Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Harju Maakohtu 04.08.2016 otsusega mõistetud ja KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata jäetud vangistus, s.o 3 aastat, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ning mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust, jättes selle liitkaristuse KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel 3 aastase katseajaga täitmisele pööramata Harju Maakohtu 04.08.2016 otsusega määratud tingimustel, arvestades 3 aastase katseaja kulgemist alates Harju Maakohtu 04.08.2016 otsuse kuulutamisest.

teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Kannatanu XXXX25.05.2016 antud ütluste kohaselt (tl 58-60) tema elukaaslane Kristo Tiismann kasutas tema kallal vägivalda. 24.05.2016 õhtul jõi Kristo üksi viina ja tema tahtis magada, mille peale tekkis tüli ja Kristo lõi teda oma jalaproteesiga vastu pead. Sellest tundis füüsilist valu, kukkus maha ja kaotas hetkeks teadvuse. Kutsus kiirabi ja käis Mustamäe haiglas kontrollis. Järgmisel hommikul kell 12 käis konstaabel temaga juhtunust rääkimas ja kui Kristo sai aru, et tema vastu tahetakse avaldust teha, siis tõukas Kristo ta tooli pealt pikali ja lõi rusikatega mitu korda vastu nägu ja tiris juustest. Tundis sellest valu. Parema kulmu kohal on turse ja lõua all on hematoomid. Samal ajal oli külas ka Kristo sõber XXXX, kes vaatas peksmist lihtsalt pealt. Siis õnnestus tal tualetti põgeneda ja politseisse helistada. Asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldakse Häirekeskusele tehtud kõnesid, milles 24.05.2016 kell 23.45 ja 25.05.2016 kell 13.40 helistab XXXXning teatab, et Kristo Tiismann peksis teda (72-79). Kristo Tiismanni 25.05.2016 kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub tema kinnipidamise aega ja koht, s.o 25.05.2016 kell 13.57 Tallinnas XXXX(tl 81-82). Tunnistaja XXXXütluste kohaselt (65-66) viibis ta Kristo Tiismanni ja XXXXjuures asukohaga Tallinn, XXXXajavahemikus 24.05.2016 kuni 25.05.2016. 24.05.2016 ta mingit vägivalda ei täheldanud poolte vahel, kuna ta magas. 25.05.2016 nägi, kuidas Kristo Tiismann kannatanule peale kukkus, mille tagajärjel kukkus XXXX põrandale, kuid ta ei tea kuidas tekkisid XXXXneed vigastused. Ei näinud, et Kristo oleks XXXX löönud. Kahtlustatavana 26.05.2016 antud ütlustes Kristo Tiismann tunnistab oma süüd vägivalla kasutamise osas XXXXsuhtes (tl 84-86). Ta muutub alkoholi tarvitades agressiivseks ja võis XXXX lüüa. Mäletab, et öösel käis politsei ja kiirabi, löömist ei mäleta, aga kui XXXX on vigastused, siis keegi teine seda teha ei saanud. Kahetseb tehtut. Lisaks eeltoodud tõenditele tõendab süüdistatava poolt kannatanu löömist ja tervisekahjustuste tekitamist 24.05.2016 episoodi osas EMO-kaart, millelt nähtuvad raviasutuses 25.05.2016 kell 00.45 tuvastatud vigastused: pea muude osade pindmine vigastus ja paremal rindkerel kaks verevalumit (tl 63). 25.05.2016 episoodi osas kell 14.25 koostatud isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millelt nähtuvad kannatanul XXXXtuvastatud tervisekahjustused: parempoolse kulmu peal turse ning lõua all hematoom ja marrastus (tl 6162). Kohus selgitab siinkohal ka seda, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta füüsilist valu nii süüdistatava poolsetest löökidest pähe, juustest kiskumisel kui ka toolilt maha kukkumisel. Fotosid ja EMO-s fikseeritud tervisekahjustusi vaadates, puudub kohtul alus kannatanu poolt valu tundmises kahelda, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Samuti nähtub mõlemast kõneväljavõttest Häirekeskusele, et kannatanu on peale süüdistatava poolset rünnakut šokis ja nutab, mis näitab kohtu hinnangul samuti valu tundmist. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo objektiivne koosseis, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 alusel, s.o kuriteo toimepanemine lähisuhtes ning korduvalt. Kuna eelpool on tuvastamist

leidnud, et süüdistatav pani toime kaks kehalise väärkohtlemise episoodi ning samuti asjaolu, et kannatanu ja süüdistatav on juba poolteist aastat koos elanud, s.t nad on elukaaslased, siis tuleb süütegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et kuigi süüdistataval tuvastati indikaatorvahendiga väljahingatavas õhus alkoholi 1,19 milligrammi ühe liitri kohta (tl 69) ja oma sõnade kohaselt ta teo toimepanemist ei mäleta, siis tegemist oli teadlikult toime pandud süüteoga. Kannatanu löömine nii mitmel korral näitab seda, et süüdistatav oli teadlik oma tegevusest, samuti sai ta aru, et sellise tegevuse tagajärjel tunneb kannatanu füüsilist valu ja võib saada ka tervisekahjustusi. Seega süüdistatav pani KarS § 121 ettenähtud kuriteo toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani Kristo Tiismann toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ning korduvalt. 10.12.2016 episood 10.12.2016 kella 21.50 paiku Tallinnas XXXXasuvas korteris XXXXkallal füüsilise vägivalla kasutamine Kristo Tiismanni poolt on kohtu hinnangul tõendamist leidnud nii kannatanu ütluste, süüdistatava osalise süü tunnistamise, EMO-kaardi, fotode ja muude kirjalike tõenditega. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. 11.12.2016 XXXXsuulise kuriteo teate protokolli kohaselt (tl 1-4) 10.12.2016 kell 21.20 ründas teda kodus purjus elukaaslane Kristo Tiismann. Tema lamas voodis, kui Kristo hakkas teda kägistama. See valus ei olnud, ta tõusis püsti ning hakkas karjuma, et Kristo teda ei puutuks rohkem. Selle kisa peale koputas naaber uksele, kelle Kristo saatis pikalt. Siis võttis Kristo kepi ja lõi teda 4 korda vastu pead ja nägu, mis oli füüsiliselt valus ja ninast hakkas verd jooksma. Põgenes vannituppa ja helistas kiirabi. Kristo suhtes pretensioone ei ole, kriminaalmenetluse alustamist ei soovi. Asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldakse Häirekeskusele tehtud kõne, milles 10.12.2016 helistab XXXXning teatab, et tema elukaaslane Kristo Tiismann peksis teda ning tal jookseb ninast verd (tl 44-49). Kahtlustatavana 11.12.2016 antud ütlustes Kristo Tiismann end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista, kuna ta ei mäleta, kuidas ta too õhtu külast koju jõudiski. Järgmine asi, mida ta mäletab on see, kuidas ta arestikambris ärkas (tl 39-40). Edasi juhib kohus tähelepanu tunnistaja patrullpolitseinik Mikk Eensalu ütlustele, mille kohaselt said nad paarilisega 10.12.2016 väljakutse aadressile Tallinn XXXX, kus mees oli naisterahvale kallale läinud. Kohapeal viibisid XXXXning Kristo Tiismann. XXXXoli tulnud Kristo Tiismann kallale kägistades teda ning lüües vähemalt kolm korda rusikaga näkku, mille tagajärjel ta tundis füüsilist valu. Kristo Tiismann eitas vägivalla kasutamist. XXXXkaelal olid punakad jäljed, mis viitasid kägistamisele. Kristo Tiismanni pükstel nähtusid punakad verekahtlase määrdumusega plekid (tl 51-52). Kristo Tiismanni 10.12.2016 kahtlustatavana kinnipidamise protokoll tõendab tema kinnipidamise aega ja kohta, s.o 10.12.2016 kell 22.15, Tallinnas XXXX(tl 17-18). Lisaks eeltoodud tõenditele tõendab süüdistatava poolt kannatanu kägistamist, löömist ja tervisekahjustuste tekitamist ka 11.12.2016 koostatud isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millest nähtuvad kannatanul XXXXtuvastatud tervisekahjustused: paremal pool kaela piirkonnas punased laigud (tl 7-9). Samuti nähtuvad kannatanu XXXX10.12.2016 EMO-kaardist raviasutuses fikseeritud vigastused: pea muude osade pindmine vigastus ja kaela täpsustamata osa pindmine vigastus. Lisaks nähtub, et kannatanul on enne EMO-sse jõudmist olnud nina verejooks (tl 10-11).

Edasi selgitab kohus, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda kägistas, siis ta valu ei tundnud, samas kui teda löödi kepiga (karguga) 4 korda näkku, tundis ta füüsilist valu. Vaadates fotosid, s.o tugevad punased jäljed kaelal ja EMO-s fikseeritud tervisekahjustusi, siis puudub kohtul alus kannatanu poolt valu tundmises kahelda ja seda ka kägistamise osas, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kui kannatanu ise see hetk mingil põhjusel kägistamisel valu ei tundud, siis vaadates kaelal nähtuvaid tugevaid punaseid jälgi, pidi kannatanu valu tundma. Samuti nähtub kõneväljavõttest Häirekeskusele, et kannatanu on peale süüdistatava poolset rünnakut šokis ja nutab, mis näitab kohtu hinnangul samuti valu tundmist. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanule tervisekahjustusi, samuti tekitas valu kehalise väärkohtlemisega. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu objektiivne koosseis, s.o teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 alusel, s.o kuriteo toimepanemine lähisuhtes ning korduvalt. Kuna eelpool on tuvastamist leidnud, et süüdistatav pani toime kokku kolm kehalise väärkohtlemise episoodi ning samuti asjaolu, et kannatanu ja süüdistatav on juba poolteist aastat koos elanud, s.t nad on elukaaslased, siis tuleb süütegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et kuigi süüdistataval tuvastati indikaatorvahendiga väljahingatavas õhus alkoholi 1,56 milligrammi ühe liitri kohta (tl 22) ja oma sõnade kohaselt ta teo toimepanemist ei mäleta, siis tegemist oli teadlikult toime pandud süüteoga. Kannatanu kägistamine ja löömine nii mitmel korral näitab üheselt seda, et süüdistatav oli teadlik oma tegevusest ja selle eesmärgist, samuti sai ta aru, et sellise tegevuse tagajärjel tunneb kannatanu füüsilist valu ja võib saada ka tervisekahjustusi. Seega süüdistatav pani KarS § 121 ettenähtud kuriteo toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani Kristo Tiismann toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ning korduvalt.

Ankeetandmete kohaselt Kristo Tiismann ei tööta, seega puudub tal sissetulek, mis kohtu arvates välistaks ka rahalise karistuse kohaldamise. Samas teatas süüdistatav, et tema sissetulekuks on invaliidsuspension ja toimetulekutoetus, mis moodustab 300 eurot kuus ning ilmade soojenedes on tal võimalik teha ka juhutöid, saamaks sissetulekut. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et esimese kahe episoodi osas tuleb süüdistatava suhtes kohaldada karistusena vangistust ja viimase episoodi eest peab kohus võimalikuks mõista rahalise karistuse. Hinnates Kristo Tiismanni süü suurust KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 3 kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemist, millega tekitati kergeid tervisekahjustusi elukaaslasele. Tekitatud tervisekahjustused ei olnud küll väga intensiivsed, kuid arvestades ka kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemist, siis on süüdistatava süü hinnatav keskmisena. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud kahetsust ja süüdistatav avaldas kahetsust ka kohtuistungil. Samuti on süüdistatav kannatanuga ära leppinud ja andeks palunud, mida kohus peab võimalikuks KarS § 57 lg 1 p 9 alusel arvestada kergendava asjaoluna. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Arvestades kahe kergendava asjaolu olemasolu on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid seda mitte alammääras. Edasi juhib kohus tähelepanu Harju Maakohtu 04.08.2016. otsusele, mille kohaselt mõisteti süüdistatav süüdi KarS § 255 lg 1 järgi (tl 31-36) ning lõplikuks karistuseks mõisteti KrMS § 238 lg 2, KarS § 68 lg 1, 74 lg 1 ja 3 alusel vangistus 3 aastat katseajaga 3 aastat. Katseaja kestus on 04.08.2016 kuni 03.08.2019. Seega on viimane, s.o 10.12.2016 episood toime pandud katseajal, 24.05.2016 ja 25.05.2016 episoodid on toime pandud enne Harju Maakohtu 04.08.2016. otsuse kuulutamist. Seega 24.05.2016 ja 25.05.2016 episoodide eest tuleb mõista eraldi karistus ning see karistus tuleb liita Harju Maakohtu 04.08.2016 otsusega mõistetud karistusega KarS § 65 lg 1 alusel ja 10.12.2016 episoodi eest tuleb mõista samuti eraldi karistus ja liita Harju Maakohtu 04.08.2016 otsuse ja käesoleva otsusega KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusega KarS § 65 lg 2 alusel. KarS § 65 lg 1 kohaselt kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. KarS § 64 lg 1 alusel samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Arvestades kuritegude raskusastmeid, siis antud juhul peab kohus võimalikuks lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. KarS § 74 lg 5 kohaselt, kui süüdlane paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdistatava elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras. Vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga

käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras. KarS § 65 lg 2 kohaselt, kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega tuleks käesoleva otsusega mõistetavale karistusele liita eelmise, s.o Harju Maakohtu 04.08.2016 otsusega mõistetud ja ära kandmata karistus täies ulatuses. Ülaltoodud sätted viitavad võimalusele jätta karistus uuesti kohaldamata või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et kohus ei pea võimalikuks uuesti kohaldada süüdistatava suhtes karistuse kohaldamata jätmist ja KarS § 75 lg 2 p 9 sätestatud elektroonilist valvet, kuivõrd elektroonilise valve eesmärk on tagada isiku püsimine teatud piirkonnas, so oma kodus või sellel läheduses. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatav ongi kõik kuriteod toime pannud kodus viibides ning viimase kuriteo ka katseajal. Seega ei takistaks elektroonilise valvega liikumispiirang süüdistatavat ka edaspidi käitumast õigusvastaselt. Viimase kuriteo toimepanemine aga käitumiskontrolli ajal näitab üheselt seda, et ka kriminaalhooldaja järelevalve ei taganud süüdistatava õiguskuulekust ning süüdistatav käitus käitumiskontrolli takistavalt, pannes toime uue kuriteo Mis puudutab võimalust asendada süüdistatavale mõistetav liitkaristus üldkasuliku tööga, leiab kohus, et enam kui tuhande üldkasuliku töö tunni tegemise kohustuse panemine süüdistatavale, kelle püsiv töötamine on puude tõttu raskendatud ja kes iga kuriteo toimepanemise ajal oli alkoholijoobes, ei ole mõeldav, kuivõrd üldkasuliku tööga karistuse asendamine eeldaks samuti kriminaalhooldusele allumist, millega süüdistatav toime tulnud ei ole, kuivõrd pani katseajal toime uue kuriteo. Samas taotles kannatanu süüdistatava karistamist rahalise karistusega, vältimaks süüdistatava sattumist aastateks kinnipidamisasutusse. Kannatanu sõnade kohaselt oli osaliselt kuriteo toimepanemine sõltuvuses ka tema provotseerivast käitumisest. Lisaks sellele teatas kannatanu, et nii tema kui ka süüdistatav on alkoholi tarvitamise osas oma käitumisviisi muutnud. Arvestades taolisi asjaolusid leiab kohus, et katseajal toime pandud kuriteo toimepanemise eest on võimalik kohaldada süüdistatava suhtes rahalist karistust, vältimaks olukorda, et süüdistatav peaks minema kandma pikaajalist liitkaristust olukorras, kus kannatanu on süüdistatavast mõningal määral materiaalses sõltuvuses. Seejuures leiab kohus, et süüdistatavat tuleb rahalise karistusega karistada vaid ühe kuriteoepisoodi eest, kuivõrd ühe kuriteoepisoodi eest mõistetav karistus oleks väiksem kui kolme kuriteo eest mõistetav karistus ja see tooks kaasa väiksemad rahalised kohustused. Samas on süüdistataval endiselt katseaeg, mis kestab veel üle kahe aasta ning peaks süüdistatavat sundima edaspidisele õiguskuulekusele, kuivõrd järgmise kuriteo eest teda ilmselt enam rahalise karistusega ei karistataks ning kogu ära kandmata vangistus pöörataks täitmisele. Arvestades aga süüdistatava sissetulekute suurust peab kohus vajalikuks määrata rahalise karistuse tasumise KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel ositi maksimaalse tähtaja jooksul, et süüdistatava kõik rahalised kohustused ei muutuks süüdistatava jaoks ülejõukäivateks.

seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna Kristo Tiismanni on varem karistatud kuriteo toimepanemise eest. Lisaks on Kristo Tiismann eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Ka käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritavate tegude puhul ei ole tegemist ühekordse ja juhusliku episoodiga, vaid süüdistatavat süüdistatakse kolme samalaadse kuriteo toimepanemises. Seega on süüdistatava jaoks õigusvastane käitumine muutunud süsteemseks. Kuna kaitsjatasu sisaldab endas ka sõidukulu, leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista vaid süüdistatava kaitsja kohtuistungil osalemise kulu, kuid kaitsja sõidukulu tuleb jätta riigi kanda. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja süüdistataval püsiva töise sissetuleku puudumist ning rahalise karistuse tasumise kohustust, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.