Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 25. septembri 2017 määrus, millega jäeti rahuldamata süüdimõistetu R.K. taotlus vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.K. (isikukood XXX) kaitsja advokaat Anne Vissak, määruskaebus
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 25. septembri 2017 määrus tühistada. R.K. taotlus saata uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja Anne Vissaku määruskaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus 18. juuni 2001 otsusega tunnistas R.K. süüdi KrK § 101 p-de 1 ja 7, § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja § 185 lg 2 järgi ning mõistis tema kandmisele kuuluvaks karistuseks 20 aastat vabadusekaotust alates 18. juunist 2001. Kohtuotsus jõustus 29. juunil 2001. Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri ja 10. mai 2010 määrustega loeti Tartu Maakohtu 18. juuni 2001 otsusega R.K. ule mõistetud vangistusest seisuga 17. juuni 2001 kantuks 2 aastat 3 kuud 22 päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 17 aastat 7 kuud 8 päeva alates 18. juunist 2001.
2.
Tartu Maakohus 28. augusti 2013 määrusega vabastas R.K. u vangistusest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 26. jaanuarini 2019. Määrusega kohustati R.K. ut katseajal järgima KarS 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja täitma KarS § 75 lg 2 p-des 2, 4, 7, 8 nimetatud lisakohustusi. Määrus jõustus 15. oktoobril 2013.
25.mail 2017 pööras Tartu Maakohus R.K. ule Tartu Maakohtu 18. juuni 2001 otsusega mõistetud karistuse kandmata osa täitmisele. Määrus jõustus 31. augustil 2017. Kohus tegi sellise otsustuse, kuna R.K. oli korduvalt rikkunud keeldu mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume.
4.septembril 2017 saatis Tartu Maakohus R.K. ule teatise, kohustades teda asuma karistust kandma Tartu Vanglasse hiljemalt 25. septembril 2017.
5.R.K. esitas 22. septembril 2017 maakohtule taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks seoses tema haigestumisega KrMS § 415 lg 1 p 1 alusel neljaks kuuks, s.o kuni
22.jaanuarini 2018.
6.Tartu Maakohus 25. septembri 2017 määrusega jättis R.K. u taotluse rahuldamata. Sellist seisukohta põhistas kohus järgmiselt.
6.1.R.K. u taotluse andmetel on tal diagnoositud maksapuudulikkus ja krooniline C- viirushepatiit. Septembrikuu alguses diagnoosis tema perearst Sirje Saarniit tal suhkrutõve ja määras talle ravi. Talle kirjutati välja tabletid ning anti kaasa glükomeeter ja päevik, et tal oleks võimalik jälgida rohtude mõju. Pärast perioodilist tablettide võtmist tuleb teha talle uued analüüsid ning otsustada, kas vahetada ravimeid või jätkata nende võtmist. R.K. soovib, et vanglas karistuse kandmisele asumise ajaks oleks talle määratud lõplik ravi ning kindlaks tehtud, millised ravimid talle sobivad, et vältida kõrvalmõjusid. Samuti ei ole Tartu Vanglal võimalik osutada väga spetsiifilist arstiabi, sh ei saa seal katsetada ravimitega.
6.2.R.K. ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta põeb sellist rasket haigust, mida ei ole võimalik vangla tingimustes ravida. Asjaolu, et praegusel hetkel tehakse kindlaks, millised ravimid talle kõige paremini sobivad, ei välista vangistuse täitmisele pööramist. Vangistusseaduse § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega ei jää isik kinnipeetavana vajaliku ravita. Kui R.K. ule ei sobi väljakirjutatud ravimid ja vanglas ei ole vastavat spetsialisti, siis suunatakse ta väljaspool vanglat eriarsti juurde. Vangistuse kandmisele ilmumisel tuleb R.K. ul vanglat teavitada oma tervislikust seisundist ning käimasolevast ravist.
7.Tartu Vangla 13. oktoobri 2017 teatise kohaselt toodi R.K. Tartu Vanglasse karistust kandma
12.oktoobril 2017.
8.Tartu Maakohtu 25. septembri 2017 määruse peale esitas määruskaebuse R.K. u kaitsja A. Visssak, taotledes lahendi tühistamist ja uue tegemist, millega lükata tema kaitsealuse karistuse kandmisele asumine edasi neljaks kuuks, s.o kuni 22. jaanuarini 2018.
8.1.Kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega. Ta märgib üldteada olevaks asjaolu, et vanglas toimub arsti juurde pääsemine üldjärjekorra alusel ja eraldi eriarste Tartu Vanglas ei ole. Suunamine eriarsti juurde väljaspool vanglat võib võtta mitu kuud. Perearst on R.K. ule teada andnud, et vajalik võib olla gastroenteroloogi külastus. Vanglas ei ole ka R.K. u tervisliku seisundiga igakülgselt kursis olevat perearsti, kes on ravi alustanud, saab kontrollida selle tõhusust ja ravimite kõrvalmõjusid.
8.2.Kaitsja esitab lisaks perearst S. Saarniidu tõendi R.K. u haiguste ja talle määratud ravi kohta. Nimetatud tõendi kohaselt on R.K. ul diagnoositud mh täpsustamata isiksusehäire, äge maksapuudulikkus, krooniline viirushepatiit ja insuliinisõltumatu suhkurtõbi. Ravim Metformin on asendatud ravimiga diaprel, kuna patsient algselt määratud ravimit ei talunud. Samuti on R.K. kutsutud tagasi maksanäitajate kontrollile ja 2018. a alguses veresuhkru näitajate kontrollile. Dr S. Saarniidu tõend kinnitab seda, et R.K. ule määratud ravi ei ole lõplikult paigas ning vajalik on arstipoolne patsiendi jälgimine, et oleks võimalik määrata lõplik sobiv ravi. Kaitsja palub anda R. K võimalus saada õige ravi, mida oleks võimalik vanglatingimustes rakendada. R. K tervislik seisund on niivõrd raske, et sobiva ravita jätmine võib ohustada tema elu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Tartu Ringkonnakohus, tutvunud eelmenetluses määruskaebuse ja toimiku materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu 25. septembri 2017 määrus tuleb tühistada ning R.K. u taotlus tagastada uueks läbivaatamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium põhistab oma otsustust järgmiselt.
10.R.K. on taotlenud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist juhindudes KrMS § 415 lg 1 p-st 1. Osundatud säte lubab täitmiskohtunikul vangistuse täitmisele pööramise edasi lükata kuni kuue kuu võrra, kui süüdimõistetu on raskelt haigestunud ja vanglas ei ole võimalik teda ravida.
10.1.KrMS ei näe nimetatud küsimuse (ega 18. ptk 2. jao osas üldse) kohtulikuks arutamiseks ette eraldi menetluskorda, mistõttu tuleb siin otsustust tehes analoogia korras juhinduda §-ga 432 kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks kehtestatud menetluskorrast.
10.2.Osundatud KrMS § 432 lg 1 sätestab, et kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused lahendab täitmiskohtunik määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui käesoleva paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti. Kuna käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi lõikes 3 toodud erijuhuga, oli maakohus õigustatud R.K. u taotlust lahendama kirjalikus menetluses (s.o loomulikult ei ole kohtule takistust taotluse arutamiseks suulises menetluses, kui ta seda vajalikuks peab). Samas on esimene kohtuaste jätnud aga tähelepanuta, et ka kirjalikus menetluses peab olema tagatud kõigi asjasse puutuvate poolte ärakuulamisõigus. Ehk siis taotluse lahendamine kirjalikus menetluses ei tähenda kohtu poolt otsustuse langetamist üksnes talle esitatud taotluse alusel, vaid eeldab selle kohta kirjaliku arvamuse küsimist ka teistelt kohtumenetluse pooltelt. Küsimus, keda lugeda konkreetse täitmistaotluse läbivaatamisel asjasse puutuvateks poolteks, tuleb kohtul lahendada lähtudes üksiku küsimuse sisust (Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud vlj. Tallinn: Juura 2012, § 432 komm 3.1.).
10.3.KrMS § 415 lg 4 kohaselt otsustab vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud alusel täitmiskohtunik pärast prokuröri ja vangla esindaja arvamuse ärakuulamist. Ehk siis R.K. u taotlust lahendades pidi maakohus asjasse puutuva poolena menetlusse kaasama prokuröri ja vangla esindaja. Kohtutoimiku materjalidest selguvalt ei ole kohus seda teinud. Maakohus on lähtunud üksnes R.K. u taotlusest ja sellele lisatud raviloost (s.o perearst S. Saarniidu väljastatud ravilugu nr 9). Nimetatud taotluse ja raviloo põhjal on kohus leidnud, et R.K. ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuvalt põeks ta sellist rasket haigust, mida ei ole võimalik vanglas ravida. Kolleegiumi hinnangul ei saa välistada, et prokuröri ja vangla esindaja seisukohti teades oleks esimene kohtuaste R.K. u taotluse lahendanud teisiti. Näiteks omab kinnipeetava ravivõimaluste osas kõige paremat ülevaadet tõenäoliselt just vangla esindaja.
10.4.Ringkonnakohus leiab, et maakohus, jättes käesolevas asjas kohtumenetluse pooled ära kuulamata, s.o neile ärakuulamisõiguse tagamata, rikkus kriminaalmenetlusõigust oluliselt KrMS § 339 lg 2 tähenduses (KrMS § 415 lg 4), sest sellega võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtulahend. Seetõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistada. Osundatud rikkumine ei ole määruskaebemenetluses kõrvaldatav, kuna kaebemenetluse eripära ei võimalda ringkonnakohtul tagada pooltele ärakuulamisõigust samal määral kui see on võimalik maakohtus. Näiteks võib esimene kohtuaste leida, et R.K. u taotlus on vaja läbi vaadata suulises menetluses ja menetluspooled vahetult ära kuulata. Samuti saaks piiratud poolte edasikaebeõigus, kui prokuröri ja vangla esindaja seisukohtade osas annaks esmakordse hinnangu ringkonnakohus. Seega asub kriminaalkolleegium seisukohale, et toimunud rikkumine tuleb kõrvaldada R.K. u taotluse uuel läbivaatamisel maakohtus.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 4 ja § 341 lg- st 3 Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistab Tartu Maakohtu 25. septembri 2017 määruse ning saadab asja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus jääb täielikult tagajärjetuks. /allkiri/ Aarne Sarjas
/allkiri/ Maarika Kuusk
/allkiri/ Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.