1-16-7853
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
4. november 2016, Tallinn
Kohtuasja number
1-16-7853
Kohtukoosseis
Meelika Aava, Urmas Reinola, Sten Lind
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 15. septembri 2016. a otsus D.M-i süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi lühimenetluses kiirmenetluse korras
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Jätta süüdistatava D.M-i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. Välja mõista D.M-ilt Eesti Vabariigi kasuks 72 (seitsekümmend kaks) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
2015. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu 22 päeva võrra ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud 22 päeva vangistust alates 15. septembrist 2016.
2(4)
vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 121 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis D.M-ile karistuseks vangistuse 2 aastaks, s.o alla sanktsiooni keskmist määra. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Prokuröri ja kaitsja arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör ja kaitsja esitavad küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. juuni 2001. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja 12. veebruari 2008. a otsuses nr 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 5-6 on maakohus väga põhjalikult põhjendanud süüdistatavale karistuse mõistmist, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid motiive korrata. Maakohus on põhjendanud, miks ta prokuröri ja kaitsja ettepanekuga, mõista süüdistatavale sanktsiooni alammäära lähedane karistus, ei nõustu. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et süüdistatava süü ei ole märkimisväärselt suur ning et kannatanu on ise provotseerinud süüdistatava enda suhtes vägivalda tarvitama. Maakohtu otsuses on need kaitseväited veenvalt ja ammendavalt ümber lükatud. Seega on kaitsja apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab selle läbi vaatamata.
3(4)
KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse D.M-i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.