Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

raskeima suurendamise teel vangistus 4 aastaks. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas kohus T.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 aastaks 8 kuuks alates 11. veebruarist 2016. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 6 päeva.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(3)

raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. KarS § 121 lg 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis T.J-ile karistuseks vangistuse 2 aastaks 6 kuuks, s.o sanktsiooni keskmises määras. Maakohtu otsuses on süüdistatavale karistuse mõistmist sanktsiooni keskmise s määras põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus pidas T.J-i süüd põhjendatult suureks. Kuigi tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga, realiseeris süüdistatav oma teos kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat ning see on toime pandud korduvalt. Teo toimepanemise vahendiks oli terariist ning löögid olid suunatud kannatanu elutähtsatesse piirkondadesse, s.o kaela ja kõhtu. Seetõttu oleks võinud tagajärjed olla ka raskemad. Süüdistatavat on varem kolm korda kriminaalkorras karistatud teisele inimesele tervisekahjustuse tekitamise eest, kuid ta jätkab endiselt nende toimepanemist. Maakohus ei leidnud T.J-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 121 lg 2 p 1,3 järgi karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda süüdistatava väitega selles kuriteoepisoodis puhtsüdamliku kahetsuse esinemise kohta KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul puhtsüdamlikust kahetsusest rääkida ei saa. Süüdistatav on oma süüd täies mahus tunnistanud alles kohtuistungil ja avaldanud kahetsust viimases sõnas. Kahetsust kannatanu ees ei ole T.J avaldanud . Seega on T.J-i kahetsus olnud seotud üksnes kuriteo toimepanemisega temale endale kaasnenud negatiivsete tagajärgedega. Riigikohtu senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus nr 3-1-1-18-14). Kohtukolleegium leiab, et T.J-i kahetsus ei ole siiras ega ole seetõttu käsitletav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri vastuväites esitatud seisukohaga, et maakohus on apellatsioonis viidatud puhtsüdamlikku kahetsust juba arvesse võtnud. Prokuröri poolt viidatud kohtuotsuse leheküljel 16 teises lõikes põhjendab maakohus T.J-ile KarS § 199 lg 2 p 7,9 järgi karistuse mõistmist ja leiab, et karistust kergendavaks asjaoluks varguste toimepanemise puhul on süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus. Varguste toimepanemist kahetses T.J nii kohtueelsel uurimisel kui maakohtu istungil. Kohtuotsuse 15 lehekülje alt teises lõikes põhjendab aga maakohus T.J-ile karistuse mõistmist KarS § 121 lg 2 p 1,3 järgi ja leiab, et selles kuriteos karistust kergendavaid asjaolusid ei esine.

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.