Kohtulahend

Harju

Maakohtule

Norra

Kuningriigi

Vanglate

Ameti

taotluse

Hålogalandi

Apellatsioonikohtu 16. jaanuari 2015. a otsuse tunnustamiseks ja M. Uusenile mõistetud karistuse täitmise ülevõtmiseks.

Harju Maakohtu 29. märtsi 2016. a määrusega tunnistati Hålogalandi Apellatsioonikohtu 16. jaanuari 2015. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. M. Uuseni toimepandud kuriteod

kvalifitseeriti karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi. M. Uusenit karistati KarS § 141 lg 1 järgi 5-aastase vangistusega, KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi samuti 5-aastase vangistusega ning § 203 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust. KrMS § 485 lg 2 kohaselt määrati Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust. Ärakantud karistusaeg, s.o 1 aasta, 11 kuud ja 2 päeva vangistust, arvati karistuse kandmise aja hulka. Ärakantavaks karistuseks loeti 4 aastat ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 27. aprill 2014. Määrus jõustus edasi kaebamata.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4.1 Teistmise aluseks on põhiseaduse (PS) §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse rikkumine. KrMS § 366 sellist teistmisalust ei sätesta, kuid lähtuda saab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest asjas nr 3-1-2-1-10. Osutatud lahendi kohaselt ei saa Riigikohus tulenevalt üldkogu otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 märgitust erandina keelduda avalduse või kaebuse menetlemisest pelgalt viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisvõimaluse puudumisele juhul, kui kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste, eriti PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse võimalik rikkumine. 4.2 M. Uusen sai teistmise aluseks olevatest asjaoludest teada 2016. a oktoobris, mil ta toimetati karistuse kandmise jätkamiseks Eestisse ja paigutati Tartu Vanglasse. Vangla õiendiga teavitati süüdimõistetut mh ennetähtaegse vabastamise taotlemise tähtajast. M. Uusen soovis sellega seoses konsulteerida kaitsjaga. Pärast kriminaalasja materjaliga tutvumist teatas kaitsja M. Uusenile, et välisriigi kohtuotsus tunnistati Eestis täidetavaks ühe aasta võrra pikemas ulatuses, kui kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon (konventsioon) ja riigisisene õigus võimaldavad. 4.3 M. Uusen soovis Eestisse ületoomist vaidlustada ja pärast maakohtu määruse kättesaamist lubati tal üks kord helistada Eestis viibivale kaitsjale. Kaitsja selgitas, et määruse vaidlustamisega ei saa Eestisse toomist vältida. Süüdimõistetu aga ei teadnud, et Eestis ärakantava karistuse määr ei tohi ületada viit aastat. Asja menetlenud kohus, prokurör ja kaitsja jätsid selle tähelepanuta ning kuivõrd kohtumäärust ei vaidlustatud, jõustus see kaebetähtaja möödumisel. 4.4 Teistetav kohtumäärus rikub M. Uuseni vabaduspõhiõigust, kuna sellega mõisteti talle teise astme kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 6-aastane vangistus ja määrati Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust. Vangistuse määr on ühe aasta võrra pikem kui teise astme kuriteo

eest mõistetava võimaliku karistuse ülemmäär. Maakohus eiras konventsiooni artikli 10 lõiget 2 ja kohaldas ebaõigesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, mille kohaselt ei tohi täpsustatud karistus ületada Eesti karistusseadustiku vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud ülemmäära (KrMS § 484 lg 2). 4.5 Kuna M. Uusenile mõistetud liitkaristus ja Eestis täidetav karistus ei tohi ületada 5-aastast vangistust ja Hålogalandi Apellatsioonikohtu otsusega karistati teda 6-aastase vangistusega, oleks tulnud karistust vähendada viiele aastale. Maakohus seda ei teinud. Tekkinud on lubamatu olukord, kus M. Uusen peab ebaseadusliku kohtumääruse alusel kandma reaalset vangistust ühe aasta võrra rohkem, kui seda võimaldab seadus. Seega on teistmine kohtu vea parandamiseks ainuke võimalus.

Riigiprokurör Eve Olesk leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 M. Uuseni kuriteod vastavad KarS § 141 lg-le 1, § 121 lg 2 p-dele 2 ja 3 ning § 203 lg-le 1. Nende kuritegude eest nähakse karistusseadustikus raskeima karistusena ette 5 aastat vangistust. Maakohus määras M. Uusenile Eestis ärakantavaks karistuseks 6-aastase vangistuse. 5.2 Riigikohus on asjas nr 3-1-1-25-14 tehtud lahendis selgitanud, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus ei karista isikut, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Samuti ei ole Eesti kohtul alust välisriigis toime pandud tegu kvalifitseerida Eesti karistusseadustiku järgi. Maakohus ei oleks tohtinud mõista M. Uusenile karistust ega liitkaristust, vaid oleks pidanud kindlaks määrama Eestis täidetava karistuse. Samuti on süüdimõistetu teod alusetult kvalifitseeritud Eesti karistusseadustiku järgi. 5.3 Kuna teistetavas kriminaalasjas pole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus teha KrMS § 373 lg 3 alusel uue otsuse, tühistada maakohtu määruse osaliselt ja määrata Eestis ärakantavaks karistuseks 5 aastat vangistust. Kohtumäärusest tuleb välja jätta tekst, millega kvalifitseeriti M. Uuseni kuriteod Eesti karistusseaduse järgi ja mõisteti talle karistus ning liitkaristus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Teistmismenetluse pooled leiavad põhjendatult, et maakohus on Eestis täidetava karistuse kindlaksmääramisel eiranud konventsiooni artikli 10 lg-s 2, KrMS § 484 lg-s 2 ja KarS § 64 lg-s 3 sätestatud põhimõtteid. Osutatud normide kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. Teistetava kohtumääruse kohaselt tuleb M. Uusenil ära kanda 6 aastat vangistust. KarS § 141 lg 1, § 121 lg 2 ja § 203 lg 1 võimaldavad aga isikut karistada maksimaalselt 5 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemäära. Järelikult peab M. Uusen jõustunud kohtumääruse järgi kandma ühe aasta võrra pikemat vangistust, kui see on lubatav konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ja Eesti karistusseaduse kohaselt.

Prokurör osutab õigesti, et maakohus on eiranud ka seisukohta, mille järgi ei mõista tunnustamismäärust tegev kohus karistust, vaid määrab kindlaks Eestis täidetava karistuse. Samuti

puudub

maakohtul

alus

süüdimõistetu

tegude

ümberkvalifitseerimiseks

Eesti

karistusseadustiku järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-25-14, p 13). Maakohus kvalifitseeris M. Uuseni käitumise KarS § 141 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi, karistas teda nende tegude eest vangistusega ning mõistis ühtlasi liitkaristuse. Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga pidanuks ta aga üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse.

Käesoleva kohtuasja põhiküsimusena tuleb otsustada, kas on alus jõustunud kohtumääruse teistmiseks või kas teistmisaluse puudumisele vaatamata tuleb kaitsja esitatud avaldust M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks siiski menetleda.

366 sätestatud alusel. Teistmisavalduses esitatud karistuse vähendamise taotlust pole võimalik lahendada ka KrMS § 431 kohaselt, kuna tegemist ei ole KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimuse või mõne muu kohtulahendi täitmisel ilmnenud kahtluse või ebaselgusega ega ka KarS § 5 lg-st 2 tuleneva kergema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamisega. Samuti ei saa M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumist vältida tema ennetähtaegse vabastamisega KarS § 76 alusel. Ka sel juhul säilib sama paragrahvi 7. ja 8. lõike kohaselt võimalus, et süüdimõistetul tuleb Eestis täidetavaks määratud 6-aastane vangistus täies ulatuses ära kanda. Järelikult ei nähta karistusseadustiku üldosas ega kriminaalmenetluse seadustiku teistmist ja kohtulahendi täitmist puudutavates sätetes ette võimalust, mida kasutades saaks M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumist vältida. Öeldu aga ei tähenda veel, et teistmisavaldust tuleks käsitada lubatava individuaalkaebusena ja et süüdimõistetul puuduks ning oleks puudunud muu tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.

Kaitsja

on

esitanud

Riigikohtule

taotluse,

milles

palub

süüdimõistetule

hüvitada

teistmismenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 480 eurot, sh käibemaks 80 eurot. Taotluse kohaselt on teistmisavalduse koostamiseks ja selle kooskõlastamiseks kaitsealusega kulutatud aega neli tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks.

hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kuna teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. Kaitsja taotletud summa puhul on tegemist mõistliku suurusega tasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, mis tuleb KrMS § 186 lg 3 alusel riigilt M. Uuseni kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.