Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla
Kriminaalasi
N.I süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9, § 213 lg 2 p 1, § 344 lg 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. detsembri 2016. a otsus
Apellant
kaitsja
Süüdistatav
N.I Isikukood: XXX; elukoht: XXX, XXX, XXX, emakeel – eesti ja vene keel, XXX; varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati Harju Maakohtu 06.11.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi vangistusega 11 kuud. Tõkend: vahistamine alates 19.03.2016.a. Kahtlustatavana kinni peetud 17.03.2016.a
Prokurör
Eve Soostar
Kaitsja
Natalia Lausmaa
RESOLUTSIOON
1.Jätta N.I kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa apellatsioon läbi vaatamata.
2.Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa seoses vandeadvokaat Natalia Lausmaa poolt N.I-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 72 eurot.
3.Mõista N.I-lt riigieelarve tuludesse välja apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud 72 eurot. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 8. detsembri 2016 otsusega mõisteti N.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 9, § 344 lg 1 ja KarS § 213 lg 2 p 1 järgi. Kohus karistas N.I vastavalt 6 kuu, 2 kuu ja 3 aasta pikkuste vangistustega. Kuna KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod olid toime pandud enne N.I suhtes tehtud eelmist süüdimõistvat otsust, mõistis kohus nende eest KarS § 65 lg 1 järgi liitkaristuse Harju Maakohtu 06.11.2015 otsusega mõistetud karistusega. Kohus luges KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 344 lg 1 järgi mõistetud karistused kaetuks Harju Maakohtu 06.11.2015 otsusega mõistetud 11-kuulise vangistusega. Ühtlasi luges kohus N.I-le mõistetud liitkaristuse kantuks. N.I-le KarS § 213 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse hulka arvas kohus vastavalt KarS § 68 lg-le 1 N.I eelvangistuses viibitud aja ning luges karistuse kandmise alguseks N.I kinnipidamise aja 17. märtsi 2016. KarS § 199 lg 2 p 9 järgi mõisteti N.I süüdi selles, et ta varastas 03.06.2014 kella 18.15 ja 18.25 vahelisel ajal Tallinnas XXX asuva XXX sissepääsu kõrvalt NI-le kuuluva ja viimase alaealise lapselapse MI kasutuses olnud jalgratta BMX Subject Mongoose 20" väärtusega 199,20 eurot. Tegemist on süstemaatilise vargusega, kuna Harju Maakohtu 06.11.2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-8837 on N.I süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi kuues varguse episoodis, sh ajavahemikul 19.04.2014 kuni 02.08.2014 toimepandud viies jalgrattavarguse episoodis. Seega on N.I jaoks on varguste toimepanemine väljakujunenud elustiil (harjumuspärane käitumine) ja oluline elatusallikas. KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani N.I toime sellega, et ta esines 03.06.2014 Tallinnas XXX asuvas OÜ A pandimajas vastuvõtja JG ees IZ, märkides jalgratta BMX Subject Mongoose 20" kirjaliku ostu-müügilepingu blanketile müüja andmeteks IZ andmed ning allkirjastas lepingu IZ nimelt, kirjutades müüja lahtrisse lepingu alumises vasakus nurgas IZ perekonnanime, allkirja ja kuupäeva.
KarS § 213 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani N.I toime järgnevalt:
27.11.2015 omastas ta enda ema IH kotist ebaseaduslikult IH AS SEB Pank arvelduskontoga XXXXXXXXXXXXXXXXXXX seotud deebetkaardi ja selle deebetkaardiga seotud PINkoodi. Seejärel võttis ta deebetkaarti ja selle kaardiga seotud PIN-koodi abil ajavahemikul 27.11.2015–13.12.2015 kokku 12 korral sularahaautomaatide kaudu IH arveldusarvelt välja kokku 315 eurot sularaha. Samuti maksis varastatud pangakaardiga 10.12.2015 kell 14.11 1,95 eurot kohvikus XXX asukohaga XXX, 3 eurot 10.12.2015 kell 14.22 kohvikus asukohaga Tallinn, XXX. 16.12.2015 omastas ta Tallinnas XXX korteris ebaseaduslikult VL Swedbank AS-i arvelduskontoga XXXXXXXXXXXXXXXX seotud deebetkaardi. Teades selle deebetkaardiga seotud PIN-koodi, võttis ta ajavahemikus 16.12.2015–18.12.2015 sularahaautomaatide kaudu kokku viiel korral VL arveldusarvelt välja kokku 625 eurot sularaha.Samuti püüdis N.I võtta 600 eurot 16.12.2015 kell 21.14 sularahaautomaadist asukohaga Tallinn, Ehitajate tee 127, kuid see ei õnnestunud, kuna kannatanu arvel polnud sellist summat. Samuti võttis N.I kahel korral NU arveldusarvelt välja sularahas 160 eurot, kogusummas 320 eurot. Deebetkaardi võttis N.I, kes teadis kaardi PIN -koodi, 14.02.2016 kella 10.00 paiku NU jope sisetaskust.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N.I kaitsja, kes palub tühistada Harju Maakohtu otsus, mõista N.I Kars § 199 lg 2 p 9 ja § 344 lg 1 järgi õigeks ning vähendada talle KarS § 213 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistust. Apellatsiooni kohaselt ei ole üheselt tõendatud, et N.I varastas 03.06.2014 jalgratta. Nimelt ei oleks kohus tohtinud tugineda IZ ütlustele. Kuna kohtumenetluses selgus, et IZ on surnud, avaldati IZ ütlused. N.I ei olnud võimalik IZ küsitleda ning sellega rikuti tema kaitseõigust. Kaitsja märgib, et IZ-l oli olemas otsene motiiv rõõnata N.I, kuivõrd sellega pääses ta ise süüdistusest varguses, mis oleks võinud tema kui korduvalt karistatud ja ülekuulamise ajal vabaduskaotuslikku karistust kandva isiku olukorda raskendada. N.I süüdimõistmist KarS § 344 lg 1 järgi vaidlustatakse väitega, et N.I väitel ei ole tema jalgratta pandilepingul 03.06.2014.a. pantija isikuandmeid ja allkirja kirjutanud. N.I väitel täidab tavapäraselt selles pandimajas, kuhu ta on tõepoolest varem korduvalt asju panti viinud, pandimaja töötaja kogu blanketi, s.t ka pantija isikuandmete osa. Pantija täidab blanketil ainult allkirja osa. Ekspert ilmselt eksib, väites, et IZ isikuandmed on kandnud lepingusse N.I. Veel leitakse apellatsioonis, et maakohus mõistis N.I-le põhjendamatult raske karistuse. Apellatsioonis märgitakse, et N.I arvates suhtus kohus temasse eelarvamusega, kuna teda on korduvalt varguste eest karistatud. Kohus on küll formaalselt lugenud N.I-le varguse ja võltsimise eest mõistetud karistused kaetuks talle 06.11.2014.a. otsusega mõistetud karistusega, kuid on lõpliku karistuse
mõistmisel pärast 06.11.2014.a. toimepandud süütegude eest mõistnud sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistuse. Karistus KarS § 213 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate tegude eest ei vasta süütegude raskusele ja süüdlase isikule, vastavalt KarS § 56 ettenähtud karistamise aluse põhimõtetele. Apellatsiooni kohaselt on maakohus karistuse mõistmisel põhjendamatult suurendanud selle määra sanktsiooni keskmisest ülespoole. Süütegude omaksvõtu ja süü kahetsemise tõttu oleks kohus pidanud mõistma sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva karistuse. Apellatsioonis leitakse, et faktiliselt on kohus N.I-le KarS § 213 lg 2 p 1 järgi karistust mõistes arvestanud kogu süüdistuse mahtu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3.Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 4.1 Apellatsiooni kohaselt ei oleks maakohus tohtinud tugineda IZ avaldatud ütlustele. Selle seisukoha õiguslik põhjendus sisuliselt puudub. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku sättele, mille alusel tuleks avaldatud ütlused tõendite kogumist välja jätta. Apellatsioonis väidetakse üksnes üldsõnaliselt, et tuginemine IZ ütlustele rikub N.I kaitseõigust. Seisukoht, justkui kujutaks surnud tunnistaja varem antud ütluste avaldamine süüdistatava kaitseõiguse rikkumist ainuüksi põhjusel, et süüdistataval ei olnud võimalik tõendiallikat küsitleda, on ilmselgelt põhjendamatu. KrMS § 291 lg 1 p 1 näeb üheselt ette, et kohus võib tõendina vastu võtta surnud isiku varem antud ütlused. Kaitseõiguse rikkumisega oleks tegemist juhul, kui ütluste vastuvõtmisel ja avaldamisel rikutaks menetlusseadustiku nõudeid. Ühegi ütluste avaldamist või neile tuginemist reguleeriva sätte rikkumist apellatsioonis maakohtule ette ei heideta. Paljasõnaline väide, et IZ-l oli motiiv rõõnata N.I , ei anna alust tõendi vastuvõtmisest keelduda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.02.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12, p 18). Tegemist on tõendite hindamise küsimusega ning ühelegi asjaolule, mis näitaks IZ ütluste ebausaldusväärsust, apellatsioonis viidatud ei ole. 4.2 KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo puhul on apellatsioonis seatud kahtluse alla käekirjaekspertide arvamus, et jalgratta ostu-müügilepingul on IZ isikuandmed kirjutanud N.I . Apellatsioonis väidetakse N.I ütlustele tuginedes, et tavaliselt täidab blanketil kõik andmed peale pantija allkirja pandimaja töötaja. Sellest tulenevalt peab kaitsja eluliselt ebausutavaks, et sel korral ei täitnud kõiki lahtreid peale müüja allkirja pandimaja töötaja.
Ringkonnakohus peab kaitsja seisukohta ilmselgelt põhjendamatuks. Seda, et müüja andmed märgib ostu-müügilepingusse müüja ise, ei saa kuidagi lugeda eluliselt ebausutavaks, isegi kui varasematel kordadel on lepingu täitnud pandimaja töötaja. Seega ei ole esitatud väited ilmselgelt sellised, mis annaks alust kahelda maakohtu tõenditele antud hinnangus. 4.3 Kohtukolleegium osutab ühtlasi, et nii KarS § 199 lg 2 p 9 kui KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude puhul ei ole maakohus tuginenud üksnes vaidlustatud tõenditele, vaid omavahel haakuvate tõendite kogumile. 5.1 Täiesti asjakohatuks peab ringkonnakohus apellandi etteheidet, nagu oleks maakohus KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 344 lg 1 järgi mõistetud karistused üksnes formaalselt lugenud kaetuks Harju Maakohtu 06.11.2015 otsusega mõistetud 11 kuulise vangistusega. Maakohus on otsuse resolutiivosas märkinud selgelt, et loeb Kars § 199 lg 2 p 9 ja § 344 lg 1 järgi mõistetud karistused kaetuks Harju Maakohtu 06.11.2015 otsusega mõistetud karistusega. Ühtlasi luges kohus selle karistuse kantuks. 5.2 Ka ei ole alust pidada põhjendamatult raskeks N.I-le KarS § 213 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistust. Maakohus on põhjendanud seda, miks ta peab kohaseks sanktsiooni keskmist määra ületavat karistust. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt lähtus maakohus tegude toimepanemist iseloomustavatest asjaoludest, leides, et nendest tulenevalt tuleb N.I süüd pidada suureks. Maakohtu otsuses viidatud asjaolusid (kuriteo kolmel korral kolme kannatanu suhtes lühikese ajavahemiku jooksul, kusjuures kannatanuteks olid süüdistatava ema, kauaaegne tuttav ja raske puudega isik) ei ole apellatsioonis käsitletud ega maakohtu põhjendustele mingeid vastuväiteid esitatud. Samuti ei ole põhjendatud, miks tuleks lugeda ebaõigeks maakohtu seisukohta, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine.
6.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
7.Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks kuue pooltunni eest 144 eurot (sh käibemaks). Õigusabi mahust 1 tund kulus konsultatsioonile kliendiga ning 2 tundi apellatsiooni koostamisele. Ringkonnakohus ei pea taotlust täies ulatuses põhjendatuks. Esitatud apellatsiooni maht on väike (3,5 lk), põhjendused moodustavad sellest umbes 1,5 lk. Ka argumentide väljatöötamine ja põhjendamine ei saanud olla aeganõudev, kuna esitatud seisukohtadele põhjalikumat õiguslikku argumentatsiooni lisatud ei ole. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks ühte pooltundi. Tulenevalt sellest peab ringkonnakohus põhjendatud tasu suuruseks 60 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot.
KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. See, et ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni läbi vaatamata, tähendab, et maakohtu otsus jääb muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda.
allkirjastatud digitaalselt
Sten Lind
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.