Pärnu Maakohtu 11. märtsi 2019. a määrus XX suhtes psühhiaatrilise statsionaarse sundravi kohaldamiseks
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik XX (ik XXXXXXXXXXX; elukoht XXX) ja tema kaitsja Margus Viira, määruskaebused
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 11. märtsi 2019. a määrus XX suhtes psühhiaatrilise statsionaarse sundravi kohaldamiseks ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määrata Viira & Partnerid Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks XX-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 20 (kakskümmend) eurot, ja jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
XX süüdistatakse selles, et tema tungis 11.05.2017 kella 15.00 paiku XXX hoovis omavahelise tüli käigus kallale YY-le, kes seisis naaberkrundil CCC talu hoovis. XX lõi üle aia puidust prussiga kannatanule kolm korda pea piirkonda, põhjustades oma tahtliku tegevusega YY-le füüsilist valu ja lühiajalise tervisekahjustuse - otsmikule muhu ja naha marrastusi. Sellise tegevusega pani XX toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse XX selles, et tema ähvardas 01.12.2017 enne lõunat Lääne maakonnas XXX hoovis oma naabrit YY, kes viibis samal ajal temale kuuluva CCC kinnistu territooriumil, tapmisega. XX ütles kannatanule vene keeles “...ma tapan su, ma lõikan su tükkideks...“, sõimas fašistiks ning spiooniks ja haaras oma aiakärust kätte 1 meetri pikkuse kohtueelse menetlusega kindlaks 1(5)
1-17-11786 tegemata eseme, millega liikus kannatanu suunas, mille peale viimane taganes oma hoovi keskele. Öeldud ähvardust oli YY-l reaalne alus karta, kuna XX oli juba eelnevalt - 11.05.2017 tema suhtes kasutanud füüsilist vägivalda. Oma tahtliku ähvardusega tekitas XX kannatanus kartuse ja hirmutunde oma elu ja tervise pärast. Sellise tegevusega pani XX toime tapmisega ähvardamise, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.19.12.2018. a ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 14 kohaselt on eksperdid andnud arvamuse, et XX-l ilmnes temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigus - luulululine (paranoidne) häire (RHK 10 järgi kood F22.0).
3.09.01.2019 eelistungil esitas prokurör määruse psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks XX suhtes. Prokurör taotles arutada kriminaalasja kohtus üldmenetluse korras. 20.02.2019 toimunud kohtuistungil taotles prokurör jätkata asja arutamist lühimenetluses, kaitsja andis selleks nõusoleku ning kohus jätkas asja arutamist lühimenetluses. Kaitsja leidis, et tuleks kohalda ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Kohtuistungile ilmus ka XX ning maakohus veendus, et XX ei ole võimeline oma psüühilise seisundi poolest kohtuistungil osalema. Kohus arutas asja ilma XX osavõtuta. Maakohtu seisukoht
4.Pärnu Maakohtu 11.03.2019. a määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus XX suhtes süüdistustes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi, kuna XX ei olnud õigusvastaste tegude toimepanemise ajal süüdiv. XX suhtes kohaldati KarS § 86 lg 1, 3 alusel psühhiaatrilist statsionaarset sundravi tema tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni.
5.Maakohus leidis, et kogutud tõendeid kogumis hinnates on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemine XX poolt.
6.Tl 149- 160 III kd on ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt nr 14. Eksperdid on andnud arvamuse, et XX-l ilmnes temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigus - luulululine (paranoidne) häire (RHK 10 järgi kood F22.0). Seega on eksperdid tuvastanud XX puhul süüdimatuse meditsiinilised tunnused. Eksperdid on leidnud, et XX-l esineval vaimuhaigusel on väga suur mõju tema käitumisele, mõtlemisele, arusaamadele ning mõjutab oluliselt tema arusaamis- ja käitumise juhtimise võimet. Maakohus nõustus ekspertide järeldusega. Kriminaalasja materjalidest järeldub, et XX käitumine on oluliselt mõjutatud tema psüühilisest seisundist. Tunnistaja QQ on avaldanud, et XX sõnul naabrid (nii kannatanu kui eelmine naaber) provotseerivad ja sõimavad teda. XX oli ka kohtuistungil kannatanu suhtes väga vaenulikult meelestatud, korduvalt pöördus tema kui süüdlase poole. Kohtumenetluse käigus on XX olnud paranoiline ka kaitsja vastu, lahkub kohtust, nähes kaitsjat. On avaldanud, et tema ei puutu üldse asjasse, tal pole mingit haigust, miks peab ennast ravima, tema on kahjukannataja. Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et XX käitumine on suurel määral mõjutatud vaimuhaigusest luululise häire näol. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et XX õigusvastase teo toimepanemise ajal ei olnud süüdiv ja seega ei ole ta KarS § 121 lg 1 ja KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises süüdi. Seega ei saa XX õigusvastaste tegude toimepanemise eest karistada, sest puudub süü ja kriminaalmenetlus XX suhtes tuleb lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
7.Kuigi XX on kriminaalkorras karistamata isik /tl 39 II kd/, leidis maakohus, et eelkirjeldatud asjaolud kinnitavad, et ta on vaimse seisundi tõttu ohtlik ühiskonnale ja see oht ei ole vaid oletuslikku laadi, vaid oma vaimse seisundi tõttu on ta toime pannud õigusvastased teod, ründed oma naabri vastu. On siiani jätkuvalt naabri suhtes luululine, XX-l puudub 2(5)
1-17-11786 arusaam tema poolt toimepandud tegudest ning nende tagajärgedest, on alus arvata, et ta jätkab õigusvastaste tegude toimepanemist. Maakohus leidis, et XX on oma psüühilise seisundi tõttu ohtlik ka iseendale.
8.Eksperdid on andnud arvamuse, et XX-l esinevat haigust, seega ka tema psüühilist seisundit, on võimalik raviga leevendada, kuid ette prognoosida konkreetset ravi tulemust käesolevalt ei ole võimalik. Samas pikaajalise raviga on siiski võimalik saavutada tema psüühilise seisundi paranemine. Maakohus leidis, et ekspertide poolt tuvastatu näitab, et XX puhul esineb seoses tema psüühilise seisundiga ravivajadus. Tunnistaja QQ on kohtuistungil avaldanud /tl 59 III kd/, et 30.05.2017 peale ravilt vabanemist XX nädal aega võttis mingeid tablette ja siis loobus. Ta pidi minema ka psühhiaatri juurde, aga ütles, et temaga on kõik korras, ei ole mingi psüühiliselt haige ja ei lähe kusagile. Maakohus leidis, et lühiajalised tahtevastased sundravid 2017. aastal ja 2018. aastal ei ole mõjunud selliselt, et XX-l pärast statsionaarselt ravilt vabanemist oleks välja kujunenud haiguskriitika ja seetõttu ei ole ta jätkanud ambulatoorset ravi. Seetõttu ei ole tema tervislik seisund stabiilne, ta on jätkuvalt luululine ja seetõttu ei ole tagatud tema ohutu käitumine. Seetõttu on vältimatult vajalik kohaldada XX suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Kohus leidis, et XX haigusloost nähtuvalt (puudub haiguskriitika, ravi algusfaasis keeldub ravimeid võtmast) võib talle tahtevastaselt ravimeid manustada. Määruskaebused
9.Pärnu Maakohtu 11.03.2019. a määruse peale esitasid määruskaebuse XX ja tema kaitsja Margus Viira.
9.1.XX märgib, et on täiesti terve ega vaja sundravi. Tal on oma maja, tõukoer ja mesilased ning ta tunneb muret, kes nende eest hoolitseb. Tema avaldused YY suhtes jäeti tähelepanuta. YY poolt on esitatud palju valeinformatsiooni.
9.2.Kaitsja palub Pärnu Maakohtu 11.03.2019 määrus XX suhtes statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohta tühistada ja kohaldada tema suhtes ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Kaitsja leiab, et kohtumäärus kuulub tühistamisele, kuna maakohus ei ole määrust piisavalt motiveerinud ega ole arvestanud õigusvastase teo toimepannud isiku huvidega, eelkõige võimalusega tema suhtes kohaldada teist liiki sundravi, seega on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust. Kaitsja ei vaidlusta kohtumäärust sisuliselt, küll aga leiab, et XX suhtes on võimalik ja põhjendatud kohaldada KarS § 86 lg 12 järgi psühhiaatrilist sundravi ambulatoorse ravina. Harju Maakohtu 14.12.2018 määrusega nr. 2-18-18899 lubati XX paigutada psühhiaatriakliinikusse koos vabaduse võtmisega ja lubati kohaldada XX suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas tahtevastast ravimite manustamist. Selleks ajaks oli XX suhtes teostatud kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiis (16.11-13.12.2018), mis leidis, et tema suhtes tuleb kohaldada statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Samas 20.12.2018 lõpetati XX suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi PERH Psühhiaatriakliinikus seoses tema paranemisega. XX andis nõusoleku ravimite manustamiseks ambulatoorselt. Nii XX kui tema lähedased kinnitasid, et ta on ravimit manustanud, viibides arsti vastuvõtul Rakveres ning et ettenähtud ravim on tal ambulatoorseks raviks kodus olemas. Kohtuistungil, kus viibis ka kannatanu, oli XX teda nähes mõnevõrra ärritunud, kuid midagi ebaseaduslikku ei teinud. Ärritus kannatanu suhtes, tulenevalt kannatanu endapoolsest käitumisest, on mõistetav, kuna XX-l puudusid siiani igasugused seadusrikkumised ning pikkade aastate jooksul ka probleemid vaimse tervisega, seda kuni tülide alguseni uue naabriga. 3(5)
1-17-11786 Kannatanuks on terve ja tugev noormees, kes filmis XX tegevust samal ajal, kui teda viimase poolt väärkoheldi. Sisuliselt provotseeris ja eskaleeris kannatanu ise oma tegevusega konflikti. Kaitsja hinnangul oleks konflikt olnud välditav. Kuriteosündmuse asjaoludele ei olnud kohtumenetluses, tulenevalt XX tervislikust seisundist, võimalik hinnangut anda s.o. kriminaalasja ei ole kohtus sisuliselt arutatud. Väljaarvatud kannatanu, puuduvad XX-l mistahes õigusrikkumised kolmandate isikute suhtes. Seega ei saa väita, et minu XX oleks ambulatoorse ravi korral ohtlik teistele või iseendale. Tema suhtes ei ole algatatud uusi kriminaal- ega väärteomenetlusi. Käeoleval aastal ei ole tal olnud kanntanuga mistahes konflikte, mistõttu kaitsja arvates XX ei kujuta ohtu endale ega teistele. XX õe ja laste poolt kaitsjale antud info kohaselt elab XX üksi oma elukohas, kus ta peab mesilasi ning tal on ka koer. Tema isoleerimisel statsionaarsele ravile jääksid hoolitsuseta koer ja mesilased. Kuna sugulastel puudub võimalus nende eest hoolt kanda, tuleks koer ära anda ja mesilased hukkuksid. Kaitsja leiab, et XX on võimeline ravi saama ambulatoorselt ja kontrollitult arsti kaudu. Nimetatule lubasid igati kaasa aidata ka lähisugulased. Prokuröri vastus määruskaebustele
10.Prokurör leiab, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata. Prokuratuur ei nõustu määruskaebustes märgitud seisukohtadega ning leiab, et XX suhtes statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamine on põhjendatud. Prokuratuuri hinnangul on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud nii seda, milliste tõenditega on XX poolt õigusvastaste tegude toimepanemine tõendamist leidnud kui ka seda, miks tuleb tema suhtes kohaldada statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Maakohus võttis õigesti arvesse seda, et XX senine käitumine ja suhtumine on olnud igasuguse haiguskriitikata. Ta tuli paigutada statsionaarsesse ekspertiisi sundkorras, samuti on ravimite manustamine õnnestunud vaid turvatöötaja abiga, ambulatoorsele ravile ettenähtud raviplaani ei ole järginud. Kohus leidis õigesti, et lühiajalised tahtevastased sundravid 2017. aastal ja 2018. aastal ei ole mõjunud selliselt, et XX-l peale statsionaarselt ravilt vabanemist oleks välja kujunenud haiguskriitika ja seetõttu ei ole ta jätkanud ambulatoorset ravi. Seetõttu ei ole tema tervislik seisund stabiilne, ta on jätkuvalt luululine ja seetõttu ei ole tagatud tema ohutu käitumine. Seetõttu on vältimatult vajalik kohaldada XX suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Seda, et tal ka käesoleval ajal puudub haiguskriitika, näitab XX enda poolt esitatud kaebus ringkonnakohtule, milles ta väidab, et on täiesti terve inimene ja ei vaja sundravi. See näitab seda, et ta vabatahtlikult ravimeid ei võtaks, ambulatoorsele ravile ei alluks ja tema suhtes tuleb kohaldada statsionaarset psühhiaatrilist sundravi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 400 lg 1 järgi kohaldatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses kohtulikule arutamisele lühimenetlust reguleerivaid sätteid, arvestades
16.peatükis sätestatud erisusi. Kui kaitsja või prokuratuur on seda taotlenud, järgitakse kohtulikul arutamisel üldmenetluse sätteid, arvestades 16. peatükis sätestatud erisusi. Seejuures hõlmab asja läbivaatamine ka lõpliku otsustuse teatavakstegemist ehk kuulutamist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-75-13). Asja materjalidest nähtuvalt arutati asja prokuröri ja kaitsja nõusolekul lühimenetluses, seega kohalduvad lühimenetlust reguleerivad sätted.
12.Lühimenetluses kuulutatakse kohtuotsus KrMS § 315 sätestatud korda järgides. Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses lahendab kohus kriminaalasja nõupidamistoas tehtud määrusega, ei ole kohtulahendi kuulutamise osas erisusi ette nähtud. Pärnu Maakohtu 20.02.2019. a kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus teatas pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, et kohus kuulutab kohtulahendi vastavalt KrMS § 402 määrusena. Kui lahend 4(5)
1-17-11786 valmib, siis edastab selle menetlusosalistele. Istung lõppes kell 12.32, misjärel lahkus kohus nõu pidama (tl 195 pöördel). Toimiku materjali kohaselt ei naasnud kohus nõupidamistoast kohtuistungile kohtuotsuse kuulutamiseks, vaid tegi selle teatavaks kantselei kaudu 11.03.2019. Seega jättis kohus kohtulahendi kuulutamata. Olukorras, kus seadus nõuab kohtulahendi kuulutamist, ei ole kohtul õigust teha kohtulahend teatavaks kantselei kaudu. Kohtulahendi kuulutamine tähendab selle ettelugemist kohtusaalis kohtuniku poolt.
13.Lühimenetluses ei ole prokuröri osavõtt kohtuotsuse kuulutamisest kohustuslik (KrMS § 236 lg 4), mistõttu antud juhul KrMS § 339 lg 1 p 4 rikkumist ei ole. KrMS § 45 lg 2 p 2 kohaselt on kaitsja osavõtt aga psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses kohustuslik. Järelikult on maakohus, jättes kohtulahendi kuulutamata ja võttes sellega kaitsjalt võimaluse osaleda kohtuistungil kohtulahendi kuulutamisel, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 3 tähenduses.
14.Kolleegium märgib, et praeguses asjas seondub menetlusõiguse rikkumine vaid kohtulahendi kuulutamisega. Samas mõistliku menetlusaja küsimust ei tõusetu, tegemist on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusega, mistõttu ka kriminaalasja uus menetlemine toimub lühimenetluse korras (kui prokuratuur ei taotle asja arutamist üldmenetluse korras). Seetõttu ei näe kohtukolleegium praeguses asjas alust kalduda kõrvale seadusandja juhisest, mille kohaselt tingib KrMS § 339 lg 1 p 3 rikkumine kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule (vt mutatis mutandis RKKKm nr 3-1-1-54-14). Samas märgib ringkonnakohus, et isegi kui tõlgendada kohtulahendi kuulutamata jätmist KrMS § 339 lg 2 rikkumisena, ei saa ringkonnakohus ka sellisel juhul ise rikkumist kõrvaldada, vaid ka sellisel juhul tuleks kriminaalasi saata esimese astme kohtule.
15.Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 390 lg-st 1, 337 lg 2 p-st 2 ja § 341 lg-st 1, tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 11.03.2019. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.
16.XX kaitsja Margus Viira on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 120 euro suuruses summas, sh käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks 2 tundi. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tulenevalt RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ning justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korrast tuleb Viira & Partnerid Advokaadibüroole välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 120 eurot. KrMS § 187 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.