Kohtulahend

Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör G. Anderson ja A. Pihti kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist, A. Pihti süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja tema karistamist 6 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Kaitsja taotles süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 226 ette nähtud kriminaalasja materjal saadeti samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla andmise staadiumist. Ülejäänud osas tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile. Süüdistatava suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata, samuti jäeti apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 Maakohus andis süüdistatava kohtu alla eelistungit korraldamata ja ajal, mil kaitseakt ei olnud veel kohtusse jõudnud. Seega ei teadnud maakohus, missugused on kaitsja seisukohad süüdistusakti nõuetele vastavuse, tsiviilhagi menetlusse võtmise ja tõkendi osas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määruses asjas nr 3-1-1-86-15 ja 4. detsembri 2008. a määruses asjas nr 3-1-1-69-08 väljendatud seisukohtade järgi on süüdistatava eelistungita kohtu alla andmine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Eelistungi hilisem korraldamine ei muuda tuvastatud menetlusõiguse rikkumist olematuks ja seda viga ei saa ringkonnakohus ise kõrvaldada. 7.2 Eelistungil viibisid prokurör, kaitsja ja kannatanu, kuid süüdistatav oli kutsutud alles vahetult järgnenud kohtuistungile. Kirjalikku kohtu alla andmise määrust eelistungil ei tehtud. See takistab aga kriminaalasja kohtulikku uurimist, kuna ei taga selle igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Samuti takistab kirjaliku kohtu alla andmise määruse puudumine seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, kuivõrd toiminguid kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks KrMS § 263 järgi ei ole tehtud seaduslikult. KrMS § 262 lg 1, § 263 ja § 279 lg 2 kohaselt ei saanud maakohus teha protokollilist kohtu alla andmise määrust, jätta kohtu alla andmise määruse koostamata ning määruse koopia süüdistatavale kätte andmata. Arvestades, et süüdistatav ei viibinud eelistungil, ei saanud ta ühtlasi KrMS § 2651 lg 1 järgi anda nõusolekut eelistungilt põhiistungile üleminekuks. Nendel põhjustel rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör G. Anderson, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 8.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuid ei selgitanud, kuidas ta sellise järelduseni jõudis. Menetlusõiguse rikkumise ja ebaseadusliku kohtuotsuse vahel peab olema põhjuslik seos. Ei saa aga väita, et tuvastatud rikkumiste puudumise korral olnuks kohtulahend teistsugune. 8.2 Määruses põhjenduste esitamise asemel osutas ringkonnakohus Riigikohtu lahenditele, mille tehiolud ei vasta praeguse kriminaalasja tehioludele. Seetõttu ei saa nendes lahendites esitatud seisukohti kohaldada. A. Pihti kriminaalasjas viibisid prokurör, kaitsja ja kannatanu eelistungil, kuulsid tehtud menetlusotsustusi ega esitanud neile vastuväiteid. Kohtumenetluse pooled olid varem kokku leppinud, et kriminaalasja arutatakse vahetult pärast eelistungit, ja sellega nõustus ka maakohus. Samaks päevaks kutsuti kohtusse süüdistatav ja tunnistajad. A. Pihtile saadetud kohtukutses teavitati teda sellest, et eelistung jätkub KrMS § 2651 kohaselt kohtuliku arutamisega. Seda selgitas maakohus ka kohtuistungi avamisel. A. Piht ei avaldanud, et ta ei pea menetluse jätkamist võimalikuks, ega esitanud ka taotlusi. 8.3 Eelistungil anti süüdistatav protokollilise määrusega kohtu alla. Kuigi KrMS § 279 lg 2 järgi peab kohtuistungi rakendamise hetkeks olema süüdistataval käes kohtu alla andmise määruse koopia, ei saa kohtu alla andmise määruse eraldi dokumendina vormistamata jätmist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. A. Pihtile oli kohtu alla andmise kohta tehtud otsustus teada ja ta nõustus sellega konkludentselt. Protokollilise kohtu alla andmise määruse tegemisega ei rikutud ka mõne kohtumenetluse poole õigusi või huve. Kohtulikul arutamisel ega hiljem ei teinud süüdistatav etteheiteid selle kohta, et tema eelistungile kutsumata jätmine ja kohtuliku arutamise alustamine vahetult pärast eelistungit oleks rikkunud tema menetlusõigusi. Ühtlasi ei avaldanud ta, et oleks soovinud esitada lisatõendeid või vajanud aega kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Tühistades maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule, tugines ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohale, mille järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud ning eelmenetlust toimetav kohtunik pidi seetõttu kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendama kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12).

andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Seega ei pea kohtu eelmenetluses tehtud otsustused olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), vaid võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. Kokkuvõtlikult öelduna ei tähista süüdistatava kohtu alla andmine alates 1. septembrist 2011 enam kohtuliku eelmenetluse lõppu, vaid eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on kolleegium korranud 20. juuni 2016. a määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47) ja 21. septembri 2016. a määruses asjas nr 3-11-57-16 (p 12).

Pihti oli talle saadetud kohtukutses informeeritud asjaolust, et kohtuistung toimub eelistungi jätkuna, talle olid teada kohtu alla andmise käigus tehtud otsustused ja ta pole väitnud, et tema menetlusõigusi oleks kohtu alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus rikutud, puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine tugineb seega ebaõigetele kaalutlustele ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.