Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Xxxxxxxxx vallas Yyyyy külas labidaga neli korda vastu A. V-i käsi, õlga, jalasäärt ja ristluupiirkonda ning tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused, mis kestavad enam kui neli nädalat. Kokkuvõtlikult tuvastas maakohus järgmist. Yyyyy külas on mitme aasta vältel hulkunud ringi A. V-i ketistamata koerad, kes häirivad ja hirmutavad külaelanikke ning ründavad nende loomi. Ka praeguse kriminaalasja aluseks olevad sündmused said alguse sellest, kui A. V-i koerad ründasid S-H. Landi rihma otsas jalutanud koera, süüdistatav ja kannatanu jõudsid purelevate koerteni ning asusid koeri lahutama. Süüdistatav üritas kaasas olnud labidaga ründavaid koeri tõrjuda ja tabas selle tegevuse käigus neli korda kannatanut. Kuna tegemist polnud inimese ründega, ei viibinud S-H. Land kannatanu löömise ajal hädakaitseseisundis. Samuti on inimese elu ja tervis looma tervisest olulisem ning seetõttu oleks süüdistatav pidanud lõpetama koerte lahutamise ja labidaga löömise pärast seda, kui esimene hoop kannatanut tabas. Süüdistatav oleks pidanud mõistma, et inimene võib labidaga pihta saada ja selle tagajärjel võivad talle tekkida tervisekahjustused. Kuna S-H. Land ei teostanud hädakaitset, siis teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

vigastused kattuvad Lõuna-Eesti Haigla AS-i poolt väljastatud tervisekaardil kirjeldatud vigastustega, on selge, et fotodel kujutatakse kannatanut. Asjaolu, et kaitsjale ei esitatud fotosid koos kriminaaltoimiku koopiaga tutvumiseks, ei tingi samuti fotode kõrvalejätmist. Kuna süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik maakohtus fotodega tutvuda ja nende kohta oma seisukoht kujundada, on kaitseõiguse riive kõrvaldatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

olukorda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Süüdistuses kirjeldatud sündmused said alguse sellest, kui kannatanu A. V-i kaks ketistamata

koera ründasid süüdistatava rihma otsas jalutanud koera ja tekitasid viimasele erinevaid vigastusi, sh ka kõri piirkonnas (vt maakohtu otsuse lk 11). Kohtud on tuvastanud, et seda nähes haaras 77-aastane süüdistatav labida, jooksis purelevate koerteni ja asus labidaga võõraid koeri peletama. Koerte lahutamise käigus sai labidaga pihta ka kannatanu, kes jõudis samuti purelevate koerteni ja üritas kummargil olles ühte enda koertest eemale tõmmata.

Kirjeldatud situatsiooni analüüsides tuleb seega esmalt jaatada hädaolukorra olemasolu

KarS § 29 mõttes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse üldpõhimõttena loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, s.o koer oli õiguslikus mõttes käsitatav süüdistatava varana. Kuna kannatanu koerad tekitasid ründe käigus süüdistatava koerale erinevaid vigastusi, on ilmne, et süüdistatava koera elu ja tervis (ning seeläbi ka süüdistatava vara) oli akuutses ohus ning objektiivselt oli ka põhjust karta vara edasist kahjustumist. Seega viibis süüdistatav tõrjeliigutusi tehes ning A. V-i tabades kannatanu koertest lähtunud ohu tõttu hädaolukorras, s.t ta oli õigustatud päästmistoiminguks.

Tuleb asuda ka seisukohale, et labidaga tõrjeliigutuste tegemine oli süüdistatava jaoks

konkreetses olukorras ainus võimalus oma vara päästa. Kohtud on tuvastanud, et labidaga tõrjeliigutuse tegemine lõpetas võõraste koerte ründe. Seega oli süüdistatava valitud päästmistoiming ohu kõrvaldamiseks sobiv. Kuivõrd kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et S-H. Landil oli võimalus langetada valik leebema, kuid sama efektiivse kaitsevahendi kasuks (vt süüdistatava ütlused I kd, tl 118, millest on välja loetavad viited kaitsevahenditena veel käeulatuses olnud rehale ning teravale hangule), siis oli valitud kaitsevahend ex ante-vaatleja seisukohalt kahjustatud õigushüve jaoks ka säästvaim. Akuutset ohuolukorda silmas pidades (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

eeltoodud hinnangut ei muuda. Süüdistataval oli õigus valida päästmistoimingu tegemiseks vahend, mis kõrvaldab täielikult ja kindlalt ohu tema õigushüvele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

Kuid nagu eelnevalt p-s 9 märgitud, ei tarvitse vajalikuks osutunud päästmistoiming

koosseisupärast tegu siiski veel lõplikult õigustada, sest KarS § 29 järgi peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ka ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse KarS § 29 teise lause järgi eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ja päästmistoimingu ohtlikkust. Selline proportsionaalsuse nõude kohaldamine on erinevalt hädakaitsest vajalik hädaseisundi korral eeskätt seetõttu, et hädaseisundi kui õigusinstituudi abil legitimeeritakse reegeljuhtumil käitumist, kus koosseisupärase teoga kahjustatakse asjasse puutumatu kolmanda isiku õigushüve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 11), kellel lasub seejuures üldisel solidaarsuspõhimõttel rajanev talumiskohustus. On arusaadav, et kui isik ise ei pane toime õigusvastast rünnet, peab tema talumiskohustuse jaatamiseks eksisteerima kaitstava huvi ilmne ülekaalukus, võrreldes kahjustatava huviga.

Lahendatavas kriminaalasjas näib esmapilgul olevat keeruline väita, et kaitstav huvi

(süüdistatava omand) oli ilmselt olulisem kahjustatud huvist (kannatanu tervis). Sellele proportsionaalsuse nõudele on kaude viidanud ka maakohus, võrreldes küll omavahel inimese ja koera tervist ning järeldades, et seetõttu oleks süüdistatav pidanud lõpetama koerte lahutamise ja labidaga löömise pärast seda, kui esimene labidalöök kannatanut tabas (vt maakohtu otsuse lk 16). Seoses märgituga rõhutab kolleegium, et võrdlemisel olevate õigushüvede väärtus ja neid ähvardava ohu suurus on kõigest üks aspekt, mida tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta. Huvide kaalumine peab hõlmama tervikhinnangut konkreetsele olukorrale ning seejuures tuleb ühe aspektina pöörata tähelepanu ka päästmistoimingus kannatada saanud isiku käitumisele, sh tema võimalikule seotusele hädaseisundi tekkimisega.

Sarnast hädaseisundi tekkimises osalemist süülise hädaseisundi kujul on varasemas praktikas

käsitlenud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, asudes mh seisukohale, et isiku õigust vabandada enda käitumist hädaseisundiga piirab või teatud juhtudel suisa välistab see, kui isik on oma süülise käitumisega ise viinud end olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 13). Sama tuleb silmas pidada ka proportsionaalsuse põhimõtte ning sellega seotud talumiskohustuse analüüsimisel, kui vajaduse kõrvaldada oht teise õigushüvele on kutsunud esile isik, kelle huvisid päästmistoiminguga kahjustatakse. Õigusdogmaatikas tuntaksegi rohkem hädakaitse regulatsiooniga külgneva nn kaitsehädaseisundina olukorda, kus hädaseisundi loonud oht lähtus inimesest, ilma et viimane oleks siiski olnud vahetu õigusvastane ründaja (vt nt K. Kühl. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2002, § 8, vnr 134 jj). Sellisel juhul kujutab inimene endast ohuallikat ja ta on koosseisupärase päästmistoimingu käigus kohustatud taluma oma õigushüvede kvalitatiivselt

ja kvantitatiivselt suuremat kahjustamist kui asjasse puutumatu kolmas isik. Kuna ohu loomist kannatanu poolt tuleb tõlgendada ühe kaalumiskriteeriumina päästmistoimingu tegija kasuks, võib olulist huvide ülekaalu päästetava õigushüve suhtes eeldada hõlpsamalt kui tavalise hädaseisundi korral.

Praegusel juhul oli päästmistoiminguga kaitstav õigushüve süüdistatava omand ja kahjustatud

õigushüveks kannatanu tervis. Siiski ei saa kaitstava ja kahjustatava huvi olulisust puudutavale küsimusele vastata abstraktselt, et inimese tervis on alati väärtuslikum õigushüve kui ohustatud asi või asjade kogum, mis välistaks hädaseisundi regulatsioonile tuginemise sellistel juhtudel juba eos (nagu leidis maakohus). Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et olemasoleva seadusregulatsiooni sooviks on toonitada, et loomad ei ole tavalised asjad, vaid valu tundvad, inimesega teatud määral sarnased elusolendid (P. Varul jt. TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, komm 3.3). Seega ei saa isikule ette heita mõnevõrra intensiivsemat sekkumist omandi kaitseks, kui selle eesmärgiks on enda kodulooma päästmine.

Kolleegium märgib arutatavat kriminaalasja silmas pidades esmalt, et süüdistatava teo

tagajärjed olid kannatanu jaoks küll märkimisväärsed, kuid mitte ülemäära rasked − süüdistatav tabas kannatanut labidaga tahtlikult kolmel korral, tekitades kannatanule nahaaluseid verevalumeid, nahamarrastusi ning põrutuse. Huvide kaalumisel räägib kannatanu kahjuks asjaolu, et süüdistatava omandit ähvardanud oht pärines kannatanu ketistamata koerte agressiivsest käitumisest ja seega kannatanu mõjusfäärist. Märkida tuleb sedagi, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on A. V-i ketistamata koerad hulkunud juba aastaid Yyyyy külas ringi, häirinud ja hirmutanud külaelanikke ning rünnanud nende loomi, samuti kahjustanud muul viisil nende omandit. Vaatamata eeltoodule jättis kannatanu oma koertest lähtuvale ohule reageerimata ja koerad ketistamata. Sellise hoolsusvastase käitumisega põhjustas kannatanu süüliselt ka akuutse ohu süüdistatava varale ja oli seetõttu kohustatud taluma ohu kõrvaldamise käigus mõnevõrra suuremat õigushüvede kahjustamist kui asjasse mittepuutuv kolmas isik. Viimaks selgub kohtute tuvastatud asjaoludest seegi, et kannatanu sekkus oma tervise kahjustamisega päädinud sündmuste käiku omavastutuslikult siis, kui süüdistatav oli asunud labidaga ründavaid koeri peletama. Kohtud on tuvastanud sedagi, et purelevate koerte lahutamine ei kestnud kauem kui paar minutit. Võttes arvesse eelloetletud asjaolusid, leiab kolleegium, et praegusel juhul oli süüdistatava huvi oma koera elu päästmise vastu KarS § 29 mõttes ilmselt olulisem kui kannatanu huvi oma kehalise puutumatuse vastu. Kokkuvõtlikult tabas süüdistatav kannatanut labidaga koerte suunas tõrjeliigutuste tegemisel hädaseisundis ja see välistab KarS § 29 alusel tema teo õigusvastasuse. Eelkirjeldatu tõttu tuleb

S-H. Land talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista.

Kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks siiski eraldi toonitada, et hädaseisundi süüline

põhjustamine ei anna alust süüliselt käitunud isiku ründamiseks, s.o see ei legitimeeri kättemaksu vale käitumise eest (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas

nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Võõra õigushüve kahjustamine hädaseisundi käigus on lubatud vaid siis, kui see aitab kaasa kaitstava õigushüve päästmisele. Nagu käesolevas kriminaalasjas kohtud on tuvastanud, saigi A. V. kannatada ründavate koerte vastu suunatud kaitsetegevuse käigus, s.o S-H. Landi tõrjetegevus ei olnud suunatud otse kannatanu vastu. Kui oleks tuvastatud vastupidine, oleks hädaseisundi regulatsioonile tuginemine välistatud.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 3602 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsuse ja Tartu Maakohtu 15. detsembri 2015. a otsuse täies ulatuses ning mõistab S-H. Landi talle esitatud süüdistuses KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi õigeks. A. V-i tsiviilhagi jääb KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtu​menetluse korras. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.

S-H. Landi kaitsja K. Saavo esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

suuruse kindlaks​määramiseks Advokaadibüroole Karl Saavo summas 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 2 pooltundi ja kassatsiooni koostamiseks 6 pooltundi. Kokku osutas kaitsja S-H. Landile kassatsioonimenetluses õigusabi 8 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgst 10 ja § 6 lg-st 3 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu jäävad KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda ka kõik ülejäänud kriminaal​menetluse kulud. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.