasta ja 7 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 49 alusel kohaldada H. Vallistele 2 aastaks keeldu töötada ametiisikuna riigi või kohaliku omavalitsuse üksuses, kus ametiisik teostab avalikku võimu. Samuti konfiskeerida H. Vallistelt KarS § 831 lg 1 alusel altkäemaksuna saadud sularaha 800 eurot. KarS § 84 alusel välja mõista H. Vallistelt summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1, § 84 ning KarS § 294 lg 2 p 1 ja lg 4 alusel kohaldada H. Valliste suhtes laiendatud konfiskeerimist vara osas, mis on selle tagamiseks arestitud Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a kohtumäärusega nr 1-15-3351. Mõista H. Vallistelt välja kaitsjatasu kohtueelses menetluses 72 eurot ja kohtus, süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest ning tunnistajatele T.K. ja V.G. le hüvitatud kulud 55,41 eurot ja 38,78 eurot. - mõista D. Lõssikov süüdi KarS § 295 lg 1 (u.r KarS § 296 lg 1) järgi. Määrata talle karistuseks rahaline karistus 76 miinimumpäevamäära, s.o 760 eurot. Jätta D. Lõssikovi kanda kohtueelses ja kohtumenetluses kantud kaitsjatasud. Mõista D. Lõssikovilt välja sundraha II astme kuriteo toimepanemisega seoses. - mõista V. Resnin süüdi KarS § 295 lg 1 järgi (u.r KarS § 296 lg 1) järgi ja määrata talle karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1,3 alusel jätta vangistus süüdistatava suhtes tingimisi kohaldamata ja määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui V. Resnin ei pane 8-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi. Mõista V. Resninilt välja kohtueelses menetluses 8(67)
kantud kaitsjatasu 312 eurot ja kohtukulud. Mõista V. Resninilt välja sundraha II astme kuriteo toimepanemisega seoses.
31.Alusetult ja põhjendamatult jäeti kõrvale jälitustoimingutega saadud tõendid. Selliselt toimides rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohus tugines Riigikohtu lahenditele, mis räägivad (vastupidiselt maakohtu otsuses käsitletud prokuratuuri jälituslubadele ja -taotlustele) eeluurimiskohtuniku määrustest, millega antakse luba jälitustoimingu tegemiseks. Sisuliselt jäeti analüüsimata, kas Viru Maakohtu 8. oktoobri, 4. novembri, 5. detsembri määrused vastavad KrMS § 1264 lg 1 II lausele piirdudes vaid kokkuvõtva järeldusega, et nende põhjendused kattuvad jälitustegevuse põhjendatuse osas täielikult. Taotlustes ja määrustes on kirjas faktilised asjaolud, mille alusel kohus loa väljastas. Nende pinnalt jõudis kohus järeldusele jälitustoimingute põhjendatuses. Faktilised asjaolud on seotud põhjendustega, miks ei ole võimalik tõendeid teiste menetlustoimingutega koguda. Kohus ei pea jälitustoiminguteks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendite kogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui seda konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus eeldada. Asjaolu, et prokuratuuri jälitustoimingute load on enamasti põhistamata, ei too siiski kaasa nende lubade alusel kogutud tõendite lubamatust. Kõnealune puudus jälitustoimingu lubade andmisel ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi saamisel. Kriminaalasja lahendav kohus on õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh seadusest tulenevaid jälitustoimingu lubatavuse eeldusi (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 773, 797). Prokurör selgitas ka istungil ja esitas tõendi, et Maanteeameti eksamisalvestisi säilitatakse 1-1,5 kuud. Tegemist on peitkuriteoga. Seetõttu ei riski menetleja enne kriminaalasja „realiseerimist“ sellega, et kahtlustatavad saaksid teada uurimisorganite huvist nende tegevuse vastu. Praktikas tehakse päringuid avalikesse registritesse kahtlustuse esitamiseks piisavalt tõendide olemasolul. Kohtu välja toodud päringutega ei oleks ka tagantjärele tehtud päringuid hinnates saanud tugineda kahtlustatavatele süüdistust esitades, kuna need olid kas ebapiisavad või kaudsed tõendid. Kohus ei andnud sisulist hinnangut kohtuistungil vahetult uuritud nelja sõidueksami videosalvestisele, ehkki leidis, et sõidueksami salvestised oleks tulnud enne jälitustoimingute tegemist välja nõuda. Küsimusele, kas nende põhjal oleks saanud järeldada pistise võitmist sõidueksami positiivseks lugemise eest, vastatud pole. Prokuratuur näitas 7. oktoobri 2014. a jälitustoimingu taotluses nr 516 selgelt, miks Maanteeameti eksamisalvestiste väljanõudmisel ei pruugi saada tõendeid eksami vastuvõtja ebaseadusliku tegevuse kohta.
32.13. jaanuari, 17. veebruari ja 16. märtsi 2015 protokolle tõendina kõrvale jättes rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsuses välja toodud jälitustoimingu protokollid on koostatud mitmete lisade (teabesalvestiste) alusel. Erinevatest jälitustoimingutest saadud teabesalvestiste täies mahus kõrvalejätmine ei ole põhjendatud. Tõendite hulgast pidanuks välja jätma selle osa, mis kohtu hinnangul ei vasta helisalvestisele. Osades, milles jälitusprotokolli kantu vastab teabesalvestisele, saab sellele tugineda. 9(67)
Kuulates vahetult kohtuistungil helisalvestisi ja tuvastades asjaolu, et jälitusprotokolli kantu erineb salvestistelt kuuldust, saab kohus tugineda helisalvestiselt kuuldule, kui see on istungiprotokolli kantud, mitte aga jätta seda tõendite hulgast kõrvale. Antud juhul olid 13. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokollide algallikateks kolm erinevat teabesalvestist ja
17.veebruari ning 16. märtsi 2015. a jälitustoimingute protokollide algallikateks kaks erinevat teabesalvestist. Kohus, kontrollides istungil vahetult jälitusprotokollide vastavust nende koostamise aluseks olevale teabesalvestisele, ei arvestanud prokuröri väljatoodut, et prokurör viibis kõige lähemal arvutile ja kuulis salvestist oma sülearvuti kõlaritest kõige paremini. Teised kohtumenetluse pooled asusid prokurörist eemal kohtusaalis. Kohus paremat tehnilist lahendust ei taganud ning kohtumenetluse pooled kasutasid vaid kohati prokuröri poolt korduvalt pakutud võimalust kuulata salvestisi prokuröri kõrval tema arvuti taga. Kohtukoosseis seda võimalust kordagi ei kasutanud. Menetlusosalised, kes seda võimalust kasutasid, veendusid, et salvestis vastab jälitustoimingu protokollile. Kuna menetlusosalised olid prokurörist kaugemal, siis oli selle kvaliteet nende jaoks madalam ning kohati arusaamatu. Nendel juhtudel aga, kui ka prokurör ei saanud aru, kas salvestistel olev vastab jälitusprotokolli kantule, on prokurör seda kinnitanud ja see on kantud ka istungi protokolli. Sinna on kantud ka parandused ja täpsustused, mida helisalvestise kuulamisel menetlusosalised tegid ja millega nõustusid. Seega vastasid jälitustoimingu protokollid enamuses protokolli kantule ja erinevused protokolli ja salvestise vahel said kantud istungiprotokolli. Seega saab kasutada jälitustoimingu protokolle tõendina selles mahus, mida on võimalik kontrollida nende aluseks olevatelt teabekandjatelt, kuna jälitustoimingu protokoll koostatakse jälitustoiminguga kogutud teabe alusel.
33.E.M. i kohtuistungil antud ütlused ja 22. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll on lubatavad tõendid ning neid tõendikogumist välja jättes on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
34.22. jaanuari 2015. a asitõendi vaatlusprotokoll on koostatud kriminaalmenetluse nr 14221000085 raames, mitte jälitustegevuse tulemina. Juhindudes KrMS §-dest 86,87 ja 146 on tegemist lubatava tõendiga. Kohus jättis hinnangu andmata ka 19. jaanuari 2015. a asitõendi vaatlusprotokollile (koostatud kohtueelses menetluses kriminaalasja raames). Selles on vaadeldud kolme 50-eurost rahatähte, mille seerianumbrid langevad kokku 22. jaanuari 2015. a asitõendi vaatlusprotokolliga. 19. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll tõendab samuti H. Valliste ja J.S. i süüd neile inkrimineeritud kuritegudes. Samuti kinnitab see nii J.S. i kui ka R.H. i ütlusi pistise/altkäemaksu võtmise skeemi osas. Nimelt ei võtnud H. Valliste eksami sooritajatelt raha isikulikult vaid tuttava kaudu, kellest üheks vahendajaks oli J.S. . Tunnistaja E.M. kuulati üle ristküsitlusel. Tema ütlused on tõendina lubatavad KrMS § 66 järgi. Ehkki tunnistaja sai asjassepuutuva info saanud jälitustoimingus osalemise tõttu, ei muuda see ristküsitlusel saadud ütlusi lubamatuteks tõenditeks.
35.Kohus jättis nn eristaatuses tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused tõendite kogumist välja (KrMS § 15 lg-le 3). Tunnistajate A.Z. i, J.S. i, R.H. i, J.B. , R.B. i ja S.S. i kohtueelsed ütlused luges kohus usaldusväärseteks, kuna need langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellandi arvates tunnistajate E.R. ja N.D. i ütlusi tõendite hulgast välja jättes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nimetatud tunnistajate ütlused on tõenditena lubatavad ja haakuvad teiste tõenditega (sh teiste eristaatuses tunnistajate kohtueelsel menetlusel antud ütluste ja jälitustoimingute protokollidega), mis kinnitavad H. Valliste, V. Resnini ja D. Lõssikovi süüd.
10(67)
36.H. Valliste vara konfiskeerimise, selle asendamise, laiendatud konfiskeerimise ning menetluskulude osas jääb apellant kohtuvaidlustes toodu juurde. Kohtumenetluses tekkinud tunnistajatele hüvitatavad kulud kuuluvad süüdimõistmise korral väljamõistmisele H. Vallistelt. H. Valliste kaitsja kirjalik seisukoht
37.Viru Maakohtu otsus on põhjendatud sõltumata sellest, et H. Valliste ei ole nõus tema ütlustele antud hinnanguga. Apellatsioon on põhjendamatu.
38.Apellatsiooni põhjendused ei lükka ümber maakohtu motiive jälitustoimingute ja nende alusel kogutud tõendite lubatavuse osas. Maakohtu järeldused rajanevad konkreetsetele asjaoludele ja on põhjendatud.
39.Esimesed jälitustoimingud (varjatud jälgimine) leidsid aset ajavahemikus 11. juulist kuni
10.septembrini 2014. Selle käigus tuvastati J.S. i ja H. Valliste omavaheline suhtlemine. Kahtlustuse tekkimisel kohaldati seega esimese meetmena varjatud jälgimist ja seejärel sideettevõtjalt andmete kogumist. Jääb ebaselgeks, millised KrMS § 1261 lg-st 2 tulenevad eeldused tekkisid 11. juulil 2014. a jälitustoimingute tegemiseks. Kahtlus tekkis seoses Maanteeameti töötajate poolt sõidueksamite läbiviimisega pistise eest, s.o kergema marsruudi valimise ja eksaminantidele soodsamate eksamitingimuste loomise ning eksamimarsruudi teatavaks tegemisega. Selleks võinuks aga enne välja selgitada, kas eksaminandid olid teadlikud marsruudist, kohaldada marsruutide analüüsi jne. Kohus leidis õigesti, et videosalvestiste olemasolu ja eksamite registreerimise käik oli piisav teiste uurimismeetmete kohaldamiseks.
40.Küsimusi tekitab ka eksamile registreerimine, sest kohtumenetluse kestel selgus tunnistajate ütlustest, et registreerimine toimus esimesele vabale ajale ning sellist korda ei olnud, et eksami sai vastu võtta vaid H. Valliste. Eksaminaatorid tulid ka Jõhvi esindusest ja 2014. a lõpust hakkas tegelema eksamite vastuvõtmisega teine Maanteeameti töötaja.
41.Jälitustoimingute kohaldamisel ei olnud eelnevalt välja selgitatud, kas kuriteo toimepanemine kahtlustuses esitatud moel on üldse võimalik.
42.Õiged on ka kohtu etteheited jälitusloa taotlusele ja loale. Põhjendused peavad olema selged ja detailsed, mitte üldsõnalised ja ühelauselised. Kriminaalmenetluse algusest peale oli tegemist vaid ühe konkreetse isiku vastu tõusetunud kahtlustega. Kaitsja nõustub maakohtuga selles, et jälitustoimingute rakendamise aluse olemasolu põhjendatud ei ole.
43.Kaitsja nõustub maakohtuga, et jälitustoimingu protokollides kajastatu ja salvestise vahel oli erinevus. Jälitustoimingu protokoll on tõend, mille nõuded on kehtestatud KrMS § 12610 lg 1 p-s 1. Lähtudes sätte p-st 6 peab protokollis kajastatud teave olema selline, et ilma helija videosalvestise kontrollimiseta tuvastada kuriteo toimepanemise fakti tuvastamiseks vajalikku teavet. Jälitustoimingu protokolli vormistamisele on kõrgendatud nõuded. Juhul, kui esineb erinevus jälitustoimingu protokollis kajastatuga, peab selle jätma kõrvale. Süüdistatav kinnitab, et tema suhted J.S. iga olid seotud üksnes salakütuse ostmisega ning toimunud vestlusi ja kokkusaamisi oli võimalik erineval moel kajastada. Läbikäimine eeldas ka isiklikke kokkusaamisi ning sularaha üleandmist. Kui suhete konteksti mitte arvestada, võib tekkida mulje, et kokkusaamised ja raha üleandmine toimus õigusvastase teo toimepanemiseks. See aga ei vasta tõele. Toimiku materjalidest on jälitustoimingu
44.Süüdistatav leidis, et menetlus oli algusest peale inspireeritud süüdistatava vastu. Uurimisorgan ei püüdnudki tuvastada H. Valliste süüd välistavaid asjaolusid. Menetluses on põhjendamatult kasutatud matkimist. Ka matkimise puhul eeldadakse ultima ratio põhimõttest lähtumist. Kuna toimikute kogutud materjalidest nähtuvalt leidis menetleja juba esimese jälitamise käigus (11. juulist kuni 10. septembrini 2014) piisavalt tõendeid H. Valliste süü kohta, siis ei ole matkimise eeldused täidetud.
45.E.M. võttis R.H. iga ühendust 7. jaanuaril 2015. Selleks ajaks oli menetlus väldanud pool aastat. Kogutud oli andmeid sideettevõtjalt ning jälitusteavet jm. Selleks hetkeks oli võimalik saada eksamite videosalvestisi jm tõendeid, mis aga jäid kogumata. Poole aasta jooksul ei suutnud uurimisorgan koguda piisavaid tõendeid H. Valliste süü tõendamiseks, sest vastasel juhul jäävad matkimise põhjused arusaamatuks.
46.Isegi kui E.M. i ütlusi arvestada, siis väärib märkimist, et ta ei suutnud kirjeldada ühtki asjaolu, mis võimaldab seostada altkäemaksu andmist H. Vallistele. R.H. esitas küll nõude raha andmiseks, ent ebaselgeks jääb, kas see oli mõeldud õppetunni tasuks või eksami eduka sooritamise eest. Eksamile registreeris E.M. teadmiseta, et teda eksamineerib nimelt H. Valliste. Ka marsruut ei olnud talle teada, kuivõrd ta ei suutnud marsruuti kirjeldada põhjusel, et ei ole Narvaga piisavalt tuttav ega orienteeru seal.
47.E.M. i ütlusi tuleb hinnata koos uurija E.M. ütlustega, kes kinnitas, et asjas kasutati aktiivselt matkimist. Kohtu järeldus E.M. i ütluste kõrvalejätmisest oli igati põhjendatud, sest eeldused matkimise teostamiseks ei olnud täidetud. Ka on õiged viited KrMS § 15 lgle 3.
48.Uurimisorgan korraldas protsessi selliselt, et kõik isikud pandi olukorda, kus neil oli edaspidises menetluses õigus ütluste andmisest keelduda.
49.Kaitsja rõhutab, et süüdistuse kohaselt tegi H. Valliste eksaminantidele soodustusi sõidueksami sooritamisel. Samas ei võetud üheltki neist ära juhtimisõigust, st uurimisorgan ei pidanud vajalikus algatatada ühegi juhtimisoskuse kontrollmenetlust. Sellest järeldab kaitsja, et uurimisorgan ei kahelnud eksaminantide edukas ja oskustele vastavas sõidueksami sooritamises ning et eksaminantide kaasamine menetlusse kahtlustatavana oli algusest peale suunatud sellele, et neid ei saaks hiljem ristküsitluses üle kuulata. Vastasel juhul oleks prokurör pidanud arvestama KrMS § 15 lg-st 3 tuleneva keeluga.
50.Esialgu menetleti H. Valliste süüdistust KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, seoses karistusseadustiku muutumisega aga KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kaitsja leiab, et varem kehtinud karistusseadustiku pistise ja altkäemaksu koosseisud ei ole sarnased praegu kehtiva koosseisuga. Enne 1. juunit 2015. a kehtinud KarS § 293 lg 1 objektiivne koosseis oli käsitatav kärbitud tagajärjedeliktina. Kõik episoodid (v.a M. i ja S.S. iga) leidsid aset enne 1. jaanuari 2015. Nende puhul ei ole tõendatav kokkulepe H. Valliste ja eksami sooritajate vahel eksami eduka sooritamise osas. H. Valliste ei saanud lubada eksamite sooritamist tema osavõtul. Samuti ei teadnud ükski isik, kellele ja mille eest nende poolt väidetavalt altkäemaksuna makstud rahasummad lähevad. Kui pistise või altkäemaksu andjal puudub arusaam, mille eest pistis või altkäemaks antakse ja ta ei soovi eesmärgi saavutamiseks kasutada altkäemaksu saaja ametiseisundit, siis ei ole võimalik rääkida objektiivse koosseisu täitmisest. 12(67)
51.Kogutud tõendid ei välista süüdistatava kaitseversiooni usaldusväärsust. Süüdistatav viitas sellele, et R.H. ja J.S. kogusid raha endale ning üksnes kasutasid oma tutvust H. Vallistega. Asjaolu, et raha koguti H. Vallistele, tõendatakse üksnes J.S. i ja R.H. i ütlustega (keda ei õnnestunud kohtuistungil küsitleda). Isegi kui jätta materjalide juurde kõikide teiste tunnistajate ütlused, tuleb H. Valliste õigeks mõista sel põhjusel, et vahendajaid ei õnnestunud ristküsitluses üle kuulata.
52.Enne 1. jaanuari 2015. a tegudes tuleks H. Valliste ekvivalentsussuhte puudumise ja pistise saavutamise eesmärgi puudumise tõttu õigeks mõista. Pärast 1. jaanuari 2015. a tegudes leidis tõendamist vaid üks episood. S.S. i episoodis on tunnistaja ütlused vasturääkivad ja ei võimalda tuvastada, et altkäemaks anti H. Vallistele üleandmiseks.
53.Kohus ei andnud hinnangut 19. jaanuaril 2015. a asitõendi vaatlusprotokollile, millega vormistati 50 euro äravõtmine süüdistatavalt. Arusaamatuks jääb, mil viisil tõendab tõend J.S. i ütluste usaldusväärsust. H. Valliste selgitas, et ostis J.S. ilt salakütust enda tarbeks. Ei ole selge, mil viisil muudab antud tõend H. Valliste seletused ebausaldusväärseteks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
54.Ringkonnakohtu istungil jäid kohtumenetluse pooled oma seisukohtade juurde. Süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlesid vastu prokuratuuri apellatsioonile. H. Valliste toetas oma kaitsja apellatsiooni ja palus see rahuldada. Prokuratuur palus rahuldada enda apellatsiooni ja jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.
55.Keskse tähtsusega tõendiks antud asjas on jälitustoimingutega kogutu. Seetõttu hindab ringkonnakohus otsuse esimeses peatükis jälitustoimingu taotluste ja lubadega seonduvat, aga ka jälitustoimingu protokollide tõendina lubatavust. Otsuse II peatükis toob ringkonnakohus kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad, tuvastab seejärel faktilised asjaolud ning annab neile õigusliku hinnangu. Kolmandas peatükis vaeb kohus karistuse küsimust. Neljandas peatükis käsitletakse vara konfiskeerimise küsimust ning viimaks tehakse otsus menetluskulude (V) ning süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta esitatud taotluste osas (VI) ja võetakse apellatsioonimenetlus lühidalt kokku (VII). I
56.KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid.
57.Maakohus kohustas kaitsja taotlusel prokuröri esitama kohtule ja kaitsjale kõikidest lubadest ja kohtumäärustest koopiaid (10. märtsi 2017. a kohtuistungi protokoll, KoTo tl 63) ning võttis need kriminaalasja materjalide hulka (KoTo I kd, tl 80-105). Samuti tutvus maakohus jälitustoimikute nr 1422100036 materjalidega hindamaks lubade ja taotluste põhistamise küsimust.
58.Maakohtu põhilised seisukohad (otsuse p-d 3.1 – 3.18) antud küsimuses olid järgmised: a) Jälitustoimikutest ja H. Valliste kaitsja esitatud 25. juuni 2014. a ettekandest nähtuvalt esinesid käesoleval juhul nii kriminaalmenetluse ajend kui ka alus ja puudusid KrMS 13(67)
§ 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Seega oli kriminaalmenetluse alustamine KarS § 294 lg 1 järgi H. Valliste suhtes põhjendatud; b) Kuritegu kuulub KrMS § 1262 lg-s 2 nimetatud kuritegude kataloogi; c) Jälitustoiminguid on läbi viidud pädeva asutuse, Politsei- ja Piirivalveameti poolt (KrMS § 1262 lg 1 p 4); d) Jälitustoimingute tegemisel ei ole rikutud KrMS § 1264 lg-s 6 nimetatud tähtaega; e) Täitmata on KrMS § 1261 lg-te 2 ja 4 eeldused: loa nr 517 põhjendus ei vasta Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-112-16 p-s 31 äratoodud jälitustoimingu loa põhistuste nõuetele. Load 606, 634 ja 635 on põhistatud deklaratiivselt. Load koosnevad üksnes järeldustest. Põhjendamata on jäetud, miks ei ole tavapäraste uurimistoimingutega võimalik hankida piisavalt kohtukõlbulikke tõendeid. Põhjendused on sidumata kriminaalasja faktiliste asjaoludega. Põhjendamata on jäetud, miks on selles kriminaalasjas tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata oluliselt raskendatud. Loa taotlustes nr 516, 564, 625, 626, 14 on jälitustegevuse seaduslikkust põhjendatud sarnasel viisil, s.o põhjendused kattuvad. f) Kuna lubade taotlemisel ei ole järgitud põhjendatuse nõuet, siis puudub vajadus hinnata eeluurimiskohtuniku määruste nõuetekohasust. Küll aga kattuvad ka Viru Maakohtu
8.oktoobri 2014. a (määrus 92/IM), 4. novembri 2014. a (101/IM), 5. detsembri 2014 määrustes (115/IM, 116/IM) kohtu põhjendused jälitustegevuse põhjendatuse osas täielikult. Seega pole ka kohtu siseveendumuse kujunemine jälitustegevuse jätkamise vajalikkuse kohta jälgitav ning hilisemalt kontrollitav. g) Jälitustoimingute load ja taotlused ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, mis tingib jälitustoimingute protokollide tõendikogumist väljajätmise.
59.Prokuratuur leiab, et jälitustoimingute teostamine oli põhjendatud ja load ning määrused on tõendina lubatavad. Prokuratuuri vastuväited seisnevad kokkuvõtlikult järgmises: a) kohus ei ole hinnanud, kas Viru Maakohtu 8. oktoobri 2014. a (määrus 92/IM), 4. novembri 2014. a (101/IM), 5. detsembri 2014 määrused (115/IM, 116/IM) vastavad KrMS § 1264 lg 1 II lausele; b) kohus ei pea jälitustoimingu loa andmisel ära näitama, et tõendite kogumine muude tõenditega on välistatud; c) maakohtu etteheited muude menetlustoimingute teostamata jätmises on põhjendamatud: peitekuritegude puhul ei riskeeri menetlejad võimalusega, et kahtlustatavad saaksid teada huvist nende tegevuse vastu. Osad Maanteeameti salvestised ei olnud säilinudki. Üksnes sõidueksami salvestisest ei saa teha järeldust altkäemaksu andmise kohta. Kohtuotsuses toodud päringute alusel ei oleks saanud kahtlustusi esitada, kuivõrd tegemist on ebapiisavate või kaudsete tõenditega.
60.Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, mis on kokku võetud p 58 alapunktides a-d. Küll aga ei nõustu apellatsioonikohus, et ka prokuratuuri jälitustoimingute load, taotlused ja maakohtu määrused ei vasta põhistusnõuetele. Teisisõnu arvab kohtukolleegium, et nii jälitustoimingu loa taotlemisel kui ka andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Jälitustoimingutega saadud teave on lubatav tõend. Oma seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
61.Alustuseks on maakohus hinnanud prokuratuuri jälitustoimingu ja jälitustoimingust teavitamata jätmise lubasid nr 517, 606, 634 (8. oktoobril antud loa nr 517 pikendamise luba) ja 635 ning leidnud, et need ei vasta jälitustoimingute eelduste põhistamise nõuetele. Maakohus jättis peaasjalikult prokuratuuri jälitustoimingute load tõendikogumist välja, kuna need pole põhjendatud: ette on heidetud deklaratiivsust ning siseveendumuse kujunemise kontrolli võimaluse puudumist. Põhjendamata on jäetud, miks ei ole võimalik hankida piisavalt kohtukõlblikke tõendeid muul viisil (eksamisalvestiste väljanõudmine 14(67)
Maanteeametist, päringud avalikesse registritesse H. Valliste perekonna sissetulekute analüüsimiseks). H. Valliste kaitsja on kirjalikes seisukohtades välja toonud sellegi, et esimesed jälitustoimingud, kus tuvastati H. Valliste ja J.S. i omavaheline suhtlemine, leidsid aset ajavahemikus 11. juulist kuni 10. septembrini 2014. Olemasolevatest dokumentidest on võimalik järeldada, et esimese meetmena kasutati varjatud jälgimist ja alles seejärel koguti andmeid sideettevõtjalt. Esitatud dokumentidest jääb ebaselgeks, millised eeldused tekkisid 11. juulil 2014 jälitustoimingute tegema hakkamiseks.
62.Käesolevas kriminaalasjas tehti ka jälitustoiminguid, milleks loa andmise pädevus oli KrMS § 1265 lg-te 1,2 kohaselt prokuratuuril. Väär on kaitsja väide, et koheselt asuti J.S. i ja H. Vallistet varjatult jälgima. Jälitustoimikust nähtuvalt on isikute varjatud jälgimisele eelnenud sideettevõtjalt andmete nõudmine (JäTo I kd, tl 8). Esimeses (s.o 11. juuli 2014. a) jälitustoimingu loas on viidatud erinevatelt allikatelt informatsiooni kogumisele taotlust läbivate isikute kohta ning nende kontrollimiseks tehtud päringutele andmebaasidest (JäTo I kd, tl 15-16). Ühtlasi on prokuratuur leidnud, et andmete kogumine on muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud ja see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve.
63.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et eelnimetatud jälitustoimingu lubade andmisel rikkus prokuratuur seaduse nõudeid. I astme kohus on õigesti leidnud, et ka prokuratuuri lubadele kehtib põhistamisnõue. Jälitustoiminguks loa andmise määrused kuuluvad KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud põhistatud määruste hulka (vt Riigikohtu 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14 p 770). Seega peavad prokuratuuri load jälitustegevuse toimetamise vajalikkuse kohta selle lugejale (seejuures just hilisema võimaliku kontrollimenetluse tarbeks) olema jälgitavad.
64.Prokuratuuri jälitustoimingute lubadest nähtub, et kriminaalmenetlus alustati KarS § 294 lg 1 tunnustel, kontrollimaks tõusetunud kahtlusi, et Maanteeameti Liiklusregistri Narva büroo töötajad, kes teostavad sõidukite registreerimiseelset ülevaatust ja registreerimist ning sõidueksamite läbiviimist Narvas, võtavad esitatud dokumentidele mittevastavate sõidukitele registreerimistunnistuse väljastamise eest ning sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest altkäemaksu. Jälitustoimik ei kinnita kaitsja arvamust, et menetleti üksnes H. Valliste kahtlustust. Ehkki lisaks eeltoodule lubas prokuratuur 8. oktoobri 2014. a loaga nr 517 teostada jälitustoiminguid selleks, et kontrollida informatsiooni, mille kohaselt võtab eksamineerija H. Valliste sõidueksami eduka läbiviimise eest altkäemaksu 300-350 eurot. Lisaks vajas kontrollimist teave, kes altkäemaksu vahendavad ning informatsioon, mille kohaselt laseb H. Valliste eksami tegijal sõita rahulikus piirkonnas, kus tavaliselt liiklust ei ole. Toimikus olevad kaastööteated, varjatud jälgimise protokollid ja vastused päringutele andsid prokuratuurile aluse kahtlustada, et H. Valliste võtab sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest altkäemaksu, kasutades selleks vahendajate abi. Varjatud jälgimisega sooviti fikseerida isikute tegevus töökohal, sh sõidueksamite läbiviimine ning kontakteerumine kolmandate isikutega ja sularaha kättesaamine. 24. novembriks 2014 (luba nr 606) oli pealtkuulamisel saadud info (mille sisule on määruses ka viidatud) sõidueksamite aja kokkuleppimiste ning kergema sõidumarsruudi eest „tänamise“ ning omavaheliste kokkulepete sõlmimise kohta. Lisaks tuvastati varjatud jälgimise ja kõnede pealtkuulamisega altkäemaksu andmise asjaolud: tõendite pinnalt oli alust arvata, et H. Valliste võtab sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest altkäemaksu J.S. i vahendusel. R.H. aga otsib kliente, kes on nõus altkäemaksu andma. 5. detsembri 2014. a luba nr 634 (8. oktoobril antud loa nr 517 pikendamise luba) käsitles samuti viiteid varem tuvastatule ning kinnitas, et H. Valliste teeb kahte sorti eksameid: n-ö „sooduseksamid“ ja 15(67)
„tavalised“ eksamid. Fikseeriti H. Valliste ja vahendajate kohtumised, mille eesmärgiks oli eksamineeritavate andmete edastamine (kui seda ei tehtud telefonitsi) ja rahaliste vahendite üleandmine. Lisaks tuvastati, et võimalikuks põhivahendajaks võib olla V. Resnin. Prokuratuuri 5. detsembri 2014. a jälitustoimingu loaga nr 635 anti luba V. Resnini varjatud jälgimiseks, kuivõrd kogutud infost saadi viiteid tema võimalikule rollile altkäemaksu vahendajana.
65.Lubadest nähtub prokuratuuri seisukoht, et muude, st kriminaalmenetluslike tavatoimingutega, ei ole võimalik piisavalt kohtukõlblikke tõendeid hankida. Prokurör viitas kriminalistikalisele taktikale: peitekuritegude puhul ei riskeeri menetlejad võimalusega, et kahtlustatavad saaksid teada huvist nende tegevuse vastu. Päringud avalikesse registritesse või Maanteeametile oleks kriminaalmenetluse ohtu seadnud. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et üksnes sõidueksami salvestistest (mille väljanõudmata jätmist maakohus menetlejale ette heitis), ei saa teha järeldust altkäemaksu andmise kohta (jälituslubades kirjeldatust nähtub, et altkäemaksu andmine toimub vahendaja vahendusel isiklikel kohtumistel). Lisaks on prokuratuur jälituslubades osutanud kõneeristustele, millest nähtuvalt suhtleb J.S. inimestega, kelle sugulased, tuttavad või isik ise on viimase poolaasta jooksul saanud juhilubasid. Päring Maanteeametisse kinnitas, et üle pooltel juhtudel oli eksamineerijaks H. Valliste. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb silmas pidada ka kriminaalmenetluse alustamise eesmärki, milleks oli mh kontrollida ka Narva ARKi töötajate ebaseaduslikku tegevust puudutavat kuriteokahtlust. Seega oleks ilmselgelt konkreetset eksamineerijat puudutavad päringud (sh näiteks kaitsja poolt välja pakutud eksamimarsruutide päringud ja analüüs) seadnud kriminaalmenetluse huvid ohtu. Prokuratuuri lubadest nähtuvalt on siiski teostatud päringuid ka avalikku registrisse, et kontrollida J.S. iga seotud isikute juhilubade saamist.
66.Ringkonnakohus leiab, et ehkki prokuratuuri jälitustoimingu lubadele võib ette heida mõningast napisõnalisust, vastavad need siiski põhjendamiskohustuse miinimumnõuetele: lubadest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu, seda kinnitavad tõendid ja põhistused. Lubades on viidatud altkäemaksu toimepanemisega seotud sündmustele, mis eeldasid osaliste suhtlemist, varjatud jälgimise eesmärgile (osaliste rolli ning kokkulepete jäädvustamine, kontaktid kolmandate isikutega, sularaha üleandmine ja eksaminantide marsruudi fikseerimine ning muud toimingud, mis on seotud kuriteo toimepanemisega. Aga ka eksaminantide kohtumine vahendajaga pärast eksami sooritamist).
67.Jälitustoimingu loa andmisel lähtub selle andja neist asjaoludest, mis tal on teada otsustamise momendil (nn ex ante-käsitus). Jälitustoimingute lubadest nähtub, et prokuratuur pidas kriminaalmenetluse sellel etapil tõendite kogumist muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatuks või kriminaalmenetluse huve kahjustavaks. Iseenesest tuleb sellise seisukohaga nõustuda – ilmselt olnuks oluliselt raskendatud tavatoimingutega kuriteoga seotud isikute ja asjaolude väljaselgitamine: kui esmane jälitustoimingu luba anti kaastööteadete kontrollimiseks, siis jälitustoimingutega kogutud info põhjal selgus, et kuritöö toimepanijate ring on suurem ning selles osalejatel ka kindel rollijaotus. Lisaks selgus, et altkäemaksu võtja ja selle andjad tegutsevad varjatult: info liigub tuttavaid pidi ning andmete ja sularaha vahetamine toimub muuhulgas isiklikel kohtumistel. Seega oleks maakohtu poolt välja pakutud päringutega (s.o teha kindlaks H. Valliste perekonna sissetulekute erinevus tehes selleks päringuid avalikesse registritesse), vaevalt et õnnestunud tuvastada tegelik asjaosaliste ringi ning rollijaotust. Kriminalistikalisi teadmisi silmas pidades tuleb tõdeda, et asjaosaliste tegevuse õigusvastasus (eksami sooritamise eest raha pakkumine, vahendamine ja vastuvõtmine) oli 16(67)
neile teada ning see välistas ringkonnakohtu hinnangul tõendite saamise nn tavapäraste uurimistoimingutega (näiteks on kaitsja vastuses prokuratuuri apellatsioonile kohtueelsele menetlejale ette heitnud eksamineeritavate ülekuulamata jätmist eksamimarsruudi teadmise osas enne jälitustoimingu tegemist). Ringkonnakohtu hinnangul oleks ülekuulamine kriminaalmenetluse selles etapis võinud osutuda kriminaalmenetluse huve kahjustavaks.
68.Kohtukolleegiumi hinnangul on järgitud seaduse nõudeid ka prokuratuuri taotluste nr 516, 545, 564, 625, 626 ja 14 puhul ning Viru Maakohtu määrustes jälitustoimingute lubade andmisel.
69.Jälitustoimingu tegemise vältimatuks eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kassatsioonikohtu praktika kohaselt on vahistamismenetluses põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistusaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt ja põhiliselt siiski prokuratuuril ning nõuetele vastav vahistamise argumentatsioon peab sisalduma ka vahistamistaotluses (vt RKKKm 3-1-1-103-06). Sama põhimõte on ringkonnakohtu hinnangul maksev ka jälituslubade taotluse esitamisel. Prokuratuuri taotlustes on välja toodud konkreetsed tõendid ja nendes sisalduv teave, mis viitab põhjendatud kuriteokahtluse olemasolule: kaastööteate kohaselt võttis eksamineerija H. Valliste sõidueksami eduka läbimise eest raha. Varjatud jälgimisega tuvastati, et toimingu tegemise ajavahemikul võttis H. Valliste vastu sõidueksameid. Samuti tuvastati H. Valliste suhtlemine J.S. iga viimasele kuuluvas kaubikus Citroen Jumper. Maanteeametisse teostatud päringust nähtuvalt oli üheksa J.S. iga seotud isikut (kas endale või sugulastele/tuttavatele) viimase poolaasta jooksul saanud juhiload või kutsetunnistused. Kõneeristustest nähtuvalt suhtles J.S. nendega telefoni teel. Antud asjaolude pinnalt tõusetus kohtueelsel menetlejal kahtlus, et H. Valliste võtab altkäemaksu sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest, kasutades vahendajate abi. Eeluurimiskohtunik on määrustes kinnitanud, et tutvus enne loa andmist kriminaalasja ja jälitustoimiku materjalidega ning nõustus prokuratuuri taotluses esitatud põhjendustega (millised on määruse põhiosas ka avaldatud) kuriteokahtluse põhjendatuse osas. Kohus sedastas kogutud informatsioonile ja tõenditele osutades, et taotlustes nimetatud isikud tegelevad altkäemaksu võtmise ja vahendamisega.
70.Kassatsioonikohtu praktikas on leitud, et sarnaselt põhjendatud kuriteokahtluse kontrollile KrMS § 142 kohaldamisel on kohtu põhistamiskohustus ka KrMS § 110 lg-s 1 (või KrMS § 1261 lg-s 2) sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades (vrd RKKKm nr 3-1-1-96-13, p-d 10-12). Jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumis viiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ultima ratio-põhimõte ei eelda seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 773).
71.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrustest nähtub kokkuvõtlikult tõendusteave, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Kohtukolleegium möönab, et paljuski jääb küsimus, kas muude tõendamismeetodite abil on tõe tuvastamine kriminaalmenetluses oluliselt 17(67)
raskendatud või suisa välistatud, hinnanguliseks. Kuid nagu tuleneb eelpool märgitust – määrusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on seda küsimust ka sisuliselt käsitlenud talle taotluse esitamise ajal teadaoleva (s.o prokuröri poolt esitatud) teabe alusel. Sellistele sisulistele kriteeriumitele maakohtu määrused ka vastavad.
72.Ringkonnakohus on varasemas praktikas (TrtRKo nr 1-12-2761/142) leidnud, et kui kohtult taotletakse luba isiku telefonivestluste pealtkuulamiseks ning kohus loeb seda taotlust põhjendatuks, tuleb kohtumääruses näidata, miks on alust arvata, et isik käsitleb just telefonivestlustes kuriteo tuvastamise seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid. Praegusel juhul on prokuratuuri taotlustes osutatud kõneeristustele, millest nähtuvalt suhtlevad taotluses nimetatud isikud omavahel telefoni teel. Samuti on taotlustes osutatud jälitustoimingu käigus fikseeritud kõnede sisule, mis omavad kriminaalmenetluses tähtsust ja viitavad korruptiivsele tegevusele. Maakohus on telefoninumbrite või nendega edastatavate sõnumite ning teabe salajaseks pealtkuulamiseks loa andmisel arvestanud, et isikud kasutavad aktiivselt omavaheliseks ja teiste grupi liikmetega suhtlemiseks telefoni ning võib arvata, et just telefonivestlustes käsitletakse kuriteo tuvastamise seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et täidetud on ultima ratio-põhimõte, sest isikute omavahelist telefonitsi toimunud suhtlust saavad tõendada üldjuhul ainult jälitustegevusega kogutud tõendid. Samaväärseid tõendeid kahtlustatavate võimalike ebaseaduslike tegude kohta, mida püüti toime panna varjatult, poleks muude menetlustoimingutega olnud võimalik saada.
73.Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus andnud teavitatult loa ka J.S. i kasutuses olevasse sõiduautosse varjatud sisenemiseks, et sinna paigaldada ja hiljem eemaldada tehnilised abivahendid. Prokuratuuri taotlusest nähtuvalt on varjatud jälgimisega fikseeritud, et J.S. ja H. Valliste kohtuvad ARK-i ees J.S. i kaubikus ning vestlevad. Seejärel naaseb H. Valliste tööle. Pealtkuulamiste käigus ei ole fikseeritud kõnet, milles J.S. edastaks eksamile tulija andmed, sõidueksami kuupäeva ja kellaaja H. Vallistele. J.S. i kasutuses olevasse sõidukisse sisenemiseks loa andmise tingis kohtu veendumus, et sõidukis toimub sularaha üleandmine ja vastuvõtmine, eksamite toimumisaegade kokkuleppimine ja ebaseaduslike nn tasude kokkuleppimine. Samuti oli eesmärgiks fikseerida H. Valliste ja J.S. i kohtumisi ja vestlusi kolmandate isikutega, et paljastada ebaseaduslik tegevus.
74.Apellatsioonikohtu hinnangul nähtuvad nii prokuratuuri taotlusest kui ka maakohtu määrusest põhjused kuriteo matkimiseks. Loa taotlemise hetkeks oli fikseeritud raha liikumine vahendajate vahel, ent tehnilisel põhjusel (piisava valgustuse puudus) jäi fikseerimata raha liikumine vahendajate ja H. Valliste vahel. Kuriteo matkimisega loodeti avastada altkäemaksu võtmine ja pidada H. Valliste kinni altkäemaksu võtmise hetkel ning ühtlasi tuvastada raha liikumine vahendajatelt H. Vallisteni.
75.Jälitustoiminguks luba andes tuleb ära näidata, millist tõendusteavet loodab menetleja konkreetse jälitustoimingu tulemil saada ning milline on selle teabe tähendus käsitletud kuriteo seisukohalt. Mõistagi ei saa ega ka pea selline prognoos olema ülemäära detailne, kuid selle kaudu saab põhistada, miks ei ole seda teavet võimalik saada muude menetlustoimingute abil. Maakohus on ära näidanud, et jälitustoimingu eesmärgiks on saada usaldusväärset tõendusteavet kuritegusid toime panevate isikute ringi, nende täpse rollijaotuse, edasise kuritegeliku tegevuse, seotud isikute tuvastamiseks ning varjatud viisil suhtlemise mõistmiseks kontekstis. Üksiti on maakohus põhistanud, et muude menetlustoimingute abil ei ole võimalik usaldusväärset teavet koguda, kuna altkäemaksuga seotud kokkulepped sõlmitakse isikute konspireeritud suhtlemisel, mille konkreetset sisu 18(67)
mitteseotud isikutele ei avaldata. Nagu eespool öeldud, on küsimuse, kas muude tõendamismeetodite abil on tõe tuvastamine kriminaalmenetluses oluliselt raskendatud või välistatud, tegemist hinnangulise küsimusega – antud juhul nähtuvad määrusest põhistused, miks kohus leidis, et isikute omavahelist suhtlust ja rollijaotust ei ole võimalik kindlaks teha jälitusmeetmeid rakendamata või vähemkoormavate vahenditega.
76.Ringkonnakohus leiab, et eeluurimiskohtunik on võtnud arvesse menetletava kuriteo olemust, samuti põhjendanud, miks ei ole tõendite kogumine võimalik muude tõenditega (otsene kannatanu puudub, kuriteo olemust arvestades toimub kokkulepete sõlmimine konkreetsete isikute vahel ning selle sisu ei avaldata mitteseotud isikutele). Samuti sisaldub määruses kogu prokuratuuri esitatud taotlus jälitustoimingute teostamiseks koos konkreetsete viidetega tõenditele, lisaks ka eeluurimiskohtuniku kinnitus, et kohus on tutvunud kriminaaltoimiku ja jälitustoimiku materjalidega. Seega on kohus analüüsinud võimalust koguda taotluse esitamise hetkel tõendeid muude menetlustoimingutega ja leidnud, et see ei ole võimalik, mistõttu on ainsaks tõendite kogumise viisiks jälitustegevus.
77.Jälitustoimikust nähtuvalt on H. Vallistet teavitatud jälitustoiminguga kogutud andmetest: varjatud jälgimisest perioodil 11. juuli – 10. september 2014 (14. septembril 2015. a), teabe salajasest pealtkuulamisest või vaatamisest ning varjatud jälgimisest 8. oktoobrist – 7. septembrini 2014 (7. detsembril 2015), teabe salajasest pealtkuulamisest või -vaatamisest
22.oktoobrist kuni 22. detsembrini 2014 (30. detsembril 2015), varjatud jälgimisest 8. detsembrist 2014 kuni 7. veebruarini 2015 (1. märtsil 2016), teabe salajasest pealtkuulamisest või vaatamisest 8. detsembrist 2014 kuni 7. veebruarini 2015 (1. märtsil 2016) ning kuriteo matkimisest 15. jaanuaril 2015 ja 21. jaanuaril 2015 (16. mail 2016). Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise protokolli kohaselt on H. Valliste käinud jälitustoimiku materjalidega tutvumas 7. märtsil 2016. Samuti on talle teates selgitatud õigust esitada seoses jälitustoiminguga kaebus (KrMS § 12616). Kaebeõigust H. Valliste kohtueelses menetluses kasutanud ei ole.
78.Prokurör ei nõustu kohtuga selles, et 13. jaanuari, 17. veebruari ja 16. märtsi 2015. a jälitustoimingu protokolle ei ole võimalik tõenditena kasutada. Kohus oleks pidanud jätma tõendite hulgast välja vaid selle jälitustoimingu protokolli osa, mis ei vasta helisalvestisele. Helisalvestised vastasid enamuses protokolli kantule (erinevused said kantud kohtuistungi protokolli). Arvestamata on jäetud ka see, et prokuröri arvutist olid salvestised kõige paremini kuuldavad. H. Valliste kaitsja leiab kirjalikus seisukohas, et kui esineb kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatus, tuleb see jätta tõendikogumist välja.
79.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud jälitustoimingute protokollide tervikuna tõendikogumist väljajätmine põhjendatud. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast teabesalvestise üleskirjutust ning jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimiseks on kohtul võimalus pöörduda jälitustoiminguga saadud teabetalletuse poole (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008 lahend asjas nr 3-1-1-63-08, p 14.2). Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et osaliselt erines jälitusprotokolli kantu teabesalvestiselt kuuldust (maakohus on üksikud protokollist välja jäänud sõnad ka otsuses kajastanud). Osaliselt aga puudus kohtul ja menetlusosalistel võimalus veenduda protokolli kantu õigsuses, kuna helisalvestise kvaliteet oli halb. Ringkonnakohus veendus, et ka arvuti lähedal kõlaritest kuulates ei olnud helisalvestis osaliselt jälgitav. Sellisel juhul ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul võimalik öelda, kas teabesalvestisel fikseeritu vastab jälitustoimingu protokolli kantule. Kui teabetalletuse kvaliteet ei võimalda üldse konkreetse teabesalvestise üleskirjutist kontrollida, on selle osa tõendikogumist väljajätmine 19(67)
põhjendatud (võrdlusena näiteks on üsna tavapärane, et jälitustoimingu protokolli kannab märke „arusaamatu tekst“ juba selle koostaja). Nagu öeldud, ei tingi aga üksikute kõnede halb kvaliteet jälitustoimingu protokolli kui tõendi tervikuna tõendikogumist väljajätmist. Kohtul on võimalus anda hinnang sellele osale tõendist, mis helisalvestisele vastab ning on kontrollitav. Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud teabesalvestuses kajastatu vahel (üksikud protokollist väljajäänud sõnad ning erinevus kõneaegades), siis on kohus KrMS § 63 lg-st 1 lähtudes õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii jälitustoimingu protokolli kui sellele lisatud teabetalletust ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt. II Sissejuhatus
80.Maakohus tuvastas, et H. Valliste vastab ametiisiku tunnustele KarS § 288 lg 1 mõttes. I astme kohus tuvastas, et H. Valliste töötas perioodil 9. septembrist 1994 kuni 21. märtsini 2013 Eesti Riiklikus Autoregistris (alates 1. jaanuarist 2011 Maanteeamet) erinevatel töökohtadel (TõTo I kd, tl 12-27). Vastavalt Maanteeameti Ida regiooni 20. märtsi 2013. a käskkirjale nr 0108-K töötas H. Valliste alates 22. märtsist 2013. a Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo eksamineerijana (TõTo I kd, tl 10-11). Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 83 p 7 ja § 85 lg 1 alusel peatati H. Valliste avaliku võimu teostamise õigus alates 22. jaanuarist 2015 Maanteeameti peadirektori käskkirjaga nr 0007K (TõTo I kd, tl 28). Tulenevalt Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo eksamineerija ametijuhendist (TõTo I kd, tl 6-9), kuulus H. Valliste teenistusülesannete hulka eksamineerijana mh teooria- ja sõidueksamite vastuvõtmine. Ametijuhendi kohaselt oli H. Vallistel õigus võtta iseseisvalt vastu otsuseid oma teenistuskoha pädevuse piires, viia läbi ja hinnata juhtimisõiguse taotleja ning juhtimisõiguse taastaja sõidueksamit ning vastutada eksamineerija teooria- ja sõidueksami nõuetekohase läbiviimise ja hindamise eest (TõTo I kd, tl 6-9). Kohtukolleegium leiab, et H. Valliste saab olla talle inkrimineeritavate kuritegude subjektiks.
81.Kaitseteesi kohaselt puudus H. Vallistel eksamineerijana teave eksami sooritajatest. See sai ka eksamineerijale teatavaks alles eksami toimumise päeval. Registreerimine eksamiks toimus esimesele vabale ajale. Süsteem on rajatud selliselt, et H. Vallistel puudus võimalus panna toime kuritegu süüdistuses kirjeldatud viisil (KoTo III kd, tl 202).
82.Kohtukolleegiumi hinnangul see väide tõele ei vasta. Tunnistaja E.L. u (Narva büroo juhataja 2013. a juulist kuni H. Valliste vahistamiseni, s.o 21. jaanuarini 2015. a) ütlustest nähtub, et H. Vallistel oli graafiku tegemise õigus. Eksamineerija nägi graafikut algusest lõpuni nii pikalt kui see tehtud oli. Talvisel ajal oli reeglina natuke lühem, suvisel ajal pikem graafik. Võis olla kuni 2 kuud (KoTo II kd, tl 173). Kohtu küsimusele, kas H. Valliste sai vaadata perioodil 2014 – 2015 algus, millal ta võtab vastu eksameid, vastas tunnistaja jaatavalt (KoTo II kd, tl 175 pöördel). Ka tunnistaja T.M. , kes töötas alates 2013. a Maanteeametis ja võttis aastatel 2014 – 2015 Narvas eksameid vastu, kinnitas et õpilane ei saanud endale ise registreerimisel eksamineerijat valida (KoTo II kd, tl 86 pöördel), ent sai valida kuupäeva ja kellaaja olemasolevatest aegadest (KoTo II kd, tl 87). Umbes kaks nädalat ette oli eksamineerijale teada Narvas töötamise kuupäevad (KoTo II kd, tl 87 pöördel). Mõlema üle kuulatud Maanteeameti töötaja kinnitusel oli seega eksamineerijale teada tema töögraafik. E.L. u kinnitusel oli juhilubade spetsialistidel (sh H. Vallistel) ka õigus ise graafiku koostamiseks (KoTo II kd, tl 173 pöördel). Nimetatut ei lükka ümber ka 20(67)
tunnitaja R.K. ütlused, mille kohaselt ta ei tea, millised juurdepääsud ja kohustused eksamineerijatel on (KoTo II kd, tl 200 pöördel). Nähtuvalt jälitustoimingute protokollidest olid pistise vahendajatele teada konkreetsed kuupäevad ja kellaajad, mil H. Valliste tegutseb eksami vastuvõtjana. Seega oli H. Vallistel võimalus panna toime kuritegu süüdistuses kirjeldatud viisil.
83.Süüdistuse ühisosaks kõikides H. Vallistele inkrimineeritavates episoodides on vastutasuga nõustumine/vastuvõtmine kergema marsruudi valimise ning sõidueksami sooritatuks lugemise eest. Asjaolu, kas nn Elektrijaamade marsruuti saab lugeda kergemaks või mitte, on kohtumenetluse jooksul tõstatatud korduvalt. Kaitsjad on üksmeelel, et H. Valliste ei toiminud eksami marsruuti valides vääralt, kuna tegutses kooskõlas Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. juuni 2011. a määrusega nr 50. Kaitsja S. Erro hinnangul ei ole tegemist kergema marsruudiga, kuna Kreenholmi ja Maxima XX juures on liiklus päris tihe. Samuti võib liiklustihedus ja olukord iga hetkega muutuda. Prokurör ei ela selles linnas, ega tea liiklusolukorda (KoTo III kd, tl 149 ja pöördel). A. Matvejev leiab samuti, et eksami vastuvõtmisega tegelevate inimeste ütluste kohaselt ei olnud Elektrijaamade marsruut kergem. See sisaldab järske kurve ja erinevaid kiiruspiiranguid (KoTo III kd, tl 203, 204). Kuna ei ole võimalik tuvastada, millist konkreetset soodustust H. Valliste eksaminantidele tegi, ei ole võimalik teda süüdi tunnistada.
84.Ringkonnakohus möönab, et H. Valliste, valides nn Elektrijaamade marsruudi, pani toime seadusega lubatud teo. Nii on näiteks Maanteeametis H. Vallistega ühel ajal eksamineerijana töötanud T.M. kinnitanud, et kindlaid marsruute ei ole. Narva linn on piisavalt suur, et valida see vastavalt eksamineerija väljamõeldud marsruudile (KoTo II kd, tl 84). Ka Narva büroo tolleaegne juht E.L. kinnitas, et eksami marsruudi valik ei olnud ette kirjutatud (KoTo II kd, tl 172). Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T.K. , kes aastal 2014. a töötas eksamiosakonna juhatajana Maanteeametis (KoTo tl 179) kinnitas kaitsja küsimusele vastates, et eksamineerija pidi järgima eksamite vastuvõtmist reguleerivat määrust, sh pidi sõit toimuma asulasisesel ja –välisel teedel. Seejuures pidi eksam toimuma nii tihedama liiklusega kui ka kitsamatel tänavatel ja vaiksemates kohtades. Eksamineerijale kehtis nõue, et ta pidi marsruuti vahetama (KoTo II kd, tl 179 pöördel). Eeltoodud tunnistajate ütlusi kinnitas ka Maanteeameti Ida regioonis eksamineerijana töötav K.P. . Tema kinnitusel kontrollitakse vähemalt kolme harjutust, ent ülejäänud harjutused valib eksamineerija vastavalt sellele, mida ta eksamineeritavalt näha tahab (KoTo II kd, tl 204 pöördel).
85.Asjaolu, et eksamineerijal oli õigus valida eksamimarsruuti, ei muuda H. Valliste tegevust tervikuna õiguspäraseks. Vaadeldava süüteo moodustab ametiisikule pistise andmine selleks, et ametiisik paneks toime või jätaks toime panemata mingi teo oma ametiseisundit ära kasutades. Viimane tähendab, et pistise saaja tegu peab olema seotud tema ametialase tegevusega. Pistise võtmise süüteokoosseisu moodustab üksnes ametiisiku õiguspärane tegu, s.o selline tegu, mille toimepanemise või toimepanemata jätmisega ametiisik ei ületa oma ametiseisundist tuleneva pädevuse piire (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a lahend nr 3-1-1-14-14 p 847). Seetõttu tõttu ei oma süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste mõttes tähendust, et eksamimarsruuti valides ei eksinud H. Valliste eksami vastuvõtmise korda reguleeriva määruse vastu.
86.Süüteokoosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, et tegu oleks kindlaks määratud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a lahend nr 3-1-1-70-97), kuid see peab olema mingilgi määral konkretiseeritav, sest vastasel juhul ei saa rääkida seosest teene ja 21(67)
vastuteene vahel. Määrav on kahe poole vaheline üksmeel selles, et tasu on vastuteene mingi juba toimepandud või tulevikus toimepandava teo eest. Praegusel juhul seisnebki süüdistus selles, et H. Valliste nõustus pistise vastuvõtmisega või võttis pistist vastu eksami sooritatuks lugemise eest ja tegutses selles suunas (valis kergema, s.o väiksema liiklusintensiivsusega marsruudi, ei arvestanud pisivigu), s.o tegutses vastavalt pistiseandjaga eelnevalt kokku lepitule tema kasuks.
87.J.S. i ütluste kohaselt seisnes H. Valliste abi selles, et ta valis sõidueksami jaoks kergema marsruudi ja vajadusel ei märkinud eksamineeritava tehtud pisivigu. Juhul, kui eksamineeritava vead olid tõsised, ei sooritanud ta esimest korda sõidueksamit, kuna H. Valliste tööautos asub eksamineerija ja eksamineeritava tegevust salvestav videoaparatuur. Sellistel juhtudel eksamineeritav registreerus korduseksamile H. Valliste juurde ja sooritas eksami teisel või kolmandal katsel. H. Valliste ei võtnud raha eksami marsruudi etteütlemise eest, vaid selle eest, et ta eksamineerijana teeb marsruudi võimalikult lihtsaks, suunates eksamineeritava Balti elektrijaamade kaudu minevale marsruudile. Selle eest saigi H. Valliste peale igat eksamit 100 eurot (TõTo III kd, tl 146 ja 148). Ka R.H. i kinnitusel võttis H. Valliste raha eksami eduka sooritamise eest alles pärast eksamit. Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et teab H. Valliste „Elektrijaama“ eksami marsruuti (Elektrijaama tee, Maxima XX, Joala, I. Grafovi, Kreenholmi, ringtee jne, tagasi sõidab mööda Tallinna mnt või Kerese tänavat, TõTo III kd, tl 120 pöördel).
88.Kaitseversiooni kohaselt ei saanud vastuteeneks olla kergema marsruudi valimine: liiklustihedus võib muutuda olenevalt ajast. Ka üle kuulatud Maanteeameti eksamineerijate ütlusi arvestades ei olnud marsruut kergem.
89.Ringkonnakohus leiab, et üle kuulatud Maanteeameti eksamineerijate ütlustest nähtuvalt oli nn Elektrijaamade suunaline marsruut väiksema liiklusintensiivusega. Nii oli T.M. i kinnitusel Tallinna suunas väljasõitmine tunduvalt suurema liiklusintensiivusega, keerulisem ning õpilase jaoks raskem. Liiklustihedus seal on oluliselt suurem. Kui Elektrijaamade poole sõita, siis jääb 90 km/ h juures sõidu aega vähem (KoTo II kd, tl 84 pöördel ja 85). Ka E.L. u ütluste kohaselt oli tema arvates eksamineeritava jaoks loogiliselt võttes kergem sõit Elektrijaamade poole, kuna liiklus on hõredam, kiirus väiksem ja kui rääkida asulavälisest teest, siis sealpool ka lihtsam. Kuna pikemalt sõidetakse Elektrijaamade suunas või üldse asulavälisel teel, on linnasõit selle võrra lühem (KoTo II kd, tl 174 ja pöördel). E.L. u ütluste kohaselt oli võimalik hea tahtmise korral ka kaameraga manipuleerida (KoTo II kd, tl 175 pöördel ja 176). Sõiduõpetajana töötav S.S. kinnitas, et liiklusintensiivus on Tallinna mnt kõrgem (KoTo II kd, tl 159). Ka eksamineerija K.P. i ütluste järgi on liiklustihedus suurem Tallinn-Narva maanteel (KoTo II kd, tl 206 pöördel) ning linnas kindlasti palju keerulisem ja kindlasti mängib rolli liiklustihedus (KoTo II kd, tl 209).
90.T.M. i kinnitusel on vigade hindamine kompetenstipõhine. Kui midagi ohtlikku ei kaasne, siis võib panna kirja väikse veana, aga see ei mõjuta eksami tulemust, kui sellega ei kaasnenud ohtlikku olukorda (KoTo II kd, tl 85 pöördel). Prokuröri küsimusele, kas eksamineerijal oli võimalik jätta märkimata pisivigu arvestades, et autol olid kaamerad, mis sel ajal võtsid salongi ja ette, vastas E.L. g, et pisivigade märkimata jätmine oli võimalik. Külje peale ei ole võimalik näha täpselt, mis taga toimub (KoTo II kd, tl 175). Ka tunnistaja T.K. i ütlusi arvestades oli vigade märkimisel oluline eksamineerija pädevus, sest kõrvalekaldele vaadati läbi ohu prisma. Ühes situatsioonis tehtud viga ei ole reaalselt ohtlik, aga teises situatsioonis võib ka kergem viga ohtlikuks minna (KoTo II kd, tl 182 pöördel). 22(67)
K.P. i ütluste kohaselt oli teoreetiliselt võimalik jätta märkimata pisivead salvestisseadega auto puhul, mis salvestab ette ja salongi. K.P. i kinnitusel olid neil oma hindamiskriteeriumid, kuidas pisivigade puhul käituda. Üks pisiviga pluss teine, võrdub juba keskmine korduv viga (KoTo II kd, tl 207). Nimetatud tunnistaja kinnitusel oli vigade hindamisel kaalutlusõigus, mis tulenes konkreetsest veast, ajahetkest, situatsioonist (KoTo II kd, tl 208 pöördel).
91.Kohtukolleegiumi hinnangul järeldub eeltoodust, et H. Valliste sai nõustuda pistise vastuvõtmisega või pistist vastu võtta eksami sooritamise eest kergema (väiksema liiklusintensiivsusega) marsruudi valimise ja pisivigade mittearvestamise eest.
92.Riigikohus on märkinud, et ametiseisundi kasutamine ei pea olema detailiseeritud, kuid peab olema seotud altkäemaksukokkuleppega ehk paigutatav ekvivalentsussuhte konteksti. Seetõttu saab teost kõneleda ka siis, kui ebaõiguskokkulepe ei kajasta üksikasjalikult, milliste juba astutud sammude eest ametiisikut premeeritakse või milliseid konkreetseid samme ametiisik tulevikus astuma peab. Piisab konkretiseeritud ametiisikult oodatav tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p 21.1).
93.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole oluline, kas H. Valliste ka tegelikult valis eksami sooritajatele kergema marsruudi või jättis pisivead arvestamata, sest antud süüteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks ei ole põhjuslik seos pistise andmise ja ametiisiku poolt mingi teo toimepanemise või toimepanemata jätmise vahel. Süüteokoosseisu objektiivse koosseisu mõttes on oluline tuvastada pistise andja ja võtja vahel sõlmitud kokkulepe olemasolu, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama.
94.H. Vallistele heidetakse ette korduvalt pistise (hiljem altkäemaksu) võtmist, kusjuures süüdistuses etteheidetavate tegude tehiolud (tegutsemisviis ja asjaolude kokkulangemine) sarnanevad omavahel oluliselt. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus nr 3-1-1-32-05, p 8; 10. novembri 2009. a otsus nr 3-1-1-87-09, p 11; 9. märtsi 2010. a otsus nr 3-1-1-8-10, p 11). Apellatsioonikohus leiab, et antud süüasja lahendamisel on täheldatav sarnane modus operandi.
Pistise võtmise lubamisega nõustumine ja pistise võtmine A.Z. ilt R.V. i sõidueksami eest
95.H. Vallistet süüdistakse ametiisikuna 24. oktoobril 2014. a vara lubamisega nõustumises ja
10.novembril 2014 A.Z. ilt Maanteeameti Ida regiooni Narva büroo juures 50 euro vastuvõtmises. Raha võttis H. Valliste vastutasuna 10. novembril 2014 toimunud Bkategooria sõidueksamil R.V. ile kergema, s.o väiksema liikluskoormusega marsruudi, valimise ja eksami positiivselt sooritatuks lugemise eest. A.Z. ilt sai H. Valliste R.V. i sõidueksami aja teada 2014. a täpselt tuvastamata ajal.
23(67)
96.Prokurör esitas H. Valliste süü tõendamiseks 8. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokolli, A.Z. i ning R.V. i kohtueelses menetluses antud ütlusted ning kõneeristuste protokolli. Sellest nähtub, et A.Z. helistas H. Vallistele kolmel korral ning A.Z. üheksal korral B.V. ile. Kaks kõnet neist on tehtud kohe pärast kõnet H. Vallistele.
97.H. Valliste kaitsja süüdistusega ei nõustu. A.Z. ei kinnita R.V. i eksami positiivse soorituse eest sularaha üleandmist. R.V. i ütluste kohaselt sõitis ta hästi ning mingeid mööndusi talle ei tehtud. Kohtueelses menetluses antud ütlustes ei tunnistanud R.V. i soovi sooritada eksamit raha eest ega palunud end abistada. A.Z. ilt ei palunud abi ka R.V. i isa. Viimane kuulati kohtueelses menetluses üle kahtlustatavana. B.V. iy eitas sõidueksami sooritamise eest kellelegi raha pakkumist. Ka A.Z. end süüdi ei tunnistanud ning toetas R. ja B.V. i ütlusi. A.Z. i ütlused H. Vallistele raha üleandmise kohta usaldusväärsed ei ole. Raha üleandmine ei ole tõendatud jälitustoimingutega. Kaitsja eeldab, et A.Z. andis ütlusi raha üleandmise kohta üksnes tema suhtes menetluse lõpetamise tõttu. 8. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokollist on võimalik järeldada, et A.Z. ja H. Valliste suhtlesid telefonitsi olmeteemadel. “Rahataolise eseme” üleandmine on spekulatiivne.
98.Maakohus ei lugenud tõendatuks, et H. Valliste nõustus 24. oktoobril 2014. a vara lubamisega selle eest, et ta valib R.V. ile süüdistuses toodud kergema marsruudi ja loeb Bkategooria sõidueksami positiivselt sooritatuks. Lisaks leidis kohus, et asjas pole ühtki tõendit, millega lugeda tuvastatuks pistise andja ja võtja vahel ekvivalentsussuhte olemasolu. Ka B.V. iy ja R.V. i ütlustega ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, et H. Valliste täitis enda tegevusega süüdistuses toodud ajal pistise lubamisega nõustumise ja pistise võtmise objektiivse koosseisu. A.Z. i ütluste alusel ei ole võimalik tuvastada H. Valliste poolt pistise lubamisega nõustumist ja võtmist. Jaatada ei saa pooltevahelise ekvivalentsussuhte olemasolu, s.o asjaolu, et ametiisik oleks pistiseandjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud ametialase teo eest. Süüteokoosseisu realiseerimiseks piisab küll sellestki, et üks pool tunnetab ekvivalentsussuhet, ent praegusel juhul ei tulene seda tunnistaja A.Z. i ütlustest. Ta pole end süüdi tunnistanud ka pistise andmises. A.Z. kinnitas, et andis Heinarile tänutäheks raha, ent mingeid lubadusi Heinar talle ei andnud. Tunnistaja ütlustest ei nähtu seegi, et H. Valliste oleks talle tänutäheks antud raha vastu võtnud. Seetõttu on A.Z. i ütluste alusel võimatu pistise võtmist tuvastada. Isegi kui A.Z. i ütlustega tuvastatuks H. Valliste poolt talle inkrimineeritava teo objektiivse koosseisu täitmine, siis ei saaks neile ütlustele tugineda kohtulahendi tegemisel, sest tõendi vahetut allikat ei olnud süüdistataval võimalik küsitleda.
99.Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
100.Kohtukolleegium hinnangul puuduvad objektiivsed tõendid, millest nähtuks H. Valliste nõustumine vara lubamisega süüdistuses nimetatud kuupäeval, s.o 24. oktoobril 2014. A.Z. i ütlusi arvestades kohtus ta kahtlustuses nimetatud ajal [s.o oktoobris] Heinariga Narvas ARKi juures. Kohtumisel tundis ta huvi, kas Heinar saab aidata lähiajal sõidueksami tegemisega. Rahast mingit juttu ei olnud (TõTo III kd, tl 98). Asjaolu, et H. Valliste ja A.Z.
23.oktoobril 2014 omavahel telefoni teel suhtlesid ja järgmisel päeval esimese töö juures kohtusid, tuvastab ringkonnakohus 8. jaanuari 2015. a jälitusprotokolliga (TõTo I kd, tl 144). Nimetatu ei tõenda aga, et 24. oktoobri 2014. a kokkusaamisel nõustus H. Valliste vara lubamisega. Kuna A.Z. i kinnitusel kohtumisel vara lubamisest ei räägitud ning jälitustoimingu protokollist seda samuti järeldada ei saa, tuleb maakohtu otsus H. Valliste õigeksmõistmises 24. oktoobril 2014. a vara lubamisega nõustumises, jätta muutmata.
24(67)
101.Ülejäänud süüdistust puudutavas osas on ringkonnakohtu seisukoht järgmine.
102.Vaidlus puudub selles, et süüdistuses nimetatud ajal sooritas R.V. i B-kategooria sõidueksami. Teda eksamineeris H. Valliste, mis on tõendatud R.V. i ütluste (TõTo V kd, tl 16), sõidueksami tulemuste kaardi ja Maanteeameti edastatud väljatrükiga (I kd, tl 36 ja tl 29).
103.Pooled ei vaidle ka selle üle, et R.V. i eksami lõppedes tuli A.Z. Maanteeameti Ida regiooni Narva büroo juurde. Antud fakti saab lugeda tuvastatuks A.Z. i (TõTo III kd, tl 98) ja R.V. i (TõTo V kd, tl 16 pöördel) ütluste ning jälitustoimingu protokolliga (TõTo I kd, tl 143). Kokkusaamist süüdistuses nimetatud ajal ja kohas ei eitanud ka H. Valliste. Viimase väitel astus A.Z. ligi tervitamiseks (KoTo III kd, tl 41).
104.H. Valliste eitab millegi saamist A.Z. ilt. Ta püstitas versiooni, et A.Z. andis ilmselt ütlusi mõjutamise tulemusena, kui talle näidati H. Valliste 26ndal toimunud ülekuulamisel mõjutamise tulemusena antud ütlusi. Nimetatud ülekuulamisel valis H. Valliste välja Zaitsevi ja i ning rääkis, et sai ühelt 50, teiselt 100 (KoTo III kd, tl 41 ja pöördel).
105.Ringkonnakohus selles osas H. Valliste ütlusi tõesteks ei pea. Tema ütlused on vastuolus A.Z. i üksikasjalike ütlustega, mis riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega. H. Valliste avaldused politseipoolse mõjutamise kohta on ilmselgelt kantud vastutusest vabanemise soovist. Ka kaitsja eeldus, et A.Z. andis ütlusi raha üleandmise kohta, kuna menetlus tema suhtes lõpetati, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõsiseltvõetav. Isikuid seob 15 või enam aastat (H. Valliste ütlused KoTo III kd, tl 35 pöördel) omavahelist tutvust. Seetõttu on ebatõenäoline, et A.Z. oleks nõustunud tõele mittevastavaid ütlusi andma vaid menetluse lõpetamise lubadusega. Oportuniteediga menetluse lõpetamine ei saanud A.Z. ile olla ütluste andmise ajal ettenähtav. A.Z. i ütluste usaldusväärsust kinnitab ka tema positsioon kriminaalmenetluses. Ta ei tunnistanud end esitatud kahtlustuses süüdi, ega näinud ilmselgelt midagi taunimisväärset H. Vallistele n-ö tänutäheks 50 euro andmises (TõTo III kd, tl 98). Kohtukolleegiumi arvates lisab A.Z. i ütlustele usaldusväärsust nende kooskõla
8.jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatuga. A.Z. i ütlused riimuvad ka R.V. i ja B.V. iy kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kõik kolm kinnitavad, et R.V. i oli korduvalt proovinud eksamit sooritada. Sellest räägiti omavahel siis, kui isa ja poeg tegid A.Z. i majas remonti (TõTo V kd, tl 4, 16 ja TõTo III kd, tl 98). R.V. i sõnul lubas A. vaadata, mis teha annab. 2014. a oktoobri lõpus sõitis ta koos A. iga ARKi, et eksamile registreeruda (TõTo V kd, tl 16). B.V. iy sõnul sai A.Z. R.V. i eksami aja teada, kuna aitas tal eksamile registreeruda (TõTo V kd, tl 4). A.Z. kinnitas samuti ülekuulamisel, et lubas paljulapselisest perest pärit R.V. it vabast tahtest aidata eksami tegemisel. A.Z. i kinnitusel ei teadnud isa ja poeg, et ta leppis Heinariga kokku eksami tegemises (TõTo III kd, tl 98). Seega oli A.Z. teadlik R.V. i eksami toimumise ajast ning tal oli ka tahe viimast eksami sooritamisel aidata. Seega ei välista kaitsja väited H. Valliste süüd A.Z. ilt pistise võtmises.
106.Apellatsioonikohus ei nõustu maakohtuga selles, et esitatud tõendite pinnalt ei saa H. Vallistele inkrimineerida A.Z. ilt pistise võtmist ekvivalentsussuhte puudumise tõttu. Kohtukolleegium leiab, et ekvivalentsussuhe jaatamiseks ei ole vaja tuvastada seda, kas R.V. ile valitud marsruut oli tegelikkuses kergem või mitte. Pistise koosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, et ametnik oleks midagi pistise andja huvides toime pannud või pidanud toime panema, s.o oluline ei ole kausaalne seos pistise andmise ja toimepandud teo vahel. Süüteokoosseisu mõttes on aga oluline tuvastada, kas H. Valliste sai aru, et A.Z.
25(67)
ilt saadud raha oli talle mõeldud ametialaste kohustuste täitmise eest. Kohtukolleegiumile selles kahtlust ei jäänud.
107.A.Z. i ütluste kohaselt kohtus ta H. Vallistega oktoobris. Jälitusinfot arvestades toimus see 24. oktoobril 2014. Kokkusaamine lepiti kokku telefonitsi ning see pidi toimuma H. Valliste töö juures A.Z. i bussis (TõTo I kd, tl 144). Kohtumisel räägiti A.Z. i sõnul eksami tegemisest varem ning R.V. i aitamisest seoses eksami tegemisega. A.Z. i ütluste järgi palus H. Valliste eksamile kirja panna, ent rahast juttu ei olnud. Vahetult enne eksami tegemist sõitis A.Z. H. Valliste töö juurde ja edastas talle R.V. i andmed (TõTo III kd, tl 98). Jälitustoimingu protokollist nähtub, et vahetult peale eksami algust helistas A.Z. H. Vallistele ja päris: “Buss läks ära jah?“ ja sai jaatava vastuse (TõTo I kd, tl 144). Edasi on varjatud jälgimisega tuvastatud, et 39 minutit pärast kõne lõppu saabus A.Z. ARKi juurde ning jäi ootama. 16:15 saabus ARKi parklasse sõiduauto Toyota, sellest väljus R.V. i ning istus A.Z. i juhi kõrval olevale istmele. Toyotast väljus H. Valliste, tuli A.Z. i juurde ning kätles temaga. Seejärel pani H. Valliste talle antud „rahataolise eseme“ teksapükste parempoolsesse taskusse (TõTo I kd, tl 143).
108.H. Valliste ja A.Z. olid pikaajalised tuttavad. Tegemist oli n-ö teretutvusega (KoTo III kd, tl 35 pöördel). Ringkonnakohtule ei jäänud kahtlust, et ehkki A.Z. i ütluste kohaselt H. Valliste talle eksamil aitamise kohta „positiivset vastust ei andnud“ (TõTo III kd, tl 98), näitab sündmuste edasine kulg, et poolte vahel oli siiski arusaam, et H. Valliste tegutseb R.V. i eksami vastuvõtmisel oma ametialastest kohustustest lähtudes. Sellele viitab asjaolu, et A.Z. kontakteerus korduvalt H. Vallistega: esmalt teavitamaks, et tema kaudu hakkab inimene eksamit tegema. Teisel korral kohtuti R.V. i andmete ja eksamiaja edastamiseks. Kolmandat korda võttis A.Z. H. Vallistega ühendust vahetult pärast eksami algust, et pärida: „Buss läks ära jah?“. Ringkonnakohtu arvates oli küsimuse esitamise eesmärgiks uurida, kas eksam käib (kohtuistungil ei osanud H. Valliste prokurörile öelda, mida selline küsimus tähendab (KoTo III kd, tl 47)). Saanud jaatava vastuse, ilmus A.Z. vahetult enne eksami lõppu Maanteeameti Ida regiooni Narva büroo juurde, mis kinnitab samuti, et A.Z. il oli huvi R.V. i eksami tulemuse vastu.
109.Kokkulepe tegutsemiseks ei pea olema sõnaselge – piisab ka loogiliselt järelduvast. Ehkki A.Z. i sõnul mingist marsruudist juttu ei olnud (TõTo III kd, tl 98), ei oma see tähtsust. Ametialane tegu ei pea olema eelnevalt kindlaks määratud, piisab kui see on määratletud vähemalt üldistes joontes. H. Valliste korduv kohtumine A.Z. iga, tema soovitus panna R.V. i eksamile kirja, eksamiaja kooskõlastamine A.Z. iga ning helistamised viitavad vähemalt konkludentsele teineteisemõistmine selles, et A.Z. pidas „abi“ all silmas R.V. i eksami edukat sooritamist. Kas see seisnes kergema marsruudi valimises või muudes mööndustes, tähtsust ei oma, kuivõrd H. Valliste pidi aru saama, et temalt oodatakse eksami eduka sooritamise nimel tegutsemist ametialastest kohustustest lähtudes. Vastasel juhul puudunuks peale esmakokkupuudet igasugune vajadus hilisemateks kohtumisteks. Asjaolu, et H. Valliste vastuteenena R.V. i eksami eduka sooritamise eest tasu saada lootis, nähtub asjade kulust pärast toiminud eksamit: käteldes saadud raha pani H. Valliste taskusse ning lahkus koheselt, ehkki teadis ametnikule kehtestatud rangest keelust teenistuse raamides mistahes meelehead vastu võtta. Muud põhjendust, miks A.Z. oleks pidanud H. Vallistele raha andma, ringkonnakohus antud asjas ei tuvastanud.
110.Riigikohus on leidnud, et kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja ebaõiguskokkulepe sõlmitakse sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse vastu võtab (nt annab sõidukiga kiiruseületamiselt tabatud autojuht politseiametnikule isikut 26(67)
tõendava dokumendi asemel rahatähe, mille politseinik vastu võtab), kujutab soodustuse vastuvõtmine endast ühtlasi seda, et ametiisik nõustub soodustuse lubamisega. [-] Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist (Vt ka Riigikohtu 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1016).
111.H. Valliste ütlusi, mille kohaselt astus A.Z. talle ligi vaid tervitamiseks (KoTo III kd, tl 41), ei kinnita teised asjas kogutud tõendid. Ringkonnakohus loeb A.Z. i ütlustega tuvastatuks H. Vallistele 50 euro üleandmise 10. novembril 2014. „Rahataolise eseme“ üleandmine kätlemisel on fikseeritud ka 8. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokollis (TõTo I kd, tl 143). A.Z. i ütluste usaldusväärsust kinnitab seegi, et ta kirjeldas raha üleandmise viisi sarnaselt jälitustoimingu protokollis fikseerituga: „Ma tervitasin Heinariga, see on surusin tal kätt ja käe surumise ajal andsin talle raha summas 50 eurot“ (TõTo III kd, tl 98).
112.KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. H. Valliste seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimalikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine A.Z. ilt teo eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime pani.
113.Ringkonnakohus loeb eeltooduga tuvastatuks pistise võtmise H. Valliste poolt
10.novembril 2014 A.Z. ilt vastutasuna R.V. i B-kategooria sõidueksami sooritatuks lugemise eest. Pistise võtmise lubamisega nõustumine R.H. i ja J.S. i vahendusel ajavahemikul 8.-9. oktoober ja 29. oktoober 2014 E.R. sõidueksami eest
114.H. Vallistet süüdistakse ametiisikuna 8.-10. oktoobrini 2014 ja 29. oktoobril 2014. a R.H. i ja J.S. i vahendusel 100 euro vastuvõtmisega nõustumises. Raha nõustus ta võtma E.R. le B-kategooria sõidueksami sooritamiseks kergema, s.o väiksema liikluskoormusega Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruudi valimise eest. Esimesel korral nõustus ta vara vastuvõtmisega eksami eest, mis toimus 29. oktoobri 2014. a kell 9:00 – 10:00, teisel korral
13.novembril 2014. a kell 9:00-10.00 toimunud eksami eest. Kummalgi korral H. Valliste E.R. sõidueksamit sooritatuks ei lugenud, kuna viimane tegi tõsise vea.
115.Prokuröri hinnangul kinnitavad H. Valliste süüd E.R. 27. jaanuaril 2015 ja 6. detsembril 2016 antud ütlused, mis avaldati kohtus KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. E.R. kinnitusel püüdis ta esialgu 2 korda teha eksamit raha eest, ent kukkus tõsise vea tegemist tõttu läbi. E.R. ütlused langevad kokku R.H. i ja J.S. i ütlustega. Samuti langevad need kokku 13. jaanuari 2015. a jälitustoimingute protokollidega, mis puudutavad E.R. 29. oktoobri ja 13. novembri 2014. a eksameid. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et J.S. i töösõidukist Citroen XXX leiti ja võeti ära U.T. i visiitkaart kirjega „R. 29, 9.00“ (KoTo III kd, tl 142 pöördel).
116.H. Valliste kaitsja leiab, et nimetatud episoodis ei kinnita H. Valliste süüd ükski asjas kogutud tõend. E.R. ja H. Valliste eitavad sündmuste toimumist kahtlustuses nimetatud ajal ja viisil. E.R. kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad oluliselt sellest, kas ta eksami 27(67)
sooritamise eest altkäemaksu andis või mitte. 27. jaanuari 2015. a ülekuulamisel väitis ta, et pöördus esmalt R.H. i, hiljem V. Resnini poole. Esimesel ülekuulamisel väitis ta, et andis altkäemaksu V. Resnini vahendusel. 1. juunil 2015. a aga eitas altkäemaksu andmist. Kuna E.R. l ei õnnestunud R.H. i vahendusel eksamit sooritada, seab see kahtluse alla kõik R.H. i ja J.S. iga seotud episoodid. E.R. eksami marsruudist teadlik ei olnud. Seega on altkäemaksu andmise eesmärk: teha eksamineeritavale teatavaks kergem marsruut, et ta saaks eelnevalt seda marsruuti harjutada, tõendamata (KoTo III kd, tl 196-197).
117.H. Valliste kinnitas, et tegi oma tööd ja J.S. ilt mingit raha ei saanud.
118.Maakohus luges H. Valliste ütlused ebausaldusväärseteks. Need on vastuolus J.S. i kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, mis haakuvad teiste asjas kogutud tõenditega. J.S. i ütlused on usaldusväärsed ka seetõttu, et ta tunnistati antud asjas süüdi KarS § 295 lg 2 p 1 järgi Viru Maakohtu 6. veebruari 2017. a otsusega. Ühtegi mõistuspärast põhjust, miks isik peaks andma tegelikkusele mittevastavaid ütlusi ning ennast süüstama, ei esine. Kaudselt kinnitab tema ütluste usaldusväärsust ka 29. juuni 2016. a vaatlusprotokoll, kust nähtub, et J.S. i leibkonnal on teadmata allikatest pärit sularaha kogusummas 7196, 51 eurot. Ehkki see raha J.S. ile tagastati, ei sea see tema ütlusi kahtluse alla. J.S. selgitas, et tegemist oli tema ema J.F. kirsturahadega, mis olid pärit tema arvelduskontolt. Ühtki tõendit, mis teistsugusele arvamusele alust annaks, ei ole esitatud. Pistise vahendamise eest ei olnud vara laiendatud konfiskeerimise võimalust ette nähtud. Ka J.S. ile kergemaliigilise tõkendi kohaldamine ei anna alust tema detailseid ütlusi ebausaldusväärseteks pidada.
119.Maakohus märkis, et J.S. keeldus kohtuistungil ütluste andmisest. Nähtuvalt J.S. i 22. jaanuari 2015. a ülekuulamise protokollist ei esitatud talle sel kuupäeval kahtlustust E.R. t puudutavas episoodis. See on lisandunud hiljem. Ehkki J.S. end nii 9. juuni kui ka 12. juuni 2015. a ülekuulamisel süüdi tunnistas, ei andnud ta sisulisi ütlusi seoses E.R. pistise vahendamisega. Seega ei ole võimalik tema ütluste pinnalt tuvastada süüdistuses toodud faktilisi asjaolusid. R.H. i ütlused tõendavad küll seda, et ta edastas J.S. le paberilehel või telefoni teel mh R. andmed, ent need ei tõenda, et H. Valliste oleks 8.-9. oktoobrini ja 29. oktoobril 2014 nõustunud pistise lubamisega. 18. märtsi 2015. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et 21. veebruaril 2015 leiti läbiotsimise käigus J.S. i töösõidukist U.T. i visiitkaart, mille ühele poolel on sinise pliiatsiga tehtud märge „R. 29. 9.00“ Ka nimetatud tõend ei tõenda, et H. Valliste nõustus pistise lubamisega. Viimast ei tõenda ka Politsei- ja Piirivalveameti sideettevõtjalt saadud andmete protokoll 3. juunist 2015, millest nähtub, et E.R. teostas ajavahemikul 1. oktoobrist kuni 1. detsembrini 2014 kokku seitse kõnet R.H. ile ning viimane omakorda neli kõnet E.R. le. Ka E.R. kohtueelsel uurimisel antud ütluste järgi ei ole võimalik tõendada, et H. Valliste nõustus pistise lubamisega. Lisaks leidis kohus, et E.R. ütlused usaldusväärsed ei ole ning need tuleb jätta tõendikogumist välja. Samuti aktualiseeruks käesolevas osas KrMS § 15 lg 3, mille kohaselt ei või kohtulahend valdavas ulatuses tugineda isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
120.Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
121.Kohtumenetluse pooled ei vaidlusta asjaolu, et E.R. tegi sõidueksamit 29. oktoobril 2014. a kell 9:00 – 10:00 ja 13. novembril 2014. a kell 9:00-10.00 süüdistuses nimetatud marsruudil. Kummalgi korral H. Valliste E.R. sõidueksamit sooritatuks ei lugenud, kuna viimane tegi tõsise vea.
28(67)
122.Vaidlus on selles, kas 8.-10. oktoobrini 2014 ning 29. oktoobril 2014. a nõustus H. Valliste R.H. i ja J.S. i vahendusel 100 euro vastuvõtmisega selle eest, et ta valib E.R. le B-kategooria sõidueksami sooritamiseks kergema, s.o väiksema liikluskoormusega marsruudi.
123.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga E.R. ütluste ebausaldusväärsuse osas (vt ka otsuse p 116). Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et nimetatud episoodis ei kinnita H. Valliste süüd ükski tõend. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
124.Apellatsioonikohus loeb R.H. i 23. jaanuaril 2015. a kohtueelses menetluses KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel avaldatud ütlustega tõendatuks, et E.R. võttis temaga ühendust eksami eduka sooritamise asjus. Saanud J.S. lt [J.S. ilt] nõusoleku, edastas R.H. talle E.R. andmed. Kaks korda E.R. eksamist läbi ei saanud (TõTo III kd, tl 121). Asjaolu, et eksami eduka sooritamise tasu oli 100 eurot, loeb kohus tõendatuks R.H. i ütlustega. Skeem töötas nii, et J.S. le ütles ta isiku ees- ja perekonnanime, sõidueksami toimumise kellaaja ja kuupäeva. Need andmed edastas J.S. Heinarile. J.S. võttis eksami eduka sooritamise eest 150 eurot. Sellest 50 võttis ta endale ja 100 andis Heinarile (TõTo III kd, tl 120 pöördel). Täiendavatel ülekuulamistel (8. juunil ja 16. juunil 2015) kinnitas R.H. oma ütlusi. Nähtuvalt J.S. i 22. jaanuari 2015. a ülekuulamise protokollist, ei esitatud talle sel kuupäeval kahtlustust E.R. t puudutavas. 9. juunil ja 12. juunil 2015. a, kui kahtlustus esitati ka E.R. osas, tunnistas J.S. end ülekuulamisel esitatud kahtlustuses süüdi, ent sisulisi ütlusi seoses E.R. pistise vahendamisega ta ei andnud. Küll aga riimuvad J.S. i ütlused R.H. i kirjeldustega kuriteo skeemist: s.t 50 eurot R.H. ilt saadud rahast jättis J.S. endale, 100 eurot andis Heinarile (TõTo III kd, tl 146).
125.Kokkulepped R.H. i, J.S. i ja H. Valliste vahel E.R. eksami osas sõlmiti süüdistuses nimetatud kuupäevadel, millele viitab 13. jaanuari 2015. a jälitusprotokoll. Telefonikõnedest nähtub, et 8. oktoobril 2014. helistas R.H. J.S. ile, et anda teada perekonnanimi „R. “ ning kellaaeg ja kuupäev „9:00, kahekümne üheksandal“. E.R. andmete edastamine H. Vallistele pidi seega toimuma peale eelnimetatud kõnet, sest 9. oktoobril 2014. a telefonikõnes kinnitas J.S. : „Noh, kõik on normaalne tal“. R.H. lubas helistada „talle, et ta ei muretseks“ (TõTo I kd, tl 167). Asjaolu, et „tema“ all mõeldakse E.R. t selgub kõnede sisust ning sideettevõtjalt saadud andmete protokollist, millest nähtuvalt helistas R.H. E.R. le 10. oktoobril 2014 (TõTo I kd, tl 62 pöördel). 18. märtsi 2015. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et J.S. i töösõidukist leiti läbiotsimisel U.T. i visiitkaart, mille ühele poolel on sinise pliiatsiga tehtud märge „R. 29. 9.00“. Pooltevahelist kokkulepet kinnitab J.S. i kontakteerumine H. Vallistega 29. oktoobril kell 7:39, s.o poolteist tundi enne eksamit. Viimane kinnitas: „Noh, seal kõik normis, mul on meeles kõik“ (TõTo I kd, tl 167).
126.E.R. eksami mittesooritamise järel kokkulepped ei muutunud. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt helistas R.H. 29. oktoobril 2014 J.S. ile ja palus pärast Heinarilt küsida, kas „too pani end kirja kolmeteistkümnendaks kella üheksaks hommikul“ (TõTo I kd, tl 167 pöördel). J.S. täpsustas kuupäeva ja lubas asja uurida. Samal päeval R.H. ile tagasi helistades kinnitas J.S. , et „tema ütles, vaatas, et ta on kolmeteistkümnendal, juba ütleski: „Ta on minul““. R.H. i usutles: „Kõik jääb jõusse seal, jah?“ (TõTo I kd, tl 168). Ka E.R. helistas 12. novembril 2014 R.H. ile, sest „sellele on ju vaja meelde tuletada, sellele ju, kuidas ta seal“. R.H. lubas „oma noormehega“ ühendust võtta ja kinnitas „ta täna läheb, tuletab meelde“. R.H. võttiski ühendust J.S. iga ja palus kokku leppida. J.S. kinnitas, et leppis juba kokku „kell üheksa, kõik nagu ette nähtud“ (TõTo I kd, tl 169 pöördel). 29(67)
127.H. Vallistet süüstavad pistise võtmisega nõustumises jälitustoimingutega kogutud tõendid. Asjaosaliste omavahelistest kõnedest ning E.R. käitumisest ei jää kahtlust, et tema eksami eduka sooritamise korral oleks H. Valliste saanud selle eest raha. Jälitustoimingu protokollist ilmneb lühidalt järgmine info. Pärast teist eksamit helistas E.R. R.H. ile, et anda teada eksamil läbikukkumisest. R.H. lubas asja uurida ning sajatas: „Muidu nutab tal pole raha midagi, aga siis hakkab jälle jamama. See on tema probleem, ta pidi sulle sellise marsruudi valima, et sa rahulikult“ (TõTo I kd, tl 169 pöördel). E.R. vahendas R.H. ile ka eksamil toimunud jutuajamist eksamineerijaga: „Põhiline mina ütlesin talle, et mina, mul on soovitav sõita mööda seda. Ta hakkas mulle marsruuti rääkima, noh sel pole noh marsruuti või mitte sealt“. R.H. aga hurjutas: „Sa poleks pidanud seda küsima. Mida sa, seal kõik ju salvestatakse!“, mille peale kinnitas E.R. : „Ma mitte autos, ma õues. Me olime õues.“ (TõTo I kd, tl 169 pöördel). Vahetult pärast E.R. eksamit helistas J.S. H. Vallistele, et pärida: „Noh, mida seal?“. H. Valliste vastas: „Ei midagi. Pärast räägin“. Seejärel võttis J.S. ühendust R.H. iga, et E.R. eksami kohta uurida. Ühtlasi avaldas ka J.S. pahameelt: „mida ta tahab, leppisime ju temaga kokku. Ta ütles mulle üldse, et laseb sõita mööda marsruuti, kuhu oli lasknud teda sõita“ [----] „Me eile veel rääkisime, ma räägin, et noh mööda vana marsruuti nagu ta sõitis, nii lasegi tal sinna sõita, kus olite, räägin, seal vead, ütles ta, räägin“ (TõTo I kd, tl 170 pöördel). Omavahelises vestluses H. Vallistega päris J.S. ka temalt E.R. eksami kohta. Ühtlasi sai J.S. H. Vallistelt teada, et E.R. on end registreerinud 21-ks ning arutati selle üle, et eksamineerijaks on T. . H. Valliste arvates selle juures „vaevalt ta ära teeb“ (TõTo tl 172). Selle teabe andis J.S. edasi ka R.H. ile soovitades „sellele edasi öelda, et ärgu raha maha visaku“ (TõTo I kd, 172 pöördel). R.H. helistaski E.R. le ning usutles, kas viimane registreeris end kahekümne esimeseks. Üksiti andis ta edasi J.S. ilt kuuldu: „Kahekümne esimesel tuleb eestlane Jõhvist, sa said tema juurde. Aga tema ütles, et ärgu üldse mingugi, lihtsalt maha visatud raha ja kõik“. R.H. soovitas E.R. l end ümber registreerida 24-ks, sest „tal on seal mitu kohta“ (TõTo I kd, 173 pöördel). E.R. lubas aja ära muuta. Kui aga E.R. R.H. it teavitas, et ei vaja enam viimase teeneid eksami kokkuleppimisel, oli J.S. pahane ning ütles telefonikõnes R.H. ile: „Ikkagi maksab, libu, bljad. Ainult et mitte meile, Slavale“ (TõTo I kd, tl 177).
128.Kohtukolleegiumile ei jää asjaolusid arvestades kahtlust, et enne E.R. eksami sooritamist oli J.S. i ja H. Valliste vahel kokkulepe, kuidas ja millise eesmärgi nimel viimane oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. R.H. i ütluste kohaselt võttis E.R. temaga ise ühendust. Esmakontaktile järgnes asjaosaliste suhtlus nii, nagu see tavaliselt toimus: st R.H. kontakteerus J.S. iga, et viimane lepiks eksami sooritamises kokku H. Vallistega. Saanud viimaselt nõusoleku helistas J.S. R.H. ile, kes omakorda võttis ühendust eksami sooritajaga. Eksami eel ja pärast seda suhtlus intensiivistus: tuletati meelde eksami aegu, anti tagasisidet, avaldati pahameelt eksami ebaõnnestumise või kokkulepete rikkumise pärast. Kõik see viitab selgelt, et ka H. Valliste huviks eksami vastuvõtjana oli selle sooritamine, sest raha üleandmine toimus kuriteo skeemi arvestades alati pärast eksami edukat ärategemist. Mingit muud isiklikku huvi E.R. eksami osas H. Vallistel olla ei saanud, sest kõnedest J.S. ile nähtub hävitav hinnang eksaminandi sõiduoskustele. Seega tegi H. Valliste sõidumarsruudi valimisel kõik endast oleneva, et lugeda eksam sooritatuks. Ka E.R. positsiooni kindlust näitab see, et teisel korral tegi ta sõidu marsruudi osas ise ettepaneku. Tõsise vea tegemise tõttu eksamit sooritatuks ei loetud. Küll aga kinnitab H. Valliste kõnes J.S. ile, et rääkis enne teist sõitu õues E.R. le kaks korda, kuidas marsruut kulgeb (TõTo I kd, tl 171 pöördel). Ühtlasi lükkab eeltoodu ümber H. Valliste kohtuistungil antud selgitused, et tema kellelegi kunagi mingit marsruuti ei öelnud (KoTo III kd, tl 52) ning et ta J.S. provotseerimiseks esitas küsimuse marsruudi andmisest, et vaadata tema 30(67)
reaktsiooni (KoTo III kd, tl 51). See, et marsruudi osas räägiti läbi õues vältimaks sõiduautosse paigaldatud kaameraid, kinnitab veelkord, et H. Valliste ja pistise vahendajate vahel oli üksmeel, et tasu andmine on vastuteene tehtava ametialase teo eest. Ehkki nendel kordadel H. Valliste J.S. ilt raha ei saanud, ei kinnita eeltoodu siiski H. Valliste versiooni, mille kohaselt tegi tema vaid oma tööd. Samuti lükkab see ümber kaitseväite, mille kohaselt seab E.R. ebaõnnestumine eksami sooritamisel kahtluse alla kõik R.H. i ja J.S. iga seotud episoodid.
129.Subjektiivsest küljest pani H. Valliste teo toime kavatsetult, sest seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimaikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine tegude eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime paneb.
130.Eeltoodut arvestades tunnistab ringkonnakohus H. Valliste süüdi pistise lubamisega nõustumises R.H. i ja J.S. i vahendusel süüdistuses toodud asjaoludel.
Pistise võtmise lubamisega nõustumine V. Resnini vahendusel E.R. 4. detsembri 2014. a sõidueksami eest
131.E.R. ga seonduvalt esitati süüdistus ka V. Resninile. Teda süüdistatakse pistise vahendamises KarS § 295 lg 1 järgi (u.r KarS § 296 lg 1). Süüdistuse kohaselt leppis V. Resnin 2014. a detsembris H. Vallistega kokku, et viimane valib E.R. le kergema sõidueksami marsruudi ja loeb eksami sooritatuks. 4. detsembril 2014 kell 14:30-15:30 toimunud sõidueksamil valis H. Valliste E.R. eksamimarsruudiks Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruudi. Sellel marsruudil on vähem liiklust ja väiksem võimalus väikse liikluskoormuse tõttu vigu teha. E.R. andis enne eksami sooritamist V. Resninile 250 eurot. Kui E.R. oli eksami sooritanud positiivselt, andis V. Resnin 100 eurot sellest H. Vallistele.
132.Samadel asjaoludel esitati süüdistus H. Vallistele. Teda kui ametiisikut süüdistati KarS § 293 lg 2 p 1 (u.r KarS § 294 lg 2 p 1) järgi 2014. a novembris V. Resnini vahendusel E.R. vara (250 eurot) vastuvõtmisega nõustumises ja 250 euro vastuvõtmises V. Resnini vahendusel E.R. le sõidueksami marsruudi edastamise ja kergema marsruudi valimise eest. Eksamil valiski H. Valliste sama marsruudi ja luges E.R. B-kategooria eksami positiivselt sooritatuks.
133.Prokuratuur palus mõista V. Resnini ja H. Valliste neile esitatud süüdistuses süüdi. Kohtuvaidlustes (KoTo III kd, tl 139-140 ja tl 142) osutas prokurör süüd kinnitavatele tõenditena E.R. 27. jaanuaril 2015 ja 6. detsembril 2016. a antud ütlustele, mis osaliselt langevad kokku J.S. i ja R.H. i ütlustega. E.R. ütlused langevad kokku ka 13. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokolliga (vestlused E.R. ja R.H. i vahel ning R.H. i ja J.S. i vahel 3. ja
4.detsembril 2014). Eksami raha eest sooritamist kinnitab J.S. i kõne pojale ja varjatud jälgimine, millega tuvastati J.S. i, H. Valliste ja V. Resnini kohtumine 3. novembril 2014 kell 14:14 Maanteeameti Narva büroo juures. Kõneeristuste protokollist nähtuvalt võttis E.R. V. Resniniga ühel korral ühendust, et leppida kokku kokkusaamise aeg. Süüdistatavate ütlusi riiklik süüdistaja usaldusväärseteks ei pea.
134.V. Resnini kaitsja hinnangul on tõendamata V. Resnini ja H. Valliste vahelise kokkulepe olemasolu ning 100 euro vahendamine (KoTo III kd, tl 133-137). Kaitsja palub E.R. ütlused 31(67)
tõendikogumist välja jätta KrMS § 291 lg 3 alusel, sest teda ei saanud kohtus küsitleda vastuolude kõrvaldamiseks. E.R. kolmel erineval ülekuulamisel antud ütlused on vastuolus omavahel ning teiste asjas kogutud tõenditega. E.R. üksnes arvas, et andis kellelegi altkäemaksu, ent 100 euro üleandmist H. Vallistele ei kinnita ükski tõend. H. Valliste kaitsja leiab (KoTo III kd, tl 196-197), et tema kaitsealuse süüd ei kinnita ükski asjas kogutud tõend. E.R. kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad oluliselt selles osas, kas ta andis eksami eduka sooritamise eest altkäemaksu või mitte. Ka jälitustoimingute pinnalt ei ole jälgitav altkäemaksu edastamine H. Vallistele.
135.Maakohus leidis, et usaldusväärselt ei ole tõendatud kumbki süüdistus. Muuhulgas analüüsis kohus E.R. ütlusi ja jättis need ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja: tunnistaja andis kohtueelsel uurimisel diametraalselt erinevaid ütlusi. Kohtuistungil keeldus tunnistaja ütluste andmisest. Seetõttu ei olnud võimalik täiendavalt kontrollida, miks tunnistaja teisel ülekuulamisel andis ütlusi, mis erinevad diametraalselt esimesel ja kolmandal ülekuulamisel antud ütlustest. Teisel ülekuulamisel antud ütluste muutmiseks öeldud põhjused ei ole sellised, mis tähelepanu ei vääriks. Ütluste ebausaldusväärsusele viitab vastuolu esimesel ja kolmandal ülekuulamisel antud ütluste vahel. Süüdistatavate ütlused luges kohus ebausaldusväärseks ning leidis, et esitatud usaldusväärsed tõendid ei kinnita kuriteo objektiivse koosseisu täitmist.
136.Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et E.R. ütluste väljajätmisega tõendikogumist rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. E.R. ütlused on usaldusväärsed ja lubatavad, kuna haakuvad teiste eristaatuses tunnistajate kohtueelsel menetlusel antud ütlustega ja jälitustoimingute protokollidega.
137.V. Resnini kaitsja tõdes ringkonnakohtus (KoTo IV kd, tl 139), et maakohus on tõendeid hinnanud õigesti. Apellatsioonist ei selgu, millist kriminaalmenetluse seadustiku sätet rikkus kohus E.R. ütlusi tõendikogumist välja jättes. Selgusetuks jääb, milliseid konkreetseid tõendeid peab prokurör silmas rääkides E.R. ütluste haakumisest teiste eristaatuses tunnistajate ütluste ja jälitustoimingute protokollidega. E.R. ütlused ei vasta ühelegi KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud nõudele, mistõttu ei ole need kohtumenetluses tõendina lubatavad. H. Valliste kaitsja seisukohad jäi maakohtus avaldatud seisukohtade juurde.
138.Ringkonnakohus leiab, et riikliku süüdistaja apellatsioon jääb antud süüdistusi puudutavas osas tagajärjetuks.
139.Apellatsioonikohus ei nõustu I. Belugini väitega, et E.R. ütlused ei vasta ühelegi KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud tingimusele. KrMS § 291 lg 1 p 2 järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Praegusel juhul keeldus E.R. istungil ütlusi andmast (KoTo II kd, tl 7). Prokurör ja kaitsja taotlesid tema kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmist. KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kolm tingimust: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kohus võttis E.R. ütlused vastu, märkides, et kaitsjad ei toonud välja, et KrMS § 291 lg-s 3 nimetatud tingimused oleks täitmata (KoTo II kd, tl 7). Asjaolu, et V. Resnini kaitsjal ei olnud E.R. le võimalik küsimusi esitada, ei ole ütluste vastuvõtmise 32(67)
seisukohalt oluline. Kohtupraktikas valitseb seisukoht, et KrMS § 291 lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 18). KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16). KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel ütluste tõendina vastuvõtmise üle otsustamisel peab kohus hindama KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud eelduste täidetust. Praegusel juhul on maakohus õigesti võtnud E.R. ütlused tõendina vastu.
140.Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus igati põhjendatult ära näidanud, miks ta loeb E.R. ütlused ebausaldusväärseteks. Apellatsioonist ei selgu, millist kriminaalmenetluse seadustiku sätet või tõendite hindamise põhimõtet maakohus rikkus E.R. erinevatel ülekuulamistel antud diametraalselt erinevate ja kohtu hinnangul ebausaldusväärsete ütluste tõendikogumist väljajätmisega. Üksnes ütluste osaline kattumine teiste eristaatuses tunnistajate (prokuröri kohtuvaidlustest selguvalt J.S. i ja R.H. i) ütlustega, ei muuda tõendiallikat usaldusväärseks. Väärib tähelepanu, et J.S. ei andnud ütlusi E.R. t puudutava episoodi osas (esimesel ülekuulamisel 22. jaanuaril 2015. a talle E.R. osas kahtlustust ei esitatud. Edaspidiselt, s.o 9. juunil ja 12. juunil 2015, mil lisandus kahtlustus E.R. t puudutavas, kinnitas J.S. üksnes kahtlustuses nimetatud tegude toimepanemist ja jäi varasemalt antud ütluste juurde TõTo III kd, tl 141-168). R.H. andis kohtueelses menetluses ütlusi ka E.R. eksamit puudutavas osas (TõTo III kd, tl 118-134), ent tema ütlustest ei selgu asjaolud, millel ringkonnakohus edaspidiselt peatub.
141.E.R. on tunnistaja, kelle ütluste pinnalt joonistub prokuratuuri seisukohti arvestades (kohtuvaidlused, KoTo 3 kd, tl 139-140) kõige selgemalt välja pilt tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et usaldusväärseks neid ütlusi pidada ei saa. Ka kõneeristused, jälitustoimingutega kogutu ning R.H. i ütlused ei võimalda täita tõenduslikku tühimikku, mis tekib E.R. ütluste tõendikogumist väljajätmisega.
142.13. jaanuari 2015. a jälitusprotokollist nähtuvalt helistas R.H. E.R. le 3. detsembril 2014. a. Kõnest selgus, et E.R. läheb eksamit tegema järgmisel päeval. Ühtlasi ei palu ta midagi kokku leppida, sest „lühidalt mees seal leppis kellegagi kokku“. E.R. rääkis, et sõidab mööda talle näidatud teist marsruuti. R.H. i küsimuse peale, kas E.R. ei olegi „tema juures“, kinnitas viimane, et on (TõTo I kd, tl 176). Sellele järgnevalt kell 16:02 helistas R.H. J.S. ile ja ütles, et helistas talle [E.R. le] ja ta ütles, et teeb ise ära. Räägitakse ka sellest, et eksami läbiviijaks on Heinar ning et E.R. le on teada sõidumarsruut. J.S. kinnitas seepeale, et kohtub Heinariga. Kell 17:15 toimunud kõnes kinnitas J.S. , et sai Heinariga kokku ja rääkis, et Slava tõmmati kaasa. J.S. ütles: „ikkagi maksab, aga mitte meile“. J.S. i kõnest selguvalt rääkis Heinar talle, et Slava tuli instruktoriga, kelle juures ta [E.R. ] õppis ja et lasti sõita mööda marsruuti, mida mööda ta sõidab (TõTo I kd, tl 177). E.R. rääkis 4. detsembril 2014 R.H. ile, et tegi eksami ära. R.H. oli sellega juba kursis. R.H. i usutlusele: „räägitakse, et tõmbasite kaasa Resnini Slava“, vastas E.R. : „Slavka. Ja. Jah“ (TõTo I kd, tl 177, pöördel).
143.Prokuratuuri esindaja leidis kohtuvaidlustes, et 13. jaanuari 2015. a protokollidest, mis puudutavad E.R. sõidueksami tegemist, on keskmise inimese jaoks arusaadav, et viimane tegi sõidueksami H. Valliste juures raha eest V. Resnini vahendusel ja abil. Apellatsioonikohus leiab, et nimetatud protokoll kõiki süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolusid ei kinnita. 33(67)
144.Pistise vahendamine eeldab pistisevõtja või –andja palvel või ülesandel pistise andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või täitmisele (nt pistise eseme üleandmine) kaasaaitamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 1995 otsus nr III-1/1-12/95). Jättes E.R. ütlused tõendikogumist välja, puuduvad usaldusväärsed tõendid, millega tuvastada, et V. Resnin E.R. palvel aitas kaasa pistise andmise ja võtmise kokkuleppe saavutamisele H. Vallistega. Samuti puuduvad objektiivsed tõendid tuvastamaks, et V. Resnin andis H. Vallistele üle E.R. lt saadud sularaha. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tõenduslikke lünki täita nn keskmise inimese arusaamaga.
145.Vaidlus puudub selles, et E.R. sooritas süüdistuses nimetatud ajal ja marsruudil positiivselt B-kategooria sõidueksami. Eksami võttis vastu H. Valliste. Pealtkuulatud kõnedest selgub, et sõidumarsruut oli E.R. le varasemalt teada. Kuigi pealtkuulatud kõnedes räägitakse „Resnini Slava kaasatõmbamisest“, maksmisest ja eksami sooritamisest H. Valliste juures, on võimatu tuvastada, milles E.R. ja V. Resnin väidetavalt kokku leppisid. Samuti ei ole kõnede põhjal võimalik tuvastada, kas V. Resnini ja H. Valliste vahel oli kokkulepe pistise andmises ja võtmises ning kui oli, siis milles see seisnes. Ka prokuratuuri süüdistus on siinkohal vastuoluline: ühelt poolt taotleb riiklik süüdistaja V. Resnini süüditunnistamist 100 euro üleandmises H. Vallistele. Viimase süüditunnistamist taotletakse aga E.R. vara (250 euro) vastuvõtmisega nõustumises ja selle summa vastuvõtmises. Samuti jääb süüdistusakti lugedes selgusetuks, millal väidetav kokkulepe sõlmiti: V. Resnini süüdistuse järgi leppis ta H. Vallistega pistise andmises E.R. eksami positiivse sooritamise eest kokku 2014. a detsembris, H. Vallistele esitatud süüdistuse järgi aga nõustus viimane pistise võtmisega 2014. a novembris. Selgust tõendamiseseme asjaolude kohta ei too ka kõneeristuse protokoll. Sellest selgub üksnes, et E.R. kontakteerus R.H. iga 18. novembril 2014. a. 3. detsembril 2014 kell 14:14 teostatud varjatud jälgimisega saab lugeda tuvastatuks, et Maanteeameti Narva büroo ees kohtusid J.S. , H. Valliste ja V. Resnin, ent mitte asjaolu, et E.R. sooritas eksami raha eest.
146.Eeltoodut kokku võttes jäävad V. Resnin ja H. Valliste selles episoodis õigeks. Pistise võtmine O.B. i vahendusel K.B. i sõidueksamiga seoses
147.H. Vallistet süüdistakse ametiisikuna 14. novembril 2014 Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures O.B. ilt 100 euro pistise vastuvõtmises. Pistis oli vastutasu K.B. ile B-kategooria sõidueksami ajal kergema marsruudi valimise ja eksami sooritatuks lugemise eest. 3. novembril 2014. kella 16:30 paiku kohtusid H. Valliste ja O.B. Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri juures. O.B. uuris H. Vallistelt K.B. i sõidueksami sooritamise võimalust raha eest. 4. novembril 2014 sai H. Valliste telefoni teel O.B. ilt K.B. i B-kategooria sõidueksami toimumise aja. Sõidueksamil, 12. aprillil 2014 algusajaga 13:30, valis ta K.B. ile kergema marsruudi (Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruut) ja luges eksami sooritatuks. 14. novembril 2014 võttis H. Valliste Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures O.B. ilt vastu 100 eurot.
148.Prokurör osutas kohtukõnes H. Valliste süüd kinnitava tõendina 8. jaanuari 2015. a jälitusprotokollile. H. Valliste ütlused jälitusprotokolliga kokku ei lange, mistõttu need usaldusväärsed ei ole. O.B. kohtueelses menetluses ütlusi ei andnud ning keeldus ka kohtus ütluste andmisest. H. Valliste süü on arvestades kuriteo skeemi objektiivselt tuvastamist leidnud (KoTo III kd, tl 142 pöördel ja 143). 34(67)
149.H. Valliste ja tema kaitsja süüdistusega ei nõustu. H. Valliste süüd ei tunnista. A.B. ja O.B. ei andnud kohtueelses menetluses ütlusi ega tunnistanud süüd. K.B. kinnitas, et sõitis hästi, mingeid mööndusi talle ei tehtud. 8. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokollist nähtuvalt suhtlesid O.B. ja H. Valliste peamiselt sõiduauto remondi teemal. 14. novembri 2014. a kokkusaamise kirjeldus on spekulatiivne. Uuritud videosalvestiselt ei nähtu, et isikud püüdsid kokkusaamisel millegi üleandmist varjata (KoTo III kd, tl 194-195). H. Valliste kinnitas, et kasutab vahel O.B. i autoremonditeenust. O.B. talle raha ei pakkunud. Pärast esimest eksamit käis ta küsimas, millised olid tehtud vead ja mida peaks K.B. ile õpetama.
150.Maakohus luges Maanteeameti esitatud tabeliga ja sõidueksami kaardiga (TõTo I kd, tl 29, tl 30) tõendatuks, et K.B. sooritas 12. novembril 2014 kell 13:30-14:30 B-kategooria juhtimisõiguse saamiseks sõidueksami teisel korral. Teda eksamineeris H. Valliste. Eeltoodud tõenditega on kooskõlas ka Maanteeameti väliste andmekandjate üleandmise vastuvõtmise aktiga nr 8-19/15-00056/008 (TõTo I kd, tl 38) alusel üle antud K.B. i sõidueksami salvestus (TõTo I kd, tl 40). Eeltoodu ei kinnita aga pistise võtmist süüdistuses toodud ajal ja kohas. H. Valliste ütlused luges kohus ebausaldusväärseteks seoses varasemalt tegelikkusele mittevastavate ütluste andmisega. Kohus võttis vastu tunnistajate O.B. i kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, nagu ka tunnistaja K.B. i kohtueelses menetluses antud ütlused. O.B. i ütluste kohaselt ei ole tema kuritegu toime pannud. K.B. kinnitas, et ei palunud O.B. il ega oma mehel A.B. il aidata sooritada sõidueksamit raha eest. Ka tema mees seda ei palunud. Kohtuistungil ja kohtueelses menetluses keeldus ütluste andmisest A.B. . Kohus leidis, et tunnistajate O.B. i, K.B. i ja A.B. i ütlustega ei ole võimalik tuvastada H. Valliste poolt süüdistuses toodud ajal ja kohas pistise võtmise objektiivse koosseisu täitmine. Politsei- ja Piirivalveameti 21. jaanuari 2015. a läbiotsimisprotokolli kohaselt ei leitud H. Valliste elukohast midagi sellist, mis annaks aluse jaatada talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemist.
151.Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
152.Ringkonnakohus leiab, et H. Valliste ütlused on ebausaldusväärsed, kuna need on vastuolus jälitustoimingu protokolliga. Samuti on need eluliselt ebausaldusväärsed, mistõttu apellatsioonikohus neile ei tugine.
153.Apellatsioonikohus loeb 8. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokolliga tõendatuks, et
3.novembril 2014. kella 16:30 paiku kohtusid H. Valliste ja O.B. Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri juures. Kokkulepe kohtumiseks tuli O.B. ilt, kes vihjas 3. novembri 2014. a telefonikõnes küsimusele „meie eelmistes asjades“. H. Valliste vastuse peale: „Noh mitte telefoni teel seal“, leppisid osapooled kokku kohtumise kell 16:30 H. Valliste töö juures (TõTo I kd, tl 148). Just siis uuris O.B. H. Vallistelt võimalust K.B. i sõidueksami sooritamiseks raha eest, sest järgmisel päeval tehtud kõnes viitas O.B. „varuosadele, mis tulevad kaheteistkümnendal [-----] kuskil peale lõunat kella poole kahe paiku“. H. Valliste aga kinnitas: „[--] hästi, kõik, ma tulen“. Ehkki O.B. rääkis varuosadest, on üheselt mõistetav, et 4. novembri 2014. a kõne eesmärgiks oli teavitada H. Vallistet K.B. i Bkategooria sõidueksami toimumisest 12. novembril 2014, kell 13:30. H. Valliste aga kinnitas („ma tulen“), et võtab sel kuupäeval ja kellaajal eksamit vastu. Kuna H. Valliste oli eelnevalt palunud telefoni teel asjadest mitte rääkida, on ilmselgelt viited varuosadele välja mõeldud andmete edastamiseks ning eksami vastuvõtjalt kinnituse saamiseks. Vastasel
35(67)
juhul puuduks igasugune loogika selles, et H. Valliste, kes pidi 12. novembril 2014 kell 13:30 eksamit vastu võtma, lepiks samaks ajaks kokku muu kokkusaamise.
154.Vaidlus puudub selles, et K.B. sooritas sõidueksami 12. aprillil 2014 algusega kell 13:30 Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruudil. Eksami võttis vastu H. Valliste (vt ka otsuse p 150).
155.Kohtukolleegium loeb 8. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokolliga tõendatuks, et
14.novembril 2014 kohtusid O.B. ja H. Valliste Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures. Asjaolu, et just siis andis O.B. H. Vallistele üle pistise, loeb ringkonnakohus tõendatuks sama protokolliga. Sellest nähtub, et 14. novembril 2014. a telefonikõnes soovis O.B. teada: „[-] kuidas seal varuosade eest makstud saaks?“, sest „Ljohha pressib peale, et maksaksin arve ära“ (TõTo tl 148 ja pöördel). Kokkusaamine lepiti kokku õhtul kella viieks. Varjatud jälgimisega fikseeriti O.B. i kohtumine H. Vallistega Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri juures kell 16:55. Kõnes H. Vallistele kutsus O.B. ta välja: „Noh, vot tõin paki ära, tule välja, vaata, selline, mitte selline“. Varjatud jälgimisega tuvastati H. Valliste väljumine ja O.B. i tervitamine. Seejärel fikseeriti ringivaatamine, seljaga platsi ja näoga metallaia poole pööramine ning püüe oma tegevust varjata. O.B. hoidis paremas käes tuvastamata eset ning andis selle H. Valliste vasakusse kätte. Viimane pani eseme vasakusse taskusse. Mõne minuti pärast läksid O.B. ja H. Valliste lahku (TõTo I kd, tl 147).
156.Eeltoodust ei jää ringkonnakohtule kahtlust, et n-ö varuosad ei saa olla muu, kui kokkulepe pistise võtmiseks vastutasuna K.B. ile B-kategooria sõidueksami ajal kergema marsruudi valimise ja eksami sooritatuks lugemise eest. Kui H. Valliste oleks O.B. ilt tellinud autole varuosasid, oleks loogiliselt võttes pidanud nende eest maksma tema. Samuti ei ole varuosa: gaasijaotusmehhanism, millest 3. novembri 2014. a telefonikõnes räägiti, ese, mida pista taskusse. H. Valliste kohtuistungil antud selgituste kohaselt näitas O.B. talle pumpa, millega aiamaal veesüsteemis vett ringi ajama hakkab ning pani selle siis autosse, midagi muud ta üle ei andnud (KoTo III kd tl 47 pöördel). Ringkonnakohtu jaoks H. Valliste ütlused usutavad ei ole. Telefonikõnes H. Vallistele viitab O.B. sõnaselgelt „paki äratoomisele“. Kuivõrd varjatud jälgimisega tuvastati, et H. Valliste sai O.B. ilt midagi taskusse mahtuvat, on H. Valliste ütlused jälitustoimingu protokolliga ka vastuolus. Tekib küsimus, miks peaks O.B. sõitma ekstra H. Valliste töökohta ja näitama talle veepumpa rääkides paki äratoomisest ning varuosade eest maksmisest.
157.O.B. keeldus kohtueelses menetluses ütluste andmisest ja end süüdi ei tunnistanud (TõTo V kd, tl 19 pöördel). Ta keeldus ütluste andmisest ka kohtus. A.B. keeldus nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus ütluste andmisest. Seega ei saa nende ütlustele süüdimõistvat otsust rajada. See aga ei välista H. Valliste süüd. O.B. i kõnest nähtub, et arve ära maksmise osas käis talle peale Ljohha. K.B. i ütlustest nähtuvalt ei teadnud ta, kuidas O.B. tema eksami ajast teadis. Samas kinnitas K.B. , et eksami aega teadis tema mees A.B. (TõTo V kd, tl 9). Teadaolevalt on Ljohha lühend vene nimest A.B. . K.B. i kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt on O.B. tema mehe A.B. onu, kellega tavaliselt võtab ühendust A.B. (TõTo V kd, tl 9). See kinnitab, et O.B. ile oli A.B. i kaudu teada K.B. i eksami aeg. Asjaolu, et K.B. i ütlusi arvestades tema mees O.B. il sõidueksamit raha eest ära teha ei palunud, on ümber lükatud jälitustoimingu protokolliga. Ringkonnakohus peab eluliselt usutavaks, et K.B. ei olnud sellistest kokkulepetest lihtsalt teadlik. A.B. keeldus ütluste andmisest nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus, mistõttu ei saa tema ütlustega K.B. i ütlusi kinnitada. Kuna O.B. it ajendas H. Vallistega kokku saama vajadus „arve ära maksta“ 36(67)
just Ljohha käsul, järeldab ringkonnakohus, et kõnealune arve ei ole seotud autoremondi või varuosade, vaid K.B. i sõidueksamiga. Asjaolu, et K.B. enda ütluste järgi sõitis hästi ja mingeid mööndusi talle sõidu osas ei tehtud, ei välista H. Valliste süüd pistise võtmises O.B. ilt.
158.Kohtukolleegium loeb tõendatuks sularaha vastuvõtmise. Siiski leiab ringkonnakohus, et H. Vallistele ei saa inkrimineerida 100 euro vastuvõtmist, sest ühtki tõendit, mis kinnitaksid just selle summa vastuvõtmist, asjas ei ole.
159.Subjektiivse koosseisu mõttes pani H. Valliste süüteo toime kavatsetult. Ta seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimalikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine O.B. ilt teo eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades pidi toime panema ja pani.
Pistise võtmise lubamisega nõustumine ja pistise võtmine R.H. i, J.S. i ja R.B. i vahendusel J.B. sõidueksami eest
160.H. Vallistet süüdistakse ametiisikuna 3. ja 5. novembril 2014. a vara vastuvõtmisega nõustumises ja 26. novembril 2014 J.S. i, R.H. i ja R.B. i vahendusel J.B. lt 100 eurot vastuvõtmises. Raha võttis ta vastutasuna J.B. le B-kategooria eksamil kergema sõidumarsruudi valimise ja eksami positiivselt sooritatuks lugemise eest. 5. novembril 2014. a J.B. eksamit ei sooritanud, kuna tegi tõsise vea. H. Valliste luges eksami mittesooritatuks. Seejärel registreeris J.B. end uuele eksamile 26. novembriks 2014. Selle eksami luges H. Valliste positiivselt sooritatuks. Samal päeval teavitas J.B. eksami positiivsest sooritamisest R.B. it ja andis talle oma elukohas XXX Narva üle sularaha 150 eurot. 26. novembril 2014 andis R.B. selle raha R.H. ile, kes omakorda andis raha üle J.S. ile. 26. novembril 2014 võttis H. Valliste 100 eurot sellest endale.
161.Riikliku süüdistaja hinnangul kinnitavad H. Valliste süüd J.B. kohtueelses menetluses antud ütlused, millega langevad kokku R.B. i, R.H. i ja J.S. i kohtueelses menetluses antud ütlused. H. Valliste süüle osutavad 13. jaanuari 2015. a jälitusprotokollid ning R.B. i kõneeristuste protokoll. H. Valliste ütlusi ei tuleks nende ebausaldusväärsuse tõttu arvestada (KoTo III kd, tl 143 ja pöördel).
162.Kaitsja leiab, et süüdistus 26. novembril 2014. a 100 euro vastuvõtmises J.B. eksami eduka sooritamise eest tõendatud ei ole. Kohtueelses menetluses andsid ütlusi J.S. , R.H. , R.B. ja J.B. . Neist vaid J.S. i ütlused kinnitavad H. Valliste süüd. Teised üksnes teavad, et J.S. midagi organiseerib, ent ühtegi H. Vallistele viitavat tõendit esitatud ei ole. J.B. andis
28.jaanuaril 2015. a ütlusi, et ta muretses eksami pärast. Seda muret kasutas ära R.B. , kes hakkas nõudma raha ja andis märku, et võib eksami sooritamisel abistada. 28. mail 2015 andis J.B. täiendavaid ütlusi, kus ta kinnitas, et sooritas eksami edukalt (ühtki mööndust H. Valliste talle ei teinud). R.B. suhtles ainult R.H. iga. Ta rõhutas, et ei olnud kursis, milline eksam valitakse. J.B. lt saadud 150 eurot andis ta R.H. ile. Seega jääb arusaamatuks, milles seisneb H. Valliste poolt J.B. le eksamil tehtud mööndus. Puuduvad tõendid, et J.S. oleks raha H. Vallistele edastanud. Sisuliselt tõendatakse antud episoodi vaid J.S. i ütlustega. J.S. i ütluste usaldusväärsus on kahtlane. Antud episoodis loetletud tõendid võivad tõendada J.S. i ja R.H. i tegevust, ent mitte H. Valliste oma (KoTo III kd, tl 195-195).
163.H. Valliste end süüdi ei tunnistanud. 37(67)
164.Maakohus luges H. Valliste ütlused ebausaldusväärseteks. Need on vastuolus J.S. i ütlustega. J.S. i ütluste usaldusväärsuses kohus ei kahelnud, sest need on kooskõlas R.H. i, J.B. ja R.B. i ütlustega. J.S. i ütluste kohaselt edastas ta J.B. isikuandmed ja eksami toimumisaja H. Vallistele ning eksami sooritamise eest sai viimane 100 eurot kas detsembris või novembri lõpus. R.H. i ütlused riimuvad J.S. i ütlustega mh selles, et J.S. võttis sõidueksami eest 150 eurot, millest endale jättis 50 eurot ja 100 eurot andis H. Vallistele. Andmed edastas ta kas telefonitsi või paberilehel. J.B. t ta ei tunne. Andmed edastas talle R.B. . Tema üksnes vahendas J.B. lt raha üleandmist. Raha tõi talle J.B. eksami sooritamise päeval R.B. . Selle raha andis ta edasi J.S. le. Kohus hindas R.H. i ütlused usaldusväärseteks. Ta on mitmel ülekuulamisel andnud samasisulisi ütlusi. R.H. on ka ise süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 6. veebruari 2017. a otsusega KarS § 295 lg 2 p 1 järgi (u.r KarS § 296 lg 1 järgi). R.H. i ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja E.L. u ütlused. Nende kohaselt on eksamineerijat võimalik näha pärast eksamile registreerumist. Aastatel 2013-2015 oli H. Vallistel võimalik näha eksamigraafikut ja seda, kes on talle registreeritud. R.H. i ja J.S. i ütlustega on kooskõlas ka R.B. i ütlused. Nende ütlustega haakuvad ka J.B. kohtueelsel uurimisel kahel korral antud ütlused.
165.Maakohtu hinnangul nähtub Maanteeameti edastatud tabelist (TõTo I kd, tl 29), et J.B. sooritas sõidueksami teisel korral, s.o 26. novembril 2014 kell 10:00-11:00. Eksamineerijaks oli H. Valliste. Nimetatut kinnitab ka sõidukaart (TõTo I kd, tl 31). Politsei- ja Piirivalveameti sideettevõtjalt saadud andmete protokolli (TõTo I kd, tl 57-60) kohaselt on R.B. teinud R.H. ile kümme telefonikõnet perioodil 1. november kuni 1. detsember 2014. R.B. on viis kõnet teinud J.B. le, neist kaks kõnet pärast kõnet R.H. ile ja ühe kõne enne kõnet R.H. ile. J.B. on teostanud kokku kolm kõnet R.B. ile, neist ühe kõne pärast R.B. i kõnet R.H. ile. Kohtu hinnangul kinnitas see eeltoodud tunnistajate ütlusi ja kuritegeliku skeemi toimimist selliselt, nagu seda on kirjeldanud R.H. .
166.Kohus leidis, et eeltoodud tõenditega H. Valliste süüd pistise võtmisega nõustumises 3. ja 5. novembril 2014 tõendada ei ole võimalik. J.S. i ütlustega on küll tõendatud, et H. Valliste sai J.B. eksami sooritamise eest 100 eurot eelmise aasta detsembris või novembri lõpus ja raha liikumine J.B. lt läbi R.B. i ja R.H. i J.S. ini. Samas aga esineb antud episoodis KrMS § 15 lg-s 3 ära toodud olukord, mille puhul ei või kohtulahend tugineda valdavas ulatuses J.S. i ütlustele, keda ei olnud võimalik süüdistataval ega tema kaitsjal küsitleda.
167.Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
168.Kohtukolleegium nõustub maakohtu hinnanguga ütluste usaldusväärsuse küsimuses (vt otsuse p 164). Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et antud episoodis on tõelevastavad J.S. i, R.H. i, R.B. i ja J.B. kohtueelses menetluses antud ütlused. Ehkki nimetatud isikud kasutasid kohtumenetluses õigust ütluste andmisest keelduda, puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nimetatud tunnistajate ütlused on järjepidevad, omavahel riimuvad ning kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Niisamuti nõustub kohtukolleegium maakohtu sellegi seisukohaga, milles H. Valliste ütluste usaldusväärsus kahtluse alla seatakse. Ringkonnakohus leiab, et hinnates usaldusväärseid isikulisi tõendeid koos jälitustoimingutega kogutud tõenditega, on H. Valliste süü antud episoodis tõendatud.
169.Ringkonnakohus loeb 13. jaanuari 2015. a jälitusprotokollis kajastatuga tõendatuks, et H. Valliste nõustus 3. ja 5. novembril 2014. a vara vastuvõtmisega J.B. le B-kategooria 38(67)
eksamil kergema sõidumarsruudi valimise ja eksami positiivselt sooritatuks lugemise eest. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt helistas R.B. 1. novembril 2014. a kahel ning ühel korral 3. novembril 2014 R.H. ile (TõTo I kd, tl 59). R.B. i sõnul edastas ta J.B. andmed R.H. ile telefoni teel (TõTo III kd, tl 73). Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt helistas R.H. samal päeval J.S. ile ning palus viimasel kirja panna „Ülehomme, kolmapäeval kell 12.30, J.B. “. Samal päeval kell 14:08 helistas J.S. R.H. ile tagasi, et täpsustada nime. Lepiti kokku, et helistatakse pärast (TõTo I kd, tl 193). Varjatud jälgimisega tuvastati, et kell 14:14 kohtusid J.S. ja H. Valliste ARKi juures parklas (TõTo I kd. tl 181 pöördel). Kell 14:19 helistas J.S. R.H. ile ning kinnitas: „Kõik on normis“. R.H. i pärimise peale: „Temal, jah?“, vastas J.S. jaatavalt. R.H. kordas veel üle kellaaja 12:30 ja palus, et J.S. seda ei unustaks, mille peale vastas J.S. : „Ei, ma nii ütlesingi. Ma talle, vot just rääkisin“ (TõTo I, tl 194). Räägiti sellestki, et plika on ühe tuttava noormehe R.B. tuttav. See fakt omakorda riimub R.H. i kohtueelses menetluses antud ütlustega, mille kohaselt pöördus J.B. eksamiga seoses tema poole R.B. (TõTo III kd, tl 131) ning J.B. ütlusega, kes kinnitas pöördumist R.B. i poole. Viimane omakorda lubas pöörduda tuttava poole, kes saab abistada sõidueksamit edukalt sooritada raha eest (TõTo III kd, tl 62). Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt helistas kell 14:22, s.o vahetult pärast kõnet J.S. iga R.H. R.B. ile (TõTo I kd, tl 59). Arvestades sündmuste ajalist kulgu, pole kahtlust, et R.B. i ja R.H. i kõnede eesmärgiks oli leppida kokku pistise vahendamises. Saanud J.S. ilt pärast viimase kohtumist H. Vallistega 3. novembril 2014. a positiivse vastuse, teavitas R.H. sellest omakorda R.B. i. J.S. i ja H. Valliste kokkusaamise eesmärk sai seega olla üks: leppida kokku J.B. eksami sooritamise asjaoludes. Just sel ajal pidid pooled saavutama konsensuse, et eksami positiivselt sooritatuks lugemise korral saab H. Valliste selle eest raha.
170.Asjaoludest nähtuvalt ei sooritanud J.B. 5. novembril 2014. a B-kategooria sõidueksamit edukalt, kuna ta tegi tõsise vea. J.B. ütlusi arvestades registreeris ta end kohe uuele eksamile
26.novembriks 2014 kell 10:00 ja rääkis sellest R.B. ile edastades talle uue sõidueksami ajad. Kokkulepe R.B. iga sõidueksami eduka sooritamise eest raha eest jäi kehtima (TõTo III kd, tl 62 pöördel). Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt helistas J.B. R.B. ile 5. novembril 2014. kell 13:17. See kinnitab J.B. ütlusi, mille kohaselt ta teavitas R.B. i eksamist läbikukkumisest. Minut pärast kõnet J.B. ga helistas R.B. R.H. ile, et teavitada J.B. eksami mittesooritamist. R.H. lubas asja „oma noormehelt“ uurida ja tagasi helistada. Mõne aja pärast helistaski ta J.S. ile ning palus Heinarilt uurida, miks eksamit ära ei tehtud. Pärast jutuajamist H. Vallistega, kus viimane selgitas eksamil tehtud viga, mis seisnes HEJ juures pöörde mittesooritamises, helistas J.S. R.H. ile ning edastas kuuldu. R.H. omakorda rääkis kuuldu edasi R.B. ile. Ühtlasi kinnitati üle kokkulepete kehtivus ning R.H. rääkis R.B. ile, et „ta [J.S. ] helistas mulle õhtul, Heinar, räägib, vaatas, ta teeb tema juures uuesti“ (TõTo III kd, tl 194-197). Varjatud jälgimisega tuvastati, et J.S. ja H. Valliste kohtusid
5.novembri 2014. a õhtul (TõTo III kd, tl 185). Kohtukolleegium järeldab sellest, et kokkulepped J.B. B-kategooria eksami sooritamise eest raha vastuvõtmise kohta kinnitati uuesti üle 5. novembril 2014.
171.J.B. registreeris end uuele eksamile 26. novembriks 2014 ning sooritas selle süüdistuses näidatud ajal ja marsruudil. Teda eksamineeris H. Valliste, kes luges eksami sooritatuks. Antud osas vaidlus puudub (vt ka otsuse p 165).
172.Samal päeval teavitas J.B. eksami positiivsest sooritamisest R.B. i ja andis talle oma elukohas XXX Narva üle sularaha 150 eurot. Selle fakti loeb ringkonnakohus tuvastatuks J.B. 28. jaanuaril 2015. a kohtueelses menetluses antud ütlustega. J.B. kinnitas, et pärast 39(67)
sõidueksami edukat sooritamist helistas ta R.B. ile ja andis teada eksami sooritamisest. Samal päeval andis ta enda kodus R.B. ile üle 150 eurot (TõTo III kd, tl 62 pöördel). Nende ütluste juurde jäi J.B. ka 28. mail 2015. a (TõTo III kd, tl 68) J.B. ütlusi, mille kohaselt ta teavitas R.B. i, kinnitab sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, mille kohaselt helistas J.B. 26. novembril 2014 kell 15:34 R.B. ile (TõTo I kd, tl 59). Ka R.B. kinnitas kohtueelses menetluses antud ütlustes, et eksami sooritamise päeva õhtul läks ta J.B. juurde koju, kus viimane andis talle 150 eurot (TõTo III kd, tl 73 pöördel). Et raha on vaja üle anda samal päeval, nähtub ka jälitusprotokollist, kus R.B. R.H. ile tehtud kõnes kinnitas eksami ärategemist. R.H. aga ütles, et talle „helistas noormees, räägib, et kella viieks raha, et oleks, et temale ära viia“ (TõTo I kd, tl 199 pöördel). 26. novembril 2014 andis R.B. J.B. lt saadud raha R.H. ile, mille ringkonnakohus loeb tuvastatuks R.B. i 28. jaanuaril 2015. a antud ütlustega, kus ta kinnitas, et J.B. lt saadud rahaga sõitis ta R.H. i maja juurde, andis talle raha üle ja sõitis ära (TõTo III kd, tl 73 pöördel). 28. mail 2015 kinnitas R.B. enda varasemalt antud ütluste juurde jäämist (TõTo III kd, tl 79). 13. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokollist nähtuvalt helistas R.B. enne kohtumist R.H. ile, et täpsustada teekonda (TõTo I kd, tl 200). R.B. i ütlusi kinnitab ka R.H. , kes 8. juunil 2015. a antud ütlustes kinnitab, et pärast J.B. eksami sooritamist helistas talle R.B. ja andis üle raha Bogdanova eest (TõTo III kd, tl 131). Asjaolu, et saadud raha andis R.H. üle J.S. ile, loeb ringkonnakohus tuvastatuks R.H. i 8. juunil 2015. a antud ütlustega (TõTo III kd, tl 131). Ka J.S. kinnitas 21. jaanuaril 2015. a antud ütlustes, et võttis R.H. i käest raha J.B. eksami sooritamise eest H. Valliste juures (TõTo III kd, tl 148). 13. jaanuari 2015. a jälitusprotokollist nähtub, et kohe pärast kokkuleppe sõlmimist R.B. iga helistas R.H. J.S. ile, et kokku leppida kokkusaamine. Asjaolu, et R.H. , R.B. ja J.S. kohtusid 26. novembril 2014 sularaha üleandmiseks, selgub varjatud jälgimisega kogutud infost. Kell 16:34 sõitis XXX maja juurde Toyota Avensis ja jäi seisma R.H. i ja J.S. i juures. R.H. lähenes sõidukile, millest astus välja R.B. . Tervitati kättpidi, R.B. võttis jope sisetaskust raha ja andis selle üle R.H. ile, istus autosse ja sõitis ära. R.H. läks kohe J.S. i juurde ja andis raha talle üle (TõTo III kd, tl 192).
173.Kaitsja ei vaidlegi vastu asjaolule, et R.H. , R.B. ja J.B. teadsid, et J.S. midagi organiseerib. Samas aga leiab kaitsja, et antud episoodis loetletud tõendid võivad tõendada küll J.S. i ja R.H. i tegevust, ent mitte H. Valliste oma, sest puuduvad tõendid, et J.S. oleks raha H. Vallistele edastanud.
174.Ringkonnakohus loeb tuvastatuks ka fakti, et H. Valliste sai J.B. eksami sooritamise eest 100 eurot. Esmalt tõendavad seda J.S. i ütlused 100 eurot üleandmise kohta J.B. eksami sooritamise eest H. Vallistele. J.S. i ütluste kohaselt toimusid raha üleandmised tavaliselt tema tööbussis Citroen. Selleks võttis ta vahest peale tööd H. Valliste Narva Maanteeameti parklas peale ja viis koju (TõTo III kd, tl 147). Nimetatut kinnitab ka 13. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokoll. Sellest nähtuvalt sõitis J.S. kohe pärast vestluse lõppu R.H. iga Narva Maanteeameti parklasse. Kell 17:01 väljus hoonest H. Valliste, kes istus J.S. i Citroeni ning koos sõideti parklast ära (TõTo I kd, tl 192). Mõni aeg hiljem helistas J.S. R.H. ile, et anda edasi H. Vallistelt kuuldu J.B. eksami sooritamise kohta (TõTo I kd, tl 200).
175.Kogutud tõendid kogumis kinnitavad H. Valliste huvi J.B. eksami sooritamise vastu. J.B. eksami sooritamine kolmel korral H. Valliste juures annab kinnitust sellest, et H. Vallistel oli huvi olla J.B. eksamineerija ning tema eksami eduka sooritamise vastu. Selle huvi põhjuseks sai olla üksnes soov vastutasuna oma ametiseisundi ärakasutamise eest saada tasu. 40(67)
176.Kohtukolleegium leiab, et asjas kogutud tõendid ei kinnita kaitsja väited, nagu oleks tegemist üksnes R.H. i ja J.S. i plaaniga, kus H. Valliste kaela veeretatud süü on tõendamata. J.S. i ütluste ebausaldusväärsusele juhtis H. Valliste kaitsja tähelepanu ka kohtukõnes. Ta leidis, et J.S. i eesmärgiks oli vähendada enda süüd ja anda tõele mittevastavaid ütlusi. Arvestades jälitustoimingutega kogutud informatsiooni, müüs J.S. H. Vallistele teadmata päritoluga kütust. Maksuameti teatisest nähtuvalt on J.S. i sissetulekuks miinimumpalk, sellele vaatamata on peres mitu sõiduautot, ehkki ka J.S. i pojal sissetulekud EMTA teatise andmetel puudusid. J.S. i abikaasale kuulub korteriomand, mis ei ole koormatud. Seega pidid isikud saama täiendavaid rahalisi vahendeid oma elu korraldamiseks (KoTo III kd, tl 207).
177.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt J.S. i ütluste usaldusväärusele antud hinnanguga. Tema ütlused haakuvad teiste usaldusväärsete tõenditega. J.S. tunnistati süüdi Viru Maakohtu 6. veebruari 2017. a otsustega ning talle mõisteti kokkuleppemenetluses arvestatav karistus – 1 aasta ja 6 kuud vangistust (karistuse hulka arvestati kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3 päeva vangistust). Lisaks konfiskeeriti temalt sularaha (TõTo V kd, tl 67-78). Seega ei saa öelda, et J.S. i oleks antud menetluses soodsamalt koheldud või et esineks ühtegi mõistuspärast põhjust, miks ta oleks kohtueelses menetluses pidanud andma tegelikkusele mittevastavaid end süüstavaid ütlusi. Maakohus möönis üksiti sedagi, et J.S. i leibkonna elatustase oli vaatlusprotokolli arvestades teadmata allikatest pärit sularaha ja ei välistanud, et see võis pärineda ebaseadusliku kütuse müügist, see ei tähenda, et ta samal ajal ka pistist ei vahendanud. Eluliselt ebausutavaks peab ringkonnakohus sedagi, et J.S. süüstas kohtueelses menetluses alusetult H. Vallistet, kellega teda seob 30 aastat tutvust (KoTo III kd, tl 35). Seda seisukohta ei väära kaitsja argumendid, et J.S. i perel oli teadmata allikatest pärit sissetulekuid. J.S. i ütluste usaldusväärust kinnitab nende riimumine teiste asjas kogutud tõenditega, samuti aga süütegude sarnases toimepanemise viisis (sh J.S. iga mitteseotud episoodides).
178.Subjektiivsest küljest pani H. Valliste teo toime kavatsetult, sest seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimalikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine tegude eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime pidi panema ja pani. Pistise võtmise lubamisega nõustumine ja pistise võtmine R.H. i, J.S. i ja D. Lõssikovi vahendusel N.D. i sõidueksamiga eest
179.D. Lõssikovi süüdistatakse pistise vahendamises KarS § 295 lg 1 järgi (u.r KarS § 296 lg 1). Lühidalt seisneb süüdistus selles, et D. Lõssikov 2014. a detsembris täpselt tuvastamata ajal leppis R.H. i ja J.S. i vahendusel H. Vallistega kokku, et viimane valib tasu eest N.D. ile 4. detsembril 2014 toimuval sõidueksamil kergema marsruudi ja loeb eksami positiivselt sooritatuks. Eksamil valiski H. Valliste N.D. ile Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruudi, kus on vähem liiklust ja väiksem võimalus vigu teha. Pärast marsruudi läbimist luges H. Valliste N.D. i sõidueksami positiivselt sooritatuks. R.H. andis samal päeval 150 eurot üle J.S. ile, kes tasus saadud rahast 100 eurot H. Vallistele.
180.H. Vallistet ametiisikuna süüdistatakse samadel asjaoludel J.S. i, R.H. i ja D. Lõssikovi vahendusel N.D. ilt 100 euro vastuvõtmises temale kergema sõidumarsruudi lubamise ja Bkategooria sõidueksami sooritatuks lugemise eest. R.H. sai N.D. ilt 4. detsembril 2014. a 41(67)
telefoni teel teada sõidueksami positiivsest sooritamisest. N.D. leppis R.H. iga kokku kohtumise, et anda üle R.H. ile raha H. Vallistele edastamiseks sõidueksami eduka sooritamise eest. R.H. sai N.D. ilt aadressil XXX , Narva sularahas 150 eurot. Selle andis ta 4. detsembril 2014. a aadressil XXX , Narva J.S. ile. 2014. a detsembris täpselt tuvastamata ajal võttis H. Valliste J.S. ilt 100 eurot vastutasuna selle eest, et valis 4. detsembril 2014. a sõidueksami ajal N.D. ile kergema sõidumarsruudi ja luges tema eksami positiivselt sooritatuks.
181.Prokuratuur leiab kohtuvaidlustes (KoTo III kd, tl 139 ja 143-144), et D. Lõssikovi süüd kinnitavad kõneeristuse protokollid, mille kohaselt suhtles ta 12. jaanuaril ja 15. mail 2015 vaheldumisi nii R.H. i kui N.D. iga. D. Lõssikovi ütlusi prokurör usaldusväärseteks ei pea. D. Lõssikovi süüd kinnitab veel 13. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokoll, mis langeb kokku J.S. i ja R.H. i ütlustega ning D. Lõssikovi kasutuses oleva telefoninumbri kõneeristuse protokoll. Kohtueelses menetluses 27. jaanuaril 2015. a kinnitas eksami sooritamist D. Lõssikovi abil R.H. i vahendusel ka N.D. ise. Tema 28. mail 2015 kohtueelses menetluses antud ütlused aga ei lange kokku 27. jaanuaril 2015. a antud ütlustega ja juba teiste viidatud tõenditega osas, mis puudutab D. Lõssikovi tegevust. Need ütlused ei lange selles osas kokku ka R.H. i ütlustega. H. Valliste süüd tõendavad samad tõendid, lisaks asitõendi vaatlusprotokoll 18. märtsist 2015 (J.S. i töösõiduki läbiotsimine). H. Valliste ei osanud jälitusprotokollidest kajastatut kommenteerida, mis kinnitab, et ta ei soovinud end süüstavaid ütlusi anda.
182.D. Lõssikovi kaitsja S. Erro põhiteesid on kokkuvõtlikult järgmised (KoTo tl 130-131 ja 149-151). D. Lõssikovi süüdistuses on märkimata, milles konkreetselt seisnes tema tegevus H. Vallistele altkäemaksu vahendamises. D. Lõssikov kinnitab, et ei ole kuritegu toime pannud. Ta tahtis vaid sõpra aidata, ent ei edastanud N.D. ile informatsiooni sõidueksami positiivse sooritamise kohta. R.H. i ja N.D. i omavahelistest kokkulepetest ei saanud ta midagi teada, kuna sõitis ära Soome. Ka raha üleandmise juures ta ei viibinud. D. Lõssikov on usutavalt selgitanud ka pealtkuulatud kõnesid: R.H. ile helistas ta korduvalt, et tuletada meelde N.D. i eksamiks ettevalmistamist. Midagi imelikku ei ole ka isikuandmete edastamises, kuivõrd nime, perekonnanime ja sõidueksami aega on vaja õppesõidutundide kviitungi väljakirjutamiseks. Seega on täitmata nii kuriteokoosseisu objektiivne kui ka subjektiivne koosseis. Ka N.D. i ütluste kohaselt tuli ettepanek altkäemaksu andmiseks R.H. ilt. Viimase ütlusi peab kaitsja ebakindlateks ja süüdistuse versiooni mittetoetavateks. Uurija ei ole esitanud küsimusi korrektselt. R.H. i ebakindlate ütlustega ei saa lugeda tõendatuks, et ta oleks J.S. i vahendusel edastanud N.D. i andmed just H. Vallistele. Viimane on aga altkäemaksu võtmist järjepidevalt eitanud. Seega ei ole tõendatud 100 euro üleandmine H. Vallistele ega selle saamine. Kaitsja märgib veel, et H. Valliste ei teinud marsruudi valikul midagi valesti. Tal oli eksamineerijana õigus eksamimarsruuti ise valida. Liiatigi ei saa väita, et tegemist oleks kerge marsruudiga (seda on kinnitanud ka ARKi töötajad jt üle kuulatud isikud).
183.H. Valliste kaitsja leiab, et N.D. i ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. D. Lõssikov eitas kohtuistungil täielikult N.D. i versiooni. Ta kinnitas, et soovitas R.H. it N. Danjukile sõiduõpetajaks. N.D. i ja R.H. iga ta kokku ei saanud ega viibinud ka Eestis. Antud episoodis kinnitavad H. Valliste süüd üksnes J.S. i ütlused, mille kohaselt edastas ta R.H. ilt saadud raha H. Vallistele N.D. i eksami eduka sooritamise eest. Viimane kinnitas, et sõitis korrektselt ega vajanud eksami sooritamisel abi. Kaitsja arvates võivad kahtlustuse selles episoodis loetletud isikud olla tõendiallikaks üksnes J.S. i ja R.H. i tegevuse kirjeldamisel, mitte aga H. Valliste süüküsimuse lahendamisel. 42(67)
184.Maakohus leidis, et D. Lõssikovi ütlused ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad. Need ei riimu R.H. i ütlustega, mille tõelevastavuses ei ole alus kahelda. Ka H. Valliste ütlusi kohus vastuolu tõttu R.H. i ja J.S. i tõeste ütlustega usaldusväärseteks ei pidanud. Mõlemad eelnimetatud tunnistajad on kohtueelses menetluses ka korduval ülekuulamisel andnud samasisulisi ütlusi, nad on ka KarS § 295 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistatud, mis suurendab ütluste usaldusväärsust. Ka kohtulikul arutamisel ei esinenud asjaolusid, mis nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seaksid. R.H. i ja J.S. i ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka 21. veebruari 2015. a läbiotsimisprotokoll ning 12. jaanuari ja 20. mai 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokollid. N.D. i ütlused jättis kohus nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja, sest erinevate aegadel kohtueelses menetluses antud ütluste vahel esinevad olulised vastuolud, ent tunnistajat ei õnnestunud küsitleda. Seega pole teada, kas erinevate ütluste andmine on mõistuspäraselt ja usutavalt põhjendatav. Samas leidis kohus, et ei saa D. Lõssikovi ja H. Vallistet süüdi mõista KrMS § 15 lg-st 3 tulenevat põhimõtet arvestades. J.S. on küll kinnitanud pistise andmist H. Vallistele, ent mitte seda, millal see toimus. Süüdistataval on õigus kaitseõiguse realiseerimiseks teada, milles teda täpselt süüdistatakse.
185.Apellatsioonis palub prokurör mõista D. Lõssikovi süüdi ning leiab, et N.D. i ütlusi tõendikogumist välja jättes rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. N.D. i ütlused haakuvad teiste eristaatuses tunnistajate usaldusväärsete ütlustega ning jälitustoimingute protokollidega.
186.Ringkonnakohus leiab, et prokurör on taas jätnud põhjendamata, millist kriminaalmenetluse seadustiku sätet või tõendite hindamise põhimõtet maakohus rikkus maakohus N.D. i erinevatel ülekuulamistel antud oluliselt erinevate ja kohtu hinnangul ebausaldusväärsete ütluste tõendikogumist väljajätmisega. Ka prokurör ise on kohtuvaidlustes möönnud, et N.D. i 27. jaanuaril ja 28. mail 2015. a antud ütlused kokku ei lange (vt ka otsuse p 181).
187.Kohtukolleegim nõustub maakohtu poolt isikuliste tõendite usaldusväärsusele antud hinnanguga ja ei hakka siinkohal kirjutatut üle kordama (vt ka maakohtu otsus, KoTo IV kd, tl 64-65).
188.Arvestades olemasolevat tõendibaasi, loeb kohtukolleegium tõendatuks järgmise. R.H. i ütlustega on tõendatud tema ja D. Lõssikovi kokkulepe organiseerida N.D. ile edukas Bkategooria eksami sooritamine. Selleks edastas D. Lõssikov R.H. ile N.D. i andmed ja tema B-kategooria eksami aja: 4. detsember 2014. R.H. omakorda edastas D. Lõssikovilt saadud andmed J.S. ile, et see lepiks H. Vallistega kokku N.D. i eksami eduka sooritamise (TõTo III kd, tl 131). R.H. i ütluste usaldusväärsust selles, et J.S. ile ütles ta tavaliselt telefoni teel isiku ees- ja perekonnanime ning sõidueksami toimumise kellaaja ja kuupäeva, kinnitab 18. märtsi 2015. a asitõendi vaatlusprotokoll, kus vaadeldavaks objektiks on J.S. i kasutuses oleva töösõiduki läbiotsimisel ära võetud ese: U.T. i visiitkaart, millele on sinise pliiatsiga tehtud märge „Xxx“ (TõTo II kd, tl 107). Selle nime ütles D. Lõssikov 1. detsembri 2014. a telefonikõnes R.H. ile. Viimane edastas teabe samal päeval vahetult pärast D. Lõssikoviga toimunud kõne lõppu telefoni teel J.S. ile (TõTo II kd, tl 6-7). N.D. i nime edastamine J.S. ile lükkab ümber kaitseversiooni, mille kohaselt edastas D. Lõssikov R.H. ile N.D. i nime arve koostamiseks sõidutundide eest. Asjaolu, et J.S. edastas eksamineeritava andmed H. Vallistele, kinnitas ta 22. jaanuaril 2015. a toimunud ülekuulamisel (TõTo III kd, tl 147). Seda, et J.S. i vahendusel oli võimalik teha raha eest eksameid H. Valliste juures, tõendavad 43(67)
R.H. i 23. jaanuari 2015. a ütlused (TõTo III kd, tl 120) ja seda on kinnitanud ka J.S. . Tema kinnitusel oli andmete edastamise eesmärgiks see, et H. Valliste teaks, kes maksab eksami eest ja valiks nende isikute jaoks kergema marsruudi (TõTo III kd, tl 147). Seda, et asjaosalised suhtlesid omavahel 2014. a detsembris, näitavad D. Lõssikovi ja N.D. i ning D. Lõssikovi ja R.H. i vahel toimunud telefonivestluste kõneeristused. D. Lõssikovi, R.H. i ja J.S. i kõnede (TõTo II kd, tl 6-7) ning N.D. i eksami aega arvestades pidi J.S. edastama andmed H. Vallistele enne 4. detsembrit 2014. a, mil toimus eksam.
189.Menetlusosalised ei ole vaidlustanud asjaolu, et N.D. sooritas 4. detsembril 2014. a kell 9:00-10:00 eksami eksamineerija H. Valliste juures. Seda kinnitavad ka Maateeameti tabel (TõTo I kd, tl 29) ja sõidukaart (TõTo I kd, tl 32). Samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et sõidueksam toimus Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruudil, milline on süüdistuses ära toodud.
190.Sõidueksami sooritamisest sai R.H. N.D. ilt teada 4. detsembril 2014. a telefoni teel, mida tõendab N.D. i kõne R.H. ile. Asjaolu, et R.H. sai N.D. ilt raha ja andis samal päeval 150 eurot üle J.S. ile loeb ringkonnakohus tuvastatuks N.D. i ja R.H. i varjatud jälgimise ja telefonikõnedega ning R.H. i ütlustega. Varjatud jälgimisega tuvastati, et pärast eksami sooritamist lahkus N.D. ARKist ja sõitis XXX maja juurde (TõTo II kd, tl 3 pöördel). Kell 10:00 helistas ta R.H. ile ja leppis kokku kohtumise XXX juures asuva rohelise poe juures kümne minuti pärast. 10:02 toimunud kõnes J.S. ile kinnitas R.H. , et sõidab rohelise putka juurde, sest ta [N.D. ] helistas just ja ootab seal (TõTo II kd, tl 7 pöördel). Ühtlasi lepiti kokku kohtumine õhtul R.H. i kodus. R.H. i 23. jaanuari 2015. a ütluste kohaselt sai ta N.D. ilt raha samal päeval, kui viimane sooritas edukalt sõidueksami (TõTo III kd, tl 120 pöördel). Seda kinnitab ka varjatud jälgimine: N.D. ja R.H. kohtusid 4. detsembril 2014. a kell 10:07 XXX kaupluse ees. N.D. võttis pükste parempoolsest taskust kokku murtud 50-eurostele sularahakupüüridele sarnased paberid ja andis need R.H. ile (TõTo II kd, tl 4 pöördel). Kell 16:32 saabus J.S. R.H. i elamu (XXX , Narva) ette, kus R.H. istus kaubikusse. Kell 16:44 sõitis J.S. minema. Seda, et J.S. andis raha üle H. Vallistele üle pärast seda, kui oli selle saanud R.H. ilt, kinnitab ta 22. jaanuaril 2015. a antud ütlustes. Asjaolu, et H. Valliste oli J.S. iga ühel meelel, et tasu on vastuteene N.D. i eksami sooritamise eest, loeb ringkonnakohus tuvastatuks J.S. i ütlustega. Viimane kinnitab, et 100 eurot andis ta H. Vallistele vastutasuna N.D. ile sõidueksamil kergema marsruudi valimise eest (TõTo III kd, tl 146 ja 147). Kuna raha üleandmine toimus pärast selle saamist R.H. ilt, loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et see toimus 2014. a detsembris täpselt tuvastamata ajal.
191.Kaitsja S. Erro palub lugeda tõesteks D. Lõssikovi ütlused (vt p 182).
192.Ringkonnakohus D. Lõssikovi ütlusi usaldusväärseteks ei pea. Eelnevalt hindas kohtukolleegium tõendikogumit, mis on omavahel riimuv ning mille usaldusväärsuses puudub alus kahelda – nii J.S. i kui ka R.H. i ütlused on kooskõlas jälitustoimingutega kogutuga ning vaatlusprotokolliga. R.H. i ütlustega luges kohus tõendatuks, et palve organiseerida N.D. ile edukas sõidueksami sooritamine tuli D. Lõssikovilt. Ehkki kaitsja on viidanud ka R.H. i ütluste ebakindlusele (sõna „vist“) ning heitnud uurimisele ette täpsustavate küsimuste küsimata jätmist, on ringkonnakohtu hinnangul R.H. i ütluste sisu tervikuna mõistetav. Ütlustest ei jää kahtlust, et D. Lõssikovi eesmärgiks ei olnud N.D. i sõidutundide kokkuleppimine, vaid soov aidata tal sooritada raha eest edukalt sõidueksam. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt suhtles D. Lõssikov R.H. iga kolmel korral enne eksami sooritamist. Veel vahetult enne eksamit helistas ta R.H. ile uurimaks, ega viimane ole unustanud N.D. i eksami aega. Kõiki kõnesid põhjendas kaitsja D. Lõssikovi 44(67)
kohusetundega oma sõbra ees. Sarnaselt maakohtule ei pea ka ringkonnakohus eluliselt usutavaks, et isik oleks närvis seetõttu, kas temaga sõbralikes suhetes olev täisealine meesterahvas saab lisasõidutunnid võetud. Jälitusprotokollidest nähtuvalt näitas D. Lõssikov üles initsiatiivi, et R.H. it teavitada N.D. i eksami toimumisest ja talle seda kahel korral meelde tuletada (TõTo II kd, tl 6-7). Alles sõidueksami päevale eelneval õhtul, s.o 3. detsembril 2014 kell 18:05 toimunud kõnes, palus R.H. anda talle [N.D. ile] enda telefoninumber. Sellist soovitust ei oleks R.H. ilmselgelt andnud alles eksamile eelneva päeva õhtul kui kõneldaks sõidukoolitusest. D. Lõssikovi sõiduõppe versiooni ei kinnita ka jälitustoimingu protokoll. Sellest nähtuvalt ei kontakteerunud N.D. R.H. iga enne eksamit, vaid vahetult pärast eksami positiivset sooritamist. Seega ei kinnita sündmuste loogiline käik D. Lõssikovi versiooni, mille kohaselt ta 15. novembril küsis R.H. ilt: „Seal on kõik samuti numbrite järgi, jah?“, et küsimus oli esitatud lisatundide maksumuse kohta.
193.Veel on kaitsja esitanud versiooni, et N.D. ja R.H. võisid omavahel kokku leppida sõidueksami sooritamise raha eest, millisest kokkuleppest aga D. Lõssikov midagi ei teadnud. Ringkonnakohtu hinnangul on see välistatud, kuivõrd R.H. i ütluste kohaselt nad N.D. iga enne eksamit ei kohtunud (seda ei nähtu ka jälitusega kogutud materjalidest). Nagu eelnevalt öeldud, helistas N.D. R.H. ile esimest korda alles pärast eksamit.
194.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti ka N.D. i ütlused nende oluliste vastuolude tõttu tõendikogumist välja jätnud. Nii on N.D. 27. jaanuaril 2015. a kahtlustatavana ülekuulamisel väitnud, et hakkas peale eksami mittesooritamist otsima, kelle kaudu teha edukalt raha eest eksamit ja kohtus enne eksamit D. Lõssikovi soovitusel R.H. iga Astri keskuse juures. Samuti kohtus ta R.H. iga pärast eksami sooritamist (TõTo III kd, tl 51). 28. mail 2015. a toimunud ülekuulamisel aga kinnitas, et sai Heinarilt paberilehe telefoninumbriga ning hilisemal vestlusel D. Lõssikoviga selgus, et see number kuulub R.H. ile (TõTo III kd, tl 57). Ebajärjekindel on ta ka kohtumiste koha osas: esimesel ülekuulamisel väitis N.D. , et kohtus Dima soovitusel R.H. iga Astri keskuse juures (TõTo III kd, tl 51). Hilisemal ülekuulamisel aga kinnitas, et kohtumine toimus XXX maja lähedal väikese rohelise kaupluse juures (TõTo III kd, tl 57). Lisaks kahel erineval ülekuulamisel antud ütluste vastuolule, ilmneb N.D. i ütlustes vastuolu ka teiste asjas kogutud tõenditega. R.H. kinnitas ülekuulamisel, et ei tunne N.D. ki. Lisaks kinnitas ta, et D. Lõssikov ei palunud tal telefonikõnes kohtuda N.D. iga väikse rohelise maja juures, vaid teavitas oma ärasõidust (TõTo III kd, tl 131). R.H. i ütlused on kooskõlas jälitusinfoga, selles, et D. Lõssikovi kõne eesmärgiks oli muuhulgas teavitada minemasõitmisest (TõTo III kd, tl 6). Küll aga ei kinnita ükski kõne N.D. i ütlusi, mille kohaselt leppis D. Lõssikov kokku tema ja R.H. i kokkusaamise enne eksamit. R.H. N.D. ki ei tunne, mida näitab asjaolu, et
4.detsembril 2014. a pidas ta N.D. iks inimest, kes auto kõrval talle viipas (TõTo III kd, tl 7). N.D. i ütluste ebausaldusväärsusele on juhtinud oma kohtukõnedes tähelepanu ka H. Valliste kaitsja. Kuna ringkonnakohus N.D. i ja D. Lõssikovi ütlusi usaldusväärseteks ei pea, ei hakka kohus analüüsima D. Lõssikovi kaitsja väiteid, mille kohaselt on N.D. i ja D. Lõssikovi ütlused omavahel kooskõlas ning süüteo toimepanemist ei kinnita.
195.Kaitsja selgitused, mille kohaselt D. Lõssikov J.S. iga isegi tuttav ei olnud või et puuduvad andmed R.H. i ja H. Valliste omavahelise suhtluse kohta, D. Lõssikovi süüd ei välista. Süüdistatav teadis, et lepib R.H. iga kokku N.D. i eksami eduka sooritamise raha eest ning et R.H. saavutab edasised kokkulepped ja aitab kaasa raha üleandmisele N.D. i eksami eduka sooritamise eest.
45(67)
196.Ainetuks jäävad ka kaitsja väited, mille kohaselt puudusid R.H. il usaldusväärsed andmed, et J.S. edastab N.D. i andmed just H. Vallistele. Nii R.H. kui ka J.S. on kirjeldanud kuriteoskeemi ühte moodi. Puuduvad andmed, et sellesse skeemi oleks kaasatud süüdistuses nimetamata eksamineerijaid.
197.Sarnaselt maakohtuga ei pea ringkonnakohus usaldusväärseteks H. Valliste ütlusi. Need on vastuolus J.S. i ja R.H. i ütlustega ning neid kinnitavate teiste asjas kogutud tõenditega.
198.Kaitsja S. Erro on prokuratuurile kohtukõnes ette heitnud ühekülgsust ja kallutatust ning süüdistatavat õigustavate asjaolude väljaselgitamata jätmist. Küsimused D. Lõssikovi ja R.H. i telefonikõnesid puudutava kohta esitas prokurör alles kohtumenetluses 3 aastat nende toimumisest. Küsimused olid küll õiged, ent esitatud hilinenult. Ka H. Valliste kaitsja heidab uurimisele ette, et see ei olnud erapooletu. Jälitustoimingu protokollides toimunud vestluste detailid kajastati valesti. Süüdistatav suhtles J.S. iga üksnes seoses salakütuse ostmisega, mis eeldas nii isiklikke kokkusaamisi kui ka sularaha üleandmist. Suhete konteksti uurimata jättes võib tekkida mulje, et kokkusaamised ja raha üleandmine toimus seoses õigusvastase teoga, ent nii see ei olnud.
199.Riigikohus on selgitanud, et kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohtueelses menetluses teostab prokurör seega juhtimis- ja järelevalvefunktsiooni, mis sisaldab endas kohustust tagada kohtueelse menetluse seaduslikkus ja isikute õiguste järgimine. Seejuures ei saa prokuröri erapoolikust tuletada pelgalt tema õiguslikest otsustustest kohtueelse menetluse käigus, mis on suunatud tõendite kogumisele ja asjaolude väljaselgitamisele, ja seda ka juhul, kui neid otsustusi hiljem tühistatakse kõrgemalseisva prokuröri poolt. Vastupidine lähenemine piiraks ebamõistlikult prokuröri tegevust kohtueelse menetluse juhtimisel. Oluline on, et prokuröri otsustused ei oleks kantud sellistest sisemistest motiividest, mis ei ole seotud ametialaste ülesannete hoolsa täitmisega (näiteks isiklikest väärtushinnangutest tulenev eelarvamus kahtlustatava või süüdistatava suhtes või isiklik huvitatus kriminaalmenetluse tulemusest) (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-46-09).
200.Kohtukolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid prokuröri isiklikest väärtushinnangutest tulenevale eelarvamusele süüdistatavate suhtes või isiklikule huvitatusele kriminaalmenetluse tulemustest. Kohtuasja lahendati üldmenetluses, mistõttu isikuliste tõendite loomine toimuski alles kriminaalasja arutamisel kohtuistungil. Seetõttu on loomulik, et prokurör küsis R.H. i ja D. Lõssikovi omavaheliste telefonivestlustega seotud küsimusi viimaselt alles kohtuistungil. KrMS § 12610 lg 1 p 6 kohaselt kantakse jälitusprotokolli teave, mis on jälitustoimingu eesmärgi täitmiseks või kriminaalasja lahendamiseks vajalik. Arutatavas asjas ongi kantud jälitustoimingu protokollidesse H. Valliste ja J.S. i vaheline vestlus vaid selles osas, mis annab teavet H. Valliste kuritegude kohta.
201.Subjektiivsest küljest eeldab pistise vahendus tahtlust kõigi süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste suhtes. Ringkonnakohus leiab, et D. Lõssikov pani süüteo toime kavatsetult. D. Lõssikov leppis N.D. i palvel kokku pistise andmise R.H. ile eksami edukaks sooritamiseks ning teadis, et viimane organiseerib N.D. i eksami eduka sooritamise. Seega teadis D. Lõssikov, et aitab kaasa pistise võtmisele ja andmisele.
46(67)
202.Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid D. Lõssikovi süü. Samuti ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
203.H. Valliste süüteo subjektiivset külge iseloomustab kavatsetus. Ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimaikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine teo eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime paneb. Pistise võtmise lubamisega nõustumine R.H. ja R.H. i ning J.S. i vahendusel R.E. e sõidueksami eest
204.H. Vallistet süüdistati selles, et tema ametiisikuna nõustus 29. detsembril 2014. a J.S. i, R.H. i ja R.H. i vahendusel 100 euro vastuvõtmisega R.E. elt. Raha oli mõeldud vastutasuna R.E. ele CE- (1. ja 2. järgu) kategooria eksamil pisivigade mittearvestamise ja eksami sooritatuks lugemise eest. 16. detsembril 2014 kohtus R.H. R.E. e palvel R.H. i elukohas (XXX ), et uurida viimaselt võimalust sooritada eksam raha eest. Pärast positiivse vastuse saamist edastas 19. detsembril 2014 R.H. R.H. ile R.E. e andmed, eksami toimumise aja ja 150 eurot. Samal päeval edastas R.H. J.S. ile telefoni teel R.E. e isikuandmed ja tema sõidueksami toimumise aja. Need andmed edastas 29. detsembril 2014 J.S. H. Vallistele isiklikul kohtumisel Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures 29. detsembril 2014, leppides kokku eksami sooritamises raha eest. Raha jäi edastamata, kuna
30.detsembril 2014. a tegi R.E. e sõidueksamil tõsise vea ja eksam loeti mittesooritatuks.
205.Prokurör osutab kohtukõnes süüdistust kinnitava tõendina R.E. e ütlustele. Samuti kinnitavad H. Valliste süüd R.H. i kodu läbiotsimisel leitud sularaha 150 eurot ja paberitükk märkmetega, R.H. i kohtueelses menetluses antud ütlused ning 17. veebruari 2015. a jälitustoimingu protokoll. Süüdistust tõendavad veel R.H. i ja J.S. i kohtueelses menetluses antud ütlused. R.E. e eksami mittesooritamist kinnitab Maanteeametilt saadud tabel (KoTo III kd, tl 144 pöördel).
206.H. Valliste kaitsja kinnitusel puuduvad igasugused tõendid altkäemaksu võtmisega nõustumise kohta. R.E. e ei sooritanud eksamit sõltumata sellest, et pakkus altkäemaksu. Ta ei sooritanud eksamit juba esimese kontrollelemendi mittetäitmise tõttu. Kõik Maanteeameti töötajad kinnitasid, et antud veokid videosalvestajaga varustatud ei ole ning järelevalvet selliste sõidueksamite käigu üle Maanteeamet ei teosta. Ka selles episoodis viitavad tõendid sellele, et R.H. ja J.S. pakkusid erinevatele isikutele sõidueksami sooritamist raha eest, ent tegelikult ei kavatsenud nad seda pakkuda ega edastada H. Vallistele (KoTo III kd, tl 199-200).
207.H. Valliste oma süüd ei tunnista. J.S. ütles talle eksaminandi nime ja palus öelda, millised vead isik tegi. Seda H. Valliste ka tegi.
208.Maakohus H. Valliste ütlusi usaldusväärseteks ei lugenud, kuna need ei ole kooskõlas R.H. i ja J.S. i kohtueelses menetluses antud ütlustega. J.S. i erinevatel ülekuulamistel antud ütlused on usaldusväärsed. Lisaks riimuvad tema ütlused selles, et R.E. e 30. detsembril 2014. a CE-kategooria juhtimisõiguse eksamit ei sooritanud Maanteeameti poolt saadetud tabeliga. Tunnistaja R.H. i erinevatel ülekuulamistel antud ütlused on samasisulised, usaldusväärsed ja järjepidevad. R.H. i ütluste usaldusväärsust kinnitab ka tema kodust leitud sularaha ning 2 paberitükki, millel kirjed: „30.12.14??? 16:30 R.E. e 38811212217“ ja maksekviitung R.H. i nimega, mille pöördel on sinise värviga kirillitsa tähtedega käsitsi 47(67)
kirjutatud. R.H. i ja J.S. i ütlustega on kooskõlas ka R.E. e ja R.H. i kohtuistungil antud ütlused.
209.Kohus leidis, et nimetatud tõenditega ei leidnud siiski usaldusväärselt kinnitamist, et H. Valliste täitis enda tegevusega süüdistuses toodud ajal ja kohas talle inkrimineeritava süüteo objektiivse koosseisu. Nimelt ei tulene J.S. i ütlustest, et 29. novembril 2014 nõustus H. Valliste pistise võtmisega. Nimetatut ei kinnita ka ükski teine asjas kogutud tõend. Isegi kui see nii oleks, realiseeruks KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv keeld.
210.Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
211.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses tehtud tõendite analüüsiga nende usaldusväärsuse küsimuses. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium sellega, et H. Valliste süüd talle süüdistuses inkrimineeritava süüteo objektiivse koosseisu osas tõendatud ei ole. Oma seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
212.Süüdistuse kohaselt kohtus R.H. 16. detsembril 2014 R.E. e palvel R.H. iga tema elukohas (XXX ), et uurida võimalust sooritada sõidueksam raha eest. Asjaolu, et R. ja R.H. süüdistuses nimetatud ajal ja kohas kohtusid, loeb ringkonnakohus tuvastatuks 17. veebruari 2015. a jälitustoimingu protokolliga. Sellest nähtub, et süüdistuses nimetatud kuupäeval helistas R.H. R.H. ile ja rääkis, et R.E. e käis samal päeval teooriaeksamil, ent ei ole ammu sõitnud ning uuris, kas enne kirjapanekut oleks võimalik natuke sõita. Lepiti kokku, et telefoni teel sellest rääkima ei hakata. R.H. lubas minna õhtul R.H. i elukohta. Täpsustati veel korterinumbrit „137“ (TõTo II kd, tl 25). Asjaolu, et just siis lepiti kokku eksami sooritamine raha eest, nähtub asjade edasisest käigust. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt edastas R.H. esmase info telefoni teel R.H. ile ARKist öeldes: „kolmekümnendaks peaks saama“. R.H. palus anda nime ning lubas uurida, kinnitades ühtlasi: „Jah, normaalne, kui ...Heinari juurde peaks saama“ (TõTo II kd, tl 25 pöördel). R.H. kinnitas ka kohtuistungil, et R.E. soovis minna eksamit sooritama ning nõustus R.H. i ettepanekuga end natuke kindlustada, s.o maksta (KoTo II kd, tl 10 pöördel ja 11). Eeltoodu riimub R.E. e ütlustega kohtuistungil, mille kohaselt käis ta enne eksamit R.H. i juures koos R. iga ja jutt oli sõidu sooritamisest. Prokuröri küsimusele, mida siis R. R.H. iga arutas, vastas R.E. e: „minu arust ta küsis, kas saab või ei saa [---]“(KoTo II kd, tl 25). Ka R.E. e kinnitusel, käis jutt kindlustamisest. R.E. e ning R.H. i ütlused on kooskõlas R.H. i kohtueelses menetluses antud ütlustega. Nende kohaselt tuli R.H. R.H. i poole koju koos R.E. iga. R. küsis, kas R.H. saaks aidata R.E. il sooritada CE-kategooria eksamit. R.H. lubas asja uurida ja ütles, et eksam läheb maksma 150 eurot. Vestluse juures viibis R.E. (TõTo III kd, tl 131).
213.R.H. i ütluste kohaselt andis R.H. talle R.E. e isikuandmed ja CE-kategooria sõidueksami aja, et ta edastaks need andmed J.S. le [J.S. ], kes pidi eksamineerijaga R.E. i suhtes kokku leppima (TõTo III kd, tl 131). 19. detsembri 2014. a telefonikõnes J.S. ile kinnitas R.H. üle, et „asi on kolmekümnendaks kuupäevaks“ ning et „täna tõi raha ära, tõi kohe minule“. J.S. i küsimusele: „Mis kell ta on?“, vastas R.H. : „Kell 16:30. Tema nimi on R.E. . Aga perekonnanimi siin, eesti keeles „ematu“, „i“ selline, „o“ kriipsuga üleval (TõTo II kd, tl 25 pöördel ja 26). Vahetult enne kõnet leidis aset R.H. ja R.H. i kohtumine esimese kodus. R.H. i ütluste ja tema telefonikõnedega J.S. ile loeb kohtukolleegium tõendatuks, et 19. detsembril 2014 edastas R.H. R.H. ile R.E. e andmed, eksami toimumise aja ja 150 eurot. R.H. i ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et paberitükk kirjaga „30.12.14 ??? 16:30 R.E. e 38811212217“ ja sularaha 150 eurot leiti tema elukoha XXX 48(67)
läbiotsimisel (TõTo I kd, tl 99). 17. veebruari 2015. a jälitustoimingu protokolliga loeb ringkonnakohus tõendatuks, et R.H. edastas R.E. e isikuandmed ja tema sõidueksami toimumise aja telefoni teel J.S. ile 19. detsembril 2014. Eeltoodu on kooskõlas ka R.H. i ütlustega, et tema edastas J.S. ile andmed telefoni teel või paberilehel (TõTo III kd, tl 120 pöördel).
214.Ringkonnakohus loeb jälitustoimingu protokolliga tõendatuks, et R.E. e sõidueksami andmed edastas J.S. H. Vallistele isiklikul kohtumisel Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures 29. detsembril 2014. Nimelt helistas R.H. J.S. ile 28. detsembril 2014, et tuletada meelde: „Kas sa leppisid sellega kokku?“, mille peale vastas J.S. : „Ei. Helistan talle esmaspäeval“. Ühtlasi korratakse üle eksami toimumise kuupäev „kolmekümnenda kuupäeva õhtul“ ja eksami sooritaja nimi „R.E. “ ning kellaaeg „kuusteist kolmkümmend“ (TõTo II kd, tl 17). J.S. leppis 28. detsembri 2014. a kõnes H. Vallistega kokku kokkusaamise järgmiseks päevaks H. Valliste töökohas. H. Valliste pärimise peale: „Kas sinule homseks või kuna?“, vastas J.S. : „Ei, ei, ei. Minul mitte homme, minul ülehomme ja viiendal“ (TõTo II kd, tl 28). Viimasest ei jää kohtukolleegiumile kahtlust, et kõnealune usutlus puudutas eksamite toimumise aegu, kuivõrd R.E. e tegi eksami 30. detsembril 2014 ja S. S.S. , kelle osas esitatud süüdistust analüüsib ringkonnakohus otsuse järgmises alapeatükis, 5. jaanuaril 2015. J.S. i ja H. Valliste kohtumine leidis aset viimase töökoha juures, mille ringkonnakohus loeb tõendatuks jälitustoimingu protokollis fikseeritud osapoolte kõnega (TõTo II kd, tl 28).
215.Kui kaitsja nõustubki asjaoluga, et R.H. ja J.S. pakkusid erinevatele isikutele sõidueksami sooritamist raha eest, siis sellega kaitsja hinnangul tegevus piirdubki. H. Vallistele nad raha pakkuda ega edastada ei kavatsenud. Kaitsja juhib tähelepanu sellelegi, et R.E. e ei sooritanud eksamit sõltumata altkäemaksu pakkumisest juba esimese kontrollelemendi mittetäitmise tõttu.
216.Ringkonnakohus nõustub siiski süüdistusega ka selles osas, et H. Valliste nõustus 100 euro vastuvõtmisega R.E. e eksami sooritamise eest. Nagu eelnevalt tuvastatud, leiti R.H. i elukoha läbiotsimisel muuhulgas sularaha 150 eurot. R.H. i ütluste kohaselt oli raha ette nähtud eksamineerijale ja jäi tema kätte vaid seetõttu, et R.E. eksamit ei sooritanud (TõTo III kd, tl 131 ja 132). Ka J.S. teadis nimetatud raha olemasolust (vt otsuse p 213). Nii R.H. kui ka J.S. on järjepidevalt oma ütlustes kinnitanud, et eksami taks oli 150 eurot, millest eksamineerija pidi saama 100 eurot pärast eksami sooritamist, samal ajal kui 50 eurot sai endale J.S. (TõTo III kd, tl 148). See seletab ringkonnakohtu hinnangul, miks nimetatud sularaha leiti R.H. i elukohast alles 23. jaanuaril 2015, mil ta selle vabatahtlikult välja andis, kinnitades, et see on R.E. e raha (TõTo I kd, tl 99). Kui tõene oleks kaitsja versioon toimunust, puudunuks R.H. il vajadus hoida enda elukohas võõrast sularaha. Arvestades R.H. i ja J.S. i usalduslikke suhteid, oleks kaitsja versiooni usutavuse korral osapooled omavahel saadud vara ära jaganud, ootamata ära R.E. e eksami sooritust. Küll aga nähtub J.S. i ütlustest, et R.E. e pidi sooritama ka uue eksami H. Valliste juures 29. jaanuaril 2015, mille eest viimane pärast eksami sooritamist pidi saama 100 eurot (TõTo II kd, tl 147). Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist selgub, et H. Valliste peeti kinni 21. jaanuaril 2015 (TõTo I kd, tl 71). Ringkonnakohtu hinnangul seletab see, miks R.E. elt saadud raha oli 23. jaanuaril 2015 endiselt R.H. i kodus.
217.H. Valliste süüteo subjektiivset külge iseloomustab kavatsetus. Ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimaikuks, et see saabub. H. Valliste
49(67)
eesmärgiks oli vara vastuvõtmine teo eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades pidi toime panema.
Pistise võtmise lubamisega nõustumine ja pistise võtmine J.S. ja D.S. i vahendusel S. S.S. i sõidueksamiga seoses
218.H. Vallistet süüdistati selles, et tema ametiisikuna nõustus 29. detsembril 2014. a vara vastuvõtmisega ja võttis täpselt tuvastamata ajal jaanuaris 2015. a J.S. i ja D.S. i vahendusel S. S.S. ilt vastu 100 eurot. Raha oli vastutasu selle eest, et H. Valliste valis 5. jaanuaril 2015. a kell 13:30-14:30 B-kategooria sõidueksamil kergema sõidumarsruudi ja luges sõidueksami sooritatuks. Täpselt tuvastamata ajal 2014. a detsembris palus S. S.S. D.S. il korraldada talle B-kategooria eksami sooritamine raha eest. Pärast positiivse vastuse saamist andis ta paberil oma isikuandmed ja sõidueksami toimumise aja. D.S. edastas need andmed J.S. ile. 29. detsembril 2014. a kohtus J.S. Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo eksamineerija H. Vallistega ja edastas talle S. S.S. i isikuandmed ja tema eksami toimumise aja. 5. jaanuaril 2015. a valis H. Valliste S. S.S. ile kergema marsruudi ja luges tema sõidueksami sooritatuks. Õhtul helistas D.S. S. S.S. ile ja ütles, et eksami sooritamise eest on vaja raha maksta. Mõne aja pärast kohtusid D.S. S. S.S. viimase maja juures (XXX , Narva), kus S. S.S. andis üle 150 eurot. Selle raha andis D.S. J.S. ile üle oma maja juures (XXX , Narva). 2015. a jaanuaris täpselt tuvastamata ajal võttis H. Valliste 100 eurot sellest endale.
219.Prokuratuuri hinnangul kinnitavad H. Valliste süüd 21. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokoll, S. S.S. i, J. ja D.S. i kohtueelses menetluses antud ütlused ning 18. märtsi 2015. a asitõendi protokoll (KoTo III kd, tl 145).
220.H. Valliste kaitsja leidis kohtukõnes, et nimetatud episoodis H. Valliste süüd ükski asjas kogutud tõend ei kinnita (KoTo III kd, tl 199). H. Valliste oma süüd ei tunnistanud. Ta kinnitas, et J.S. ütles talle nime, keda vaja aidata. Kui inimene eksamit ära ei tee, siis palus öelda vead.
221.Maakohus luges H. Valliste ütlused ebausaldusväärseteks, kuivõrd need ei vasta ka teistes episoodides tõele. J.S. i ütlused jättis kohus nende ebausaldusväärsuse tõttu selles episoodis tõendikogumist välja: nimelt andis ta 22. jaanuaril 2015 ütlusi, mille kohaselt ta aitas S. S.S. it eksami sooritamisel ja H. Valliste sai selle eest 100 eurot. Nimetatud ütluste juurde jäi ta ka 9. juuni 2015. a ülekuulamisel, ent viimasel ülekuulamisel (12. juunil 2015) kinnitas, et aitas oma poja tuttavat S. S.S. it tasuta. Tunnistaja D.S. on kolmel korral kohtueelses menetluses andnud samasisulisi ütlusi: eitanud kuriteo toimepanemist ning kinnitanud, et ei saanud S. S.S. ilt raha ega edastanud seda. Ka S. S.S. keeldus istungil ütluste andmisest. Kohus avaldas S. S.S. i kohtueelses menetluses antud ütlused ja luges need usaldusväärseteks. Ehkki kahel ülekuulamisel on S. S.S. andnud mõnevõrra erinevaid ütlusi, on ta ütluste andmise asjaolusid põhjendanud veenvalt ja arusaadavalt. Kohus luges S. S.S. i ütlustega tõendatuks, et ta andis sõidueksami sooritamise eest 150 eurot D.S. ile. Samas ei tõenda see, et H. Valliste oleks nõustunud pistise vastuvõtmise või pistise võtmisega süüdistuses nimetatud ajal.
222.Maakohus leidis, et S. S.S. i eksami sooritamist tõendab Maanteeameti tabel (TõTo I kd, tl 29). Teda eksamineeris H. Valliste. Nimetatut tõendab ka sõidukaart S. S.S. i Bkategooria eksami sooritamise kohta (TõTo I kd, tl 35). Sellelt nähtub eksami tegemise aeg 50(67)
ja ülesanne. Eeltoodud tõenditega kooskõlas on S. S.S. i sõidueksami salvestus (TõTo I kd, tl 39). Nimetatud tõend ei tõenda aga süüdistatava tegevust.
223.Ka J.S. i sõiduki Citroen Jumper läbiotsimisel leitud valget värvi paber, mille ühele poole oli kirjutatud märge „S.S. XXX “, ei tõenda, et H. Valliste nõustus vara vastuvõtmisega ja võttis pistise vastu. Juhul kui peaks ilmnema, et J.S. i ütlused ongi usaldusväärsed, siis on asjakohane viidata KrMS § 15 lg-le 3.
224.Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
225.Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, miks H. Valliste ning D. ja J.S. i ütlused on ebausaldusväärsed, samas kui S. S.S. i kohtueelses menetluses antud ütlused on usaldusväärsed.
226.Ringkonnakohtu jaoks usaldusväärsete tõenditega loeb kolleegium tõendatuks, et S. S.S. palus 2014. a detsembris D.S. il korraldada B-kategooria eksami sooritamine raha eest. S. S.S. rääkis nii 30. jaanuari kui ka 1. juuni 2015. a ülekuulamisel, et tutvus D.S. iga 2014. a detsembris baaris ning rääkis talle, et on kahel korral (1. ja 17. detsembril 2014) eksamist läbi kukkunud ja kardab 5. jaanuaril 2015. a saabuvat eksamit. Seepeale rääkis D.S. talle võimalusest sooritada eksam 150 eest (TõTo III kd, tl 84 ja 90). Oma isikuandmed ja sõidueksami toimumise aja andmed kirjutas S. S.S. paberile ja andis baaris D.S. ile (TõTo III kd, tl 90 pöördel).
227.Fakti, et D.S. i vahendusel jõudsid need andmed J.S. ini, loeb ringkonnakohus tuvastatuks viimase sõiduki Citroen Jumper (reg-nr XXX ) läbiotsimise käigus leitud paberdokumendiga, millel on sinise pliiatsiga märge „S.S. XXX “ (TõTo I kd, 91-92).
228.H. Valliste nõustus 29. detsembril 2014. a vara vastuvõtmisega. Kohtukolleegium loeb selle tuvastatuks 21. jaanuari 2015. a jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõnedega. Nimelt helistas J.S. 23. detsembril 2014. a H. Vallistele, et pärida: „Kuule, kolmteist kolmkümmend on ju sinu aeg, jah?“ H. Valliste küsimusele, millisest kuupäevast jutt käib, vastas J.S. : „Viiendal“. H. Valliste arvas, et on, aga midagi konkreetselt väita ei saa. Lepiti kokku kohtumine 29. detsembril. J.S. i ja H. Valliste kohtumine leidis 29. detsembril 2014 aset Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures (vt otsuse p 214). Ilmselt just siis edastas J.S. H. Vallistele S. S.S. i isikuandmed ning sai kinnituse eksami toimumise aja osas.
229.Vaidlus puudub selles, et S. S.S. tegi 5. jaanuaril 2015. a kell 13:30-14:30 B-kategooria sõidueksami. Teda eksamineeris H. Valliste. See on tuvastatud dokumentaalsete tõenditega (vt ka otsuse p 222).
230.Asjaolu, et D.S. 5. jaanuari 2015. a õhtul S. S.S. ile helistas ja ütles, et eksami sooritamise eest on vaja raha maksta, loeb ringkonnakohus tuvastatuks S. S.S. i ütlustega (TõTo III kd, tl 84). Viimane kinnitas, et kokkuleppe kohaselt pidi D.S. temaga peale eksami toimumist ise ühendust võtma (TõTo III kd, tl 90 pöördel). Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt tundis J.S. pärast S. S.S. i eksami toimumist D.S. ile tehtud kõnes huvi: „Noh, kas sulle see ei helistanud veel“ ja täpsustas D.S. i küsimuse peale, et jutt käib noormehest, kes „täna tegi eksami“. D.S. i vastuse peale: „Aa. Ei. Kohe helistan, saan teada“, kinnitas J.S. : „Noh, helista, et ma ei peaks Heinarile helistama“ (TõTo II kd, tl 12). Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt helistasid isa ja poeg seoses S. S.S. i eksamiga teineteisele pärast selle toimumist 51(67)
5.jaanuaril korduvalt. J.S. rääkis kell 15:24 tehtud kõnes D.S. ile, et tal oleks vaja ilmuda Heinari juurde täna ning andis teada: „No sa lahenda täna kuidagi küsimus ära“. J.S. palus korduvalt, et D.S. ikkagi ära helistaks, et ta „saaks Heinarile ära teha, et kuhu tal seda vaja“. Kõnede sisust ja toimumise ajast järeldab ringkonnakohus, et S. S.S. iga ühenduse võtmine pidi toimuma selleks, et rääkida eksami eest makstavast tasust. S. S.S. i 1. juunil 2015. a antud ütlustega (TõTo III kd, tl 90) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et D.S. ja S. S.S. kohtusid eksami toimumise päeva õhtul 150 euro üleandmiseks viimase maja juures (XXX , Narva). Jälitusprotokollis kajastatu kinnitab S. S.S. i ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi näitab see, et D.S. i ütlused, mille kohaselt tema S. S.S. ilt raha ei saanud ega edastanud, ei vasta tõele. Niisamuti ei pea ringkonnakohus õigeks selle episoodi kohta antud J.S. i ütlusi.
22.jaanuaril 2015. a andis ta ütlusi, kus ta kinnitas, et H. Valliste sai S. S.S. i eksami eest 100 eurot. Selle raha sai ta oma poja D.S. i käest. 12. juuni 2015. a ülekuulamisel aga väitis, et ei saanud S. S.S. ilt raha ning leppis lihtsalt kokku Heinariga S.S. i kohta, andis isikuandmed ja sõidueksami toimumise aja, ent teenuse eest raha ei võtnud. Ringkonnakohus leiab, et J.S. i erinevatel ülekuulamistel antud ütlused on omavahel vastuolus. Kuna ta ei ole selgitanud erinevate ütluste andmise põhjuseid, ei ole tema ütlused tõendina usaldusväärsed.
231.Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et S. S.S. ilt saadud raha andis D.S. J.S. ile üle oma maja juures (XXX , Narva). Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt kohtusid D. ja J.S. 5. jaanuaril 2015 peale kella 20 kodus aadressil XXX . Selleks ajaks oli D.S. S. S.S. iga eelnevalt kohtunud ja temalt raha saanud.
232.Kohtukolleegium loeb tuvastatuks, et 2015. a jaanuaris täpselt tuvastamata ajal sai H. Valliste 100 eurot sellest endale. Arvatavalt toimus raha üleandmine järgmisel hommikul, kuna kõnes D.S. ile räägib J.S. , et Heinar helistas talle ja lepiti kokku, et kohtutakse järgmisel hommikul kell pool üheksa (TõTo II kd, tl 13).
233.H. Valliste süüteo subjektiivset külge iseloomustab kavatsetus. Ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimaikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine teo eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime paneb.
Altkäemaksu võtmise lubamisega nõustumine ja altkäemaksu võtmine R.H. i ja J.S. i vahendusel E.M. i sõidueksami eest
234.H. Vallistet süüdistati selles, et tema varem altkäemaksu võtmise toime pannud ametiisikuna nõustus 2015. a jaanuaris täpselt tuvastamata ajal vara vastuvõtmisega ja võttis 21. jaanuaril 2015. a J.S. i ja R.H. i vahendusel E.M. ilt vastu 100 eurot. Raha oli vastutasu selle eest, et H. Valliste edastas 14. jaanuaril 2015 J.S. ile E.M. i eksamimarsruudi. H. Valliste valis 21. jaanuaril 2015. a B-kategooria sõidueksamil kergema sõidumarsruudi ja luges sõidueksami sooritatuks. Selleks kohtus E.M. R.H. iga 7. jaanuaril 2015. a oma elukohas (XXX , Narva). R.H. teatas E.M. ile, et viimane peab registreerima end eksamile, teatama talle oma eksamiaja ja võtma paar sõidutundi, mille käigus näitab R.H. sõidueksamil tuleva marsruudi. Järgmisel päeval registreeris E.M. end sõidueksamile, helistas R.H. ile, et kokku leppida õppesõiduaeg ning teavitas teda sõidueksami ajast. 10. jaanuaril 2015. a sõitis E.M. R.H. iga mitu korda läbi marsruudi, mis pidi eksamil tulema. R.H. õpetas E.M. ile, kuidas kiirust hoida ja aega 52(67)
venitada. Samuti rääkis ta eksami vastuvõtjast ning et sõidumarsruudi eest on vaja maksta 150 eurot.
14.jaanuaril 2015. a kohtus J.S. H. Vallistega Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures. J.S. i sõidukis Citroen Jumper (reg-nr XXX ) leppisid J.S. ja H. Valliste kokku E.M. i B-kategooria sõidueksami marsruudi. Samal päeval teatas J.S. selle marsruudi R.H. ile ja 15. jaanuaril 2015. a näitas R.H. õppesõidu ajal marsruuti E.M. ile ja näitas, millised harjutused tuleb sooritada. Sõidueksamil valis H. Valliste E.M. ile eelnevalt kokku lepitud kergema marsruudi ja luges sõidueksami sooritatuks.
21.jaanuaril 2015 peale eksami sooritamist kohtusid R.H. ja J.S. XXX , Narva ees E.M. iga, kes andis 150 eurot sõidueksami eest. Saadud raha edastas R.H. J.S. ile. Viimane sõitis oma sõidukiga Maanteeameti ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juurde. Sellest väljus H. Valliste ja istus sõidukisse ning võttis vastu 100 eurot vastutasuna E.M. i eksami eest.
235.Prokuratuur leiab, et H. Valliste süüd tõendavad E.M. i ütlused, 19. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll, J.S. i ja H. Valliste kinnipidamise protokollid. Samuti tõendavad H. Valliste süüd R.H. i elukoha läbiotsimise protokoll ning 18. märtsi 2015. a vaatlusprotokoll. Veel kinnitavad süüd R.H. i ja J.S. i ütlused ning 16. märtsi 2015. a jälitustoimingu protokoll. H. Valliste ütlusi riiklik süüdistaja usaldusväärseks ei pea. Need ei lange kokku kriminaalmenetluses kogutud ja kohtus uuritud tõenditega (jälitustoiminguja vaatlusprotokollide ning J.S. i ja R.H. i ütlustega). Samuti ei tahtnud H. Valliste prokuröri poolt jälitustoimingute protokollide kohta esitatud küsimuste kohta selgitusi jagada mitteteadmisele või –mäletamisele viidates (KoTo III kd, tl 145-146).
236.Kaitsja hinnangul ei ole E.M. iga seotud süüdistus kuidagi põhjendatud. H. Valliste selgitusel tagastas J.S. talle laenu. E.M. sooritas eksami ise edukalt. Raha liikumise kohta E.M. ütlusi anda ei saanud, sest kokkulepe oli tal üksnes R.H. iga (KoTo III kd, tl 200).
237.Maakohus leidis, et H. Valliste süüd tõendada ei ole võimalik, sest jälitustegevus oli õigusvastane. Süüditunnistamine J.S. i ütlustele ei ole lubatav, kuna tugineks valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda ei olnud kohtulikul uurimisel võimalik küsitleda. Maakohus luges siiski H. Valliste ütlused ebausaldusväärseteks seoses vastuoluga J.S. i ja R.H. i ütlustega. Viimaste ütlused luges kohus usaldusväärseteks ning tegelikkusele vastavateks. Neid kinnitab ka R.H. i elukohast leitud maksekviitung R.H. i nimele, mille pöördele on sinise värviga kirillitsa tähtedes käsitsi kirjutatud „E.M.., 21.01, в 13.30, 17.01,18.01, т 59064208.10.01.12.30 АРК“.
238.Maakohus märkis veel, et E.M. i B-kategooria sõidueksami sooritamist kolmandal korral, s.o 21. jaanuaril 2015 kell 14:30-15:30, kinnitab Maanteeameti poolt saadetud tabel. Samuti tõendab see, et eksamineerijaks oli H. Valliste (TõTo I kd, tl 29). Nimetatu nähtub ka sõidueksami kaardist (TõTo I kd, tl 37), mille kohaselt sooritas E.M. eksami 49 minutiga ja tegi platsil 3 harjutust. Eeltooduga kooskõlas on ta E.M. i sõidueksami salvestis (TõTo I kd, tl 41). E.M. i kohtuistungil antud ütlused ja 22. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll (TõTo I kd, tl 95-95) tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna need on saadud õigusvastase jälitustegevusega. Seetõttu ei saa neid kasutada H. Vallistele inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise juures.
239.Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist. Kohus leidis valesti, et 22. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll (vaadeldavaks objektiks kuriteo matkimiseks 53(67)
kasutatud raha) tuleb tõendikogumist välja jätta. Nimetatud protokoll on koostatud kriminaalmenetluse nr 14221000085 raames peale H. Valliste ja J.S. i kahtlustatavana kinnipidamist, mitte jälitustegevuse tulemina. Protokoll on tõendina lubatav (KrMS § 86, 87 ja 146). Kohus jättis andmata hinnangu 19. jaanuari 2015. a asitõendi vaatlusprotokollile, milles vaadeldi kolme 50-eurost rahatähte. Nende seerianumbrid langevad kokku 21. jaanuaril 2015. a koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga. See tõendab H. Valliste ja J.S. i süüd neile inkrimineeritud kuritegudes ning annab kinnitust kuriteoskeemist, mille kohaselt ei võtnud H. Valliste kunagi ise raha, vaid kasutas vahendajana J.S. i.
240.Ka tunnistaja E.M. i ütlused on tõendina lubatavad. Ta kuulati vahetult kohtuistungil üle. Asjaolu, et tunnistaja on asjassepuutuva info saanud jälitustoimingus osalemise tõttu, ei tee tema ristküsitlusel antud ütlusi lubamatuteks. Tegemist on iseseisva tõendiga.
241.Kirjalikus seisukohas (KoTo IV kd, tl 111 ja 113) märgib kaitsja, et isegi kui E.M. i ütlusi tõendina arvestada, ei kirjelda ta asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada altkäemaksu andmist H. Vallistele. Pole teada, milliseks eesmärgiks oli mõeldud R.H. ile antud raha. E.M. ei teadnud, et teda eksamineerib H. Valliste ning ka marsruuti ei suutnud ta kirjeldada. Kohtu järeldus E.M. i ütluste kõrvalejätmiseks oli igati põhjendatud. Ka 19. jaanuari 2015. a asitõendi vaatlusprotokoll ei kinnita J.S. i ütluste usaldusväärust. H. Valliste selgitas, et ostis J.S. ilt salakütust enda tarbeks. Seega ei muuda antud tõend mingilgi viisil H. Valliste seletusi ebausaldusväärseteks.
242.Ringkonnakohus loeb süüdistuse tõendatuks.
243.Vaidlus puudub asjaolus, et E.M. sooritas süüdistuses nimetatud ajal ja marsruudil Bkategooria sõidueksami, mille võttis eksamineerijana vastu H. Valliste (vt ka otsuse p 238).
244.Süüdistuse kohaselt kohtus E.M. R.H. iga 7. jaanuaril 2015. a tema elukoha aadressil (XXX , Narva). Kohtumine toimus R.H. i juures kodus, mille ringkonnakohus loeb tuvastatuks E.M. i kohtus antud ütlustega. E.M. rääkis kohtumisel, et tahtis sooritada sõidueksamit, ent see ei tulnud välja. R.H. iga lepiti kokku, et marsruut tuleb sama, mis sõidueksamil ja kui eksam on sooritatud, toob E.M. R.H. ile raha 150 eurot (KoTo II kd, tl 64). E.M. i kinnitusel sõitis ta R.H. iga mööda marsruuti 2-3 korda, sõidud toimusid erinevatel erinevatel kuupäevadel (KoTo II kd, tl 66 pöördel). Prokuröri küsimusele vastates kinnitas E.M. , et sõidueksamil oli sama marsruut, mida harjutati. Oma sõidueksami aja edastas ta R.H. ile (KoTo II kd, tl 64 pöördel). Kaitsja küsimusele vastates aga vastas E.M. , et marsruudis oli paar muudatust (KoTo II kd). Samas kinnitas E.M. marsruuti puudutavalt, et õiged on ütlused, mis ta andis kohtueelses menetluses. Kohtukolleegium ei näe selles ütluste vastuolu, kuivõrd E.M. selgitas erinevate ütluste andmist kolme aasta möödumisega. Eksamile registreerus ta ise (KoTo II kd, tl 67 pöördel). Ühtegi nime, kelle kaudu R.H. asja ajab, ta E.M. ile ei öelnud (KoTo II kd, tl 65). E.M. i ütlustega riimuvad ka R.H. i kohtueelses menetluses antud ütlused. R.H. i kinnitusel E.M. helistas talle ja tuli tema juurde. E.M. it palus sõidutada J.S. . Kuna E.M. Narvas ei orienteerunud, siis sõidutas R.H. teda mööda keerulisi marsruute. Kui E.M. eksamile registreerus, siis teavitas ta sellest R.H. it, et vahetult enne eksamit veel paar täiendavat sõidutundi saada. R.H. i kinnitusel soovis E.M. eksamit raha eest teha, kuna oli mitmel korral läbi kukkunud (TõTo III kd, tl 130). R.H. i elukohast leiti maksekviitung R.H. i nimele, mille pöördele on sinise värviga käsitsi kirjutatud „E.M. , 21.01, в 13.30, 17.01,18.01, т 59064208.10.01.12.30 АРК“ (TõTo II kd, tl 107). See kinnitab R.H. i ja E.M. i ütlusi, mille kohaselt toimus mitu sõidutundi 54(67)
ning et R.H. il oli kokku lepitud sõiduaeg E.M. iga tund aega enne eksamit, sest J.S. iga peetud kõnes 19. jaanuaril 2015. a lubas ta kolmapäeval enne 14:30 toimuvat eksamit veel 13:30 temaga [s.o E.M. iga] sõita. Tõend kinnitab ühtlasi ka seda, et R.H. kohtus 10. jaanuaril E.M. iga Maanteeameti juures.
245.14. jaanuaril 2015. a leppisid J.S. ja H. Valliste kokku E.M. i B-kategooria sõidueksami marsruudi, mille J.S. edastas samal päeval R.H. ile. 16. märtsi 2015. a jälitusprotokollist nähtub, et kella 11:36 ajal toimunud telefonikõnes päris J.S. R.H. ilt: „Kahekümne esimesel annab ära?“ Andnud jaatava vastuse, päris R.H. omakorda J.S. ilt marsruudi kohta: „Marsruut noh, kas sa küsisid, mis marsruut Heinaril on?“ (TõTo II kd, tl 40). J.S. lubas küsida. Kell 17:19 toimunud kõnes seletas J.S. R.H. ile ära H. Vallistelt kuuldud marsruudi (TõTo II kd, tl 40 pöördel ja 41). R.H. lubas kõne lõppedes, et sõidutab enne eksamit veel kord mööda seda marsruuti. Kõne lõpetas R.H. sõnadega: „Olgu, kõik, oleme kokku leppinud. Mhm“ ning J.S. kinnitas: „Olgu“ (KoTo II kd, tl 41). R.H. on ka ülekuulamisel tunnistanud, et J.S. teatas talle M. i eksamimarsruudi, mille oli temale teatanud Heinar (ToTo III kd, tl 130).
246.Asjaolu, et 15. jaanuaril 2015. a näitas R.H. õppesõidu ajal marsruuti E.M. ile loeb ringkonnakohus tuvastatuks isikute omavahelise vestlusega, mis on fikseeritud 16. märtsi 2015. a jälitustoimingu protokollis. R.H. seletas E.M. ile „Ta helistas mulle eile, ta sai marsruudist aru, see tähendab, ta sõidutab sind mööda vana marsruuti, kus ta enne sõitis, mitte mööda Tallinna maanteed, nüüd sõidame mööda uut marsruuti“ (TõTo II kd, tl 41). Ühtlasi kinnitas R.H. , et näitab kogu marsruuti ja kinnitas, et see on palju kergem, see tähendab üldse mingeid probleeme ei ole. Räägiti ka parkimisharjutusest. R.H. seletas, et teekonda pikendadakse, et aega venitada ning rääkis ka eksami tegemisest raha eest. Lepiti ka kokku raha üleandmise korraldamises. R.H. palus pärast eksami ära tegemist endale helistada ning raha talle üle anda (TõTo II kd, tl 41 pöördel ja 42). 19. jaanuaril 2015. a toimunud kõnes J.S. ile kinnitas R.H. , et on tema [s.o E.M. ile] sõiduga rahul: „Nüüd enam ei torma, sidurit ei talla, gaasi ei vajuta“ (TõTo II kd, tl 42). R.H. i ütlused riimuvad jälitustoimingu protokollis fikseerituga. Ülekuulamisel kinnitas R.H. , et enne E.M. i eksami sooritamist sõidutas ta teda üks kord J.S. poolt edastatud marsruudil (TõTo III kd, tl 120 pöördel). Ka J.S. i ütlused kinnitavad eeltoodud tõenditega tuvastatut. J.S. andis ülekuulamisel ütlusi, et E.M. i marsruudi küsis ta kohtumisel H. Valliste käest. Viimane ütles, et laseb E.M. il sõita Balti elektrijaamade poole, seejärel Kreenholmi tänava suunas. Informatsiooni edastas ta R.H. ile, kes lubas näidata marsruuti E.M. ile (TõTo III kd, tl 147).
247.21. jaanuaril 2015 peale eksami sooritamist kohtusid R.H. ja J.S. XXX , Narva ees E.M. iga, et vastu võtta 150 eurot sõidueksami sooritamise eest. Ringkonnakohus loeb selle tuvastatuks 16. märtsi 2015. a jälitustoimingu protokolliga. R.H. i kinnitas kell 15:31 toimunud kõnes J.S. ile: „Ta helistas mulle, läks raha järele. Ütleb, et saan raha, ütleb, et tuleb minu maja juurde. Ootan tema helistamist, et alla tulla“. Kell 15:43 toimunud kõnes aga palub, et J.S. kohale sõidaks, sest „ta peaks kella järgi juba siia jõudma“ J.S. lubas kohe sinna sõita (TõTo II kd, tl 42 pöördel ja 43). Kohtuistungil kinnitas E.M. jälitustoimingu protokollis fikseeritut: ta sõitis peale eksamit koju, helistas R.H. ile ja leppis kokku kohtumise. Kokku saadi R.H. i maja juures raha üleandmiseks. Raha oli mõeldud vastutasuna selle eest, et marsruut oli sama, mis eksami ajal. Ta andis üle 150 eurot. R.H. väljus valgest kaubikust (KoTo II kd, tl 65-66). Ka R.H. kinnitas ülekuulamisel, et E.M. sooritas eksami 21. jaanuaril 2015 kell 14:30-15:30 ning raha eksami eest sai ta samal päeval kella 16 paiku (TõTo III kd, tl 120 pöördel).
55(67)
248.21. jaanuaril 2015. a võttis H. Valliste J.S. i ja R.H. i vahendusel E.M. ilt vastu 100 eurot. Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures J.S. i sõidukis. Seda fakti on oma ütlustes kinnitanud J.S. , kelle ütluste kohaselt sai H. Valliste E.M. i eksami sooritamise eest 100 eurot 21. jaanuaril 2015, kui ta sõidutas H. Vallistet töölt koju, vahetult enne J.S. i kinnipidamist (TõTo III kd, tl 147). J.S. i kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub, et temalt võeti kinnipidamisel muuhulgas ära 50-eurone rahatäht (seerianumbriga S37626523819, TõTo I kd, tl 82), mida oli eelnevalt kasutatud kuriteo matkimiseks. See kinnitab J.S. i versiooni, mille kohaselt sai tema eksami sooritamise eest 50 eurot. J.S. i ütlusi, mille kohaselt andis ta 100 eurot H. Vallistele, kinnitab viimase kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud kaks 50-eurost rahatähte (seerianumbritega S37626523801 ja S37626523837, TõTo I kd, tl 72), mida kasutati kuriteo matkimiseks. Rahatähtede vaatlus on fikseeritud 22. jaanuari 2015. a vaatlusprotokollis (TõTo I kd, tl 9596). Kaitsja selgitus, mille kohaselt ostis H. Valliste J.S. ilt salakütust enda tarbeks ning süüdistatavalt ära võetud raha oli laenu tagastus, ei muuda H. Valliste seletusi usaldusväärseteks. Nimelt ei ole laenusuhetest H. Vallistega kordagi ülekuulamisel rääkinud J.S. , kelle ütlused ringkonnakohus usaldusväärseteks luges. Ka eluliselt ei ole usutav, et J.S. oleks jätnud kasutamata enda kasuks rääkiva argumendi, kui H. Vallistele antud raha olnuks tõepoolest laenu tagasimakse.
249.H. Valliste süüteo subjektiivset külge iseloomustab kavatsetus. Ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimaikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine teo eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime paneb.
Kokkuvõte
250.Ringkonnakohus leiab, et H. Vallistele esitatud süüdistus on õigesti kvalifitseeritud. KarS § 293 nägi ette ametiisiku tegutsemist ametialastest kohustustest lähtudes, mille eest ametiisik peab vastuteenena saama või lootma talle lubatud kasu. Ametiisiku tegu on süüdistuses ka konkretiseeritud – s.o H. Vallistele heideti ette ametiisikuna pistise võtmisega nõustumist ja pistise vastuvõtmist sõidueksamil kergema marsruudi valimise ja pisivigade märkimata jätmise eest. Pistise puhul on määrav poolte vaheline üksmeel selles, et tasu oleks vastuteene kas toimepandud või tulevikus toimepandava teo eest (nn ekvivalentsussuhe). Seda tuleb arvestada ka otsustustegude korral. Alates 1. jaanuarist 2015. a on KarS § 293 kehtetu. Samas on tegu endiselt karistatav KarS § 294 järgi. E.M. i episood on õigesti kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena vähemalt teist korda.
251.Süüdistatavate õigeksmõistmise süüteo tuvastamatuse tõttu maakohtus tingis suuresti KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud olukord: s.o keeld tugineda kohtulahendi tegemisel valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus otsuses nr 3-1-1-41-13 seisukohale, et kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Apellatsioonikohtus KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud olukorda ei tekkinud. Lugedes lubatavaks 56(67)
jälitustoimingutega kogutud tõendid, mis toetavad nn eristaatuses isikute ütlusi, ei rajane ringkonnakohtu otsus valdavas ulatuses eristaatuses tunnistajate ütlusele.
252.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on asjakohaselt jätnud osad tõendid tõendikogumist välja (vt maakohtu otsuse p 3.25, KoTo VI kd, tl 54 pöördel). Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et need maakohtu poolt vastu võetud tõendid ei oma kriminaalasjas mingit tõenduslikku tähendust.
253.Kaitsjad on menetluse kestel süüdistanud kohtueelseid menetlejaid surve avaldamises ning teadlikult olukorra loomises, et suuremas osas oleksid tunnistajad eristaatuses isikud. Leitakse, et antud menetluses esitati kahtlustusi mitte kuritegude uurimise lõpuleviimiseks, vaid uurijatele sobivate ütluste andmiseks (KoTo tl 192-193).
254.Ringkonnakohus leiab, et kohtus üle kuulatud E.M. ütlustest ei saa teha järeldust, et H. Vallistele avaldati uurimisasutuse töötajate poolt survet. E.M. ütlustest seda järeldada ei saa. E.M. kinnitas, et ei kasuta „selliseid meetodeid“. Ta valmistas enne ülekuulamist kõik kirjalikult ette, luges isikule ette tema õigused ja kohustused ning kui isik oli nõus ütlusi andma, siis jätkas ülekuulamisega. Menetlustoiminguga seoses mäletas E.M. , et enne ülekuulamist oli H. Valliste uurimisasutuse töötajatega koos, ent põhjendab seda arestimaja eeskirjadega, mille kohaselt ei tohtinud kahtlustatavat üksi ruumi jätta. Reeglina toimetati arestimajast isik kohale varem. Ülekuulamise viibimist põhjendas uurija ühel korral ka kaitsja hilinemisega. E.M. ei välista, et H. Vallistega arestimajast politseijaoskonda toimetades uurimisasutuse töötajad temaga rääkisid, ent millest, ei osanud ta öelda, sest ei viibinud seal (KoTo III kd, tl 58 pöördel). H. Valliste ütluste järgi seisnes moraalne alandamine ja solvamine selles, et talle näidati videot J.S. ist, kes tunnistas tegu ning kästi üles tunnistada, samuti lubati töölt lahti lasta abikaasa ning tekitada probleeme pojale õppimise ja hiljem tööle saamisega. Samuti pandi ta arestikambrisse tapja ja narkomaaniga ning mõjutati kaitsjast lahti ütlema (KoTo III kd, tl 36 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et H. Valliste poolt antud ütlused tema mõjutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad: politseinikel puuduvad hoovad mõjutada H. Valliste pereliikmeid tema kirjeldatud viisil. Isegi kui H. Valliste tundis end mõjutatuna, ei loobunud ta kaitsjast ning ei tunnistanud oma süüd. H. Valliste väidetavate mõjutate (uurimisasutuse töötajate) ülekuulamist istungil ei toimunud. H. Valliste mõjutamist ringkonnakohus tõsiseltvõetavaks ei pea – tegemist oli talle võõraste inimestega, kellel vaevalt oleks isiklik huvitatus H. Valliste süüditunnistamiseks.
255.Apellatsioonikohus ei nõustu H. Valliste kaitsja etteheitega, et kahtlustusi ei esitatud mitte uurimise lõpuleviimiseks, vaid uurijatele sobivate ütluste saamiseks. Vastavalt legaliteedipõhimõttele tuleb asja alati menetleda, kui teos ilmnevad süüteo tunnused. Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud aluste esinemisel on põhjendatud otstarbekuse kaalutlusel eelistada üldmenetlusele menetluse lihtvorme. Samuti võib prokurör taotleda kohtult menetluse lõpetamist oportuniteediga, kui selleks esinevad seaduses sätestatud alused. Oportuniteediga lõpetamine eeldab siiski süüdistatava nõusolekut olenemata argumentidest, millistest ta lähtub. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa nn eristaatuses tunnistajatele ette heita kokkuleppemenetluse eelistamist või oportuniteediga menetluse lõpetamisega nõustumist, sest isikul on õigus nt kartusest, et üldmenetluses mõistetav karistus on karmim, soovist ära hoida avalikku protsessi või asjas kiire lahenduseni jõudmise eesmärgil valida endale sobivaim lihtmenetluse vorm või nõustuda menetluse lõpetamisega oportuniteediga. Paratamatult tähendab see olukorda, kus isik võib hilisemas menetluses kasutada õigust keelduda ütluste andmisest (KrMS § 71 lg 2). Sellises olukorras 57(67)
on kohtutel nn eristaatuses tunnistajate ütluste vastuvõtmisel siiski kohustus hinnata nende usaldusväärsust.
H. Valliste tegu oli süüline ja õigusvastane. III
257.Prokurör palub mõista H. Vallistele karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata mõistetavast karistusest maha eelvangistuses viibitud aeg 21. jaanuarist 17. juulini 2015 (5 kuud 26 päeva). KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et 1 aasta 6 kuu ja 4 päeva pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui H. Valliste ei pane 1 aasta ja 7 kuu jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Lisakaristusena taotleb prokurör kohaldada H. Vallistele 2-aastast keeldu töötada ametiisikuna riigi või kohaliku omavalitsuse üksuses, kus ametiisik teostab avalikku võimu.
258.D. Lõssikovile palub riiklik süüdistaja määrata rahalise karistuse 76 miinimumpäevamäära, s.o 760 eurot.
259.Vastavalt KarS § 56 lg 1 ls-le 1 on isiku karistamise aluseks tema süü. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne). Süü suurus on siiski vaid üks osa karistuse mõistmise kaalutlusest, kuna karistuse mõistmise teise osa moodustab eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide püstitamine.
260.KarS § 293 lg 2 p 1 järgi karistatakse pistise võtmise eest vähemalt teist korda kuni viieaastase vangistusega. Alates 1. jaanuarist 2015. a on KarS § 294 lg 2 p 1 järgi altkäemaksu võtmine vähemalt teist korda karistatav ühe- kuni kümneaastase vangistusega. KarS § 295 lg 1 (alates 1. jaanuarist 2015. a KarS § 296 lg 1) järgi oli pistise vahendamine karistatav rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
261.Ringkonnakohus ei tuvastanud H. Valliste tegevuses karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid.
262.Kohtukolleegium leiab, et prokuröri taotletud karistus, 2 aastat vangistust, vastab H. Valliste karistuse eesmärkidele.
263.Ringkonnakohus leiab, et H. Vallistet tuleb pistise võtmisega seotud episoodide eest (2014. a) karistada 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Alates 2015. a on altkäemaksuga võtmine karistatav kuni 10-aastase vangistusega. Ringkonnakohus mõistab H. Vallistele 2015. a toimepandu eest H. Vallistele karistuseks 6 kuu pikkuse vangistuse. KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Karistuste mõistmise juures peab kohtukolleegium silmas järgmist. Süüteokooseisu realiseerimise kontekstis sõltub süü suurus muuhulgas toimepandud episoodide hulgast. H. Valliste süü leidis tuvastamist 9 episoodis, kvalifitseeriva tunnusena 58(67)
esineb korduvus. Seega tuleb süüdistatava süüd pidada suureks. Subjektiivselt iseloomustab H. Valliste tegevust kavatsetus. Oma süüd H. Valliste ei tunnista. Ringkonnakohus leiab, et alla prokuröri taotletud karistusmäära ei saa H. Valliste süü suurust talle karistust määrata. Ametnik on oma pädevuse piires riigivõimu huvidele vastava tegevuse garant. Oma tegudega kahjustas H. Valliste ametiisikuna riigivõimu tegevust seestpoolt rikkudes riigiteenistuse aluseid ja ametniku ausust. Seetõttu on prokuröri poolt taotletud karistus optimaalne ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes.
264.Edasiselt taotles prokuratuur H. Valliste osalist karistusest vabastamist, jättes 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva pikkuse vangistuse KarS § 74 lg-te 1,3 alusel tingimisi kohaldamata 1 aasta ja 7 kuu pikkuse katseajaga.
265.Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava edasisi resotsialiseerimisväljavaateid arvestades ei ole talle mõistetud tähtajalise vangistuse tervikuna ärakandmine otstarbekas. Kohtukolleegium leiab sedagi, et H. Valliste üle ei ole vaja kontrolli ja järelevalvet teostada. Tegu on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, kelle karistustundlikkus on eeldatavalt suurem varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutest. Osa karistusest kandis H. Valliste eelvangistuses reaalselt ära. Kohtukolleegium arvestab sedagi, et viimase süüteo toimepanemisest on möödunud ligikaudu neli ja pool aastat. Puuduvad viited, et pärast kahtlustavana kinnipidamiselt vabastamist 2015. a juulis, oleks H. Vallistele põhjust ette heita uusi õigusrikkumisi. See omakorda näitab, et isik saab eelduslikult ka kriminaalhooldja järelevalve ja toeta hakkama, mistõttu oleks karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke arvestades süüdlase allutamine käitumiskontrollile vähese kasuteguriga. Seega on võimalik vabastada H. Valliste vangistuse kandmiselt tingimisi KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel. Katseaja pikkuseks määrab ringkonnakohus arvestades apellatsioonis taotletud 1 aasta 7 kuud. Katseaeg hakkab kulgema alates kohtulahendi kuulutamisest (KarS § 78 lg 1).
266.Lisakaristusena palub riiklik süüdistaja keelata H. Vallistelt ametiõiguste kuritarvitamise tõttu 2 aasta vältel töötada ametiisikuna riigi või kohaliku omavalitsuse üksuses, kus ametiisik teostab avalikku võimu.
267.Ringkonnakohus seda taotlust põhjendatuks ei pea. Avaliku teenistuse korraldust ja ametniku õiguslikku seisundit reguleerib avaliku teenistuse seadus (ATS), mida kohaldatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuste amenikele ja seaduses sätestatud juhtudel riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuste töötajatele. Ametnik on isik, kes on riigiga või kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes.Vastavalt ATS § 15 ei või teenistusse võtta isikut, kellel on karistatus tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul välistatud H. Valliste teenistusse võtmine ametiasutusse avaliku võimu teostamist eeldava ülesande täitmiseks seni, kuni teda saab lugeda kriminaalkorras karistatud isikuks. Selle tõttu ei täidaks täiendava lisakaristuse mõistmine lisakaristusega taotletavat eesmärki.
268.D. Lõssikovi puhul on põhjendatud rahalise karistuse mõistmine, sest karistuse eesmärke on võimalik saavutada kergema karistusega. D. Lõssikovile karistust mõistes peab kohtukolleegium silmas, et tegemist oli juhusesüüteoga, mis viitab väiksele teosüüle. D. Lõssikovi tegevuses ei esine karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Eri- ega üldpreventsiivseid kaalutlusi arvestades ei oleks D. Lõssikovi karistamine raskemaliigilise karistusega põhjendatud. Prokuratuur taotles D. Lõssikovi karistamist rahalise karistusega, mis jääb sanktsiooni esimesse kolmandikku. Kohtukolleegiumi arvates on karistuseks taotletud päevamäärade arv (76 päeva) karistuse eesmärkide tagamiseks piisav. D. Lõssikovi 59(67)
päevamäära suuruseks palub prokuratuur arvestada 10 eurot. Seega on D. Lõssikovi rahaliseks karistuseks 760 eurot. IV Konfiskeerimine ja konfiskeerimise asendamine
269.Apellatsioonis palus riiklik süüdistaja konfiskeerida H. Vallistelt KarS § 831 lg 1 alusel altkäemaksuna saadud sularaha 800 eurot ja mõista KarS § 84 alusel H. Vallistelt välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Prokurör palub arvestada põhjendusi, mis ta esitas kohtukõnes. Maakohtus palus prokurör konfiskeerida altkäemaksuna saadud summa – 100 eurot, mis asub hoiul PPA Ida prefektuuris. Äratarvitatud 700 euro ulatuses tuleb KarS § 84 alusel riigi kasuks välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Konfiskeerimise asendamist summas 220 eurot, taotleb prokuratuur vara arvelt, mis leiti H. Valliste elukoha läbiotsimise käigus (KoTo III kd, tl 147 pöördel).
270.Ringkonnakohus rahuldab prokuratuuri apellatsiooni osaliselt. Nimelt ei lugenud ringkonnakohus E.R. episoodis 250 euro pistisena võtmist tõendatuks. Ka O.B. ilt pistise võtmise episoodis ei lugenud kohtukolleegium tõendatuks pistisena saadud rahasummat (100 eurot). Tõendatuks luges ringkonnakohus seega pistise ja altkäemaksu võtmise 450 euro ulatuses. Nimetatud summa on käsitatav tahtliku süüteoga saadud varana ning tuleks H. Vallistelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.
271.H. Valliste kahtlustatavana kinnipidamisel võeti temalt ära sularaha 100 eurot, mis oli vahetult saadud J.S. ilt altkäemaksuna E.M. i eksami eest 21. jaanuaril 2015. Apellatsioonikohus peab põhjendatuks prokuröri taotlust konfiskeerida KarS § 831 lg 1 alusel 100 eurot, mis asub hoiul PPA Ida prefektuuris. Ülejäänud summa, s.o 350 eurot, on ära tarvitatud. See summa tuleb H. Vallistelt välja mõista KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel. Konfiskeerimise asendamise tagamiseks jätab ringkonnakohus aresti alla Viru Maakohtu
28.aprilli 2015. a määrusega H. Vallistelt arestitud 20 eurot, mis on kantud 30. aprilli 2015. a määruse alusel (TõTo II kd, tl 132-133) Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole.
272.Eelnimetatud vara arestimise määrusega arestiti KarS § 832 lg 2 kohaldamise tagamiseks ka J.V. le kuuluvad 200 eurot. Riiklik süüdistaja taotleb H. Valliste vastu KarS § 831 lg 1 alusel suunatud riigi konfiskeerimisnõude asendamiseks jätta aresti alla mh kolmandalt isikult J.V. lt arestitud vara (mida näitab kohtukõnes tehtud arvutuskäik). Ringkonnakohus leiab, et J.V. le kuuluva 200 euro arvel ei saa täita KarS § 84 alusel H. Vallistelt väljamõistetava summa täitmist. Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida üksnes tema enda vastus suunatud riigi konfiskeerimisnõude tagamiseks. Kolmanda isiku vara ei ole võimalik arestida selleks, et tagada süüdistatava vara konfiskeerimise asendamist. Seetõttu tuleb J.V. lt Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega KarS § 832 lg 2 kohaldamise tagamiseks arestitud vara, mis on kantud
30.aprilli 2015. a määruse alusel (TõTo II kd, tl 132-133) Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole, J.V. le tagastada.
273.Lisaks palutakse apellatsioonis kohaldada H. Valliste suhtes KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1 ja § 294 lg 2 p 1 ja lg 4 alusel laiendatud konfiskeerimist, konfiskeerides vara, mis on arestitud Viru Maakohtu 28. aprillil 2015. a määrusega.
274.Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega (TõTo II kd, tl 115-121) arestiti H. Vallistele kuuluv sõiduauto Volvo XC90 (reg-nr XXX ). Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2015. a määrusega
60(67)
(TõTo II kd, tl 33-38) leiti, et sõiduauto kuulub H. ja J.V. ühisomandisse, mistõttu on mõlemad vara arestimise adressaadid.
275.Vara konfiskeerimine KarS § 832 järgi eeldab, et isik tunnistatakse süüdi vähemalt ühes kuriteos, mis sätestab laiendatud konfiskeerimise kohaldamise. Kuna enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 293 vara laiendatud konfiskeerimist ei võimaldanud, siis on vara arestimiseks laiendatud konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks tähtis vaid H. Valliste süüditunnistamine KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, kui esinevad muud KarS §-s 832 sätestatud eeldused.
276.Vara konfiskeerimine KarS § 832 lg 1 järgi eeldab: 1) süüdistatav on pannud toime kuriteo, mille eest on karistusseadustiku eriosas ette nähtud võimalus kohaldada laiendatud konfiskeerimist; 2) toimepanijat karistatakse selle teo eest vähemalt üheaastase vangistusega; 3) kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena; 4) isik ei tõenda, et vara eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Vara konfiskeerimine kolmandalt isikult sama sätte lõike 2 järgi on võimalik eeldusel, et see on omandatud täielikult või olulises osas teo toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt.
277.Praegusel juhul on täidetud vara laiendatud konfiskeerimise esimene eeldus: s.o H. Valliste on toime pannud KarS § 294 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (E.M. i episood), mille eest on KarS § 294 lg 4 järgi võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimist. Täidetud on ka vara konfiskeerimise teine eeldus. Kolmandaks on tuvastatud, et sõiduauto Volvo XC90 (reg-nr XXX ), kuulub kuriteo toimepanijale, H. Vallistele (TõTo II kd, tl 97-99) ja ühisvarana ka J.V. le. Prokuratuuri hinnangul on tegemist kriminaaltulu eest soetatud varaga. H. ja J.V. pangakontode vaatlusest ei nähtu tehinguid seoses sõiduauto Volvo XC90 soetamisega. Tunnistaja G.P. ütlusi prokurör usaldusväärseteks ei pea, kuivõrd isik teadis küll, kui palju sääste tal aastate jooksul oli kogunenud, ent mitte seda, kuhu, mis perioodil ja mis otstarbeks ta seda on kulutanud (KoTo III kd, tl 146 pöördel).
278.Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Praegusel juhul kinnitavad süüdistav ja kolmas isik, et sõiduauto osteti legaalsete vahendite arvelt: nimelt saadi 7000 eurot J.V. emalt G.P. lt (KoTo III kd, tl 34 ja 19 pöördel). Kohtus tunnistajana üle kuulatud G.P. kinnitas, et andis sõiduauto ostmiseks 7000 eurot sularahas (KoTo II kd, tl 152 pöörde). Tunnistaja R.V. sõnul tuli auto ostuks lõviosa rahast vanaemalt, ent summat ta nimetada ei osanud. Ülejäänud raha saadi vana auto müügist (KoTo II kd, tl 157). J.V. sõnul andis ülejäänud raha tema abikaasa (KoTo III kd, tl 19 pöördel).
279.H. Valliste ja tema leibkonna pangakontode vaatlusest nähtub, et sõiduauto Volvo XC90 soetamisega seoses ei ole pangakontodel tehinguid. See näitab, et sõiduauto omandati sularaha eest. R.V. ütlused, mille kohaselt pärines 1000 eurot vana auto müügist, on ümber lükatud, kuivõrd sõiduauto omandati 28. mail 2012, ent eelmine sõiduauto Chrysler Grand Voyager müüdi alles 2. novembril 2012. Selle ostja S.O. kuulati kohtus üle tunnistajana. Ta kinnitas sõiduauto omandamist umbes 5, võib olla ka 6 aastat tagasi (KoTo II kd, tl 120 pöördel). J.V. ütluste kohaselt tuli puuduolev rahasumma H. Vallistelt. Viimase ütluste kohaselt moodustas tema sissetuleku aastatel 2010 – 2015 ainult palk ja preemiad, rohkem sissetulekuid ei olnud (KoTo III kd, tl 33 pöördel). Tunnistaja G.P. ütluste kohaselt oli tal pensionile minnes 2002. a kodus sularaha 150 000 krooni, 4200 dollarit ja 200 marka. Valuuta vahetas ta ümber kas 2009 61(67)
või 2010. aastal (KoTo II kd, tl 153 pöördel). G.P. pangakontode vaatlusest (TõTo II kd, tl 149-170) nähtub, et 25. novembril 2006. a tegi ta sissemakse oma hoiusele summas 100 000 Eesti krooni. See oli hoiusel kuni 25. maini 2014. a. 5. mail 2011 (s.o aasta enne sõiduauto Volvo XC90 omandamist) avas ta uue hoiuse, millele tegi sularaha sissemakse summas 4000 eurot. G.P. ütluste kohaselt andis ta 2011. aastal 1000 eurot tütrepojale sõiduauto ostmiseks. Päringud kõikidesse Eesti pankadesse (AS-i Swedbank III kd, tl 1-24) ja suurimatesse valuutavahetusega tegelevatesse asutustesse (Eurex Capital, Tavid AS, TõTo III kd, tl 25-32), ei kinnitanud, et G.P. oleks vahetanud nende juures valuutat. G.P. vahetas enda nimetatud perioodil valuutat mitmel korral väiksemate summade kaupa. Sellest võis tuleneda, et valuutavahetuspunktidel puudus isiku identifitseerimiskohustus. Samas ei ole kohtukolleegium hinnangul G.P. ütlused ka eluliselt usutavad: alates 1. jaanuarist 2002 asendas Saksa marga euro, mistõttu ei saanud G.P. aastaid hiljem valuutavahetuspunktis markasid eurodeks vahetada. Eeltoodut arvestades ei saa G.P. ütlusi usaldusväärseteks lugeda, sest tal puudus sularahas 7000 eurot, mida tütrele auto soetamiseks anda. Seetõttu on alust arvata, et Volvo XC90 ostmiseks kulunud raha on saadud H. Valliste kuritegeliku tegevuse tulemusena ning käsitletav kriminaaltuluna, kolmas isik aga omandas selle täielikult toimepanija arvel. Täidetud on H. Vallistelt ja kolmandalt isikult vara konfiskeerimise materiaalsed eeldused (KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1), mistõttu on kohtul õigus vastavalt KarS § 294 lg-le 4 kohaldada kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist.
280.Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega (TõTo II kd, tl 115-121) arestiti KarS § 832 lg 1 ja § 84 kohaldamise tagamiseks H. Valliste tähtajaline hoiukonto ASis Swedbank summas 5840,14 eurot.
281.Prokurör leiab, et nimetatud summa on kriminaaltulu. Seejuures osutab prokurör 18. märtsi 2015. a vaatlusprotokollile. Kohtus üle kuulatud isikute: H. Valliste, J.V. ja R.V. selgitusi sularaha sissemaksete päritolu osas peab prokurör kas ebausutavateks või kaheldavateks.
282.H. Valliste leibkonna legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra analüüsist (TõTo II kd, tl 198-203), mille aluseks võeti H. Valliste ja tema leibkonna pangakontode vaatlus, selgus, et kõigil leibkonna liikmetel esineb teadmata allikatest sularaha sissemakseid. H. Valliste sularaha sissemaksed on seotud enamjaolt konkreetsete toimingutega (Maanteeameti registritoimingute eest riigilõivu tasumine). 1. jaanuarist 2010 kuni 23. jaanuarini 2015. a on H. Valliste teostanud sularaha sissemakseid 1000 Eesti krooni ja 1050 eurot. J.V. sularaha sissemaksed on enamasti seotud R.V. õppekulude tasumisega. Sularaha sissemaksed pangakontodele on 5855 eurot. R.V. on oma pangakontodele teinud sissemakseid summas 18 412, 84 eurot. Seega tegi Valliste leibkond vaadeldaval perioodil sularaha sissemakseid 25 317,84 eurot ja 1000 Eesti krooni. Tehti kindlaks, et sularaha sissemaksed ei saa pärineda teiste perekonnaliikmete pangakontodelt, sest aastatel 2012, 2013 ja 2015 (1.-21. jaanuarini) ületasid kogu leibkonna sularaha sissemaksed sularaha väljamakseid kogusummas 5840,14 eurot. Leiti, et 5840,14 eurot on saadud kuritegelikul teel (TõTo II kd, tl 199).
283.Ringkonnakohus leiab, et H. Valliste ASis Swedbank tähtajalisel hoiukontol oleva raha 5840,14 euro aresti alt vabastamine on põhjendatud.
284.Arvestades 18. märtsi 2015. a vaatlusprotokolli, ületavad H. Valliste laekumised tema väljaminekuid kõikidel vaadeldud aastatel (1. jaanuarist 2010 kuni 21. jaanuarini 2015). Kohtuistungil kinnitas H. Valliste, et kogus raha abikaasa antud söögiraha arvelt (1500 krooni, hiljem 100 eurot (KoTo III kd, tl 34 pöördel). Seega oli H. Vallistel sularaha, mida arvelt teha sissemakseid oma Krediidipanga arveldusarvele. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et 62(67)
sularaha kandmine Krediidipanka riigilõivu tasumiseks, kui tavapärasem ja majanduslikult kasulikum oleks teha ülekanne Swedbankist, kus isikul on piisavalt raha ülekande tegemiseks, ei pruugi olla ratsionaalne. Ebaratsionaalne käitumine ei tingi aga ringkonnakohtu silmis H. Valliste poolt arveldusarvele kantud sularaha lugemist kriminaaltuluks.
285.J.V. kohtuistungil antud ütluste kohaselt koosnes tema sissetulek töötasust ja preemiatest. Lisaks sai ta tulu sõbranna T.F. i poe üürileandmisest ja tema ema L.S. pensionist. Poe üürileandmisest saadud raha kasutas ta kokkuleppel sõbrannaga poja õppekulude tasumiseks. L.S. pensioni sai J.V. volituse alusel 2010. a juulist kuni 2012. a juulini summas 8185,55 eurot. Pood oli üürile antud üürilepingu alusel 2009. a veebruarist kuni 2012. a märtsini. Üürisummana sai J.V. 4219,67 eurot. Kõik summad, mis olid seotud poe üürileandmisega, sai J.V. endale, makstes igal aastal vaid üürileandmisega seotud maksud (KoTo III kd, tl 18 pöördel). Aastatel 2010-2015 pangakontole kantud sularaha sissemaksed olid renditulu ja pension (KoTo III kd, tl 22). Oma väidete kinnitamiseks esitas J.V. T.S. (hiljem F. ) ja L.S. 3-aastase kehtivusega volitused 18. detsembrist 2008, 28. ja 29. juulist 2010 (TõToV kd, tl 5863), mis tõendavad mh J.V. le antud õigusi teostada mistahes antud ülesannetega seotud toiminguid. Vara rendilepingud kinnitavad J.V. ütlusi, et ta tegutses talle antud volituste alusel.
1.veebruaril 2009. a sõlmitud vara rendilepingu alusel oli tal õigus rendileandja esindjana vastu võtta 3000 Eesti krooni kuus ja alates 1. märtsil 2010. a sõlmitud rendilepingu alusel 1000 Eesti krooni kuus (TõTo V kd, tl 47-54). Samuti esitas kolmas isik kokkuleppe mitteeluruumi rendilepingu lõpetamise kohta (TõTo V kd, tl 41), millest nähtuvalt lõppes kaupluse rendileping 60 päeva möödumisel alates selle allakirjutamisest 28. märtsil 2012 (TõTo V kd, tl 40-42). Veel esitas J.V. kohtus oma Swedbanki kontoväljavõtte, mis kinnitab kolmanda isiku ütlusi, et tema arveldusarvele laekus regulaarselt L.S. pension (TõTo V kd, tl 55). Arveldusarve väljavõttest nähtub, et Sotsiaalkindlustusamet kandis L.S. pensioni üle J.V. arveldusarvele ja see võeti sularahas välja. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kohtumenetluses esitatud T.F. i ja L.S. kirjalikud ütlused (TõTo V kd, tl 31-34) ei vasta KrMS § 65 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja et võistlevas menetluses saavad olla tõendiks ristküsitluse tulemusel saadud ütlused. Küll aga on ka ülejäänud tõendikogum piisav, et mitte seada kahtluse alla J.V. ütlusi, mille kohaselt oli tal vaatlusalusel perioodil võimalik teha enda pangakontole sularaha sissemakseid üüri ja pensioni arvelt. Politsei- ja Piirivalveameti kriminaaltulu kokkuvõttest (TõTo III kd, tl 199) nähtub, et J.V. andis juba kohtueelses menetluses samasisulisi ütlusi. Vaatamata sellele, et J.V. lõi menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks, jäeti välja selgitamata, kas J.V. võis L. Slavgorodskaja ja T.F. i pensioni ja üüritulu endale jätta. Kuna puuduvad tõendid, et J.V. oleks omandanud vara H. Valliste arvel, loeb ringkonnakohus J.V. ütlused sularaha päritolu kohta usaldusväärseteks.
286.Ka R.V. arveldusarvele tehtud sularaha sissemaksete analüüs ei tõenda, et tegemist oli H. Vallistelt saadud kuritegeliku tuluga. Nimelt ei ole prokurör kohtuvaidlustes viidanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et R.V. sai sularaha oma isalt H. Vallistelt, pannes selle hiljem oma arveldusarvele. R.V. kinnitas kohtuistungil, et tema püsikulud aastatel 2010-2015 kandsid pere ja vanaema. Seda kinnitab ka arvelduskonto analüüs. Ülejäänud raha teenis ta tehnika müügi, remondi ja muude hooajatöödega. Tehnika müügaga teenis ta 200-400 eurot. Lisaks tegeles ta kolimisega, sai umbes kaks korda kuus vanaemalt 30-50 eurot ning tähtpäevaks vanaemalt kingitusena 20-30 eurot, võib olla 50. 2013. a suvel müüs R.V. maha oma auto ja aku, maki ning veljed 2300 euro eest (KoTo II kd, tl 155 pöördel ja 156 ja pöördel). Ehkki R.V. sularaha sissemakse summa aastatel 2010 – 2015. a jaanuarini oli märkimisväärne, oli see siiski keskmiselt 375 eurot kuus (18 412,84:49). Sellises ulatuses on R.V. oma sissetulekuid ka põhjendanud. Kuna puuduvad objektiivsed tõendid sularaha üleandmise kohta H. Vallistelt
63(67)
R.V. le, ei ole millegagi tõendatav, et viimase arveldusarvele tehtud sissemaksed tehti H. Valliste kriminaaltulu arvelt.
V Menetluskulud maakohtus
287.Kuivõrd ringkonnakohus teeb H. Valliste ja D. Lõssikovi osas süüdimõistva otsuse, siis tuginedes KrMS § 180 lg 1, tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, millega on D. Lõssikovi valitud kaitsjatele makstud tasu (3000 eurot) välja mõistetud Eesti Vabariigilt. Samuti tühistada otsus osas, millega jäeti H. Valliste riigi õigusabi kulud summas 12 672 eurot ja 44 senti Eesti Vabariigi kanda.
288.Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 3-1-1-93-15 leidnud, et KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtu otsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulu riik. Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt.
289.KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on H. Valliste kaitsja esitanud seoses käesolevas kriminaalasjas osutatud õigusabiga spetsifikatsiooni summas 12 672 eurot ja 14 senti. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja proportsioonis maakohtu otsuses kajastatud süüdistuse mahuga.
290.H. Vallistet süüdistati 10-s kuriteoepisoodis, millistest ühes mõistab ringkonnakohus ta täielikult õigeks ja ühes osaliselt. Lisaks jätab ringkonnakohus osaliselt muutmata maakohtu lahendi, millega I astme kohus vabastas aresti alt osa H. ja J.V. lt arestitud varast.
291.Kuna arvest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse nende osade menetlemisega, tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahust ning vara konfiskeerimisega seonduvat osa, leiab kolleegium, et H. Valliste kaitsjale määratud riigi õigusabi tasust tuleb riigi kanda jätta 20%.
292.Ülaltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus Heinar Vallistelt välja maakohtu menetluses tekkinud riigi õigusabi kulud summas 10 136 eurot. Ülejäänud summa, s.o 2534 eurot ja 84 senti, jätta Eesti Vabariigi kanda.
293.Lisaks tuleb KrMS 175 lg 1 p 2 ja § 178 alusel H. Vallistelt välja mõista Viru Maakohtu
27.veebruari 2018. a määrustega tunnistajatele V.G. le ja T.K. ile hüvitatud kulud summas 94 eurot ja 19 senti. Nende tunnistajate ütlused ei tinginud H. Valliste osalist õigeksmõistmist.
64(67)
294.Kuivõrd ringkonnakohus tunnistab nii H. Valliste kui ka D. Lõssikovi neile esitatud süüdistustes süüdi, tuleb neilt KrMS § 179 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel välja mõista sundraha: H. Vallistelt seoses esimese astme kuriteo toimepanemisega 2,5 kuupalga alammääras (1350 eurot) ja D. Lõssikovilt seoses teise astme kuriteoga 1,5 kuupalga alammääras (810 eurot).
295.D. Lõssikovi kaitsja taotles KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, et süüdistataval on raske materiaalne seisnud. Samuti tuleks võtta arvesse D. Lõssikovi resotsialiseerumise perspektiivi ja jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Sundraha aga määrata kandmisele osade kaupa (KoTo III kd, tl 151 pöördel). Prokurör palus jätta taotluse rahuldamata, sest D. Lõssikovil on töökoht ning ta pani toime tahtliku kuriteo (KoTo III kd, tl 184).
296.D. Lõssikovi lepingulise kaitsja esitatud kassa sissetuleku orderist nähtuvalt laekus süüdistatavalt 10. märtsil 2018. a 1000 eurot ja 23. aprillil 2018. a 2000 eurot (KoTo III kd, tl 216). Kohtukolleegium D. Lõssikovi kaitsja taotlust kriminaalmenetluse kulude ositi tasumiseks põhjendatuks ei pea. Kaitsjaga kokkulepet sõlmides pidi süüdistatav arvestama oma materiaalse seisundiga. Lepingulise kaitsja kulude tasumine näitab, et süüdistataval ei ole maksevõimelisusega probleeme. Seega ei käi menetluskulude hüvitamine D. Lõssikovile üle jõu ega kahjusta tema taasühiskonnastamist. Lisaks on kaitsja taotlus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise ja ositi hüvitamise osas põhjendamata. Üksnes põhjendus, et D. Lõssikovi majanduslik olukord on raske, on paljasõnaline. Mingeidki seda väidet põhistavaid tõendeid ei ole kaitsja esitanud.
297.H. Valliste kaitsja vaidlustas maakohtu otsuste jätta Eesti Vabariigilt H. Valliste kasuks välja mõistmata menetluskuludena tasutud 16 609 eurot valitud kaitsjatele S. Errole ja K. Nammile.
298.Vaidlus puudub selles, et taotlus esitati AET-i kaudu 28. märtsi 2018. a istungi ajal, s.o enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Küll aga ei olnud selleks ajaks taotlusele lisatud õigusabi kulude kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Apellandi arvates ei tulene KrMS §-st 175, et kaitsjatasu tasumist tuleb tõendada. Normis on rõhutatud vaid seda, et kulud peavad olema mõistlikud.
299.Kohtukolleegium leiab, et muutunud olukorras ei oleks kaebuse rahuldamiseks põhjust ka ringkonnakohtus. Menetluskulud ringkonnakohtus
300.V. Resnini kaitsja esitas taotluse tasu määramiseks V. Resninile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumiseks, kaitsja seisukohtade kujundamiseks ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks 3,5 tundi. Kohtuistungil osalemise eest taotleb kaitsja tasu 1,5 h eest. Kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lillo&Lõhmus tasu 300 eurot (sh käibemaks 50 eurot). Lisaks palutakse 128,16 euro suuruse sõidukulu (Narva-Tartu-Narva, 365 km) väljamaksmist. Kokku taotletakse seega 428,16 euro (sh käibemaks 71,36 eurot) hüvitamist.
301.H. Valliste kaitsjana osales apellatsioonimenetluses vandeadvokaadi abi A. Matvejev. Õigusabi osutamise eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar tasu 1224 eurot (sh käibemaks 204 eurot). Kulutaotluses on ära märgitud järgmised toimingud: kohtuotsuse õiguslik analüüs (2 h), apellatsiooni ja määruskaebuse esitamine (5 h), riikliku 65(67)
süüdistaja apellatsiooni õiguslik analüüs (1 h), apellatsioonile vastuse koostamine (3 h) ja ringkonnakohtu istungil osalemine (1h). Taotlusele lisatud esildise järgi on kaitsjal antud asjas õigus taotleda õigusabi tasule koefitsiendi 1,5 kohaldamist. Lisaks taotletakse sõidukulu (Narva-Tartu-Narva, 400 km) 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot) hüvitamist.
302.Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärade ja riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus on reguleeritud riigi õigusabi seaduse § 23 lg-ga 1, § 22 lg-ga 7, § 21 lg-ga 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 (edaspidi Määrus). Ringkonnakohus rahuldab mõlema kaitsja taotluse osaliselt. Määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro ühes kohtuastmes (Määruse § 6 lg 3). Sellest juhindudes loeb ringkonnakohus A. Matvejevi tasutaotluse kriminaalasja kohtulikul arutamisel põhjendatuks summas 300 eurot. Tehtud toimingud H. Valliste kaitsmiseks on vajalikud ning põhjendatud seaduses lubatud maksimaalses määras. I. Belugini taotlus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaitsja ajakulu maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ning istungiks ettevalmistamiseks põhjendatud.
303.Määruse § 6 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil 25 eurot iga poole tunni kohta. Mõlema kaitsja taotluse loeb ringkonnakohus põhjendatuks 1 töötunni eest, millele vastav tasu on 60 eurot (sh käibemaks 10 eurot).
304.A. Matvejev esitas taotlusega koos advokatuuri esildise, mille kohaselt tal on õigus taotleda antud asjas õigusabi tasule koefitsiendi 1,5 kohaldamist vastavalt Määruse § 2 lg-le 2.
305.Määruse § 17 lg 2 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisel lõikes 1 nimetatud juhul riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Ringkonnakohus loeb põhjendatuks mõlema kaitsja sõidukuluks 365 km eest 128,16 euro (sh käibemaks 21,36 eurot) hüvitamist, kuna avalikult saadaolevate kaardirakenduste alusel on tegemist lühima teega. Seetõttu ei ole põhjendatud välja maksta A. Matvejevile 35 km eest tasu.
306.Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus A. Matvejevi taotluse põhjendatuks summas 741,16 eurot (sh käibemaks 126,36 eurot), s.o riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses arvestades lisatavat koefitsienti summas 540 eurot (sh käibemaks 90 eurot), kohtuistungil osalemise eest summas 75 eurot (sh käibemaks 15 eurot) ja sõidukuludena 128,16 eurot (sh käibemaks 21,36 eurot). I. Belugini taotluse loeb ringkonnakohus põhjendatuks summas 398,16 eurot (sh käibemaks 66,36 eurot), s.o riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses summas 210 eurot (sh käibemaks 35 eurot), kohtuistungil osalemise eest summas 60 eurot (sh käibemaks 10 eurot) ja sõidukulud summas 128,16 eurot (sh käibemaks 21,36 eurot).
307.KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad ringkonnakohtus kantud kriminaalmenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda. VI Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine
66(67)
308.Kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist H. Valliste süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise läbivaatamata jätmises. Juhul, kui kohus leiab, et kohtu seisukoht taotluse läbivaatamata jätmiseks on põhjendatud, ennistada taotluse esitamise tähtaeg.
309.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus jätta H. Valliste kaitsja taotlus läbi vaatamata, on õige ja põhjendatud. Maakohtu otsusest nähtuvalt lõpetas kohus 26. märtsil 2018 (KoTo III kd, tl 113) kohtuliku uurimise. H. Valliste kaitsja A. Matvejev esitas 28. märtsil 2018 menetluskulude hüvitamise avalduse (KoTo, III kd, tl 155), millest ta loobus 27. aprillil 2018 toimunud kohtuistungil. 24. aprillil 2018 esitas kaitsja teise menetluskulude hüvitamise avalduse (KoTo III kd, tl 217). Nimetatud avaldused sisaldasid ka taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus ei ole SKHS § 18 lg 1 järgi esitatud õigeaegselt. Kaitsja on apellatsioonis heitnud maakohtule ette SKHS § 13 lg-s 1 nimetatud korra rikkumist (s.o süüdistatavale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmata jätmist), ent jätnud tähelepanuta, et taotluse läbivaatamata jätmist ei tinginud mitte puudused taotluses, vaid taotluse mittetähtaegsus (SKHS § 13 lg 2). Seega esineb alus taotluse läbi vaatamata jätmiseks: mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks kaitsja maakohtule ei esitanud ning taotlust tähtaja ennistamiseks samuti mitte.
310.Kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks jääb rahuldamata. Väär on kaitsja arvamus, et võimalust taotluse esitamiseks tal üldse polnudki (KrMS § 297 annab küll võimaluse enne kohtuliku uurimise lõpetamist esitada täiendavaid taotlusi, ent see on otseselt seotud süüdistuse põhendatuse lahendamisega. Samuti ei saanud kahtlustatav oodata, et kohtulik uurimine lõpetatakse nimelt 26. märtsil 2018). Kohus andis pooltele õiguse taotluste esitamiseks. Asjaolu, et süüdistataval puudus alus eeldada, millisel konkreetsel kuupäeval lõpetab kohus kohtuliku uurimise, ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaitsepositsiooniks oli algusest peale H. Valliste õigeksmõistmine, mistõttu oli kaitsjal piisavalt võimalusi esitada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus tähtaegselt, s.o enne kohtuliku uurimise lõppu. Praegusel juhul ei nähtu protokollist, et kaitsja oleks andnud kohtule teada soovist esitada taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. VII
311.Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2, § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 28. juuni 2018.a otsuse D. Lõssikovi õigeksmõistmises KarS § 295 lg 1 järgi ja H. Valliste õigeksmõistmise osaliselt KarS § 293 lg 2 p 1 ning § 294 lg 2 p 1 järgi täielikult, tunnistab nad uue otsusega süüdi, mõistab karistuse ning rahuldab osaliselt prokuröri konfiskeerimistaotluse. Tuginedes KrMS § 180 lg-le 1, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka osas, millega mõisteti valitud kaitsjatele makstud tasu välja Eesti Vabariigilt ning riigi õigusabi korras kaitsja kulud jäeti Eesti Vabariigi kanda. Apellatsioonikohus teeb selles osas uue otsustuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt. Kaitsja A. Matvejevi taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise tähtaja ennistamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata ja tema apellatsiooni samuti. Kaitsja määruskaebuse jätab ringkonnakohus samuti rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
67(67)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.