Liiklussüüteod

Strelkinile

eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 9.novembri 2018 otsusega mõisteti C. G Strelkin süüdi KarS § 424 lg 2 ja § 423- 1 ettenähtud kuritegude toimepanemises ja temale mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel ja KarS § 424 lg 2 järgi karistuseks tähtajaline vangistus 2 aastat. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati C.G- le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 1 aasta ja 4 kuud. KarS § 65 lg 2 ja § 76 lg 8 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 16.03.2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta ja 26 päeva ning mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 2 aastat 4 kuud ja 26 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus, ning C.G-le mõistetud ja ära kandmisele kuuluva liitkaristuse, so vangistuse 2 aastat 4 kuud ja 26 päeva ära kandmist arvestada alates süüdistatava viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 08.08.2018. C.G suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata ning tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud ja ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaja saabumisel. C.G-lt mõisteti välja K rMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2, § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 750 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu kokku 570 eurot, joobeseisundi tuvastamise kulud 183 eurot, s.o kokku menetluskulu 1503 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. C.G mõisteti süüdi selles, et tema olles 16.03.2017. a Harju Maakohtu poolt süüdi mõistetud ja karistatud KarS § 424 järgi, juhtis uuesti, s.o korduvalt, ja tahtlikult 08.08.2018 kella 22.50 ajal Maardu linnas XXX juures mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (narkojoove- uriinist tuvastatud amfetamiin). - ol les karistatud 16.03.2017 (tegu 27.12.2016) ja 27.06.2016 (30.10.2015; 23.01.2016 ja 20.02.2016) Harju Maakohtu poolt KarS § 4231 järgi, juhtis tahtlikult uuesti, s.o süstemaatiliselt, 08.08.2018 kella 22:50 ajal Maardu linnas -

XXX juures mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee registreerimismärgiga XXXXXX omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on vaidlustanud maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ning taotleb ringkonnakohtult kergema karistuse mõistmist C.G-le. Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 424 puhul tuleb arvestada, mitmel korral ja millistel asjaoludel on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis toime pandud, samuti on oluline, kuivõrd ohtlik teistele liiklejatele oli juhi sõiduviis. C.G on süüdi tunnistatud üksnes ühes mootorsõiduki joobes juhtimises. Tõenditest nähtuvalt C.G tuli toime sõiduki juhtimisega. Süüdistatav juhtis sõidukit hilisõhtul ja kohas, kus liiklus ei olnud eeldatavalt tihe. Neid asjaolusid tuleks arvestada tema süü suuruse hindamisel. Karistust kergendava asjaoluna on põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale ja Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohtadele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-11) on KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus pole kontrollitav ega tulene materjalidest nagu juhul, kui süüdistatav pole tegu omaks võtnud, vaid taotleb enda õigeksmõistmist, puhtsüdamlik kahetsus puudub. Süüdistatav tunnistab süüd temale inkrimineeritud kuriteos, seega on tegemist täies mahus süü tunnistamisega, mis võib tähendada puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti ei välista süüteo samaliigiline korduvus iseenesest puhtsüdamlikku kahetsust konkreetses asjas ( vt RKKKo nr 3-1-1-33-07). Katseajal uue kuriteo toimepanemine pole samuti iseenesest puhtsüdamlikku kahetsust välistav asjaolu. C.G käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuist ungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Karistust raskendavad asjaolud C .G puhul puuduvad. On tähelepanuväärne, et süüdistatav on katseajal korrektselt suhelnud kriminaalhooldajaga. Süüdistatav on kriminaalkorras karistatud, kuid tema käitumise ja kohtuistungil antud selgituste põhjal võib järeldada, et süüdistatava väited uutest kuritegudest hoidumise ning tema eluviiside muutumise kohta ei ole paljasõnalised. Arvestada tuleks asjaolu, et C.G teadvustab oma käitumisprobleeme, on motiveeritud eluviise muutma, käis enne kinnipidamist psühholoogi juures ja on järjekorras Viljandi Haiglas narkosõltuvusest vabanemiseks. C.G-l oli ametlik töökoht ettevõttes X ning ta peab ülal alaealist last. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et C.G karistuse eesmärki on võimalik saavutada ainult 2-aastase vangistusega. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55 -07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120 -09). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse karistuse raskust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on V.Strelkinile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Kaitsja etteheide, et kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda, on paljasõnaline ning ei sobi kuidagi V. Strelkini suhtes tehtud maakohtu otsuse vaidlustamiseks. Maakohus on väga selgelt oma otsuses selgitanud, miks seaduse järgi ei ole võimalik V. Strelkinit karistada muu karistusega. Kui juba seadus välistab muud võimalused, siis muid põhjendusi sellisel juhul maakohtult nõuda ei ole õige. Maakohus on põhjendanud ka süüdistatavale mõistetud vangistusmäära ning leidnud, et arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke ning kergendava asjaolu esinemist saab süüdistatavale karistuse mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seejuures just süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus on see, mis maakohtu hinnangul muid süü suurust iseloomustavaid asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades võimaldab alandada vangistusmäära kuni keskmäärani. Apellatsioonis esitatud väited maakohtu sellekohast otsustust ümber ei lükka. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeel selt, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 1 tunni,

mille eest on tasu 50 eurot (koos käibemaksuga 60). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Parandatud 05.12.2018 määrusega

Lugeda kriminaalasjas nr 1-18-8866 Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2018. a määruse sissejuhatuses, resolutsioonis ja põhiosas märgitud süüdistatava C .G Strelkini õigeks perekonnanimeks C.G.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.