Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

süüdistatav ja ka kannatanu oleks üldse viibinud apellandile etteheidetava teo ajal üheaegselt süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Süüdistatav on kohtule selgelt väitnud, et süüdis tuses väidetud tegu ei ole toimunud. Süüdistatav on vaidlustanud ka kõik süüdistuse tõendid. Kohus on viidatud asjaolu otsuses küll märkinud, kuid tegelikkuses on vastuväite arvestamata jätnud. 3.3 Ühegi usaldusväärse tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et F.J oleks 06.11.2016 kell 15.44 ajal Saare maakonnas Kuressaare linnas XXX asuva maja läheduses viibinud. Väidetav kuriteo toimepaneku koht erineb oluliselt kannatanu poolt kohtuistungil väidetu ja tervisekaardile kantu andmetest. Tervisekaarti täitnud isikule väitis kannatanu R.S, et teda olevat rünnatud tänaval, kohtuistungil aga väitis kannatanu, et teda rünnati koduhoovis majade vahel. Ühestki kohtus uuritud tõendist ei nähtu usaldusväärset isegi seda, et kannatanu R.S oleks viibinud süüdistuses väidetud ajal süüdistuses viidatud kohas. R.S on väidetavas telefonikõnes Häirekeskusele muuhulgas väitnud, et mitte keegi ei näinud rünnakut. Seejuures juhime tähelepanu, et kohtuistungil väitis kannatanu R.S rünnakut majade vahel koduhoovis, kus on palju maju ja kus elab mitmeid peresid. Kindlalt väita, et mitte keegi rünnakut pealt ei näinud, tähendab pigem seda, et väidetavat rünnakut ei ole tegelikkuses toimunud ja R.S on esitanud kuriteokaebuse kättemaksuks F.J poolt politseile esitatud kaebustele. 3.4 F.J on kasutanud oma põhiseaduslikku õigust ja on kohtule teatanud, et ei soovi ütluseid anda, samuti on kohus protokollinud F.J ütluse, mille kohaselt süüdistatav kinnitas, et süüdistuses nimetatud sündmust ei ole toimunud. Kaitsja toonitab, et süüdistatav on esitanud väite „üldse ei tunnista süüdi, sellist asja ei ole toimunud“, sisaldab selgelt ka süüdistatava väidet temale süükspandava teo asukohas mitteviibimise kohta ja muude süüteo tõendamiseseme asjaolude kohta. Kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Kaitsja on seisukohal, et kohus on otsust tehes rikkunud ka süütuse presumptsiooni printsiipi, sest KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul on kohus tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused üksnes süüdistatava kahjuks. 3.5 Kohus on lugenud otsuse kohaselt tõendatuks, et F.J on naabrite suhtes väga kiuslik. Kaitsja toonitab, et üksi tunnistaja ei ole väitnud F.J kiuslikkust ja sellist väidet ei tulene ka ühestki kohtus uuritud tõendist. Kohus on otsuses oluliselt moonutanud tõendis kajastatut. Kohus on otsuses hinnanud ja kajastanud tervisekaardilt nähtuvaid andmeid viisil, mis on olulises vastuolus tervisekaardil kajastatuga. Seega on kohus omistanud üksnes kaheldavale tervisekahjustusele (silma punetusele, mille seost ründega ja tegelikkusega ei ole kindlaks tehtud ja mis on koheselt leevendunud) ründelise päritolu, valu ja intensiivsuse, mida kohtus uuritud tõendist ei nähtu. 3.6 Kohus on lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused, sealhulgas F.J ära tundmise kohta. Kannatanu on kohtuistungil ja vande all olles selgelt väitnud, et oli väidetava sündmuse ajal ebakaines olekus: „ei ma olin lakku täis loomulikult“ ja kaotas „pildi eest“. Hilisemalt on prokurör püüdnud suunavate küsimustega kannatanut mõjutada kannatanut andma pehmendavaid väiteid joobe kirjelduse kohta. Olles joobes ja kaotades „pildi eest“ võis kannatanu järjekordselt oma väidetava kukkumise omistada F.J-ile , seostades enda kukkumist joobeuimas ettekujutatud sündmusega (aine näkku laskmisega F.J poolt). Ka nähtub T.M ütlustest, et R.S ei olnud nende kokkusaamisel näha mingeid vigastusi, R.S oli tunnistajale (T.M) väitnud üksnes pritsimist. Ka kiirabi kohta teadis tunnistaja T.M üksnes kannatanu R.S seletuste kaudu. Ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et kiirabi üldse käis 06.11.2016 kuupäeval aadressil XXX, Kuressaare. Kohus on aga otsuses väitnud, nagu oleks T.M tunnistanud kiirabi käimist.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

andmekandjal jäädvustatud andmed ja protokollis kajastatud teavet oleks tahtlikult moonutatud või muul viisil ei vastaks seal kajastatu tõele. Kaitsja on tõstatanud vaid kahtluse, et kuna ei nähtu, kes nimetatud andmed väljastas, siis ei saanud veenduda nende õiguses ja paikapidavuses. Apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust arvata, et CD andmekandja, kui asitõendi saamisel ja sideettevõtjalt saadud andmete saamisel rikuti KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi ning nende vormistamisel oleks rikutud KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. Kolleegium ei tuvastanud nende tõendite kogumisel menetlusõiguse rikkumist, ka ei esine protokollide vormistamisel mingeid minetusi, mistõttu peab kolleegium kõnealuseid tõendeid lubatavaks tõenditeks. 5.3 Kolleegium tuleb märkida, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Prokurör on nimetatud taotluse ka kohtule esitanud, kuid kaitsja tõstatades ise tõendi lubatavuse (usaldusvääruse) küsimuse, nimetatud taotlust ei toetanud (lk 67 pöördel-68), mistõttu asub kolleegium seisukohale, et kaitsja ise ei ole soovinud tõstatatud küsimustele vastuseid saada, kuivõrd menetleja ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada andmeid menetlustoimingu täpse käigu kohta ja kontrollida protokolli sisu vastavust tegelikkusele, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. 5.4 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.

61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu, tunnistajate ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (lk 87-88) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja F.J õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 6.3 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava F.J süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu R.S ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad R.S antud ütlusi. 6.4 Apellant palub kannatanu R.S ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning asub seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu R.S kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende

usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Seega kaitsja apellatsioon selles osas on ainetu. 6.5 Asjaolu, et kannatanul R.S oli tarbinud alkoholi ja tal tuvastati joove, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas. Kolleegium leiab, et kannatanu ütluse hindamisel ei olnud vähetähtis asjaolu, et kanntanu andis koheselt peale tema suhtes toimepandut teada toimunust häirekeskusesse ning lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, s.t. kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ei olnud adekvaatne ja kontaktne ja ei mäletaks tänaval toimunud asjaolusid terviklikult. Ka apellandi seisukoht, et kannatanu ja süüdistatav ei saa omavahel läbi, ei anna alust väita, et kannatanu on andnud valeütlusi. Kannatanu ütlustest ei tulene vihavaenu süüdistatava suhtes ning asjaolu, et kannatanul ei ole süüdistatavaga head suhted ei sea iseenesest kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ja seda olukorras kus peale kannatanu ütluste on kogutud ka teisi tõendeid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. Seejuures on täiesti asjakohatu kaitsja seisukoht, et pole millegagi tõendatud, et kiirabi üldse käis sündmuskohal. Kuressaare Haigla Sihtasutuse vastusest taotluse nähtub üheselt, et kannatanu R.S hospitaliseeriti Kuressaare Haiglasse 06.11.2016 kiirabi poolt ning kannatanu saabumise viis kiirabiga on tõendatud ka Tervisekaardiga (lk 28, 29). Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 6.6 Apellant viitab kannatanu ristküsitlusel antud ütluse vastuolulisele võrreldes tervisekaardil kantud andmetest ehk mida kannatanu R.S on väitnud tervisekaarti täitnud isikule. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvad seisukohad, mille kohaselt lubab KrMS § 289 lg 1 kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja/kannatanu usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses (vt. nt otsused asjades nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja või kannatanu ütlused, mis on talletatud ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat/kannatanut ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil. Oluline on siinkohal, et patsiendikaardil sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. Käesolevas asjas oli esiteks kaitsjal võimalik kannatanut, kelle ütlused olid dokumendis talletatud, ka vahetult kohtus nende ütluste kohta ristküsitleda - seega oli süüdistatava kaitseõigus tagatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjades nr 3-1-1-86-06 ja nr 3-1-1-45-07 ). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et juhul, kui tunnistaja või kannatanu ütlused kohtus on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega on menetluseväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil) sisalduvate tunnistaja ütluste kasutamine tõendina lubatav vaid ülalkirjeldatud asjaoludel (vt otsus 3-1-1-67-10).

6.7 Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel tervisekaadi pärast kannatanu R.S ristküsitlemist, mitte aga kannatanu R.S ristküsitluse raames (lk 63). Kaitsja ei esitanud taotlust tervisekaardi avaldamiseks kannatanu R.S ristküsitluse käigus, et kontrollida kannatanu usaldusväärsust, mistõttu puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult kannatanu varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKK 3-1-1-52-09). Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu usaldusväärsust kontrollitud tervisekaardi pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu R.S ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 6.8 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et tunnistaja T.Mi antud ütlused ei ole tõendiks, kuivõrd annavad edasi, vaid kannatanu käest kuuldut, märgib kolleegium järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistaja T.Mi ütluste sisu, on tunnistaja üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud süüdistatava isiku kohta kriminaalmenetluse eelselt. Seejuures on kaitsja jätnud täielikult tähelepanuta maakohtu seisukoha, mille kohaselt on maakohus lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt 3-1-1-73-15 p 11) käsitlenud just tunnistaja T.Mi ütlusi kannatanu R.S antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Seega T.Mi ütlused on tõendid nii teatud asjaolude suhtes mida ta on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu R.S ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. 6.9 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis tehtud etteheidet, et maakohus luges tõendatuks asjaolu, et süüdistatav on naabrite suhtes kiuslik, kuid sellist asjaolu ei kinnita mitte üksi tõend. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ehk tunnistajate M.P ja T.M ristküsitlusel antud ütluste, mille kohaselt on mõlemad tunnistaja kinnitanud, et F.J on maja naabritega erinevaid probleeme ja süüdistatav on ka varasemalt pritsinud mingit ainet T.Mile silma, seega luges maakohus tõendatuks, et süüdistataval on varasemalt olnud probleeme naabritega ning on käitunud naabrite suhtes agressiivselt, mitte, aga kiusliku inimesega nagu väidab kaitsja. 6.10 Apellatsiooni kohaselt süüdistatava F.J maakohtu istungil märgitu, et süüdistus on arusaadav, ei tunnista süüdi, üldse ei tunnista süüdi, sellist asja ei ole olnud, sisaldab selgelt süüdistatava väidet temale süükspandava teo asukohas mitteviibimise kohta ja muude süüteo tõendamiseseme asjaolude kohta eh tegemist on süüdistatava ütlusega. Ringkonnakohus sellise kaitsja käsitlusega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik (KrMS § 63 lg 1) annab loetelu tõenditest, millele kohus saab otsuse tegemisel tugineda. Selles loetelus on üheselt märgitud, et tõendiks on kahtlustatava ja süüdistatava ütlus. Ütlusi ei ole süüdistatav kohtueelses menetluses andnud ning ka maakohtus kasutas süüdistatava enda õigust ütlusi mitte anda. Kohtuliku uurimise alguses kohtule vastamist, ei saa pidada süüdistatava ütlusteks. Vastavalt KrMS § 293 lg 1 kohaselt toimub üldmenetluses süüdistatava küsitlemine ristküsitluse korras ehk juhindutakse KrMS §-st 2862 ja § -dest 288- 2891. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette

nähtud kindel küsitlemise kord. Maakohtu istungi protokolli andmetel ristküsitluse reeglitele vastavat küsitlemist toimunud ei ole ning süüdistatav F.J ise kinnitas kohtuistungil, et ütlusi ta anda ei soovi, ning kohtuliku uurimise alguses süüdistuse aru saamise kohta ja süü osas arvamuse avaldamine ei ole kuidagi ühitatav süüdistatava ülekuulamise reeglitega, ei kujuta tema seisukoht süüdistuse osas ütlusi ning ei ole tegemist tõendiga KrMS § 63 lg 1 tähenduses. 6.11 Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kohus on oluliselt moonutanud tõendis kajastatut. Maakohus on tervisekaardil märgitud refereerinud kokkuvõtvalt, nii anamneesis märgitut, kui ka kokkuvõtet ja soovitusi. Seejuures ei tulene tervisekaardilt, et kaebused (valu, punetus jne) möödusid koheselt peale lahusega silma loputamist vaid need leevendusid, mis tähendab seda, et nimetatud kaebused läksid kergemaks, kuid ei kadunud koheselt. Ka kannatanu ise on kaitsja küsimusele vastanud, et silmades tundis valu ning kuni protseduuri tehti, siis hakkas valu vaikselt minema üle, seega kohtu järeldus, et kannatanu pidi haiglas valu käes olema, on õige. 6.12 Kokkuvõtvalt ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et kannatanu ja tunnistajate ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate M.Pe ja T.Mi ütlustega, on süüdistatava F.J süü KarS § 121 lg 1 järgi leidnud tõendamist täies mahus. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (lk 88-88 pöördel) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium täielikult nõustub nendega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.