Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 05.01.2017 kuni 06.01.2017, s.o 2 (kaks) päeva, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva.

inimese tervise kahjustamise, valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes, s.o KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistas ennast kuriteo toimepanemises süüdi, jäädes lühimenetluse juurde ega taotlenud enda ülekuulamist. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatav on end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud, siiralt kahetseb. Inkrimineeritud kuritegu on kvalifitseeritud õigesti, kogutud on piisavalt tõendeid. Tulenevalt U.U taotlusest ja prokuratuuri nõusolekust on alus asja läbi vaadata lühimenetluses.

pikkusega ca 1 cm (tl 4-6). Samuti nähtuvad kannatanu Xxxx Põhja-Eesti Regionaalhaigla 05.01.2017 koostatud patsiendi EMO-kaardist raviasutuses fikseeritud vigastused: põse ja temporomandibulaarse piirkonna lahtine haav, sõrme lahtine haav (tl 7-8). Edasi selgitab kohus, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda nõudega loopis, varjas ta pead kätega, kuid sellest hoolimata sai ta nõudega vastu pead ning peast hakkas verd jooksma. Vaadates fotosid ja EMO-s fikseeritud tervisekahjustusi: põse ja temporomandibulaarse piirkonna lahtine haav, sõrme lahtine haav, siis puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanule tervisekahjustusi, s.o põse ja temporomandibulaarse piirkonna lahtine haav, sõrme lahtine haav ning samuti tekitas sellise kehalise väärkohtlemisega valu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Järgmisena peab kohus hindama U.U tegevuses KarS § 121 lg 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, süüdistatava ja kannatanu ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegevuse eesmärk oli kannatanule kruusiga pihta visata ja nii ka läks, st süüdistatav saavutas püstitatud eesmärgi. Edasi nähtub, et selle teo tagajärjel tekkisid kannatanul lahtised peahaavad. Seega tuleb lisaks tuvastada, kas U.U oli tahtlus ka KarS § 121 lg 1 kirjeldatud tagajärje suhtes ehk et kas ta soovis, et tema tegevuse tulemusena tekiksid kannatanul tervisekahjustused. Kohtu hinnangul süüdistatav nägi ette, et sellise teo tulemusena saab kannatanu kindlasti haiget ja võivad tekkida ka pea haavad. Kuid süüdistataval oli sellest täiesti ükskõik, mida näitab ka süüdistatava käitumine, s.o korterist lahkumine ilma kahjustuste vastu huvi tundmata. Seega süüdistatav tegutses tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, s.t ta pidas võimalikuks kannatanule vigastuste tekitamist, kuid tal oli sellest ükskõik. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on kavatsetusega toime pandud teoga, millega põhjustati kaudse tahtlusega tervisekahjustusi. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 alusel, s.o kuriteo toimepanemine lähisuhtes. Kuna süüdistatava ja kannatanu ütluste kohaselt olid nad abielus ja elasid koos, siis tuleb süütegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani U.U toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes.

Seadusandja on KarS § 121 lg 2 p 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava ankeetandmete kohaselt U.U ei tööta ning samuti puuduvad kohtul andmed selle kohta, et süüdistatav omaks mõnd legaalset sissetulekuallikat. Legaalse sissetuleku puudumisele viitavad kohtu arvates ka kriminaaltoimikus tuvastatud asjaolud. Nimelt jättis süüdistatav temale väärteo toimepanemise eest kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi tasumata ning rahatrahv asendati kohtumäärusega üldkasuliku tööga. Süüdistatav jättis ka üldkasuliku töö tegemata ning üldkasulik töö asendati järgmise Harju Maakohtu 02.11.2016 määrusega arestiga (tl 63-65), mida süüdistatav tähtaegselt kandma ei asunud. Lisaks sellele karistati süüdistatavat Harju Maakohtu 14.12.2016 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest (tl 41-49), mis viitab üheselt legaalse sissetuleku puudumisele. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt juba eelmiste kohtuotsustega välja mõistetud ja ka käesolevas kriminaalasjas väljamõistetavate menetluskulude näol. Sellistest andmetest tulenevalt saab asuda seisukohale, et rahaline karistus ei oleks täidetav ja süüdistataval puuduvad rahalised vahendid sellise karistuse tasumiseks. Seega ei saaks rahaline karistus täita ka karistuse eripreventiivset eesmärki, st sundida isikut loobuma süütegude toimepanemisest edaspidi. Käesolevaks ajaks on jõustunud ka Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2017 otsus(tl 57-62), millega süüdistatavat karistati KarS § 199 lg 2 p 9 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 4 kuud ja 29 päeva, mis senini on kandmata. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates U.U süü suurust KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemist, s.o koduse tüli käigus abikaasale kruusiga vastu pead viskamine, millega tekitati kergeid tervisekahjustusi. Tekitatud tervisekahjustused ei olnud väga intensiivsed ja kohus hindab süüdistatava süüd keskmiseks. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud kahetsust ja süüdistatav avaldas kahetsust ka kohtuistungil. Seega peab kohus võimalikuks KarS § 57 lg 1 p 3 alusel arvestada kergendava asjaolu olemasolu. Lisaks sellele leiab kohus, et süüdistatava süüd vähendab ka asjaolu, et ta ise teatas hädaabinumbril kannatanust, kuigi varjas samal ajal väljakutse põhjust ja enda asukohta. Samas aga andis ta teada abivajajast, et tagada esmaabi osutamine. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt (tl 15-20) on süüdistataval 2 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste ja liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest, seega ei ole isikut varem isikuvastases kuriteos süüdi mõistetud. Arvestades aga seda, et tegemist on n.ö perevägivallaga, mis on ühiskonnas väga taunitav, siis peab karistus väljendama ühiskonna hukkamõistu sellisele käitumisele. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et perevägivalla eest mõistetakse karistuseks reaalne vangistus, suurendab ka teiste isikute turvatunnet.

Arvestades kõike eeltoodut, s.h kergendava asjaolu ja süüd vähendava asjaolu olemasolu, on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistus oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid seda mitte sanktsioonimäära alammääras. Edasi juhib kohus tähelepanu asjaolule, et käesoleval ajal peaks süüdistatav kandma karistust Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2017 otsuse (millega tühistati osaliselt Harju Maakohtu 14.12.2016 otsus ning tehti uus otsus) alusel, mille kohaselt ärakandmisele jäävaks karistuseks mõisteti U.U-le 4 kuud ja 29 päeva vangistust. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale inkrimineeritav kuritegu on toime pandud 05.01.2017, so pärast Harju Maakohtu 14.12.2016 otsuse kuulutamist. KarS § 65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. Seega tuleb käesoleva otsusega mõistetavale karistusele liita Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2017 otsusega mõistetud karistus, s.o 4 kuud ja 29 päeva vangistust täies ulatuses.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.