1-16-3016/46 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb töövõime püsiv kaotus vähemalt 40 protsenti täistöövõimest. KL sattus 23.10.2015.a. SA Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonda raskes terviseseisundis. Vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 15E-PõI0252 esinesid kannatanul KL-l tervisekahjustusena kroonilised kõvakelmealused verevalumid koljulae all ning paremal pool tagumises koljuaugus, parempoolse V-VI roide murrujärgne seisund ning parema küünarvarre luude luuümbrisealune murd, mõlema üla-alajäseme osaline halvatus, vesipea ning kõhnumine. Kannatanule KL-le tekitanud vigastused põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse ning vähemalt 40% püsivat töövõimekaotust. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi mõisteti Kristjan Libbo süüdi selles, et ta lõi alates täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal kodus oma poega RL (ik XXXXXXXXXXX) rihmaga. Sellega põhjustas ta kannatanule järjepidevat füüsilist valu. Kohus leidis, et süüdistus ei leidnud tõendamist RL kõhtu või näkku löömise osas ega korduva rihmaga löömise osas. 1.2 E.I mõisteti KarS § 123 lg 1 järgi süüdi selles, et ta jättis oma tütre KL (ik XXXXXXXXXX) alates 20.06.2015 kuni 23.10.2015 järjepidevalt toitmata, hooldamata, järelevalveta ning hooletusse emotsionaalses mõttes. Veel jättis E.Ijavahemikul 20.06.2015 kuni 23.10.2015 kutsumata kiirabi või muu arstliku abi oma tütrele KL-le pärast seda, kui pesemise ajal libises KL E.I käest dušikabiini põrandale. Samuti jättis ta kutsumata kiirabi või muu arstliku abi oma eluohtlikus seisundis olevale tütrele KLle ajavahemikul 06.09.2015 kuni 23.10.2015, olles teadlik, et 06.09.2015 lõi Kristjan Libbo KL rusikaga näo ning rindkere-parema ülajäseme piirkondadesse. Seetõttu sattus KL 23.10.2015 SA Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonda raskes terviseseisundis. E.I jättis selliselt teadlikult ja tahtlikult täitmata Perekonnaseaduse § 124 lg 1 ettenähtud kohustuse, s.o. kohustuse hoolitseda lapse igakülgse heaolu eest. Emana lapse kaitsegarandiks olles põhjustas E.I tahtlikult last järjepidevalt hooletusse ja järelevalveta jättes reaalse võimaluse raske tervisekahjustuse tekkimiseks oma lapsele KL-le ning jättis oma lapse sellisesse olukorda ohtu kõrvaldamata. KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi mõisteti E.I süüdi selles, et ta kasutas füüsilist vägivalda oma laste KL ja RL vastu. Nimelt lõi ta 31.01.2015 kodus oma poega RL rihmaga vastu tuharat, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kohus asus seisukohale, et tõendamist ei leidnud, et E.I oleks löönud poega rihmaga korduvalt. Ajavahemikul 20.06.2015 kuni 23.10.2015 täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal lõi ta kodus oma tütart KL lahtise käega vastu tuharat, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu.

2.1 Kristjan Libbo taotleb mõistetud karistuse määra vähendamist või karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Ta kinnitab, et kahetseb oma tegu, kuid ei ole süüdi kõiges, mis talle süüks on pandud. K. Libbo leiab, et prokurör tõlgendab tõendeid tema kahjuks, pannes alusetult kogu süü lapse tervisekahjustuste põhjustamises talle. Kristjan Libbo hinnangul näitavad tõendid just, et KL tervisekahjustused tekkisid maha kukkumisel. E.I andis ütlusi, et pärast seda, kui Maritil kukkus tütar maha, siis pärast seda oli tütrel paremal pool nägu ja käsi sinine ja ta oli lodev. Pärast seda, kui tema KL lõi, oli lapsel ainult põsk sinine ja muid sinikaid ei olnud. Ka ei põhjustanud ta lapsele luumurde. Vale on väide, nagu oleks E.I andnud ütlusi, et pärast löömist hakkas laps vähem sööma. E.I ütluste kohaselt sõi laps nii nagu peale kukkumist. Kristjan Libbo ise andis ütlusi, et ta märkas pärast lapse kukkumist, et tal on pea suurem. Kohtuarsti ütluste kohaselt võisid KL vigastused olla tingitud nii kukkumisest kui löömisest. 2.2 K. Libbo kaitsja palub tühistada maakohtu otsus K. Libbo süüdimõistmises KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ja mõista K. Libbo KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi õigeks. Ühtlasi taotleb kaitsja K. Libbole KarS § 121 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Juhul, kui ringkonnakohus ei mõista K. Libbot KarS § 118 lg 1 p-de1 ja 2 järgi õigeks, palub kaitsja vähendada K. Libbole mõistetud liitkaristust. Kaitsja leiab, et kohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes tuli ta järeldusele, et just Kristjan Libbo löömise tagajärjel tekkis KL-l vesipea. Vaidlust ei ole ka selles, et K. Libbo lõi last ühe korra näo põsepiirkonda ja kaks korda rindkeresse. Löömise tagajärjel tekkisid lapsel näopiirkonda sinikad. Samas ei ole vaidlust ka selles, et laps kukkus E.I käest umbes 110 cm kõrguselt dušikabiini põrandale selili, kusjuures selle tagajärjel tekkisid lapsel sinikad ning laps muutus loiuks. Kirjeldustest nähtub, et E.I käest kukkumise tagajärjel oli lapsel nähtavaid vigastusi rohkem kui K. Libbo löökidest tekkinud vigastusi. K. Libbo ütles, et ta lõi last põse piirkonda, kuid trauma tekkis kolju põhimikus. E.I selgitas, et laps kukkus selili dušikabiini põrandale, siis pidi laps igal juhul kukkuma kuklapoolega vastu dušikabiini põrandat. Ekspert ei välistanud, et E.I käest kukkumisel võis laps saada trauma, mille tagajärjel tekkis vesipea. Kuigi E.I märkas lapse käitumises muutust peale seda, kui laps tema käest dušikabiini põrandale kukkus, ei pöördunud ta arsti juurde. Ka peale seda, kui K. Libbo oli last löönud ning lapsel olid silmnähtavad sinikad näol, ei pöördutud arsti poole, lootes, et küll läheb üle. Kaitsja märgib, et juhul, kui E.I oleks koheselt peale seda, kui laps tema käest maha kukkus, pöördunud arsti poole, siis oleks saanud koheselt selgeks, kas kukkumise tagajärjel tekkis trauma, mille tagajärjel hakkas arenema vesipea või mitte.

5.Ringkonnakohus peab tõendatuks, et Kristjan Libbo põhjustas KL-le osad süüdistuses nimetatud tervisekahjustustest. Tõendatuks peab ringkonnakohus seda, et kaks kolmest kõvakelmealusest verevalumist sai KL just selle tulemusel, et Kristjan Libbo teda rusikaga näkku lõi. Samuti on tõendatud see, et Kristjan Libbo löögid rindkere piirkonda põhjustasid KL roidemurrud. 5.1 Eksperdiarvamuse kohaselt on viiekuist imikut näkku lüües võimalik kõvakelmealused verevalumid tekitada. Kristjan Libbo kinnitab apellatsioonis, et ta ei löönud KL tugevalt. Tõendid seda väidet ei kinnita. Kristjan Libbo ise andis maakohtus ütlusi, et ta läks lapse nutu peale endast välja. Ta lõi last rusikaga ja mitu korda. Selliste asjaolude valguses ei saa rääkida mingist enese tagasihoidmisest, et löögid ei oleks liiga tugevad. Väite, et löögid ei olnud tugevad, lükkavad ümber ka E.Iütlused, mille kohaselt nägi ta õhtul koju tulles lapsel sinikaid (kd II; tl. 70). Nende ütluste õigsuses ei ole põhjust kahelda: Kristjan Libbo ise tunnistas ka, et kui E.I koju tuli, küsis Marit talt, kas ta on last löönud, ja sõimas teda (kd II; tl. 68). Maakohus on märkinud, et löökide tugevust iseloomustab veel see, et last kehasse tabanud löök oli nii tugev, et selle tulemusel murdusid lapsel roided. Kristjan Libbo vaidleb apellatsioonis vastu väitele, et ta põhjustas KL-le luumurde. Samas ei ole apellatsioonis põhjendusi, millele tuginedes Kristjan Libbo seda väidab. Kohtuarst-ekspert ei ole ekspertiisiaktis märkinud, et roidemurrud oleks seostatavad KL kukkumisega dušikabiini põrandale. E.Iväitis ütluste seostamisel olustikuga, et KL kukkus põrandale seljaga (kd I; tl. 151). E.I ja Kristjan Libbo ütluste kohaselt olid lapsel verevalumid paremal käel ja peas. Seega ei ole roidemurrud ringkonnakohtu hinnangul seostatavad kukkumisega dušikabiini põrandale. Seevastu löök rindkeresse tabab just roideid, mistõttu on roidemurrud seostatavad Kristjan Libbo löögiga. Küll leiab ringkonnakohus, et välistada ei saa, et parema küünarvarre luude luuümbrise aluse murd tekkis dušikabiini põrandale kukkudes. Nimelt näitavad E.I ja Kristjan Libbo ütlused, et lapse parem käsi pidi saama kukkumisel tugeva löögi – ütluste kohaselt olid lapse paremal käel ulatuslikud hematoomid (kd II; tl. 65 pöördel, tl. 70). 5.2 Kohtuarst-ekspert on nii ekspertiisiakti eksperdiarvamuse põhjenduse osas kui eksperdiarvamuse punktides 5 ja 6 märkinud, et kõik kõvakelmealused verevalumid võisid tekkida Kristjan Libbo löögi tulemusel, kuid välistada ei saa seda, et kõvakelmealuse verevalumi paremal pool tagumises koljukoopas võis KL saada dušikabiini põrandale kukkumise tulemusel (kd I; tl 53). Seega teisi kõvakelmealuseid verevalumeid ekspert ekspertiisiaktis dušikabiini põrandale kukkumisega ei seostanud. Ka maakohtus ütlusi andes selgitas ekspert kahel korral, et löömisest võisid tekkida kõik kolm kõvakelmealust verevalumit, kuid võisid tekkida ka kaks ning kuklapiirkonnas olnud verevalum võis tekkida kukkumisest.

Kristjan Libbo kaitsja Gennadi Kulli küsimustele vastates selgitas ekspert: „Ma ei välista võimalust, ma ei saa öelda, et kas selle löögi tagajärjel tekkisid kõik kolm korraga või tekkisid ainult kaks ja näiteks kuklapiirkonna vigastus tekkis kukkumisest. Ma ei saa seda öelda. Ma ei saa kinnitada seda. See, et aju vedeliku tsirkulatsiooni häired tekkisid, need on tekitatud verevalumitest aga täpsemalt ma vastata ei saa.“ (kd II; tl. 47 pöördel). Seejärel uuesti prokuröri küsimustele vastates kordas ekspert: „Ma rääkisin, et löögiga võib tekitada kõik kolm, võivad tekkida ainult kaks.“ (kd II; tl. 48). Eelnevast tulenevalt on ainult tagumises koljukoopas oleva verevalumi puhul kõrvaldamata kahtlus, et see võis tekkida dušikabiini põrandale kukkumise tulemusel. 5.3 Seda, et KL sai kõvakelmealuseid verevalumeid nii dušikabiini põrandale kukkudes kui Kristjan Libbo rusikalöögi tulemusel, toetavad ka E.Ija Kristjan Libbo ütlused hematoomide kohta ja lapse käitumise muutumise kohta pärast kukkumist ja tema löömist. Nimelt olid kukkumise ja löömise tagajärjed kirjelduste järgi sarnased. E.I ütluste kohaselt olid KL-l ka pärast dušikabiini põrandale kukkumist nii käel kui näo piirkonnas, meelekohal verevalumid. Ka Kristjan Libbo kinnitas ütlustes, et nägi lapsel käel, õlal ja näol siniseid plekke. Hematoome nägi E.I lapse näol ka pärast seda, kui Kristjan Libbo oli teda löönud. E.I sõnul oli laps nii pärast kukkumist kui pärast seda, kui Kristjan Libbo oli teda löönud, loid, nutlik ning sõi ja magas varasemast vähem. Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kaks kõvakelmealust verevalumit sai KL Kristjan Libbo löögi tulemusel, verevalumi tagumises koljukoopas aga dušikabiini põrandale kukkudes. 5.4 Järeldust, et KL sai koljulae all asuvad kõvakelmealused verevalumid Kristjan Libbo löögi tulemusel, ei lükka ümber Kristjan Libbo väited, et KL-l tekkis vesipea enne tema lööki. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti ja eksperdi maakohtus antud ütluste kohaselt on KL vesipea ja jäsemete osaline halvatus tekkinud kõvakelmealustest verevalumitest tingitud liikvori tulemusel. Ekspert ei ole ekspertiisiaktis täpsustanud, millise verevalumi tulemusel vesipea ja jäsemete osaline halvatus tekkisid. Maakohtus antud ütlustes nentis ekspert, et tal ei ole võimalik öelda, millise verevalumi tulemusel vesipea tekkis (kd II; tl. 47 pöördel). Seega on võimalik, et vesipea tekkis tõesti dušikabiini põrandale kukkumisest saadud verevalumi tagajärjel, kuid see ei välista, et KL-l tekkisid Kristjan Libbo löögi tulemusel uued kõvakelmealused verevalumid.

leidis kohus, et E.I ütluste kohaselt muutus KL pärast seda, kui Kristjan Libbo oli teda löönud, nutlikumaks. Ringkonnakohus ei nõustu kummagi maakohtu järeldusega. 6.1 Ringkonnakohus leiab, et SL ütlused on liiga ebamäärased ja vastuolulised selleks, et neist teha järeldusi selle kohta, kui raskeid vigastusi KL Kristjan Libbo löökide tulemusel sai. Kuigi Kristjan Libbo kaitsja Gennadi Kulli küsimustele vastates väitis SL, et pärast augustit ta KL „üldse ei vaadanud“, sest tal keelati seda teha (kd II; tl. 54), näitavad tema ütlused, et see ei tähendanud, nagu poleks ta alates septembrist üldse enam KL näha saanud. Kaitsja Gennadi Kulli edasistele küsimustele vastates täpsustas SL, et septembris-oktoobris vaatas, et kui laps on vait, siis kõik on normis. Järgmisele küsimusele, kas nägu vaatasite iga päev, midagi erilist ei näinud, vastas SL: „Jah, väike laps nagu väike laps“ (kd II, tl. 54 pöördel). Prokuröri küsimustele antud vastustest selgub samuti, et ka septembris hoolitses SL KL eest. Nimelt väitis SL prokuröri küsimustele vastates, et veel septembris jäeti KL tihti üksi koju. Kui tema õhtul töölt tuli, oli laps üksi, ta andis lapsele süüa. Prokuröri küsimusele, kas septembris oli lapsel veel söögiisu hea, vastas SL: „Normaalne.“ (kd II; tl. 53 pöördel) Ka prokuröri küsimusele, kas ta märkas beebil vigastusi, vastas SL: „Ei, ma ei pannud tähele.“ Seega ei saa SL ütlustest teha järeldust, et KL hoiti alates septembrist tema eest varjul, mis annab alust arvata, et lapsel olid sellised vigastused, mida taheti varjata. SL ütlusi selle kohta, et laps jäeti tihti üksi koju, kinnitavad kõneeristused, mille kohaselt oli E.I ka pärast 06.09.2015 tihti kodust ära (kd I; tl. 60-79). Nendele andmetele on prokurör ise E.I küsitledes tähelepanu juhtinud. Prokuröri küsimusele, kus K sel ajal oli, kui tema väljas oli, vastas E.I: „Kristjani vanematega, köögis.“ (kd II; tl 73) 6.2 Ka E.I ütlustest ei saa järeldada, et just löömise järgselt oleks toimunud lapse tervises märgatavaid muutusi. Oma kaitsja küsimustele, kas lapse juures oli pärast seda, kui Kristjan Libbo oli teda löönud, mingeid muutusi, vastas E.I, et laps hakkas jonnima tihedamini, karjus ja hakkas vähem sööma (kd II; tl 72 pöördel). Samas andis E.I Kristjan Libbo kaitsja küsimustele vastates ütlusi, et ilmselt sai K dušikabiinis kukkumisel trauma. Seda arvamust põhjendas E.I sellega, et pärast kukkumist oli laps loid, ei tahtnud süüa, jonnis (kd II; tl. 71 pöördel). Selle kohta, kas KL seisund muutus E.I hinnangul kuidagi pärast seda, kui isa oli teda löönud, esitas küsimusi ka prokurör. Prokuröri küsimused ja E.I vastused nendele olid järgmised: „Kas K seisund muutus kuidagi peale 06.09? – Ta oli loid ja vähese söögiga. Magas ka vähe. Ütlesite, et ta oli selline ka peale kukkumist. – Oli küll jah. Kuidas see siis muutus, veel loiumaks muutus? – Selles suhtes jah, vahepeal sõi rohkem ja pärast sõi liiga vähe.“(kd II; tl 72 pöördel). Seega on E.I kirjeldanud nii kukkumise kui löömise tagajärgi sarnaselt.

12.Kuna enamiku süüdistuses nimetatud tervisekahjustuste puhul ei leidnud tõendamist, et need põhjustas KL-le just Kristjan Libbo, ei saa pidada kohaseks Harju Maakohtu mõistetud karistuse muutmata jätmine. Ringkonnakohus ei pea aga võimalikuks karistuse ulatuslikku kergendamist, kuna maakohus on mõistnud KarS § 118 lg 1 sanktsiooni keskmist määra mitte oluliselt ületava karistuse. 12.1 Ringkonnakohus peab põhjendatuks Kristjan Libbole mõistetud vangistuse vähendamist 1 aasta võrra, s.o Kristjan Libbo karistamist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi 8-aastase vangistusega. Karistuse kergendamine suuremas ulatuses on välistatud, kuna juba teo iseloom ise – imiku löömine rusikaga – on selline, millest tulenevalt on Kristjan Libbo süü suur. Teo jubedust näitab ilmekalt see, et Kristjan Libbo enda kirjelduse kohaselt oli laps nii habras, et ta ei julgenud teda sülle võtta. Teo raskust iseloomustab ka see, et sellega täitis Kristjan Libbo kaks karistust raskendavat asjaolu: tegu on pandud toime lapseealise (KarS § 58 p 3) ja pereliikme (KarS § 58 p 4) suhtes. Samas on maakohus leidnud, et karistust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus ning kahetsust avaldas Kristjan Libbo ka apellatsioonimenetluses. 12.2 Kristjan Libbo kaitsja on apellatsioonis taotlenud ka Kristjan Libbole KarS § 121 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid põhjendusi, miks peaks mõistetud karistust kergendama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu mõistetud 1aastane vangistus vastab KarS § 56 lg 1 nõuetele ning selle tühistamiseks ei ole alust. 12.3 Kuna Ringkonnakohus mõistis Kristjan Libbole KarS § 118 lg 1 p 1 järgi uue karistuse, tuleb talle mõista ka uus liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi. Sarnaselt maakohtule peab ringkonnakohus põhjendatuks kergema karistuse kaetuks lugemist. S.t liitkaristuseks jääb samuti 8 aastat vangistust. 12.4 Kristjan Libbo on apellatsioonis taotlenud ka talle mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Selle taotluse rahuldamine on välistatud, kuna Kristjan Libbo karistus ületab

13.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult E.I karistuse täitmisele pööramata osaliselt, mitte täielikult. Kaitsja seisukoht, nagu tuleks karistuse osaliselt või täielikult täitmisele pööramata jätmise otsustamisel lähtuda üksnes preventiivsetest kaalutlustest, on ekslik. KarS § 74 lg 1 kohaselt arvestatakse karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Seega võivad ka kuriteo toimepanemise asjaolud (nt teo iseloom, tagajärje raskus, tahtluse vorm) välistada karistuse täitmisele pööramata jätmise või anda põhjust jätta karistus üksnes osaliselt täitmisele pöörata. E.I puhul ongi just kuriteo toimepanemise asjaoludest tulenevalt põhjendatud karistuse osaline täitmisele pööramine. E.I mõisteti süüdi KarS § 123 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi. Kohus jättis E.I-le nende kuritegude eest mõistetud liitkaristuse 2 aastat vangistust osaliselt täitmisele pööramata. KarS § 123 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo asjaolusid peab ringkonnakohus selliseks, mille pärast ei olnud põhjendatud karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata jätmine. Maakohus on tuvastanud, et E.I jättis KL toitmata, hooldamata, järelevalveta ega pöördunud arstiabi vajava lapsega arsti poole. Ta jättis imiku tundideks üksi koju, ei andnud talle piisavalt süüa, keelas ka teistel pereliikmetel beebi toitmise, lausa peitis beebitoitu teiste pereliikmete eest, kelle hoolde laps oli jäetud. E.I ei pöördunud lapsega arsti juurde ega kutsunud kiirabi siis, kui laps oli kukkunud dušikabiini põrandale, ega ka siis, kui Kristjan Libbo lapse suhtes vägivalda kasutas. Selle tulemusel jõudis KL 23.10.2015 SA Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonda raskes terviseseisundis. Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt on toimepandud tegu KarS § 123 lg 1 kontekstis nii raske, et selle puhul on põhjendatud vangistuse vähemalt osaline täitmisele pööramine, mida maakohus on teinud. Apellatsioonis viidatud asjaolud – varasema kriminaalkaristuse puudumine ja avaldatud kahetsus – olid maakohtu otsuse kohaselt põhjuseks, miks kohus pidas võimalus E.I karistus osaliseltki täitmisele pööramata jätta. Ringkonnakohus peab kohatuks kaitsja etteheidet sotsiaaltöötajatele, et viimased ei aidanud E.I lapse kasvatamisel („sotsiaaltöötajate roll väikelapse kasvamistingimuste üle praktiliselt puudus“). Maakohus on otsuses välja toonud, et lastekaitsetöötaja MÕ püüdis perega tegeleda, kuid pigem vältis E.I temaga kontakti. 2015. a juunis ei õnnestunud lastekaitsespetsialistil perega ühendust saada. Kui ta pärast esimest kodukülastust tahtis teha 1. juulil uue kodukülastuse, ei pääsenud ta sisse. Ka augustis ei saanud ta perega ühendust (kd II; tl. 26-28). Samamoodi ignoreeris E.I perearsti sõnumeid (kd II; tl 55 pöördel).