Kohtulahend

ning ühe korra vasaku jala sääre piirkonda, põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustused, vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 15E-PõI0066 kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool keskkõhul rangluukeskjoonel koos rasviku vigastuse ja jämesoola ning rasviku väljalangemisega haavast ning lõikehaava vasaku sääre eespinnal. Kõhuõõnde tungiva torkelõikehaava näol oli tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. Seega pani L.D oma tahtliku tegevusega toime teise inimese tervise kahjustamise, millega oli põhjustatud oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus

ei mäleta täpselt kõiki selle õhtu sündmusi, mis eelnesid noaga löömisele, kuid tundis noaga lööjas kindlalt ära L.D , keda ta tunneb juba varasemalt ning kellega ta tarvitas ka koos eelneval õhtul alkoholi. Peale vigastuste saamist oli kannatanu võimeline otsustama, et ta ei suuda selliste vigastustega minna lähedalasuva hoone kolmandal korrusel elava venna juurde ja pöördus abi saamiseks baari. Maakohus märkis, et selline kannatanu käitumine oli selles olukorras ainuõige ja ei pruugi alati ka täiesti kainele kuriteo ohvrile pähe tulla. Kannatanu avaldas ka kohale saabunud kiirabitöötajatele, et teda lõi noaga tema tuttav. Olukorras, kus on isikul on kõhuõõnest välja langenud sooled, on liiast nõuda temalt pikki selgitusi. Hirmunud kannatanule on sel momendil kõige elutähtsam esmaabi saamine. L.D nime lööjana avaldas kannatanu ka oma emale LD-le, kes teda järgmisel päeval haiglas külastas ning kes kinnitas kannatanu ütlusi ka kohtuistungil. Seega ei ole mingit alust arvata, et versiooni selle kohta, et teda lõi L.D , mõtles kannatanu hiljem välja. Ka puudub maakohtu arvates kannatanul motiiv alusetult süüstada süüdistatavat. Kuigi kannatanu kinnitab, et tema varasemad suhted süüdistatavaga ei olnud sõbralikud, siis mingit konflikti süüdistatavaga tervisekahjustusele eelnevalt tal ei olnud. Seda kinnitavad ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad. Eeltoodu alusel hindas maakohus kannatanu ütlusi usaldusväärseks tõendiks, mis kinnitavad, et kannatanut lõi noaga just L.D. Samuti asus maakohus seisukohale, et tunnistaja LD ütlused (kannatanu ema, kellele kannatanu on kuriteo asjaoludest järgmisel päeval rääkis) on lubatavaks tõendiks ning maakohtul ei ole alust kahelda valetunnistuse andmise eest hoiatatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. KrMS § 66 lg 21 p 1-4 sätete kohaselt võimalik käsitleda tõendina neid tunnistaja ütlusi, millest on tunnistaja saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. KrMS § 66 lg 21 sätestatu mõtte kohaselt võibki tunnistaja maakohtus ristküsitlusel anda ütlusi teiselt isikult kuuldu kohta, mida ta ka käesoleva asja kohtulikul arutamisel tegi, andes ütlusi nende asjaolude kohta, millest ta sai teadlikuks teise isiku kannatanu - vahendusel. Ka ei ole tegemist tunnistaja arvamusega, vaid tunnistaja on andnud ütlusi selle kohta, mida ta kuulis kannatanult. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätte mõtte kohaselt on sellised ütlused tõendina lubatavad ka olukorras kus vahetu tõendiallikas on kättesaadav. Süüdistatava ütlustele hinnangut andes märkis maakohus, et süüdistatava ütlustes sisalduvad vastuolud, mida süüdistatav ei ole usutavalt selgitada suutnud. Maakohus osundas, et oluline on see, et L.D ütlused baarist lahkumise aja kohta on selges vastuolus tunnistaja ütlustega. Peale vastuolule tähelepanu pööramist prokuröri poolt väitis L.D kohtuistungil, et ta ei mäleta juhtunut. Maakohus nõustus prokuröriga, et on eluliselt ebausutav, et L.D lihtsalt ei mäleta, et pärast baarist lahkumist ei läinud ta kohe koju, vaid tuli baari tagasi ning seda eitades, püüdis L.D välistada võimalust, et oleks tõendatud tema viibimine baari juures just samal ajal, kui kannatanu baarist lahkus. Maakohus märkis ka, et kuigi süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et tal ei ole mingit vimma kannatanu vastu, siis ei oska kannatanu L.D ütluste kohaselt käituda ning seetõttu arvab ta kannatanul olevat palju vaenlasi. Kirjeldatud sündmuste asjaolud ja süüdistatava ütlused näitavad, et süüdistatava ja kannatanu suhted ei olnud head ning L.D suhtus kannatanusse tegelikult väga negatiivselt. Selliseks arvamuseks annab alust ka asjaolu, et L.D püüdis kohtuistungil igati süüdistada konfliktide algatamises kannatanut. Samal ajal on tema sellised ütlused ümber lükatud nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega. Ka varasemat VZ korteris toimunud konflikti kirjeldades kinnitas süüdistatav, et läks ja tõi esikus oleva jope taskust noa, mida näitas VU-le (endise nimega D), kuid nii VU (endise nimega D) ja VZ ütluste kohaselt võttis L.D välja noa ja hakkas sellega ähvardama. Ka näitavad varasemalt toimunud sündmused, et süüdistataval oli harjumus kaasas kanda nuga. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et süüdistatava kohtus antud ütlused on ennastõigustavad, ei ole eluliselt usutavad ja on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega, seega ei ole L.D ütlused usaldusväärsed ning maakohus neid tõendina ei arvestanud. Maakohus leidis seega KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu realiseerimise L.D poolt ja põhjusliku seose olemasolu L.D tegevuse ja

3(10)

kannatanul fikseeritud vigastuste vahel tõendatuks. Maakohus märkis samuti, et kriminaalasjas puuduvad tõendid ja ka kahtlused, et kannatanule tekitas vigastused keegi kolmas isik. Maakohus leidis, et L.D pani kuriteo toime otsese tahtlusega nii teo kui tagajärje osas. Lüües teist inimest noaga kõhtu, peab ka vähese haridusega inimene võimalikuks eluohtliku tervisekahjustuse tekkimist ning tavalise elukogemusega inimene eeldab, et tema selline käitumine võib kaasa tuua mistahes, ka kõige raskemaid tagajärgi. Maakohus leidis, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

4(10)

kahju hüvitiste suuruse kohta on Riigikohtu õigusteabe osakond 2009. aastal teinud kohtupraktika analüüsi. Selle analüüsi kohaselt oli 2008. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kergemate tervisekahjustuste korral 10 000 kuni 30 000 krooni ehk vastavalt 639,12 – 1917, 35 eurot ning raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral olid hüvitised vahemikul 100 000–300 000 krooni ehk vastavalt 6 391 – 19 173 eurot (vt M. Lillsaar, M. Vutt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs. Neid andmeid on jätkuvalt kasutatud võrdlusmaterjalina Tallinna Ringkonnakohtu hilisemas kohtupraktikas (vt nt TlnRK 16. mai 2014. a otsus asjas nr 1-13-11316, p 9). Samas tuleb siiski arvestada, et ühiskonna heaolu tase on alates 2008. aastast siiski mõnevõrra tõusnud (nt oli 2008. a jaanuaris statistiline keskmine brutokuupalk 758 eurot ning 2015. a jaanuaris 992 eurot, vt https://www.stat.ee/34204). Kuigi kannatanu VU (endise nimega D) taotlus moraalse kahju hüvitamises on kohtule põhimõtteliselt vastuvõetav, korregeeris maakohus siiski kannatanu poolt taotletavat summat. Maakohtu arvates on arvestades Eesti Vabariigi elatustaset ja asjaolu, et kannatanu ei saanud pöördumatult kahjustada, mõistliku suurusega hüvitiseks 3000 eurot.

ESITATUD APELLATSIOON

5(10)

lahendamist ainult ühe süüstava tõendi alusel saab aktsepteeritavaks lugeda üksnes olukorras, kus täiendavate tõendite kogumine ei ole tulemusi andnud. Kaitsja hinnangul on prokuratuur täielikult eiranud KrMS § 211 lg-s sätestatud ja piirdunud üksnes süüstavate tõendite kogumisega, jättes täiendavaid tõendeid kogumata ja kontrollimata asjaolud, mis võivad L.D õigustada. Kuriteo sündmuse toimumise osas on eeluurimine sisuliselt piirdunud ainult L.D , kannatanu ja tunnistajate ütlustega, kusjuures tunnistajate ütlused kuriteo sündmust mitte mingil moel ei tõenda. Kaitsja rõhutab, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu. Asjas ei ole samas teostatud sündmuskoha vaatlust, samuti ei peetud vajalikuks teostada kannatanu ütluse olustikuga seostamist. Juba sel põhjusel tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et kriminaalasjas ei ole tehtud piisavalt jõupingutusi kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid. Seda kasvõi põhjusel, et kannatanu on väitnud, nagu läks L.D „kuuskede suunas“ ja et „baari läheduses on kuused“. L.D väidetavalt „lihtsalt jooksis ära“ ja et „L.D tuli kuuskede poolt, ei tea“. Kaitsja soovib rõhutada, et baari R’e läheduses kuuske ei ole (lisa 1).1 Samuti kannatanu ütlused, et L.D jooksis ära ei ole usutavad arvestades, et L.D-l on tuvastatud püsiv töövõimetus 80% ulatuses (lisa 2), mh. seoses raske funktsioonihäirega (vt lisa 2 lk 1, samuti tl 80-82). Eeltootoodud põhjendustel ei haaku kannatanu ütlused tegelike asjaoludega. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on tuvastatav kannatanu ütluste vähemalt osaline tegelikkusele mittevastavus ja süüdimõistva otsuse tegemine L.D suhtes peab olema KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt sisuliselt välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et kannatanu ütluste järjekindlus ei välista iseenesest kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust (RKKKo 3-1-1-21-09, p 12). Kohtuasja materjalides puuduvad tõendid (või vähemalt andmed, et nimetatud tõendeid on püütud hankida) selles osas, kas L.D võis kuriteo toimepanemise hetkel viibida kuriteopaigas. Mh. ei ole L.D-lt ära võetud L.D ’i kinnipidamise hetkel seljas olnud riideid, et teostada DNAekspertiis kannatanu DNA leidmiseks L.D’i riietelt. L.D-d nähti küll mööda XXX tänavat kõndimas, kilekott käes, kuid L.D täpne asukoht süüteo toimepanemise ajal ei ole eeluurimises tuvastatud. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kuivõrd kohtueelses menetluses ei ole leitud kuriteo toimepanemise vahendit ning ei ole ära võetud L.D-l sündmuse ajal toimepandud riideid, siis ei ole kohtu arvates sellel asjaolul määravat tähtsust L.D süüküsimuse otsustamisel ja et kui L.D ise sellele tähelepanu osutab, siis olnuks tema huvides anda ütlusi, kuhu jäi peale kuriteo toimepanemist tema poolt kasutatud nuga ja riided. Antud käsitlus on vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt peab süüdistuse tõendamise kohtus tagama just prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh ka kohtueelses menetluses (RKKKo 3-1-1-24-06). Olukorras, kus L.D suhtes sisuliselt puuduvad igasugused otsesed süüstvad tõendid ja kus eeluurimine on läbi viidud puudulikult, ei saa mitte kuidagi nõustuda maakohtu seisukohaga, nagu oleks tuvastatud, et L.D tekitas kannatanule lõike-torkehaava ja et eeltoodud esemete puudumine ei mõjuta mingilgi määral L.D süüküsimuse otsustamist. Täiendavate tõendite kogumise vajalikkuse kasuks räägib ka see, et ka ise prokurör on asunud seisukohale, et olulise tähendusega motiivi L.D puhul, kannatanut rünnata ei tuvastatud. Äärmiselt ebausutav on, et L.D , ostes kuus õlut ja olles rõõmsameelne (vt tunnistaja Ülle Roosileht ütlusi) tekitas kannatanule äärmiselt tõsise tervisekahjustuse rahumeelselt lõppenud sõnavahetuste pärast. Seda enam, et baarist väljudes väidetavalt rünnati kannatanut noaga ootamatult. Antud sündmuste ahel ei ole kaitsja hinnangul eluliselt usutav. Siinkohal on oluline märkida, et kohtu seisukoht, et L.D-l oli harjumus kaasas kanda nuga on meelevaldne ega põhine asja materjalidel. Eeltoodut arvestades on kaitsja seisukohal, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole piisavalt kogutud kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse L.D süüdiolekus talle inkrimineeritavas teos. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio

6(10)

pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks ja L.D tuleb süüdistuses 118 lg 1 p 1 järgi õigeks mõista seetõttu, et tema poolt 10.01.2015 VU suhtes kuriteo toimepanemine on tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7(10)

saa L.D KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi mõista, kuna asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused L.D Kuluši süüdiolekus, mida tuleb tõlgendada viimase kasuks. Nii maakohus, kui ka kaitsja on asjakohaselt viidanud kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale ja Riigikohtu seisukohale asjas nr. 3-1-1-87-11, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel maakohus on eelpoolnimetatud seisukohtadest kinni pidanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsja argumendiga, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus, mida tuleb tõlgendada L.D kasuks. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist kannatanu VU (endise nimega D) ristküsitlemisel keegi menetlusosalistest ei taotlenud kannatanu eeluurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusvääruse kontrollimise eesmärgil, seega tema poolt nii eeluurimisel, kui ka kohtulikul uurimisel antud ütlused on järjekindlalt samasisulised, seega usaldusväärsed. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et tema ütlused riimuvad ka teiste kriminaalasjas kogutud kaudsete tõenditega. Kohtukolleegium osundab, et KrMS § 61 lg 2 kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuliku uurimise käigus maakohus on uurinud ning kogumis kannatanu ütlustega hinnanud ka mitut kaudset tõendit, millest tulenevalt on ainuõige maakohtu lõppjäreldus, et L.D-le inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 järgi pani toime just süüdistatav. Maakohus õigesti osundas, et kannatanu on kogu menetluse kestel järjekindlalt nimetanud teda rünnanud isiku nime ning tema suhtes toimepandud kuriteo asjaolusid. Ta on seda teinud ka vahetult peale rünnakut haiglas toibumisel järgmisel päeval oma emale LD, mis on tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses. Samuti hindas maakohus kogumis teiste tõenditega õigesti ka tunnistaja VZ ütlusi selle kohta, et L.D on juba varem kannatanut noaga ähvardanud. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav on varasemalt kannatanut noaga ähvardanud ning nende vahel on olnud konflikte, kuriteo toimepanemise öösel viibisid süüdistatav ja kannatanu ühes seltskonnas, kannatanu nimetab järjekindlalt ning usaldusväärselt L.D , kui isikut, kes teda noaga 10.01.2015 kella 03.00 paiku on löönud, süüdistatav ei esitanud kohtule kontrollitavat alibit, on maakohus jõudnud ainuõigele järeldusele, et L.D tuleb süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi toimepandud kuriteos.

8(10)

kannatanu ütluste tõele vastavuses tuleb kahelda. Oma väite tõestuseks lisas kaitsja apellatsioonile 2 fotot, mis on väljatrükk programmist Google Street View ning millest nähtub, et baari ümbruses kasvavad teised puud, mis ei ole kuused. Kohtukolleegium osundab, et KrMS § 321 lg 6 kohaselt apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Süüdistatava kaitsja ei taotlenud nimetatud tõendi uurimist maakohtus ega ei seleta esitatud apellatsioonis, miks ei olnud nimetatud tõend temale varasemalt temast mitteoleneval mõjuval põhjusel kättesaadav. Kohtukolleegium märgib, et apellandist mitteolenevaks mõjuvaks põhjuseks ei saa käsitleda kaitsja vahetumist kohtumenetluses. Sellest tulenevalt ei saa kaitsja toetuda koos apellatsiooniga edastatud fotodele ning kohtukolleegium peab jätma selle tõendi tähelepanuta. Siiski peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et internetiprogramm Google Street View on üldkasutatav rakendus ning selles kuriteopaigaga aadressil XXX tutvumisel ilmneb, et kaitsja väide ei vasta tõele, kuna suures koguses kuusepuud kasvavad just piki XXX maanteed – sündmuskohaga vahetus läheduses. Kuusepuid kajastavalt rakursilt kaitsja ringkonnakohtule fotosid esitada ei pidanud vajalikuks. Teiseks apellatsioonimenetluses esitatud tõendiks on otsus L.D-l püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta ning kaitsja märgib, et tõendi (dokument on dateeritud 19.05.2016 kuupäevaga) sai L.D vahetult enne maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist ja seega tõendit ei olnud võimalik süüdistatavast mitteolenevatel põhjustel varem esitada. Nimetatud tõendi kohta kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja kuidagi ei põhjenda, kuidas 19.05.2016 süüdistataval tuvastatud töövõimekaotus võis välistada või kahtluse alla seada ligi 1,5 aastat varem ehk 10.01.2015 L.D poolt kannatanu noaga ründamist. Selliseid põhjendusi ei tuvasta ka ringkonnakohus ning leiab seega, et nimetatud tõend ei ole tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise seisukohalt asjakohane.

9(10)

Vastuseks kaitsja apellatsioonile väljamõistetud mittevaralise kahju osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on olulised 1. raskusastme isikuvastase kuriteo tulemusena kannatanule raske eluohtliku kehavigastuse tekitamise ja isiku tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus on nende asjaoludega täielikult arvestanud ning analüüsis põhjalikult rikkumise raskust, ulatust ja süüdistatava käitumist, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles osas korrata maakohtu poolt esitatud põhjendusi. Maakohus viitas asjakohaselt Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika analüüsile mittevaralise kahju väljamõistmise osas ning Riigikohtu seisukohale, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Tulenevalt nimetatud praktika analüüsist ning hilisemast kohtuparktikast maakohus ei ole nõustunud kannatanu poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitamisega summas 6000 eurot põhjendusel, et see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Samas leidis maakohus põhjendatult, et kuna kannatanu ei saanud pöördumatult kahjustada, kuid samas oli ta eluohtlikult haavatud ning sisuliselt pidi hoidma käes oma siseorganeid, mis on kannatanule eriti šokeeriv, mõistliku suurusega hüvitiseks on 3000 eurot. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selle hinnangu osas ning leiab, et 3000 eurot on õige ja mõistlik hüvitis kannatanule L.D poolt toimepandud kuriteoga tekitatud kehavigastuse ja tervisekahjustuse eest.

Allkirjastatud digitaalselt

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.