Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 15. september 2017 1-17-6432 Juhan Sarv, Mati Kartau ja Maarika Kuusk Kriminaalasi U.S-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Viru Maakohtu (Narva Kohtumaja) 26. juuli 2017. a otsus U.S Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ragnar Plistkin - U.S (XXX), elukoht Narva linnas xxx, viibimiskoht Viru Vanglas Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 26. juuli 2017. a otsus sisuliselt muutmata, tehes sellesse järgmised täpsustused: 1) jätta U.S-ile KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüksarvatud kuriteo kvalifikatsioonist välja viide KarS § 25 lõikele 1; 2) muuta kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse sõnastust, asendades kohtuotsuse resolutiivosas sõnad „Mõista U.S-ilt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 705 (seitsesada viis) eurot; kaitsja Deniss Matvejevi poolt eeluurimisel osutatud õigusabi kulud 421 (nelisada kakskümmend üks) eurot ja 44 senti, kaitsja Galina Tšelnokova poolt eeluurimisel osutatud õigusabi kulud 120 (ükssada kakskümmend) eurot ning kaitsja Deniss Matvejevi poolt 26.07.2017 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot. Määrata, et U.S on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1 (ühe) aasta jooksul.“ järgmiste sõnadega: „Mõista U.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 705 (seitsesada viis) eurot sundraha ja 805 (kaheksasada viis) eurot 44 senti muu menetluskulu katteks. Need summad tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.“;
3) muuta tõkendi küsimuse lahendamisel tehtud maakohtu otsustuse sõnastust, asendades kohtuotsuse resolutiivosas sõnad: „U.S-ile valitud tõkend, vahistamine, jätta muutmata ning tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist või karistuse ära kandmist.“ järgmiste sõnadega „Jätta U.S vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil käesoleva otsuse jõustumise korral mööduks U.S-i vangistuse tähtaeg, s.o 25. septembrini 2017.“
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 26. juuli 2017. a otsusega, mis tehti lihtmenetluses, tunnistati U.S süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9–§ 25 lg-te 1 ja 2 järgi vangistusega kolmeks kuuks ning KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vangistusega kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus U.S-ile liitkaristuseks kuus kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati nelja kuu pikkuse vangistuseni. Sellest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha kolm päeva eelvangistust ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 3 kuud 27 päeva vangistust algusega
29.maist 2017. Kohus otsustas, et U.S-ile valitud tõkend vahistamine jääb muutmata ning see tühistatakse pärast kohtuotsuse jõustumist või karistuse ära kandmist.
2.Sama kohtuotsusega mõisteti U.S-ilt riigi kasuks välja ka järgmine menetluskulu: „sundraha 705 (seitsesada viis) eurot; kaitsja Deniss Matvejevi poolt eeluurimisel osutatud õigusabi kulud 421 (nelisada kakskümmend üks) eurot ja 44 senti, kaitsja Galina Tšelnokova poolt eeluurimisel osutatud õigusabi kulud 120 (ükssada kakskümmend) eurot ning kaitsja Deniss Matvejevi poolt 26.07.2017 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot.“ Ühtlasi määras kohus, et U.S on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul.
3.KarS § 199 lg 2 p 9–§ 25 lg-te 1 ja 2 järgi tunnistati U.S süüdi selles, et tema isikuna, keda oli kohtuvälise menetleja 6. ja 13. aprilli 2017. a otsustega karistatud KarS § 218 lg 1 järgi 2(7)
5.ja 13. aprillil 2017 toime pandud varguste eest ja kelle jaoks on poevargused kujunenud harjumuspäraseks eluviisiks, pani toime järgmised teod: 1) 16. mail 2017 kell 21.45 võttis ta Narvas Kangelaste prospekt 29 asuva kaupluse Prisma müügisaalis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaks AS-ile Prisma Peremarket kuuluvat purki alkohoolset jooki Gin Longdrink (kogumaksumusega 3 eurot) ja väljus kaubaga müügisaalist, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi U.S-i tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni; 2) 29. mail 2017 kell 20.15 võttis ta sama kaupluse müügisaalis paki kauplusepidajale kuuluvat jäätist maksumusega 1 euro 79 senti ja väljus sellega müügisaalist, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi U.S-i tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni.
4.Põhjendades U.S-i süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 9 järgi märkis maakohus muu hulgas, et Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur on U.S-i karistanud KarS § 218 lg 1 järgi kahel korral, s.o 6. aprillil 2017 (süüteo toimepanemise aeg 5. aprill 2017) ja 13. aprillil 2017 (süüteo toimepanemise aeg 16. märts 2017). Teda süüdistatakse varguste toimepanemises, mis leidsid aset
16.mail 2017 ja 29. mail 2017. Arvestades, et süüdistatava poolt toime pandud varavastased teod on toimunud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning tehiolud on sarnased, siis on põhjust öelda, et U.S-i on varavastaseid õigusrikkumisi toime pannud süstemaatiliselt.
5.Menetluskulu väljamõistmise kohta märkis maakohus järgmist. Arvestades väljamõistetava menetluskulu suurust ja seda, et kohus mõistab süüdistatavale karistuseks vangistuse, on põhjendatud menetluskulu maksmise ajatamine ühele aastale. Kohus ei pea põhjendatuks jätta kaitsjatasu riigi kanda, kuna üldjuhul peab kriminaalmenetluse kulud hüvitama süüdimõistetu. Arvestades, et U.S-ile pole määratud töövõimekaotust ning ka vangistuse pikkus jääb alla poole aasta, siis pole alust asuda seisukohale, et menetluskulu hüvitamine käib talle ilmselt üle jõu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid aluse asuda teistsugusele seisukohale. Kohtul pole võimalik jätta menetluskulu riigi kanda põhjusel, et kriminaalasja oleks võib-olla olnud võimalik arutada kokkuleppemenetluses.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Apellatsioon
6.Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni U.S, kes vaidlustab maakohtu otsuse temalt menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas, samuti palub ta tühistada varem mõistetud rahatrahvi teo eest, mille eest teda karistati vangistusega.
7.Süüdistatava väitel poleks maakohus tohtinud temalt määratud kaitsja tasu välja mõista, kuna ta tunnistas oma süüd algusest peale ja advokaadi teenus ei olnud vajalik. Samuti märgib apellant, et teda on karistatud vangistusega samade varguste eest, mille eest teda varem karistati rahatrahviga. Selle väite kinnituseks on süüdistatav lisanud apellatsioonile täitmisteated ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused. U.S leiab, et kuna ühe teo eest on kohaldatud karistust kaks korda, tuleb talle määratud rahatrahv tühistada, samuti jätta menetluskulud riigi kanda. Apellatsioonivastus
8.Prokuratuur apellatsioonile ei vastanud.
3(7)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
I
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonis märgitu kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. (A)
10.Esmalt on ekslik süüdistatava arusaam, et teda karistati käesolevas kriminaalasjas nende samade varguste eest, mille eest on teda juba varem väärteomenetluses karistatud.
11.Apellatsioonile lisatud kohtutäituri täitmisteadetes viidatakse Politsei- ja Piirivalveameti
6.ja 13. aprilli 2017. a otsustele. Samadest kuupäevadest pärinevatele kohtuvälise menetleja otsustele viidatakse tõepoolest ka käesolevas asjas esitatud varguse süüdistuses, milles maakohus U.S-i süüdi tunnistas. See ei tähenda aga seda, et apelleeritud kohtuotsusega karistati U.S-i uuesti ka nende samade tegude eest, mille eest teda on juba väärteo korras karistatud.
12.Käesolevas asjas tunnistati U.S süüdi üksnes 16. ja 29. mail 2017 toime pandud vargustes. Viide kohtuvälise menetleja 6. ja 13. aprilli 2017. a otsustega tuvastatud vargustele sisaldus süüdistuses vaid näitamaks, et 16. ja 29. mai 2017. a vargused olid pandud toime KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes süstemaatiliselt.
13.Riigikohtu praktika kohaselt eeldab süstemaatiline vargus, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 10). Seejuures karistatakse isikut KarS § 199 lg 2 p 9 järgi üksnes nende varguste eest, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks (U.S-i puhul 16. ja 29. mai 2017. a vargused), mitte aga varasemate varguste eest, mille eest on isikut juba karistatud ja millega põhjendatakse üksnes kriminaalmenetluse esemeks olevate varguste süstemaatilisust (U.S-i puhul 5. ja 13. aprillil 2017 toime pandud vargused) (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-87-12, p 12, samuti 22. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-82-15, p 10). Ka maakohtu otsuse põhiosast nähtub selgelt, et kohus on tunnistanud U.S-i süüdi ja karistanud teda üksnes 16. ja 29. mail 2017 toime pandud varguste eest (vt käesoleva otsuse punkt 4).
14.Kriminaalasja materjalides puuduvad andmed, et U.S-i oleks 16. või 29. mai 2017. a varguste eest varem karistatud. Tõsi, 29. mai 2017. a mai varguse kohta koostati esmalt väärteoprotokoll (KoTo, kd 1, tl 38), kuid kohtuvälise menetleja 30. mai 2017. a määrusega lõpetati selle teo osas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel, kuna U.S-i käitumises leiti olevat kuriteo tunnused (KoTo, kd 1, tl 44). Ei ole andmeid, et 16. mai 2017. a varguse osas oleks kunagi väärteomenetlust toimetatud, veel vähem, et süüdistatavale oleks selle teo eest kohaldatud väärteokaristust.
15.Seega ei ole U.S-i käesolevas asjas süüdi tunnistatud üheski sellises varguses, mille eest teda oleks juba varem karistatud. Ühtlasi märgib kolleegium, et juhul, kui see oleks nii, ei tuleks mitte tühistada U.S-i varasemaid väärteokaristusi – nagu taotleb apellant –, vaid KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 5 alusel tuleks selle varguse süüdistuse osas lõpetada käesolev kriminaalmenetlus, sest KarS § 2 lg 3 kohaselt ei või sama süüteo eest kedagi karistada mitu korda.
4(7)
(B)
16.Süüdistatava taotlusel jätta menetluskulu või osa sellest – kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu – riigi kanda pole seaduslikku alust. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Peamise erandi sellest üldreeglist näeb ette KrMS § 180 lg 3 teine lause, kuid selle sätte kohaldamise eeldusi maakohus ei tuvastanud ja ka apellatsioonis pole neid välja toodud. U.S-i väide, et ta tunnistas oma süüd algusest peale ja advokaadi teenus polnud tema arvates vajalik, ei anna alust määratud kaitsjale määratud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu riigi kanda jätta.
17.Esmalt märgib kolleegium, et kuigi 20. mai 2017. a kahtlustatavana ülekuulamisel kinnitas U.S , et ta tunnistab end kahtlustuses toodud kuritegudes süüdi ega vaja kaitsja teenuseid (KoTo, kd 1, tl 26 jj), on U.S 30. mail 2017 (s.o samal päeval, mil ta kuulati kahtlustatavana üle 29. mail 2017 toimunud varguse osas) allkirjastanud omakäeliselt taotluse riigi õigusabi saamiseks (KoTo, kd 1, tl 52). Seega määrati U.S-ile riigi õigusabi algselt tema enda soovil.
18.Lisaks tuleb silmas pidada, et ehkki KrMS § 45 lg 3 ja lg 4 p 2 võimaldab teise astme kuriteo menetlemisel lühimenetluses jätta kaitsja erandina menetlusse kaasamata nii kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kui ka kohtumenetluses, ei olene kaitsja kaasamata jätmine üksnes süüdistatava tahtest. Ka menetleja peab jõudma järeldusele, et kaitsja osalemine pole õigusemõistmise huvides vajalik. Seejuures kohtumenetluses eeldab lühimenetluse asja arutamine kaitsja osavõtuta KrMS § 45 lg 4 p 2 kohaselt seda, et süüdistatav oleks kaitsjast loobunud. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et U.S oleks kohtueelse menetluse lõpuleviimisel või maakohtus kaitsjast loobunud.
19.Süüdistataval pole alust heita menetlejale ette ka seda, et kriminaalasja ei lahendatud kokkuleppemenetluses. Esiteks ei ole kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 9). Seega ei saa isikul olla ka subjektiivset õigust nõuda, et kriminaalasi lahendataks lühimenetluse asemel kokkuleppemenetluses. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et kaitsja osavõtt kokkuleppemenetluse läbirääkimistest ja kokkuleppe sõlmimisest prokuratuuris on KrMS § 45 lg 3, § 244 lg 1 ja § 245 lg 4 järgi alati kohustuslik. Seega oleks KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu tekkinud ka kokkuleppemenetluse korral.
20.Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohus toimis õigesti, kui mõistis menetluskulu, sh määratud kaitsjatele määratud tasu KrMS § 180 lg 1 alusel välja U.S-ilt ega jätnud seda riigi kanda. II
21.KrMS § 331 lg-le 3 tuginedes kõrvaldab ringkonnakohus mõned maakohtu otsuses sisalduvad ebatäpsused, millele apellatsioonis ei osutata. Kolleegiumi hinnangul on kõik alljärgnevalt käsitletavad puudused võimalik kõrvaldada KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel kohtuotsust täpsustades, kuna ükski ringkonnakohtu tehtavatest parandustest ei muuda otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega too kohtumenetluse pooltele kaasa uusi õiguslikke tagajärgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-15-13, p 9). (A)
22.Esmalt on vaja täpsustada U.S-ile süüks arvatud süstemaatilise varguse katse kvalifikatsiooni. Nimelt on maakohus süüdistuse eeskujul kvalifitseerinud selle kuriteo KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi. Riigikohus on selgitanud, et tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide 5(7)
KarS § 25 lg-le 1 ülearune (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 34). Selline järeldus tuleneb ka justiitsministri 23. augusti 2002. a määruse nr 54 „Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhend“ § 1 lg-st 2. Seega peab U.S-i poolt toime pandud varguse katsed kvalifitseerima üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi. (B)
23.Maakohus mõistis süüdistatavalt riigi kasuks välja rahasummad tema erinevatele kaitsjatele määratud riigi õigusabi tasu summade kaupa (vt käesoleva otsuse punkt 2). Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. Kuna kuluhüvitise saamiseks on õigustatud üks ja seesama isik (riik) ning hüvitis on menetluskulu liigist olenemata võimalik tasuda ühele ja samale pangakontole sama selgitusega, on selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 52 ja 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 10). Sama põhimõte kehtib ringkonnakohtu arvates ka siis, kui isikult välja mõistetav menetluskulu koosneb mitmele kaitsjale määratud riigi õigusabi tasust. Seetõttu täpsustab ringkonnakohus käesolevas asjas U.S-i suhtes tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust nii, et muud menetluskulud peale sundraha saaksid temalt riigi kasuks välja mõistetud ühe summana. U.S-ilt menetluskulu katteks välja mõistetava summa suurus ei muutu. (C)
24.Maakohus määras, et U.S on õigus tasuda menetluskulu osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul. Kolleegium märgib, et maakohtu sellise otsustuse alusel ei ole menetluskulude hüvitamise kohustuse osade kaupa (sund)täitmine võimalik, sest kohus ei ole fikseerinud osamaksete suurust (nt pole märgitud, et summa tuleb tasuda võrdsete osamaksetena). Samuti pole üheselt arusaadav osamaksete tasumise periood (võib arvata, et maakohus pidas silmas igakuiseid makseid, kuid piisava selgusega see kohtuotsusest välja loetav ei ole). Ringkonnakohus ei saa väljaspool apellatsiooni piire osamaksete suurust ja nende tasumise perioodi kindlaks määrata, sest see raskendaks süüdistatava olukorda. Seetõttu tuleb maakohtu kõnealust otsustust käsitada otsustusena pikendada kogu menetluskulu tasumise tähtaega ühe aastani kohtuotsuse jõustumisest. Kuna aga kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt selge ja täidetav (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-40-09, p 10), täpsustab ringkonnakohus maakohtu kõnealuse otsustuse sõnastust nii, et sellest jääb välja – ebamäärasuse tõttu õigusliku tähenduseta – viide menetluskulude tasumisele osade kaupa. (D)
25.Tõkendi küsimuses määras maakohus järgmist: „U.S-ile valitud tõkend, vahistamine, jätta muutmata ning tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist või karistuse ära kandmist.“
26.Ringkonnakohus leiab, et vahistamise lõpptähtpäeva sõnastamine nii, nagu maakohus seda tegi, on ebaõnnestunud ja selle täitmine võib tekitada segadust. Nimelt tuleb silmas pidada, et enne kohtuotsuse jõustumist ei saa rääkida sellega mõistetud karistuse kandmisest. Riigikohus on märkinud, et see, kui kohus võtab või jätab süüdistatava kohtuotsuse tegemisel vahi alla, ei tähenda seda, et süüdistatav hakkaks kohtuotsuse kuulutamisest selle otsusega mõistetud vangistust kandma. Enne kohtuotsuse jõustumist on vahi alla võetud süüdistatav vahistatu 6(7)
vangistusseaduse (VangS) § 4 mõttes. Kinnipeetav ehk vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (VangS § 2) võib temast saada alles pärast kohtuotsuse jõustumist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 13).
27.Seega ei ole põhimõtteliselt võimalik olukord, kus süüdistataval saab kohtuotsusega mõistetud karistus „ära kantud“ enne selle kohtuotsuse jõustumist. Järelikult ei mõjuta maakohtu poolt U.S-i vahistusaja lõpu kindlaksmääramisel kasutatud klausel „või karistuse ära kandmist“ – vähemalt range tõlgenduse korral – U.S-i vahistusaja kestust. Teisisõnu ei anna maakohtu vahistamisotsustuse sõnastus piisavalt selget alust vabastada U.S teatud juhul vahi alt juba enne kohtuotsuse jõustumist.
28.Samas on põhjust arvata, et maakohtu tegelik tahe oli suunatud sellele, et U.S-i vahistusaeg ei kujuneks – olenemata kohtuotsuse jõustumise ajast – pikemaks kui aeg, mis süüdistataval tuleks maakohtu otsuse kohese jõustumise korral vangistuses viibida. Eriti olukorras, kus on alust arvata, et kohtuotsuse võib apelleerida üksnes vahi all viibiv süüdistatav või tema kaitsja (nagu käesolevas asjas juhtuski), on vahistusajale sellise piirangu seadmine tõepoolest vajalik. Vastasel korral tekiks situatsioon, kus süüdistatav peaks apellatsiooni esitamist kaaludes arvestama, et apellatsiooni esitamise tagajärjel võib pikeneda aeg, mil temalt on vabadus võetud. See riivaks ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 ette nähtud edasikaebeõigust. Ühtlasi ei saa süüdistatava huvides apellatsiooni esitamise fakt õigustada süüdistatava vabaduspõhiõiguse (PS § 20) täiendavat riivet.
29.Kõnealuse sisuga vahistusaja piirangu korrektseks formuleerimiseks pidanuks maakohus aga oma otsusesse märkima konkreetse kuupäeva, mil U.S olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb või siis sõnastama vahistamisotsustuse näiteks järgmiselt: „Jätta U.S vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil käesoleva otsuse jõustumise korral mööduks U.S-i vangistuse tähtaeg.“
30.Ringkonnakohtul on võimalik vahistamisotsustuse sõnastust täpsustada, viies vahistamistähtaja lõpu määrangu kooskõlla selle tegeliku eesmärgiga. Käesolevas asjas peab kolleegium vajalikuks selgelt välja tuua ka vahistamise lõpptähtpäeva. Maakohtu otsuse kohaselt on U.S-ile ärakandmisele kuuluv karistus 3 kuud ja 27 päeva vangistust algusega 29. maist 2017. Seega kohtuotsuse jõustumise korral mööduks U.S-ile mõistetud vangistuse tähtaeg 25. septembril 2017. Seega tuleb see kuupäev määrata ka U.S-i vahistusaja absoluutseks lõpptähtpäevaks. III
31.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 26. juuli 2017. a otsuse sisuliselt muutmata, kuid täpsustab U.S-ile süüks arvatud varguse katse kvalifikatsiooni, samuti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse ja vahistamisotsustuse sõnastust. Apellatsioon jääb rahuldamata.
32.Andmeid apellatsioonimenetluse kulude kohta pole ringkonnakohtule esitatud.
Juhan Sarv
Mati Kartau
Maarika Kuusk
(allkirjastatud digitaalselt) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.