Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

PROKURÖRI SEISUKOHT:

vaheukse lahtikangutamise teel sisse tungida ka XXX töökotta, kuid kuna ukse sai avada ainult XXX töökoja poole pealt, siis ukse avamine süüdistataval ei õnnestunud. Roman Kuliahmetovi süüd tõendab ka fakt, et tema elukohtade ja sõiduki läbiotsimisel leiti akutrell ja kohver, mis sarnanevad AV-lt varastatud esemetega ja nendel olnud andmetega.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5.3 Kaitsja heidab sisuliselt apellatsioonis ette seda, et Roman Kutliahmetov mõisteti süüdi vaid kaudsete tõendite põhjal, sh DNA-ekspertiisi akti alusel, mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Maakohus on hinnanud Roman Kutliahmetovi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 5.4 Apellant leiab, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamaks. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite tunnistajate kutsumist kohtuistungile, kes kinnitaksid süüdistatava kaitseversioone. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus

on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Seejuures ei kinnita tunnistaja IK süüdistatava versiooni, et süüdistatava sõiduautost olid varastatud metallkang ja rattavõti. Tunnistaja on andnud ütlusi, et midagi varastati autost, kuid sellised ütlused ei kinnita ilmselgelt süüdistatava esitatud versiooni. Seega ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versioone. 5.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Roman Kutliahmetovi ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (kd 1 lk 193). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Roman Kutliahmetovi ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on kaitsja maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. 5.6 Kolleegiumil tuleb märkida, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-7405, p 15; 3-1-1-61-08). Tuleb märkida, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning selline maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-8-10 p. 8. Abstraktsete kaitseversioonide kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellant esitanud. 5.8 Asjaolu, et süüdistatava bioloogilist materjali leiti just metallkangi ja rattavõtme pealt, mida kasutati hoonesse sissetungimiseks, et toime panna vargust, on kolleegiumi hinnangul vääramatuks tõendiks selle kohta, et just süüdistatav oli isikuks, kes kasutas nimetatud esemeid. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava versioonid, et tema DNA sattus sissetungimisel kasutatud raudkangi ja Audi logoga rattavõtmele seetõttu, et need esemed varastati temalt või unustas need esemed teeäärde ning need leiti maast, ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust ning ületavad kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Roman Kutliahmetovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 8 järgi.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.