Kohtulahend

alusel. Ehkki arestimisobjektiks olev sõiduk Audi Q7 kuulub liiklusregistri järgi kolmandale isikule W OÜ-le, võõrandas U OÜ kõnealuse sõiduki W OÜ-le konfiskeerimise vältimiseks. Sellest lähtuvalt taotles prokurör Audi Q7 arestimist KarS § 831 lg 2 p 2 ja § 84 alusel.

Tartu Maakohtu 5. juuli 2016. a määrusega arestiti KarS § 831 lg 2 p 2 ja § 84 alusel vara

konfiskeerimise asendamise tagamiseks kolmandale isikule W OÜ-le kuuluv Audi Q7. Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et toimikumaterjalidest tulenevalt ostis U OÜ selle sõiduki 2014. a suvel ja müüs 2015. a veebruaris W OÜ-le. Kolmanda isiku arvelduskontol oli vahetult enne tehingu toimumist vaid 69,87 eurot. Samas andis U OÜ 25. veebruaril 2015 W OÜ-le 15 000 eurot laenu, mille kolmas isik kandis 13. märtsil 2015 ostuarve alusel tagasi U OÜ-le. W OÜ juhatuse liige E. L. ei osanud laenusuhteid täpsemalt selgitada. Sõidukit kasutas pärast selle müümist edasi U OÜ juhatuse liige A. R. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et Audi Q7 võõrandati tõenäoliselt konfiskeerimise vältimiseks kolmandale isikule, kes oli tehingu eesmärgist teadlik.

Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse W OÜ juhatuse liige E. L., kes taotles

kohtumääruse tühistamist ja vara arestimise taotluse rahuldamata jätmist.

Tartu Ringkonnakohtu 16. augusti 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et U OÜ kandis tõenäoliselt laenuraha W OÜ-le selleks, et osaühing saaks tasuda Audi Q7 ostuhinna. Seega ostis W OÜ sõiduki sisuliselt U OÜ rahaliste vahendite arvelt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et selle tehingu eesmärk oli Audi Q7 konfiskeerimise vältimine. Eelnevast tulenevalt on täidetud KarS § 831 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud vara arestimise alused.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse W OÜ esindaja vandeadvokaadi vanemabi

Marko Paabumets, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole kohtud tuvastanud, et W OÜ teadis Audi Q7 võõrandamisest konfiskeerimise vältimiseks. Samuti ei ole tuvastatud, et W OÜ ei täida laenulepingus tulenevat kohustust U OÜ ees. Kuna U OÜ võõrandas Audi Q7 ajal, mil kriminaalmenetlust ei olnud veel alustatud, ei saanud menetleja kohaldada vara aresti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 esimene lause sätestab, et vara arestimise

eesmärk on tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Seega on võimalik arestida üksnes isiku sellist vara, mis võidakse temalt tsiviilhagi rahuldamise, konfiskeerimise või selle asendamise või varalise karistuse mõistmise kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmise käigus võõrandada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9 ja 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p-d 7-8).

Praeguses asjas taotleb prokuratuur kolmandale isikule W OÜ-le kuuluva sõiduki Audi Q7

arestimist kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks KarS § 831 lg 2 p 2 ja § 84 alusel.

KarS § 831 lg 2 kohaselt on selle lõike punktides 1 või 2 nimetatud juhul kolmandalt isikult

võimalik konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, mis on võõrandatud kolmandale isikule. Kui kolmas isik on KarS § 831 lg-s 2 nimetatud vara otsuse või määruse tegemise ajaks võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus KarS § 84 alusel kolmandalt isikult välja mõista summa, mis vastab konfiskeeritava vara väärtusele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 10). Samas ei ole kolmandalt isikult võimalik KarS § 831 lg 2 alusel konfiskeerida talle kuriteo toimepanija poolt võõrandatud vara, mida kuriteo toimepanija ei saanud kuriteoga, kuid mis kuriteo toimepanijale kuuludes võimaldaks riigil selle arvel sisse nõuda kuriteo toimepanijalt KarS § 84 alusel väljamõistetava rahasumma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p-d 12–14).

Süüteoga saadud vara all KarS § 831 lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu

objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 49).

Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel

lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud.

Praeguses asjas ei nähtu prokuratuuri taotlusest, et Audi Q7 võib olla kahtlustuses nimetatud

kuritegudega saadud vara KarS § 831 mõttes. Kõnealuses taotluses on pööratud pikemalt tähelepanu sellele, et U OÜ ja W OÜ vahel 2015. a veebruaris sõlmitud Audi Q7 müügilepingu tegelik eesmärk oli sõiduki konfiskeerimise vältimine. Samas ei ole taotluses märgitud, et U OÜ võis nimetatud sõiduki soetada kuritegelikul teel saadud tulu eest, ega põhjendatud seda väidet konkreetsetele asjaoludele tuginedes. Seetõttu ei ole prokuratuuri taotluse põhjal võimalik hinnata Audi Q7

arestimise lubatavust, mis on aga käesoleva määruse punktides 8–10 märgitust tulenevalt möödapääsmatu vara arestimise aluse tuvastamiseks KarS § 831 lg 2 ja § 84 alusel.

Eelnevast tulenevalt ei olnud maa- ja ringkonnakohtul alust prokuratuuri 1. juuli 2016. a

arestimistaotlust

rahuldada

ja

vara

arestida.

Seda

tehes

rikkusid

kohtud

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium seetõttu Tartu Maakohtu 5. juuli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 16. augusti 2016. a määruse kolmanda isiku W OÜ vara arestimise asjas ning vabastab sõiduki Audi Q7 aresti alt. Kuna määruskaebuses esitatud taotlus tuleb eelnimetatud põhjustel rahuldada, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kolmanda isiku esindaja ülejäänud väiteid. (digitaalselt allkirjastatud) Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.