Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis
3-1-1-33-17 20. juuni 2017 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Roosma Kohtuasi Kriminaalasi I. T. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7438 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu M OÜ esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana pooled Helila, I. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Raiko Paas Asja läbivaatamise kuupäev ja 24. mai 2017. a, kirjalik menetlus viis
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2017. a määrus muutmata ja kannatanu esindaja määruskaebus rahuldamata.
Kriminaalmenetluse lõpetamine
Harju Maakohtu 3. oktoobri 2016. a määrusega anti kohtu alla I. T. süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. I. T-d süüdistati selles, et ta tellis 22. detsembri ööl vastu 23. detsembrit 2013. a meelelahutusasutuses M OÜ teenuseid 2606,30 euro eest, kavatsemata nende eest tasuda. Teenindaja ajutist tähelepanematust ära kasutades lahkus I. T. meelelahutusasutusest teenuste eest tasumata, põhjustades kannatanule kahju 2606,30 eurot.
Sama määrusega võttis Harju Maakohus menetlusse kannatanu M OÜ esitatud tsiviilhagi, millega paluti I. T-lt kannatanu kasuks välja mõista põhinõudena 2606,30 eurot, sissenõudekulu hüvitis 40 eurot ja viivis arvestatuna seadusjärgses määras alates 24. detsembrist 2013. a kuni põhinõude täitmiseni.
50 eurot. Süüdistatav nõustus istungil menetluse lõpetamisega ja kannatanule tekitatud kahju ning menetluskulude hüvitamise kohustuse panemisega.
Harju Maakohtu 22. novembri 2016. a määrusega lõpetati KrMS § 202 alusel I. T. suhtes kriminaalmenetlus. Sama määrusega kohustati I. T-d tasuma kriminaalmenetluse kulud 657,02 eurot, maksma riigituludesse 700 eurot ning hüvitama kannatanule M OÜ tekitatud kahju 2596,30 eurot kannatanu pangakontole. Summa, mille hüvitamist kannatanule I. T-lt nõuti, hõlmas määruse järgi tsiviilhagis esitatud põhinõuet 2606,30 eurot ja sissenõudekulu hüvitist 40 eurot. Sellest summast oli maha arvatud 50 eurot, mille I. T. oli juba kannatu pangakontole üle kandnud. Kohus ei pannud I. T-le tsiviilhagis esitatud viivisnõude täitmise kohustust.
Määruskaebemenetlus
Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu M OÜ esindaja vandeadvokaat M. Greinoman, taotledes määruses toodud kannatanu pangakonto numbri parandamist ja I. T-le pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatuse muutmist: esiteks kohustuse suurendamist 50 euro võrra, kuna I. T. oli kandnud 50 euro ebaõigele pangakontole, ning teiseks kohustuse täiendamist tsiviilhagis toodud viivisenõude tasumise kohustusega.
Harju Maakohtu 6. detsembri 2016. a määrusega rahuldati kannatanu esindaja taotlus osaliselt. Maakohus leidis, et kuna KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei ole KrMS § 385 p 10 järgi vaidlustatav ning see lahend on jõustunud, tuleb kannatanu esindaja taotlused lahendada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusena KrMS § 431 järgi.
Maakohus rahuldas taotluse muuta määruses kannatanu pangakonto number. Kohus märkis, et kuigi pole tõendatud, et 22. novembri 2016. a määruses märgitud kannatanu pangakonto number oli ebaõige, võib kannatanu soovil pangakonto numbrit muuta. Taotluse muuta I. T-le pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatust jättis maakohus rahuldamata. Maakohus leidis, et I. T. poolt 50 euro ülekandmine ebaõigele pangakontole ei ole tõendatud. Nimelt on määruses märgitud konto numbri esitanud kannatanu ning maksekorralduse järgi on I. T. teinud õnnestunud maksekorralduse. Seoses viivise tasumise kohustuse lisamise taotlusega märkis maakohus, et kahju hüvitamise kohustuse ulatuse muutmine eeldab asja uut sisulist lahendamist, mistõttu pole seda võimalik teha kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise raames. Kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on jõustunud ega ole vaidlustatav, ei ole kannatanu nõude suuruse uuesti läbivaatamine võimalik. Kannatanu esindaja ei esitanud kriminaalmenetluse lõpetamise arutamisel viivise tasumise nõuet. Kriminaalasja KrMS § 202 alusel lõpetamise arutelul oleks kannatanu esindaja pidanud intressinõude realiseerimise soovi selgelt väljendama ja esitama viivitusintressi kindla summa, millele järgnevalt oleks saanud küsida süüdistatavalt nõusolekut.
Harju Maakohtu 22. novembri ja 6. detsembri 2016. a määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu M OÜ esindaja vandeadvokaat M. Greinoman. Kaebuses leiti, et KrMS § 385 p 10 on põhiseadusega vastuolus, kuna see ei võimalda kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist. Esindaja taotleb maakohtu lahendite tühistamist ning I. T-le ka viivisenõude täitmise kohustuse panemist.
Ringkonnakohtu määrus
maakohtu
detsembri
2016.
a
määrusega
märkis
ringkonnakohus,
et
kuna
kriminaalmenetluse lõpetamise määrus oli jõustunud, lahendas maakohus selle määrusega õigustatult üksnes 22. novembri 2016. a määruse täitmisel ilmnenud kahtlusi ja ebaselgust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu esitatud seisukohtadega, et ebaselguste kõrvaldamise menetluses ei ole võimalik isikule panna lisakohustust, ja jättis seetõttu kannatanu esindaja kaebuse vastavas osas rahuldamata.
Määruskaebuse vastuses leiab prokuratuur, et KrMS § 202 kohaldamisel ei saa isikule panna kaudsete kahjude hüvitamise kohustust, v.a juhul, kui isik on nõus sellise kohustuse endale võtma. Kohtuistungil nõustus kannatanu hüvitama kuriteoga tekitatud kahju, s.o vahetult tekitatud kahju; kannatanu ei nõudnud isikule viisise tasumise kohustust.
veel
järeldada,
kriminaalmenetluse
et
lõpetamise
selline
edasikaebepiirang
määruses
laieneb
sisalduvatele
automaatselt
otsustustele
(vt
kõigile
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 2017. a määrus asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi
olla
edasikaebepiirangu
eesmärgiga
kooskõlas.
Eelmärgitud
lahendis
leidis
kriminaalkolleegium, et KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust seetõttu, et see on kohtu kaalutlusotsustus ega ole menetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotud (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, eeskätt p-d 45–49).
Kriminaalmenetluse oportuniteedi alusel lõpetamise kohustuslikud eeldused sätestab KrMS § 202 lg 1. Viidatud sätte kohaselt on alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks juhul, kui 1) tegemist on teise astme kuriteoga, 2) isiku süü ei ole suur, 3) isik on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama, 5) isik on kriminaalmenetluse kulud tasunud või võtnud endale kohustuse need tasuda, 6) kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, 7) prokuratuur on taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist ning 8) isik on sellega nõustunud.
kohustusi
määrata
kriminaalmenetluse
lõpetamise
otsustusest
lahutatult
ja
kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamiseks esitatud süüdistatava seisukohta ignoreerides. Tuleb arvestada, et süüdistatava nõusolekul talle mõne KrMS § 202 lg-s 2 sätestatud kohustuse määramisega muudetakse kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus tingimuslikuks, sidudes selle vastava kohustuse täitmisega ning võimalusega kohustuse täitmata jätmisel kriminaalmenetlust KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada. Seega on süüdistatavale määratud kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa.
määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 15 ja 31. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p 24 ning neis viidatud varasem kohtupraktika). Praeguse asja tehiolude valguses ei teki kolleegiumil KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu põhiseaduspärasuses kahtlusi järgmistel põhjendustel.
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kolleegium selgitab, et kannatanu tsiviilhagi jääb selles olukorras kohtu menetlusse tervikuna, s.o osas, milles see oli kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise hetkel kohtu menetluses. Seda ka juhul, kui kohus otsustab KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel panna isikule kohustuse hüvitada kannatanule tekitatud kahju ulatuses, mis on väiksem kannatanu tsiviilhagis esitatud nõuete kogusummast. Kui isik täidab talle kohtu pandud kohustused tähtaegselt, puudub alus kriminaalmenetluse uuendamiseks ka juhul, kui kohtu pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatus ei kattu kannatanu esitatud nõuete ulatusega. Sellises olukorras on kannatanul võimalik oma nõue selle täitmata osas esitada tsiviilkohtumenetluses. Kui aga isik ei täida talle pandud kohustusi tähtaegselt ja kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel kohtu menetlusse tervikuna, jätkub ka tsiviilhagi menetlus kriminaalmenetluse uuendamisel tervikuna, sõltumata sellest, millises ulatuses kohustati isikut hüvitama kannatanule tekitatud kahju. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et kohtupraktika kohaselt on kannatanul õigus tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, mis tähendab, et kannatanul avaneb võimalus esitada sama nõue tsiviilkohtumenetluse korras (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 40).
Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). Seega säilib kannatanul tsiviilhagi kriminaalmenetluses
läbi
vaatamata
jätmisel
võimalus
oma
nõude
maksmapanekuks
tsiviilkohtumenetluses.
oma nõudeõiguse maksmapanekuks: olenevalt asja edasisest käigust saab kannatanu oma õigusi piisavalt tõhusalt kaitsta kas kriminaalmenetluses (s.o ennekõike juhul, kui kriminaalmenetlus uuendatakse) või tsiviilkohtumenetluses. Pidades silmas, et KrMS § 385 p-st 10 tulenev edasikaebepiirang on menetlusökonoomia põhimõtte valguses iseenesest proportsionaalne (vt Riigikohtu 22. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 16) ning seda, et käesoleva asja tehiolude valguses on kannatanul säilinud piisavalt tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7), ei saa nimetatud edasikaebepiirangut pidada praegusel juhul ebaproportsionaalseks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.