Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

2(11)

Sellise tegevusega pani L.J toime ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise, s.o võimuliialduse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 291 järgi. 2.3 Õigeks mõisteti L.J KarS § 291 järgi selles, et peale AM jalaga löömist liikus L.J teisele poole treppi, kus püüdis jalaga lüüa trepi all lamavat AS, kuid viimasel õnnestus ennast eest ära keerata ning L.J jäi tema tahtest olenemata AS löömine lõpule viimata. Seejärel haaras ta AS-l riietest kinni, tõmbas viimase trepi alt välja, hakkas teda raputama ja lõi ühe korra käega AS-le näo vasakule poolele millise tegevusega tekitas AS-le füüsilist valu ja tervisekahjustused – paremal küljel marrastused ja valulikkuse nimetatud piirkonnas.

3(11)

matta ning panna rekka kasti ja viia karjääri. Rohkem tõendeid tapmisega ähvardamise kohta kriminaalasja materjalides ei ole. Esimese astme kohus on asunud seisukohale, et KP kehaline väärkohtlemine (KarS § 121 lg 1) on leidnud tõendamist KP ütlustega, et L.J tekitas talle kinnipidamisel vasakule käsivarrele sinikad. Rohkem tõendeid kehalise väärkohtlemise kohta kriminaalasja materjalides ei ole. Kui KP oleks tapmisega ähvardatud ja talle oleks tekitatud valu politseitöötaja L.J poolt, siis ta oleks ka koheselt sellest avaldanud autojuhtidele, politseipatrullile või politseijaoskonnas viibinud politseinikele. Seda ta teinud ei ole, kuna sellised sündmused ei leidnud aset. Samuti ei ole usutav ja tõepärane, et politseitöötaja L.J , pidades kinni avaliku korra rikkuja KP ja pannes kinnipidamise käigus viimase suhtes toime kaks kuritegu ning seejärgselt ise toimetab KP tunnistajate ja politseinike juurde, et viimane saaks teda toimepandud kuritegudes süüdistada. 3.4 Apellant on süüdi mõistetud KarS § 291 järgi ning kohus on asunud seisukohale, et L.J poolt AM jalaga löömine keha piirkonda on leidnud tõendamist kannatanu AM, kannatanu AS ja tunnistaja KT ütlustega ja G4S turvakaamera salvestustega. Esimese astme kohus on apellandi õigeks mõistnud kannatanu AS jalaga löömise katses, näkku löömises, marrastuste tekitamises parema külje piirkonda ja raputamises (KarS § 291), kuna kohus leidis (kohtuotsus lehekülg 12 esimene lõik), et kannatanu AS ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtus on leidnud tõendamist, et kannatanu AS ja tunnistaja KT on andnud teadvalt valeütlusi L.J viibimise kohta 12.03.2016 politseiautos ja et L.J oleks neid ähvardanud surnuaeda viia ja maha matta ning panna rekka kasti ja viia karjääri. Kohus ei saa tugineda süüdimõistva otsuse korral isikute (AS ja KT) ütlustele, kelle ütlused ei ole usaldusväärsed. Vaatamata asjaolule, et kohus on möönnud (kohtuotsus lehekülg 12 kolmas lõik), et salvestis on äärmiselt halva kvaliteediga, on kohus asunud seisukohale, et salvestiselt on näha, et L.J teeb jalaga löömise liigutuse. Apellant leiab, et antud kohtu seisukoht on ebaõige, kuna mingitki jalaga löömise liigutust videosalvestiselt näha ei ole ja ei saagi olla, kuna seda ei ole toimunud. Apellant leiab, et esimese astme kohus jättis asjatundja K ütlused tõendikogumist alusetult välja. Asjatundja on kohtuistungil (09.05.2017 kohtuistuistungi protokoll lehekülg 4 esimene lõik) andnud üheselt mõistetava seisukoha, et nii madala trepi all olevat isikut ei ole võimalik jalaga lüüa. Juhul kui L.J oleks kannatanut AM jalaga löönud, oleks viimane sellest avaldanud kas sündmuskohal, või politseiautos või politseijaoskonnas politseitöötajatele. Seda ta teinud ei ole, kuna sellist sündmust ei leidnud aset. Ei ole usutav ja tõepärane, et politseitöötaja L.J ca 10 kolleegi juuresolekul lööks jalaga alaealist isikut. 3.5 Esimese astme kohus on küll oma otsuses esimesena (kohtuotsus lehekülg 3 esimene lõik) andnud hinnangu kaitse seisukohale, et kannatanute AS, AM ning KP ning tunnistaja KT ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid on käsitlenud seda ühekülgselt, kui on leidnud, et kaitsja tugineb siin ainult isikute varasematele õigusrikkumistele. Kaitsja ei ole mitteusaldusväärsust põhistanud ainult nende isikute varasemate korduvate avaliku korra rikkumistega, vaid toonud kohtuistungil välja nende isikute poolt antud ütlustes esinenud vastuolud ja valed ning seda isegi täpselt ühes sõnastuses, mida saavad teha ainult isikud, kes on selles varasemalt kokku leppinud.

4(11)

Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist osaliselt apellatsioonis toodud motiividel ning jäi apellatsioonis toodu juurde. Kaitsja ja süüdistatav ei toetanud prokuröri apellatsiooni ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(11)

6(11)

on maakohus ka toiminud. Kolleegium vaatles kohtuistungil vahetult kohtule esitatud G4S turvakaamera salvestist CD plaadil ning leiab sarnaselt maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole üheselt tuvastatav, et süüdistatav L.J lõi AS näkku. 6.5 Prokuröri apellatsioonis toodule, et AS löömist L.J-i poolt kinnitavad ka kannatanu AM ja KS ja tunnistaja KT, kellele AS järgmisel päeval löömisest rääkis, märgib kolleegium järgmist. Prokurör on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-173-15 p 11 märgitu, mille kohaselt ei ole kohtutel alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate (kannatanute) ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Seda põhjusel, et ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus alaealise kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida kohtuliku arutamise käigus. Kuna maakohtus uuriti vahetut tõendiallikat ehk ristküsitleti kannatanut AS, ei olnud ega ole ka praegu alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. AM, KS ja KT antud ütlused ei ole tõendiks ka KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, kuna neist ei nähtu, et kannatanu AS kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all. AM, KS ja KT ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina ning neid ütlusi saab käsitleda kannatanu AS antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks, mitte tugineda neile ütlustele tõendamiseseme asjaolude osas. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et apellatsioonis ei ole prokurör tõstatanud küsimust, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud kannatanu AS ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Samuti ei taotleta prokuröri apellatsioonis, et apellatsioonimenetluses tuleks uuesti analüüsida kannatanu AS ütluste usaldusväärsust ning anda kolleegiumil omapoolne hinnang neile. Seetõttu ei analüüsi kolleegium AM, KS ja KT ütlusi kannatanu AS antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks, kuivõrd apellant apellatsioonis sellist maakohtu järeldust ei vaidlusta ning usaldusväärsuse küsimust ei tõstata. 6.6 Kohtukolleegium leiab kokkuvõtvalt, et prokuröri apellatsioonis toodud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja L.J-i suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistuses KarS § 291 järgi AS löömises.

7(11)

Nii osutavad kohtuistungil uuritud tõendid kogumis süüdistatava L.J-i tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi kogu mahus. 7.2 Kaitsja märgib, et süüdistatavale L.J-ile inkrimineeritud kuritegude KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi on tõendiks ainult kannatanu KP ütlused ning muid tõendeid ei ole. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu KP ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu KP ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate AL, MT, MK, on süüdistatava L.J-i süü temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi leidnud tõendamist täies mahus. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (lk 189-191) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. 7.3 Maakohus on hinnanud L.J-i süüd KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning mingite muude tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas ei ole kaitsja viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodud versiooni. Apellatsioonis toodud põhjendused (eluline usutavus, väidetavalt teises episoodis tuvastatu, milles tegelikkuses ei olnud süüdistust üldse esitatud jne) ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi, kuivõrd apellatsioonis puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid just kaitsja versiooni toimunust. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohus on hinnanud süüdistatava L.J-i süüd temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning sellise tõendi puudumine, mis otseselt lisaks kannatanu antud ütlustele kinnitaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist vahetult, ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on analüüsinud põhjalikult kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi ning üksikasjalikult andnud hinnangu milliste tõenditega on süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuritegudes leidnud tõendamist ning kaitsja apellatsioonis toodu ei kummuta seda. 7.4 Kolleegium tuleb märkida, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, mis puudutavad asjaolusid, milles süüdistust ei ole esitatud. L.J-ile ei ole esitatud süüdistust KarS § 120 lg 1 järgi tapmisega ähvardamises AS ja KT suhtes. Kuna antud

8(11)

seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset (L.J-ile esitatud süüdistustes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi KP tapmisega ähvardamises ja kehalises väärkohtlemises) ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tooduga nr 3-1-1-44-13.

9(11)

ütles, et viimegi. Ka selles osas ei ole kaitsja KT ütlusi täpsustanud ja nimelt, kas väidetav ähvardamine toimus sõidu ajal politseijaoskonda või enne sõitu. Kaitsja ei ole tunnistajatele AK-le ja UM-le esitanud küsimust, kas L.J sisenes enne sõitu autosse, kus viibisid ka kinnipeetud AS ja KT, vaid on esitanud küsimuse, kes olid autos kui sõideti politseijaoskonda. Kaitsja ei ole soovinud esitada täpsustavaid küsimusi, mistõttu ei saa ka kaitsja ise tõsikindlat järeldada, et L.J ei sisenenud üldse autosse, kus viibisid kinnipeetavad. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta AS ja KT ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 8.3 Apellant on üldsõnaliselt märkinud, et maakohus jättis asjatundja ütlused alusetult tõendikogumist välja, kuid ei ole esitatud omapoolseid põhjendusi, miks maakohtu seisukoht selles osas ei ole õige. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul ei ole asjatundjale RK-le esitatud küsimused ja saadud vastused käsitletavad KrMS § 1091 lg 3 p 2 mõttes asjaoludena, milliste kohta asjatundja oskaks anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see oli vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Antud juhul ei olnud video põhjal esitatud küsimused seotud vahetu sunni rakendamisega õigusrikkujate kinnipidamisel, vaid hinnangut paluti asjaolude suhtes milles asjatundjal eriteadmised puuduvad. Seega maakohtu seisukoht jätta asjatundja ütlused tõendikogumist välja, on õige. 8.4 Apellatsioonis viidatud asjaolu, et sündmuskohal viibis kümme kuni kaksteist politseitöötajat ning ei ole usutav ega tõepärane, et umbes kümne kolleegi juuresolekul lööks L.J kannatanut AM jalaga, ei lükka iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et sündmuskoha lähedal viibisid ka teised politseinikud ei saa eraldivõetult olla L.J-i suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Seda enam, et mitte ükski tunnistaja ei kinnita viibimist vahetult sündmuskohal trepi juures algusest peale koos L.J-iga . Tunnistaja AK andis ütlusi, et saabus hiljem, territooriumil ei käinud, sündmusi ei näinud, nägi kui L.J tuli alaealistega territooriumilt (lk 154 pöördel). Tunnistaja VV andis ütlusi, et kogu pilti mis toimus, lähedalt ei näinud, nägi kui alaealised hakkasid trepi alt välja tulema (lk 155 pöördel). Tunnistaja EL andis ütlusi, et nägi kui politsei ja abipolitseinik kamandasid poisse trepi alt välja (lk 156). Seejuures ei ole kaitsja esitanud küsimust kas tunnistaja nägi mingit löömist kui alaealised viibisid trepi all, vaid kas nägi mingit löömist kui alaealised olid trepi alt väljunud. Tunnistaja ST ei oska sündmuskohta kirjeldada, kuna auto aknast välja ei näinud (lk 158). Tunnistaja IP andis ütlusi, et nägi kui noored saadi trepi alt kätte, toimetati autosse, rohkem midagi ei näinud (lk 153 pöördel). Tunnistaja AV mingeid sündmusi hoovis ei näinud (lk 158 pöördel). Tunnistaja TM andis ütlusi, et tema sündmusi, mis hoovis oli, ei näinud (lk 159). Tunnistaja MK andis ütlusi, et kui tema trepi juurde jõudis oli üks poistest juba väljas, üks ronis välja ja kolmas poiss kui välja ronis oli juba päris trepi juures. Nägi tegevust hetkest kui üks poistest oli juba välja tulnud (lk 160). Tunnistaja UM andis ütlusi, et poiste leidmise momenti tema ei näinud, autod olid ees, kuid nägi kui L.J noortega juba välja tuli (lk 161). Seega apellatsioonis märgitud tunnistajate ütlused ei lükka ümber maakohtu otsuses kirjeldatud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatav L.J kasutas AM suhtes ebaseaduslikult füüsilist jõudu. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et L.J kasutas AM suhtes ebaseaduslikult füüsilist jõudu ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et L.J käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 291 järgi.

10(11)

8.5 Väide, et KarS § 291 järgi esitatud süüdistus on fabritseeritud AM AS ja KT poolt ning ütlused on omavahel kokkulepitud, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.