Kohtulahend

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale vandeadvokaat Kersti Põllule välja makstud tasu 504,36 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult kuulutamisest. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kergestisüttivaid esemeid, mille tagajärjel trepp, seejärel maja ühiskoridor, süttisid. Kogu elamut haaranud tulekahju põhjustamisega tekitas Gevin Kütt ohu öisel ajal XXX korterelamus viibinud 19 inimese, sh alaealiste laste ja invaliidsuspensionäride (E-EV, MV, SS, V-AV, VV, EV, MK, KK, KK, SK, VV, AN, KT, TL, VP, OL, TT, VH ja AM) elule ja tervisele. Hoone süütamisega põhjustas Gevin Kütt maja korteris nr 7 voodis maganud kahe inimese, 63.a VH ja 55.a AM vingugaasiga äge mürgistuse tagajärjel surma ja kahe inimese, krt X maganud 71.a E-EV ja krt X 63.a TT vingumürgituse tagajärjel tervise kahjustamise, samuti tulekahju tagajärjel 8-korterilise elamu olulises osas hävinemisega põhjustas suure varalise kahju. Surnu ekspertiisiakti nr 15E-LäS0015/087 kohaselt on VH surma põhjuseks äge mürgistus vingugaasiga kontrollimatu tule toimel hoones ja surm võis saabuda lähteandmetes märgitud ajal 03.07.2015. Surnu ekspertiisiakti nr 15E-LäS0016/088 kohaselt on AM surma põhjuseks äge mürgistus vingugaasiga kontrollimatu tule toimel hoones ja surm võis saabuda lähteandmetes märgitud ajal 03.07.2015. Süüdates kortermaja koridoris ainukese väljapääsu esise ala, Gevin Kütt takistas kortermaja elanike pääsu 2. korruselt 1. korrusele ja blokeeris seega väljapääsu kannatanute eluruumidest. Enda elu päästmiseks olid unest ärganud elanikud sunnitud väljuma elamust akende kaudu. Kohale saabunud päästeametnikud tõid XXX korterist X välja vingugaasimürgituse tagajärjel teadvuse kaotanud 71.a E-EV, päästes sellega ta elu. Gevin Kütt tunnistati KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumises, mis on toime pandud vägivallaga. Tema tegevus seisnes selles, et 03.07.2015 kella 01.00-02.00 vahelisel ajal XXX maja ees lõi kahel korral käega pea piirkonda VA-le, kes tuli õue Gevin Kütti takistama RR rollerit süütamast. Löökide tagajärjel tekkis kannatanu vasaku silma ümber hematoom. Oma tegevusega tekitas Gevin Kütt VA-le tahtlikult füüsilist valu ja lühemaajalised tervisekahjustused. Gevin Kütt tunnistati KarS § 121 lg 1 järgi süüdi teise inimese tervise kahjustamises ja samuti valu tekitavas väärkohtlemises. Tema tegevus seisnes selles, et 03.07.2015 kella 00.00-00.30 vahelisel ajal XXX, XXX-X korteris lõi jalaga ühel korral näkku RR-le, mille tulemusel kaotas kannatanu hetkeks teadvuse ja tundis füüsilist valu.

kahtlustatavana ülekuulamisest temale süüks arvatavate kuritegude toimepanemist osaliselt tunnistanud, kuid on järjekindlalt eitanud tahtlust põhjustada kannatanute VH ja AM surm. Gevin Küti tegu ei vasta KarS § 114 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Tapmise subjektiivne külg on tahtlus, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste – surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Kui kasvõi ühe tunnuse suhtes esineb toimepanijal ettevaatamatus, kohaldatakse §-i 117. Kaitsja viitab oma seisukoha kinnitamiseks 2009. aastal välja antud karistusseadustiku kommenteeritud väljaande leheküljele 362. Maakohtus uuritud tõendite põhjal ei ole alust väitel, et Gevin Kütt süütas XXX alevikus aadressil XXX asuva kortermaja trepikoja tahtlusega tappa VH ja AM - isikud, kes olid temale pealiskaudselt tuttavad, kuid kellega tal 2. ja 3. juulil 2015.a mingit kokkupuudetei olnud. Alust ja veenvat tõenduslikku põhistust ei ole järeldusel, et ta vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidas võimalikuks konkreetselt nende isikute surma saabumist. Surnu ekspertiisiaktide nr 15E-LäS0015/087 ja nr 15ELäS0016/088 kohaselt oli VH ja AM surma põhjuseks äge mürgistus vingugaasiga kontrollimatu tule toimel hoones. Tuleb möönda, et Gevin Küti poolt tulekahju põhjustamise ja kannatanute surma saabumise vahel on põhjuslik seos, kuid ebaõige on järeldus, et just ja ainult Gevin Küti tegu tõi kaasa kannatanute surma. Maakohus pidas asjakohatuteks kaitsja väiteid selle kohta, et sündmuskohal viibinud isikud, kes enda arvates püüdsid oma oskuste piires kaasa aidata põlevas majas viibivate isikute pääsemisele, soodustasid oma käitumisega tule levikut. Maakohtu seisukoht ei ole kooskõlas kohtulikult uuritud tõenditega. Maakohus on kaitseväidetele andnud ebaõige hinnangu. Õiglase kohtupidamise põhimõtetega ei ole kooskõlas, kui kaitse vastuväiteid lihtsalt asjakohaseks ei peeta ja need sel motiivil analüüsimata jäetakse. Eluliselt usutav on, et kogu elamut haaranud põlengu ja kannatanute surma põhjustas mitte üksnes hoone koridoris olnud esemete süütamine, vaid ka esimese korteri akna ja ukse avamisega kaasnenud tulekahju kiire intensiivistumine ja seejärel levik hoone I ja II korruse puidust konstruktsioonidesse, mis tõi kaasa vingugaasi intensiivsema leviku. Teised isikud majas ärkasid, kuid kaks ägeda vingugaasi mürgistuse tõttu surnud isikut mitte. Ei saa välistada, et seejuures oli oluliseks faktoriks oli nende alkoholijoove. Kui ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väidetega ja leiab, et maakohus on Gevin Küti õigesti süüdi tunnistanud KarS § 114 lg 1 p 2,3 järgi, palub kaitsja maakohtu otsuse osaliselt tühistada Gevin Kütile mõistetud karistuse osas ja mõista temale süüdistuses KarS § 114 lg 1 punktide 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest kergem karistus. Kaitsja palub karistuse kergendamisel arvesse võtta, et Gevin Kütt ei põhjustanud kannatanute surma otsese tahtlusega, tulekahju laienes ja ägenes teiste isikute tegevuse tõttu, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Neil asjaoludel on võimalik Gevin Kütile mõista karistus KarS § 114 lg 1 sanktsiooni alammääras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-121-13 on märgitud, et süüdistatavale saab panna kohustuse hüvitada ekspertiisikulu ainult juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Praeguses asjas tehtud põlevvedelikuekspertiisi tulemus oli, et ekspertiisiobjektidest ei leitud põlevvedelikke ega nende jääke. Järelikult ekspertiisiaktis nimetatud tulemus ei aidanud tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Ekspertiisi maksumuse õiendis (17.07.2015.a. surnu ekspertiisiakt 15E-LäS0016/088) on tehtud arvutusviga. Liidetavate 222 + 28 + 26 summaks

on saadud 286. Õige summa on 276 eurot. Kaitsja palub ekspertiisiasutusele arvutusvea tõttu enammakstud summa 10 eurot jätta riigi kanda. 3.2 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist Gevin Kütile KarS § 114 lg 1 p 2,3 ja KarS § 404 lg 1 järgi mõistetud karistuste ning KarS § 63 lg 2, § 64 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista Gevin Kütile KarS § 114 lg 1 p 2,3 järgi karistuseks 14 aastat vangistust ja KarS § 404 lg 1 järgi 4 aastat vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks mitme kuriteo eest 14 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel surendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2013. a otsuse järgi mõisteyud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõista liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 15 aastat 3 kuud 24 päeva vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsiooni motiivide kohaselt on KarS §-de 404 lg 1 ja 114 lg 1 p 2, 3 järgi mõistetud karistused põhjendamatult leebed ega vasta Gevin Küti süü suurusele. Samuti ei ole arvesse võetud süüdlase isikut eripreventiivse eesmärgi saavutamisel ega õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude kõrval näitavad süü suurust ka teo koosseisupärasuses ja õigusvastasuses sisalduv ebaõigus ja taunitavus kui süü suurust mõjutavad näitajad. Riigikohus on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12 võtnud kokku isiku süü hindamisel kaalutavad asjaolud. Viidatud lahendis on kirjas, et karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest. Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Praeguses asjas on Gevin Küti käitumises tuvastatud mõrva (KarS § 114) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o üldohtlikul viisil (p 2) ja kahe või enama inimese suhtes (p 3), mistõttu on isiku süü keskmisest oluliselt suurem. Kogu elamut haaranud tulekahju põhjustamisega tekitas Gevin Kütt ohu öisel ajal XXX korterelamus viibinud 19 inimese, sh alaealiste laste ja invaliidsuspensionäride elule ja tervisele. Hoone süütamisega põhjustas Gevin Kütt XXX korterelamu korteris nr X voodis maganud kahe inimese vingugaasiga äge mürgistuse tagajärjel surma ja kahe inimese vingumürgituse tagajärjel tervise kahjustamise, samuti tulekahju tagajärjel 8-korterilise elamu olulises osas hävinemisega põhjustas suure varalise kahju. Gevin Kütt on varem nii kriminaalkorras kui väärteomenetluse korras korduvalt karistatud. Ta omab kolme kehtivat kriminaalkaristust. Uued kuriteod on toime pandud vangistuslikust karistusest tingimisi vabastamise katseajal ja alkoholijoobes, ehkki tal oli kohustus alkoholi mitte tarvitada. Seega ei ole varasemad karistused täitnud oma eesmärki. Lisaks sellele on olnud senine kohtupraktika jätkuvalt seisukohal, et mitme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a otsus nr nr 3-1-1-76-12 ja 22. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1311.

Prokurör toetas oma apellatsiooni ja taotles karistuse mõistmise osas kohtuotsuse tühistamist. Prokurör nõustus kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et surnu ekspertiisi maksumuse arvutamisel on tehtud arvutusviga, mistõttu süüdistatavalt on menetluskulusid 10 eurot enam välja mõistetud. Muus osas taotleb prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

et sellisel juhul tuleb käesoleval ajal kuritegu kvalifitseerida KarS § 117 järgi kooskõlas ei varasema Riigikohtu praktikaga ega käesoleval ajal kehtiva karistusseadustiku sätetega. Nimelt jõustus 1. jaanuaril 2015 karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese seitsmes punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (KarS §-d 113 ja 114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas. Sellisel juhul neeldub KarS § 118 lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114. Seega tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsuses nr 3-1-1-46-15 selgitatud, et selline tõlgendus baseerub KarS §-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 19 käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu. Põhikoosseisu osas kehtib aga KarS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. KarS § 118 lg 1 p 7 on uus, karistusõiguse revisjoniga loodud kuriteokoosseis, mis muudab paratamatult ka senist praktikat. Enam ei kuulu KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseerimisele juhtumid, kus tahtliku vägivallateoga põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm ja mis varem moodustasid KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 kogumi. KarS § 117 kuriteokoosseis eeldab nüüd alati ka ettevaatamatust ehk hoolsuskohustust rikkuvat tegevust või tegevusetust. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemise kohta peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. oktoobri 2015 otsuses nr 3-1-1-79-15 märkinud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKK 3-1-1-4-08, p 19 ja 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt RKKK 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9).

Arutatavas kriminaalasjas on maakohus oma otsuse lehekülgedel 15-18 kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt põhjendanud, miks ta leiab, et Gevin Kütt tegutses elamu süütamisel ja selle läbi kahe kannatanu surma põhjustamises kaudse tahtlusega. Maakohus võttis oma arvamuse kujundamisel arvesse tunnistajate ütlusi ning Gevin Küti teoeelset ja -järgset käitumist. Tunnistajate ütlustest nähtub, et Gevin Kütt oli sellel öösel äärmiselt agressiivne. Enne elamu süütamist süütas ta kuuri juures seisnud mopeedi ja jalgratta ning kasutas vägivalda tema tegevust tõkestama tulnud isiku suhtes. Jalgratas ja mopeed suudeti kustutada. Tulekahju puhkemisel oleks võinud tuli edasi kanduda kuurile ja hävitada kogu kuuride kompleksi. Tunnistaja SM ütlustest nähtub, et öösel rääkis ta telefoni teel Gevin Kütiga, kes oli XXX ja lubas kogu aleviku maha põletada. Ta oli väga vihane. SM lubas talle kohe XXX järele minna, kuid kohale jõudes oli maja trepikoda juba leekides. SM asus majast kannatanuid päästma. Gevin Kütt ei eitagi, et ta sellel öösel SM-ga rääkis, ehkki alkoholijoobe tõttu kogu kõne sisu ei mäleta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et tunnistaja SM ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja võib olla küll alkoholijoobes, kuid see ei tähenda, et tema ütlused oleksid seetõttu automaatselt ebausaldusväärsed. Kohtukolleegiumi hinnangul käitus SM sellel öösel igati loogiliselt, kui lubas XXX alevikku agressiivse Gevin Küti juurde sõita, kuid kohale jõudes oli maja juba leekides, mistõttu ta asus elamust inimesi päästma. Süüdistada SM majast elanike väljaaitamisega tulekahju leviku suurendamises on ebaeetiline, sest esmatähtis oli kohtukolleegiumi hinnangul sellel hetkel inimelude päästmine. Isegi kui tuli ei oleks blokeerinud väljapääsu kannatanute eluruumidest ja isegi kui kannatanud poleks olnud alkoholijoobes, ei muudaks see hinnangut süüdistatavate käitumisele. Seetõttu on kaitsja sellesisulised etteheited maakohtu otsusele kohtukolleegiumi hinnangul alusetud. Seega kaitsja poolt viidatud asjaolud ei lükka ümber maakohtu järeldust Gevin Kütil kaudse tahtluse esinemisest elamu süütamisel ja selle tagajärjel kahe isiku surma põhjustamises. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni taotlus kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks ja uue otsusega Gevin Küti süüditunnistamiseks KarS § 117 järgi põhjust ei anna. 5.2 Järgnevalt peatub kohtukolleegium Gevin Kütile mõistetud karistusel. Kaitsja on esitanud alternatiivse taotluse kergendada Gevin Kütile mõistetud karistust juhul, kui ringkonnakohus jätab kohtuotsuse kuriteo kvalifikatsiooni osas tühistamata. Prokurör on taotlenud Gevin Küttile rangema karistuse mõistmist. Vastuseks sellele selgitab kohtukolleegium, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Arutatavas kriminaalasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 114 näeb sanktsioonina ette vangistuse kaheksast kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse ning KarS § 404 lg 1 sanktsioon rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Arutatavas kriminaalasjas mõistis maakohus Gevin Kütile KarS § 114 lg 1 p 2,3 järgi karistuseks vangistuse üheteistkümneks aastaks, s.o alla sanktsiooni keskmist määra. KarS § 404 lg 1 järgi mõistis maakohus Gevin Kütile karistuseks vangistuse kolmeks aastaks, s.o üle sanktsiooni keskmise määra. KarS § 63 lg 2 ja § 64 alusel luges maakohus kergemad karistused kaetuks raskemaga ja mõistis liitkaristuseks mitme kuriteo toimepanemise eest üksteist aastat vangistust. Prokurör taotleb Gevin Kütile KarS § 114 lg 1 p 2,3 järgi vangistuse mõistmist sanktsiooni keskmises määras, s.o neliteist aastat vangistust ning KarS § 404 lg 1 järgi maksimaalmääras, s.o viis aastat vangistust. Kaitsja taotleb Gevin Kütile mõrva eest mõistetud karistuse kergendamist sanktsiooni minimaalmääras, s.o kaheksa aastat vangistust. Kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu poolt mõistetud karistuste tähtaegade muutmiseks puudub alus. Prokuröri apellatsioonis märgitakse küll õigesti, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, kuid kohtukolleegiumi hinnangul eksib prokurör Gevin Küti süü suuruse hindamisel. Seda, et kuritegu pandi toime üldohtlikul viisil ning tulekahjus hukkus kaks inimest, on arvestatud kahe kvalifitseeriva asjaoluna juba Gevin Kütile esitatud süüdistuses, mistõttu ta mõistetigi süüdi KarS § 114 lg 1 p 2,3 järgi. Seda on võetud arvesse ka Gevin Kütile karistuse mõistmisel. Prokuröri viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele 12. oktoobrist 2012 nr 3-1-1-76-12 ja 22. märtsist 2011. a nr 3-1-1-13-11 ei ole asjakohased, sest need ei haaku arutatava kriminaalasja tehioludega. Nendes lahendites on riigikohus käsitlenud eluaegse vangistuse mõistmist isikule, kes on kavatsetult tapnud mitu inimest. Neist esimese lahendi kohaselt tappis süüdistatav ühe inimese ja peitis siis laiba ära. Hiljem tekkis tal uus tahtlus ja ta tappis veel kaks inimest ja peitis needki laibad ära. Teises lahendis tungis süüdistatav üksikusse talumajja, kus tappis varalise kasu saamise eesmärgil kaks vanainimest ja süütas kuriteojälgede varjamiseks maja. Arutatavas kriminaalasjas tuvastas maakohus, et Gevin Kütt pani elamu süütamise ja üldohtlikul viisil kahe isiku tapmise toime kaudse tahtlusega. Selle asjaolu vastu ei vaidle ka prokurör oma apellatsioonis. Kohtukolleegiumi hinnagul ei olnud tegemist nn klassikalise süütamisega, kus süüdistatav hiilib öösel kaasas bensiinikanister hoone juurde ja süütab bensiiniga selle seina. Gevin

Kütt ei hiilinud maja juurde salaja, vaid püüdis teise korruse korterisse sisse pääseda. Kuna talle ust ei avatud, siis kavatses ta hoonest lahkuda. Maja koridorist leidis ta krõpsupaki juhuslikult. Ta süütas selle välgumihki abil ning viskas hõõguva krõpsupaki trepi all olevate kergestisüttivate asjade hulka. Ise ta lahkus sündmuskohalt ja läks metsa, kus magas hommikuni. Tulekahjust kuulis ta alles hommikul. Kehtiva karistusseaduse kohaselt ei ole alkoholijoove küll karistust kergendav ega raskendav asjaolu, kuid ometi võimaldab see selgitada Gevin Küti käitumist sellel öösel. Alkoholijoobest tingitult oli Gevin Kütt oma kaaslastega riidu läinud ning valis enda väljaelamiseks süütamise. Enne elamus tulekahju põhjustamist süütas Gevin Kütt maja juures seisnud jalgratta ja mopeedi ja kasutas füüsilist vägivalda tema tegevust takistanud isiku suhtes. Gevin Kütt on end elamu süütamises täielikult süüdi tunnistanud. Samuti tunnistab ta end süüdi selles, et tema poolt põhjustatud tulekahjus hukkus kaks inimest. Ta ei nõustu vaid kuriteo kvalifikatsiooniga, sest tema hinnangul põhjustas ta nende isikute surma ettevaatamatusest. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluna arvestas kohus Gevin Küti puhtsüdamlikku kahetsust, mida ta on avaldanud kogu menetluse kestel. Seda, millest tulekahi tekkis, saamegi teada vaid Gevin Küti ütluste kaudu, sest ta viibis sündmuskohal üksinda. Samuti on ta valdavas osas tunnistanud tema vastu esitatud tsiviilhagisid. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga, et tulekahju põhjustamisega tekitas Gevin Kütt suure varalise kahju, sest KarS § 121 p 2 kohaselt suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot. Gevin Küti poolt tekitatud kahju seda summat ei ületa. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid Gevin Kütile mõistetud karistuste kergendamise või raskendamise. 5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni osal, milles vaidlustatakse Gevin Kütilt välja mõistetud menetluskulude suurust. Kaitsja hinnangul on maakohus Gevin Kütilt põhjendamatult välja mõistetud põlevvedelikuekspertiisi maksumuse, sest ekspertiisiobjektidest ei leitud põlevvedelikke ega nende jääke. Järelikult ei aidanud ekspertiisiakti tulemus kaasa arutatava kriminaalasja lahendamisele. Oma väite kinnituseks viitab kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2013. a lahendile nr 3-1-1-121-13. Kaitsja poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-121-13 on Riigikohtu kriminaalkolleegium tõepoolest selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimese lause kohaselt peab süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitama menetluskulud süüdimõistetu. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Kohtukolleegiumi märgib, et kaitsja on tsiteerinud oma apellatsioonis selle Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi seisukohti valikuliselt ning teinud nendest seetõttu ebaõige järelduse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt käsitletud ja kaitsja poolt viidatud kriminaalasjas tunnistati isik KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et kirjutades puuduva meditsiinilise näidustuse alusel erinevatele isikutele välja psühhotroopseid aineid sisaldavate ravimite retsepte, vahendas ta arstina

ebaseaduslikult suures koguses psühhotroopseid aineid. Kohtueelsel uurimisel määrati narkootilise aine ekspertiis selleks, et teha kindlaks, kas isikult äravõetud tabletid ja vedelik sisaldasid narkootilist või psühhotroopset ainet ja milline oli nendes puhta aine kogus. Kriminaalasja materjalidest ei nähtunud, et kõnealune ekspertiis oleks määratud arsti süü tõendamiseks KarS § 184 lg 1 järgi. Ka ei ole tuvastanud kohtud seost ekspertiisi uurimisobjektiks olnud aine ja arstile süüksarvatud retseptide väljakirjutamise vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei olnudki arsti süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi kirjeldatud asjaolude tuvastamiseks vältimatult vajalik eriteadmistele tugineva tõendusteabe kogumine, sest temale etteheidetavaks tegevuseks loeti vaid arstina meditsiinilise näidustuse puudumisel psühhotroopset ainet sisaldavate ravimite retseptide väljakirjutamist. Mõistes arstilt välja narkootilise aine ekspertiisi maksumuse rikkusid kohtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul arutatavas kriminaalasjas millegi sellisega tegemist ei ole. Asja materjalidest nähtub, et ekspertiisi määramise vajadus oli otseselt tingitud Gevin Küti süü tõendamisvajadusest ja aitas kaasa süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisele, s.o tulekahju tekkepõhjuste tuvastamisele. Ekspertiisi tulemus aitas tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele, kuna selle negatiivne tulemus kummutas kohtueelsel uurimisel tõusetunud versiooni, et süütamisel kasutati põlevvedelikke. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on Gevin Kütilt põlevvvedelike ekspertiisi maksumuse põhjendatult välja mõistnud. Kaitsja taotleb surnu ekspertiisi maksumuse arvutamisel tekkinud arvutusviga 10 euro suuruses summas jätta riigi kanda. Kriminaaltoimiku II köite 78-ndal leheküljel asub Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt koostatud õiend surnu ekspertiisi maksumuse kohta, mille kohaselt on liidetavate 222, 28 ja 26 summana saadud ekspertiisi maksumuseks 286. Õige olnuks 276 eurot. Seetõttu nõustub kohtukolleegium kaitsja väitega, et surnu ekspertiisi maksumuse kindlaksmääramisel on tehtud arvutusviga. Seega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse Gevin Kütilt menetluskulude väljamõistmise osas summas 6303,96 eurot ja mõistab temalt uue otsusega välja 6293,96 eurot. 10 eurot tuleb jätta riigi kanda.

kohtukolleegium teeb Gevin Küti suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.