Kohtulahend

Kaitsja on seisukohal, et alkoholi tarvitamine ei ole kummalgi juhul tõendamist leidnud.

12.03.2016 selgitas A. Jõerand istungil, et sai linnas juhuslikult tuttavaks preiliga, kellega käidi õhtusöögil. Ühel hetkel ärkas A. Jõerand arestimajas ja tema raha oli kadunud. A. Jõerand kahtlustas, et tema joogi sisse pandi midagi. Isikut ei ole puhuma pandud. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll ega isiku kainenemisele paigutamise protokoll ei tõenda tõsikindlalt isikul alkoholijoobe esinemist. Materjalide hulgast puudub selline info alkoholijoobe kohta, mis oleks kasutatav tõendina. Joobeseisund tuvastati pelgalt väliste tunnuste kaudu. Märkimisväärne on seejuures ka asjaolu, et ehkki süüdimõistetu on kohtuistungil viidanud narkojoobe olemasolu võimalusele, siis kohus ei ole seda varianti üldse kaalunud. 5.2 Kohus on viidanud ka 04.12.2016 rikkumisele. Vastavalt karistusregistrile juhtis A. Jõerand sel päeval mootorsõidukit alkoholipiirmäära ületades. Kohus ei tuvastanud, et A. Jõerand oleks

tarvitanud alkoholi joomise teel. Katseaja kontrollnõuete rikkumiseks ei ole mitte väärteo toimepanemine, vaid alkoholi tarvitamine. Kohus pidas määruses lubatavaks hambale piirituse ja eetriga niisutatud tampoonide panemise. Ravimi tarvitamist ei saa võrdsustada alkoholi tarvitamisega. Seetõttu ei saa ravimist tekkinud joove olla kontrollnõuete rikkumiseks, kuivõrd isik ei ole tarvitanud alkoholi selle klassikalises mõttes. Kohus ei tohiks faktilisi asjaolusid tuvastada vaid dokumentaalsetest tõenditest. Süüdimõistetu selgitas, et võttis vahetult enne alkomeetrisse puhumist välja hambavalu leevendamiseks kasutatud tampoonid. Kohus on jätnud analüüsimata, kas suus hoitud tampoon võis põhjustada alkomeetri valenäidu. Kuigi väärteokoosseisu eelduseks on alkoholijoobe esinemine, siis on oluline märgata, et selline faktiline asjaolu on vaja käesolevas menetluses eraldi tuvastada – ei piisa üksnes karistusregistri väljavõttest (vt RKKKo 3-1-1-96-11). Alkoholijoobe esinemine ei tähenda alati seda, et isik on varasemalt alkoholi tarvitanud. Kontrollnõuete rikkumise episoodi osas ei ole ühtegi tõendit, et isikul päriselt oleks alkoholijoove. 5.3 Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jätab isiku karistuse täitmisele pöörates selle asendamata üldkasuliku tööga. Viimase poolt räägib asjaolu, et A. Jõerand tegeleb alkoholiprobleemiga. Ta on võtnud pikema aja jooksul ravimit Buron, lisaks on ta pöördunud psühhiaatri vastuvõtule, kus temale on paigaldatud pikatoimeline alkoholisõltuvuse vastane ravim, mille mõju kestab ühe aasta. See näitab tema soovi loobuda alkoholi tarvitamisest. Lisaks on ta andnud nõusoleku osaleda sotsiaalprogrammis ja alluda ravile. Neid meetodeid oleks võinud kaaluda koosmõjus karistuse asendamisega üldkasuliku tööga. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

abil. Riigikohtu praktikas on leitud, et ehkki läbivaatuse käigus on menetlejal õigus võtta isikult proove ja ekspertiisimaterjali, ei ole menetlejal joobe tuvastamisel otsest kohustust selliste proovide ja ekspertiisimaterjali võtmiseks ega kohustust määrata joobe tuvastamiseks ekspertiis (RKKK 3-11-17-07, p 7). Ka ei ole vaja tuvastada joobeastet ega joobe suurust (TrtRngK 4-13-5255). Praegusel juhul on A. Jõeranna osas koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll, mille kohaselt on tal tuvastatud alkoholi tarvitamisele viitavad tunnused – alkoholilõhn suust, väga häiritud koordinatsioon, silmade punetus, suured silma pupillid, häiritud reaktsioonikiirus, omamehelik ja ründav käitumine. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt ei ole isik võimeline järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri. Kontrolli tulemuseks on alkoholijoove (tlk 78-79). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda menetlejate otsuses A. Jõerannal esinenud alkoholijoobe tunnuste osas. Ringkonnakohus leiab, et 04.12.2015 episoodis on kohus samuti õigesti tuvastatuks lugenud A. Jõerannal alkoholijoobe olemasolu. Ehkki kaitsja on kohtule ette heitnud A. Jõeranna selgituste arvestamata jätmise ning selle, et kohus jättis analüüsimata, kas suus hoitud tampoon võis põhjustada valenäitu, tuleb märkida, et väärteoasjas tehtud otsus on jõustunud. Mingeid vastuväiteid A. Jõerand sellele esitanud ei ole. Kui ta oleks leidnud, et valenäidu võis põhjustada suus hoitud eetri või piirituse tampoon, olnuks tal õigus KorS § 38 lg 2 p 4 alusel nõuda alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringutega. Sellist võimalust on A. Jõerannale ka selgitatud (tlk 47). Ringkonnakohtu hinnangul puudus maakohtul seega alus hakata seadma kahtluse alla kohtuvälise menetleja poolt tõendusliku alkomeetriga A. Jõerannal tuvastatud mõõtmistulemust. Märkimist väärib aga seegi, et A. Jõerand on menetlejale avaldanud, et haiguse tõttu „võttis ema valmistatud rohtu, mis sisaldas ka natuke alkoholi“ (tlk 95). Sellest nähtub, et A. Jõerand oli teadlik, et tarvitas alkoholi sisaldavat rohtu. Riigikohus on alkoholikeelu kohustuse rikkumise osas lugenud tuvastatuks rikkumise ka olukorras, kus isik ise on alkoholi tarvitamist tunnistanud (vt 3-1-1-82-12 p 12). Eeltoodut arvestades on maakohus igati mõistetavalt lugenud alkoholikeelu rikkumise A. Jõeranna poolt tuvastatuks.

/allkiri/ Maarika Kuusk

/allkiri/ Mati Kartau

/allkiri/ Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.