Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohutu 16. jaanuari 2019 otsusega mõisteti H.E süüdi KarS § 120 lg 1 järgi, karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust, lisaks KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1, 3 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ning ärakandmisele jäi 5 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. XX tsiviilhagi H.E vastu rahuldati täies ulatuses summas 524,03 eurot. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõisteti H.E süüdi selles, et tema -

-

KarS § 120 lg 1 järgi mõisteti H.E süüdi selles, et tema 25. septembril 2017 kella 20.00 ajal vihahoos ähvardas Saare maakonnas Saaremaa vallas XXX talu hoovis asuva garaaži juures, olles kaikaga lõhkunud garaažis seisva sõiduki kapoti ja katki löönud auto esituled, hoides ühes käes puidust kaigast, oma rasedat lapselast YY kehavigastuste tekitamisega, vehkides kaikaga YY suunas, samal ajal kaigas käes YY-le lähenedes. YY-l oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna H.E reaalselt vehkis kaikaga tema suunas ning H.E oli väga ärritunud ja vihane, mis juba tema käitumisest tulenevalt oli hirmu tekitav ja andis aluse arvata, et ta võib reaalselt talle vigastusi tekitada. Eelnevalt oli Pärnu Maakohtu 3. juuli 2018 määrusega lõpetatud KrMS § 2031 lg 1 alusel kriminaalasjas nr 1-18-1850 (17274000201) menetlus H.E süüdistuses

KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 120 lg 1 järgi leppimise tõttu. Pärnu Maakohtu 9. oktoobri 2018 määrusega rahuldati Lääne Ringkonnaprokuratuuri taotlus ja uuendati kriminaalasjas menetlus, kuna H.E ei täitnud 3. juuli 2018 kohtumäärusega lepitusmenetluses määratud kohustusi 3 kuu jooksul alates määruse kättesaamisest. Kohus tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile menetlusliigi valimiseks. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Süüdistatava kaitsja adv. Andres Tamm taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist H.E süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja 121 lg 2 p 3 järgi kohtuliku uurimise puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja tõenditest ebaõigete järelduste tegemise tõttu ning uue otsusega süüdistatava õigeks mõistmist.

kerge terviserikke ja valu tekitamist ettevaatamatusest karistusseadustik ei reguleeri, siis ei ole H.E poolt kuritegu toime pandud ning ta tuleb õigeks mõista. Ähvardamise episoodis pole 83-aastase tõsiste tervisekahjustustega inimese ähvardused täies elujõus noormehele ning oma lapselapsele tõsiseltvõetavad, mistõttu puudub kuriteo objektiivne koosseis. Süüdistatav taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Ta väidab, et on haige inimene. Perearsti tõendi kohaselt on tal muuhulgas nõrgad ja jõuetud jalad ja iga 5-10 meetri järgselt peab ta puhkama, kuna jalad väsivad ja valutavad. Liikuvusulatus on oluliselt piiratud ja igapäevatoimingud raskendatud. Patsiendi iga ja kaasuvaid diagnoose arvestades on äkksurma suurenenud risk stressi ja magamatuse foonil, mistõttu külastas ta perearsti 19. veebruaril 2019. Süüdistatav leiab, et tema vastu on esitatud valesüüdistus. Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 28.veebruarini 2019. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine olnud puudulik ja see asjaolu on apellatsioonis märgitud üheks kohtuotsuse tühistamise ja õigeksmõistmise aluseks. Vastuvaidlematu on fakt, et nimetatud rikkumine, kui see ka tõesti esineks, ei ole seaduseandja silmis selline rikkumine, mis saaks kaasa tuua apellatsioonis taotletud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium, et kohtuliku uurimise puudulikkus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alusel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise puudulikkus on selline rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Teisiti märgituna on ringkonnakohtul olemas kõik volitused maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimiseks juhuks, kui kohtulik uurimine maakohtus on olnud puudulik ja tõendite hindamiseks/ümberhindamiseks ka siis, kui tõendeid tuleb hinnata maakohtust diametraalselt erinevalt, mis toob omakorda kaasa diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemise. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsja kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik esitada küsimusi kannatanutele ja tunnistajatele. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtus. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest maakohtus. Nagu apellatsiooni sisust

järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist süüdistatava süü osas ja vastupidise otsuse tegemist. Seejuures peab apellant õigeks rajada taotletav õigeksmõistev kohtuotsus süüdistava ütlustele ja jätta kõrvale maakohtu otsuses süüstavate tõendite kogumisse kuuluvad tõendid e kannatanute, tunnistajate ütlused. Kohtukolleegium sellise ühekülgse tõendite hindamisega nõustuda ei saa. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud.

mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Puutuvalt YY ähvardamise episoodi väidab apellant, et 83-aastase tõsiste tervisekahjustustega inimese ähvardused täies elujõus noormehele ning oma lapselapsele ei tõsiseltvõetavad ning seetõttu puuduvad selles kuriteo objektiivse teokoosseisu tunnuseid. Esmalt märgib kohtukolleegium, et süüdistatavat süüdistatakse ainult YY ähvardamises ja ähvardamise ajal oli süüdistatav 81-aastane. Seega ei ole kaitsja väide mitte ainult paljasõnaline, vaid ka väär. Kaitsja ei ole oma seisukohta mitte millegagi apellatsioonis põhjendanud ning ühtegi maakohtu seisukohta, mis selle episoodi osas on kohtuotsuses esitatud, ka mitte ümber lükanud. Maakohus on aga selles osas süüdistatava süüd väga veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium vaid seda, et olenemata vanusest on süüdistatav agressiivse käitumisega. Tuvastatud tehiolude pinnalt võib üheselt väita, et ta vehib ja ründab selle vahendiga, mis tal momendil käepärast on – aiakäru, kaigas. Konkreetses olukorras hoidis süüdistatav käes nii õhupüstolit, kui ka kaigast, vehkis nendega, liikus YY suunas ja ütles ka välja ähvardusi, mis on kõigile üheselt mõistetavad ähvardusena e sõnadega, mis väljendavad tegevust, mille tagajärjeks on vaieldamatult teise isiku tervise kahjustamine. Arvestades süüdistatava eelnevat käitumis e seda, et ta on vihahoos võimeline ka füüsiliselt ründama, oli kannatanul põhjust ähvardusi kuuldes põhjust muretseda oma tervise pärast. Tähtsust ei oma asjaolu, et ähvardaja ise ei ole mõelnud neid sõnu tõsiselt ja et ta ei oleks neid kunagi realiseerinud. See, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida, ei ole oluline. Süüdistatav väidab oma apellatsioonis, et tegemist on tema vastu esitatud valesüüdistustega. Kohtukolleegiumi hinnangul sellist järeldust kogutud ja uuritud tõendite pinnalt teha ei saa. Tegemist ei ole päris nö sõna-sõna vastu olukorraga, kus hinnata tuleb ainult ühe või teise poole ütluste usaldusväärsust. Tegemist on tõendite kogumiga, kus on ka mitmeid kannatanute ütlusi toetavaid tõendeid – nii tunnistajate ütlused, kui ka kirjalikud tõendid. Samuti ei saa kannatanutele kuidagi ette heita süüdistatava alusetut süüstamist mingil pahatahtlikul motiivil. Kannatanud on vastupidi läinud lepitusmenetlusele, mille tingimusi ei täitunud süüdistatav ja mis tõi kaasa menetluse uuendamise ning süüdimõistva otsusega lõppenud kohtumenetluse. Tsiviilhagi on esitatud vaid varalise kahju nõudes. Süüdistatavale mõistetud tingimuslikku karistust kannatanu ei ole vaidlustanud. Mis aga puudutab süüdistatava poolt esitatud tõendit tema tervisliku seisundi kohta, siis need tervisehädad, mis süüdistataval esinevad, on tema kõrgele eale pigem iseloomulikud. Samas on süüdistatav võimeline iseseisvalt hakkama saama ja tegeleb ka teatud määral füüsilise tööga, mida jäneste pidamine kindlasti eeldab. Süüdistatavale on mõistetud selline karistus, mis ei koorma teda millegagi. Ainuke, mida süüdistatavalt otsusega saavutada soovitakse, on tema õiguskuulekas käitumine tulevikus ja konkreetse süüdistatava puhul tähendab see vaid vägivallatsemisest hoidumist.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 16.jaanuarist 2019.a muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Andres Tamm on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 3,5 tundi, mille eest on tasu 210 eurot (käibemaks 35 eurot). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.