Harju Maakohtu 22. septembri 2017. a määrus, millega tunnistati lubatavaks Kristjan Talve (Talv) suhtes Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsuse täitmine Eesti Vabariigis
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Kristjan Talve (ik 38403014934) kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Metsma, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22. septembri 2017. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta läbi vaatamata menetluskulude riigi kanda jätmise taotlus.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Süüdimõistetu saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Justiitsministeerium edastas 28.08.2017 Harju Maakohtule menetlemiseks Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ametist saabunud tunnistuse Kristjan Talve suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 kohtuotsuse nr 16/113606 tunnustamiseks ja K. Talve ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. K. Talv on Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsusega süüdi mõistetud raskes narkokuriteos, mis seisnes vähemalt kahe kilogrammi amfetamiini ebaseaduslikult oma
1-17-8052
valduses hoidmises. K. Talve karistati toimepandud kuriteo eest 4 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega. Vahi all on K. Talv viibinud alates 10.02.2015. Vabadusekaotuse tunnistuse kohaselt saab K. Talvel karistus kantud 05.12.2019. Soome Vabariigi õiguse kohaselt on K. Talvel õigus ennetähtaegsele või tingimisi vabastamisele, kui tal on kantud kaks kolmandikku karistusest, s.o 27.04.2018. Maakohtu seisukoht
2.Harju Maakohus tunnistas 22.09.2017 määrusega KrMS § 489 11 lg 1 p-i 1 alusel lubatavaks K. Talve suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsuse nr 16/113606 täitmise Eesti Vabariigis ning määras K. Talve Eestis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat ja 10 kuud. Karistuse kandmise aja algust arvestati K. Talve kinnipidamisest, s.o 10.02.2015. KrMS § 50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi õiguse kohaselt. Eestile esitatud vabadusekaotuse tunnistuse kohaselt mõisteti K. Talv süüdi narkootiliste ainete salakaubaveos, mis on kuritegu ka Eestis ja kvalifitseeritav KarS § 184 lg 2 p-i 2 järgi. Selle kuriteo eest võib karistuseks mõista kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Kuna K. Talve on Helsingi apellatsioonikohtu otsusega karistatud 4 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega, ei ületa see Eestis sama kuriteo eest mõistetavat karistuse maksimaalmäära ja see ei kuulu muutmisele. Maakohus märkis, et kohtule esitatud materjalide kohaselt on K. Talv enda Eestisse ületoomise vastu. KrMS § 50838 lg 1 kohaselt süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetu on KrMS § 50836 lg-s 1 nimetatud isik. Maakohus leidis, et K. Talv vastab KrMS § 508 36 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimustele, kuna ta on Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid ta on taotletavast riigist välja saadetud. Soome Immigratsiooniameti 01.10.2015 otsuse kohaselt on K. Talve Soome Vabariigist välja saadetud ja talle on väljastatud 11-aastane sisenemiskeeld Soome (ajavahemikuks 01.10.2015-01.10.2026). Maakohus selgitas, et Eesti ei saa kohtuotsuse tunnustamise menetluses teha ettekirjutusi taotleva riigi menetlusseaduste muutmise osas või muuta teise riigi pädeva õigusasutuse poolt tehtud ja jõustunud kohtuotsuse sisu, mistõttu ei pidanud maakohus võimalikuks kontrollida süüdimõistetu isiku väiteid menetlusnormide rikkumise osas Soome Vabariigis. Edasikaebeõigus oli isikule tagatud. Seoses ennetähtaegse vabanemise võimalusega Soomes, märkis maakohus, et ka Eestis on süüdimõistetul õigus taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Karistuse kandmiselt vabanemine ei ole sel juhul automaatne nagu näeb ette Soome Vabariigi seadusandlus, kuid on teatud tingimuste täitmisel võimalik. Määruskaebus
1-17-8052
3.Harju Maakohtu 22.09.2017 määrusele esitas määruskaebuse süüdimõistetu K. Talve kaitsja Toomas Metsma. Kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsuse nr 16/113606 tunnustamata jätmist. Kaitsja leiab, et Soome kohtutes on toimunud olulised kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumised, mis on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. Nimelt on kohus rikkunud kaitseõigust, jättes süüdimõistetule ja tema kaitsjale andmata võimaluse esineda sõnavõtuga ja selgitada oma seisukohti või katkestades nende esitust. Samuti takistas kohus kaitsjal menetluses taotluste esitamist ning esitatud taotlused on ühegi sisulise põhjenduseta loetud mittevajalikeks ja tagastatud või jäetud tähelepanuta. Nendele rikkumistele on kaitsja Soome kohtumenetluses juhtinud kohtu tähelepanu nii suuliselt istungitel kui edasikaebuses, kuid need on jäetud arvestamata. K. Talve kaitsja on seisukohal, et tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mida tuleb kohtuotsuse tunnustamise käigus hinnata. Seejuures ei ole tegemist süüdimõistetu süü tuvastamise, vaid hinnanguga välisriigi kohtuotsuse seaduslikkusele. Kaitsja leiab, et vastavalt KrMS § 489 9 lg-le 2 oleks maakohus pidanud välisriigis toimunud kohtumenetluse seaduslikkuse kontrollimiseks taotlema lisateavet. Seda tegemata jättes on maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-i 7, p-i 12 ja lg-t 2. Välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel ei või kohus kaitsja hinnangul piirduda pelgalt taotluse formaalse kontrollimisega ning isegi kui taotlus vastab nõuetele, on seadusandja KrMS § 48911 lg 1 p-s 2 ette näinud võimaluse välisriigi kohtuotsuse täitmist mitte lubada. Üheks mittetunnustamise aluseks on olulised rikkumised välisriigi kohtumenetluses, sh kaitseõiguse rikkumine. KrMS § 477 lg 1 p-i 4 kohaselt ei tohi lisaks KrMS § 436 lg 1 p-s 2 sätestatule taotletavat riiki abistada, kui ilmneb, et süüdistatavale pole tagatud kaitseõigust või kriminaalmenetlus ei ole toimunud talle arusaadavas keeles ja on toimunud menetlusnormide rikkumised. Kaitsja leiab, et seega peab kohtu kontroll välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel olema sisuline. Kaitseõiguse rikkumine on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega ning Eestis tooks selline rikkumine kaasa kohtulahendi tühistamise. Välisriigi kohtuotsuse tunnustamata jätmiseks KrMS § 48911 lg 1 p-i 2 järgi ei pea kohus asuma ise tuvastama kohtuotsuse aluseks olevaid asjaolusid, kui on ilmne, et välisriigi kohtumenetlus ise ei ole olnud õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ameti taotlus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on taotlust lahendades olnud pealiskaudne, mistõttu kestab K. Talve õiguste rikkumine edasi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole.
5.Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus nõuetekohaselt hinnanud, kas esineb KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus. Kaitsja leiab, et Helsinki apellatsioonikohtu otsuse tunnustamisest oleks pidanud keelduma KrMS § 436 lg 1 p-i 2 ja
1-17-8052
§ 477 lg 1 p-i 4 alusel, kuna K. Talve süüdimõistmiseni viinud kohtumenetluses rikuti K. Talve kaitseõigust. Nimetatud sätetega pidi kohus arvestama tulenevalt KrMS § 4896 lg-st 3. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel võimalik keelduda konfiskeerimistunnistuse täitmisest, kui välisriigis toimunud kriminaalmenetluses on toimitud viisil, mis selgelt ei vasta Eesti Vabariigis kriminaalmenetluses kehtivale standardile. KrMS § 477 lg 1 p 4 ei tähenda ringkonnakohtu arusaama kohaselt, et välistatud oleks välisriigi otsuse tunnustamine igasuguse kaitseõiguse rikkumise tuvastamise korral. Kaitseõigsue tagamata jätmisest saab rääkida vaid juhul, kui isikul puudus üldse võimalus end kaitsta või oli see oluliselt piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja toonud maakohtus toimunud menetluses ega määruskaebuses välja asjaolusid, mis annaks alust kahtluseks, et välisriigis toimunud kriminaalmenetluses oleks toimitud viisil, mis selgelt ei vasta Eesti Vabariigis kriminaalmenetluses kehtivale standardile. Samuti ei nähtu kaitsja väidetest, et K. Talve kaitseõigust oleks rikutud. Seetõttu on põhjendamatu kaitsja väide, et maakohus on õigusabitaotluse lahendamisse suhtunud pealiskaudselt.
6.Toimiku materjalidest ei nähtu, et kaitsja oleks maakohtus üldse viidanud mõnele konkreetsele menetluslikule minetusele, mille tõttu ei tohiks Soome Vabariigis tehtud kohtuotsust tunnustada. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on kaitsja vaid üldsõnaliselt väitnud: „Peaksin märkima, et ma olen seotud oma kaitsealuse positsiooniga, minu kaitsealune vaidleb sellele taotlusele vastu. Ta on leidnud, et on rikutud menetlusnorme, nii kohtulikul eeluurimisel kui tema süüdimõistmisel, ta leiab, et EV kohus peaks seda kontrollima“ (tl. 70). Ringkonnakohus on seisukohal, et nii deklaratiivse avalduse alusel ei pea kohtul tekkima kahtlust, et Soome Vabariigis toimunud kriminaalmenetlus selgelt ei vasta Eesti Vabariigis kriminaalmenetluses kehtivale standardile. Seetõttu ei tekkinud kohtul ka kohustust nõuda KrMS § 4899 lg-s 2 sätestatud korras lisateavet.
7.Alles määruskaebuses on kaitsja täpsustanud, et Soome Vabariigis toimunud kriminaalmenetluses rikuti K. Talve kaitseõigust. Määruskaebuse kohaselt seisnes rikkumine selles, et süüdistatavale ja tema kaitsjale ei antud võimalust esineda sõnavõttudega, neil takistati taotluste esitamist takistamises esitamist ning esitatud taotlused on ühegi sisulise põhjenduseta loetud mittevajalikeks ja tagastatud või jäetud tähelepanuta. Need väited on endiselt üldsõnalised. Kaitsja ei ole märkinud, milliseid taotlusi ei olnud K. Talvel ja tema kaitsjal võimalik esitada ega seda, kas neid taotlusi ei võimaldatud esitada üldse või konkreetses menetluse faasis. Sama ebamäärane on väide, et süüdistataval ja tema kaitsjal ei võimaldatud esineda sõnavõttudega. Määruskaebuses ei ole ka argumente, miks kaitsja leiab, et Soome kohtu tegevus ei vasta selgelt Eesti Vabariigis kriminaalmenetluses kehtivale standardile. On ilmne, et isiku õigus end kaitsta ja kohtu kohustus pooled ära kuulata ei tähenda süüdistatava ega tema kaitsja täielikku vabadust esitada menetluses taotlusi ja saada sõna. Ka Eesti menetlusõigus reguleerib seda, millal on kohtumenetluse pooltel õigus saada sõna, ning ka Eestis on kohtul õigus seada piirid taotluste esitamisele (vt nt Riigikohtu 18.06.2010 otsus
1-17-8052
kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, p 46). Ühtlasi rõhutab ringkonnakohus, et välisriigi otsuse tunnustamine ei eelda seda, et välisriigi menetlus oleks toimunud kooskõlas Eesti kriminaalmenetluse sätetega. Oluline on see, et isikule on tagatud menetluslikud õigused rahvusvaheliselt tunnustatud tasandil. Eelkõige tähendab see, et tunnustada ei võiks otsust, milleni viinud menetluses on ilmselgelt rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni nõudeid õiglasele menetlusele. Selliseid rikkumisi kaitsja välja toonud ei ole.
8.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus, millega tunnustati Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsust nr 16/113606, on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et otsuse täitmisest keeldumiseks puuduvad nii KrMS §-s 50835, kui KrMS §-s 436 ja §-s 477 sätestatud asjaolud. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja K. Talve kaitsja advokaadi T. Metsma määruskaebuse rahuldamata.
9.Menetluskulude riigi kanda jätmise taotluse jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. Tegemist on tühja taotlusega, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik lahendada, sest ringkonnakohtul puuduvad andmed määruskaebemenetluses tekkinud kulude kohta.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.