Kohtulahend

eesmärgiga see raha P. A. ja V. R-i ühisele sõbrale K. S-ile edasi laenata.

Ajutine haldur esitas 2. augustil 2016 P. A. pankrotimenetluses aruande, milles leidis, et

võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja tal puudub teadaolev vara ning sissetulek võlgnevuste tasumiseks. Tegelikkuses oli P. A-l vara 50 000 eurot, mille ta oli M. K-lt laenuks saanud. M. K. ei olnud võlausaldajana pankrotimenetlusse astunud. 3. augustil 2016 pankrotiasjas toimunud kohtuistungil nõustus P. A. enda pankroti väljakuulutamisega ja ämmaga sõlmitud laenulepingu teel saadud vara kohta teavet ei andnud. Nii varjas P. A. ajutise halduri ja kohtu ees olulises ulatuses enda tegelikku varalist seisu, mis oleks tal võimaldanud oma rahaliste kohustuste täitmist.

kuriteos. Kahtlustuse kohaselt varjas P. A. ajutise halduri eest olulises ulatuses enda vara, pannes sellise tegevusega toime KarS §-s 385 sätestatud süüteo ja omandades seega pankrotivara hulka kuuluma pidanud rahasumma kuriteo toimepanemise teel. Rahapesu KarS § 394 lg 1 tähenduses seisnes selles, et P. A. pani pankrotikuriteo teel saadud raha V. R-i arvelduskontole ja püüdis seda kanda üle A. S-i arvelduskontole.

Kolmanda isiku V. R-i pangakontole kantud raha omandas V. R. täielikult kuriteo toimepanija

P. A. arvel ilma vastusoorituseta. Esineb põhjendatud kahtlus, et kolmanda isiku pangakontol olev raha võidakse KarS § 83 lg 3 p 2 alusel tulevikus konfiskeerida.

Pärnu Maakohtu 27. oktoobri 2016. a määrusega arestiti KarS § 83 lg 3 p 2 alusel

konfiskeerimise

tagamiseks

V.

R-i

arvelduskontol

olnud,

kuid

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole kantud rahasumma 50 000 eurot. Kohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et esineb põhjendatud alus kahtlustada P. A-d KarS §-de 385 ja 394 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, V. R-i arvelduskontol olev raha on omandatud täielikult kuriteo toimepanija arvel ning vara arestimata jätmisel esineb reaalne oht, et P. A. võib asuda seda peitma, ära tarvitama vms.

Pärnu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. R-i esindaja vandeadvokaat Madis

Mahlapuu, kes palus maakohtu määruse tühistada, kuna raha arestimine oli alusetu ja põhjendamata ning maakohtu määrus ebaseaduslik.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul esinesid asjas KarS § 83 lg 3 p-s 2 nimetatud asjaolud, mis võimaldavad arestida V. R-i vara konfiskeerimise tagamiseks. P. A-le esitatud kahtlustused KarS §-de 385 ja 394 järgi on põhjendatud. Raha omandas V. R. kuriteo – vara olulises ulatuses ajutise halduri eest varjamise – teel. Kui P. A. ei oleks nimetatud vara varjamisega kuritegu toime pannud, oleks see rahasumma läinud pankrotivara hulka, mida P. A. ei oleks saanud käsutada. Samuti esineb küllaldane alus arvata, et V. R-i kontol olnud rahasumma omandas viimane kuriteo toimepanija P. A. arvel.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb V. R-i esindaja

vandeadvokaat M. Mahlapuu nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist, põhjendades seda järgmiselt.

Tuvastamata on põhjendatud kuriteokahtlus KarS § 394 lg 1 osas. Määruskaebuse esitaja jaoks

jääb arusaamatuks, kuidas on ringkonnakohus jõudnud järeldusele, et just P. A. on saanud vaidlusaluse raha laenuga ja seega varjanud raha päritolu. Kohus ei ole neid järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtud ei ole välja selgitanud tehingu tegelikku majanduslikku sisu. Kolmas isik V. R. on menetluses läbivalt kinnitanud, et just tema oli M. K-lt laenu saaja. M. K. nõuab alates 2016. a novembrist V. R-ilt, aga mitte P. A-lt raha tagastamist. Seega puudub asjas vaidlus raha päritolu üle – enne V. R-i kontole kandmist kuulus 50 000 eurot M. K-le. On ilmselge, et rahasumma ei ole saadud pankrotikuriteo tulemusena, vaid seadusliku võlaõigusliku tehingu tulemusel M. K-lt.

Esindaja hinnangul ei ole KarS § 83 lg 3 p 2 eeldused täidetud. V. R-il oli raha saamisel ka

selle tagastamise või kokkulepitud teenuse osutamise kohustus. Ekslik on seisukoht, et V. R. on vaidlusaluse summa abil rikastunud või saanud tulu. Kuna tegu on laenu või käsundiga, tekkis raha saajal ka kohustus laen tagastada. Seega ei ole V. R. omandanud raha P. A. arvel, sest V. R-il on laenu- või käsundiandja ees vastusoorituse kohustus.

Kolmandat isikut ei ole nõuetekohaselt menetlusse kaasatud. Prokuratuur ei teavitanud V. R-i

menetlustoimingule kutsudes sellest, mis on menetlustoimingu sisu ja miks teda üldse kutsutakse. V. R. sai kolmandaks isikuks tunnistamise määrusest teada alles 24. novembril 2016. Sealjuures ei saanud V. R. menetlustoimingule minna haigestumise tõttu ja prokuratuur keeldus vara arestimise määruse saatmisest e-kirja teel.

Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et P. A. omandas laenulepingu alusel saadud

50 000 eurot kuriteo toimepanemise tulemusena, kuna ta varjas nimetatud laenusummat ajutise halduri eest. Prokuratuur ei ole kordagi väitnud, et M. K. on raha omandanud ebaseaduslikult. Kuivõrd P. A. ei teavitanud võetud laenust ajutist pankrotihaldurit, varjas ta olulises ulatuses enda vara. Kui P. A. ei oleks nimetatud vara varjamisega pannud toime kuritegu, oleks see rahasumma läinud pankrotivara hulka, mida P. A. ei oleks saanud käsutada. Seega omandas P. A. ajutise halduri eest vara varjamise teel 50 000 eurot kuriteo tulemusena.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Määruskaebuses on kahtluse alla seatud nii vara arestimise aluseks olev põhjendatud

kuriteokahtlus kui ka vara arestimise alus. Samuti on määruskaebuses esitatud etteheiteid kolmanda isiku menetlusse kaasamise kohta. Kolleegiumi hinnangul on viimati nimetatut ringkonnakohus ammendavalt käsitlenud enda määruse lõpposas (kd II, tl 57 ja 57 pöördel) ning kolleegium ei pea vajalikuks nendel küsimustel täiendavalt peatuda. Küll aga väärivad tähelepanu ja käsitlemist vara arestimise alust ning põhjendatud kuriteokahtlust puudutavad määruskaebuse väited.

Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab

nähtuma põhjendatud kuriteokahtlus ja vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas mh kohaldada konfiskeerimist ja et riigi konfiskeerimisnõude täitmine võib ilma vara arestimiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 13 jj; 26. novembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-75-14, p 32 ja 9. aprilli 2015. a määrus asjas nr 31-1-21-15, p 14).

Praeguses asjas on P. A-le esitatud kahtlustus KarS § 385 ja § 394 lg 1 järgi. KarS § 385 alusel on mh karistatav füüsilisest isikust võlgniku poolt ajutise halduri ees

võlgniku vara olulises ulatuses varjamine. See koosseis tagab pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg 3 p-st 1 ja lõikest 4 tulenevat teabe andmise kohustust pankrotimenetluses. P. A. on füüsilisest isikust võlgnik: tema suhtes on pankrotiavalduse alusel kohus PankrS § 15 lg 1 kohaselt nimetanud ajutise halduri, kellele P. A. jättis saadud laenust teatamata. Laenulepingu alusel saadud 50 000 eurot on pankrotimenetluse ajal omandatud vara, mis täitis ka KarS § 385 koosseisutunnuse „olulises ulatuses“. PankrS § 22 lg 3 p 1 järgi on ajutisel halduril õigus saada võlgnikult tema vara kohta vajalikku teavet. P. A. seda teavet ei esitanud. Seega võis ta oma vara tegelikku seisu ajutise halduri eest varjata ja kahtlustus KarS § 385 järgi võib olla põhjendatud.

KarS § 394 lg 1 järgi on karistatav rahapesu. Süüteo vahetu objekt rahapesu tähenduses on

kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 20). Õige on küll prokuratuuri ja kohtute seisukoht, et KarS § 385 koosseisu mõttes ei ole oluline, kas võlgnik omandas vara seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Samas on vara päritolu määrava tähtsusega KarS § 394 koosseisu täidetuse hindamisel. Selle koosseisu täidab üksnes kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara pesemine.

Kolleegiumi hinnangul ei vasta rahapesu kahtlustuse kirjeldus praeguses asjas etteheidetavale

kuriteokoosseisule. Prokuratuuri arestimistaotluses ja kohtumäärustes esitatud argumentatsioon ei võimalda vaidlusalust 50 000 eurot pidada kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud varaks. Seda seetõttu, et pelgalt vara pankrotimenetluses varjamise fakt ei muuda seda kuritegelikuks tuluks. Nii jääb mõistetamatuks ringkonnakohtu määruses väljendatud seisukoht, mille kohaselt omandas P. A. laenulepingu alusel saadud 50 000 eurot kuriteo toimepanemise tulemusena, kuna ta varjas nimetatud laenusummat ajutise halduri eest.

Esmalt nähtub kohtuasja materjalidest, et vaidlusaluse 50 000 euro omand läks P. A-le üle

laenulepingu alusel 1. augustil 2016 (kd I, tl 174). Seda, et laenuleping oleks sõlmitud kuriteo tulemusena või et mingil muul põhjusel tuleks nimetatud tehingu alusel saadut lugeda kriminaaltuluks, esitatud kahtlustusest ei nähtu ning seda ka ei väideta. Seejärel on kohtud jõudnud aga järeldusele, et ajutise halduri eest saadu varjamise tulemusena muutus 50 000 eurot kuritegelikuks tuluks. Sellega ei saa nõustuda: P. A. oli raha omandanud juba varem ja seda sõltumata võimalikust KarS § 385 järgi kvalifitseeritavast varjamistegevusest.

Õige on küll ringkonnakohtu järeldus, et kui P. A. ei oleks vara varjanud, oleks see ilmselt

läinud pankrotivara hulka, mida ta ei oleks saanud käsutada. See ei oleks aga võtnud veel temalt vara omandiõigust, vaid seda üksnes piiranud. Pärnu Maakohtu 8. augusti 2016. a määrusega kuulutati välja P. A. pankrot ja määrati pankrotihalduriks senine ajutine haldur. PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisel pankrotivara ning § 36 lg 1 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusest ei tulene teisiti. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. See tähendab, et pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-12-16, p 16). Seega ei omandanud P. A. 50 000 eurot KarS §-s 385 sätestatud süüteo toimepanemisega: see vara oli tal juba olemas ja vara mittevarjamisel selle liikumine pankrotivara hulka ei oleks vara omanikku muutnud, vaid P. A. omandiõiguse teostamist oleks käsutuskeeluga kitsendatud.

Seega muudab asjaolu, et vaidlusalune 50 000 eurot ei pruukinud olla kuritegelikul teel saadud

raha, põhjendamatuks rahapesu kahtlustuse, mistõttu hindab kolleegium järgnevalt üksnes KarS § 385 alusel esitatud kahtlustuse alusel vara arestimise võimalikkust.

Arestimistaotlus on esitatud KarS § 83 lg 3 p 2 alusel konfiskeerimise tagamiseks, mis

võimaldab kolmandalt isikult konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme üksnes seaduses sätestatud juhtudel, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui ta on aine või eseme täielikult või olulises osas omandanud toimepanija

arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt. See tähendab, et süüteo toimepanemise vahetu objekti saab konfiskeerida üksnes seaduses sätestatud juhul. KarS § 385 puhul ei ole selle süüteo vahetu objekti konfiskeerimist ette nähtud. Järelikult on kolmanda isiku vara arestimine süüteo vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks KarS § 385 alusel esitatud kahtlustuse puhul välistatud.

Neil põhjustel leiab Riigikohus, et prokuratuuri taotluses ja kohtumäärustes märgitu ei ole

piisav järeldamaks, et esineb alus V. R-i vara arestimiseks. Seega on kohtud põhjendamatult kolmanda isiku vara arestinud ja seda tehes on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-21-15, p 20). Seetõttu tühistab kolleegium KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2016. a ja Pärnu Maakohtu 27. oktoobri 2016. a määruse. Arestimistaotluses nimetatud vara tuleb aresti alt vabastada. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.