Kohtulahend

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Ero Amirov’ilt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 645 eurot; - DNA-ekspertiisi kulud summas 1026 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasud kogusummas 1176 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pangas, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank’is, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pangas või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank’is, maksekorraldusse märkida viitenumber 99916700041781 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-1510208, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Asitõendid ja salvestised: - nokamüts, püksid, kingad ja nahktagi (saadetud Vanglasse Ero Amirov’i isiklike asjade juurde lisamiseks) – jätta Ero Amirov’ile; - kogutud proovid ning ümbrik, milles kolm klaasi proovidega (asuvad Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas) – hävitada kohtuotsuse jõustumisel.

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu

Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul.

I SÜÜDISTUSE SISU

Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus Ero Amirov’ile selles, et tema ajavahemikul

Amirov XXXXühe korra lahtise käega rindu, mille tulemusena kannatanu põrandale kukkus. Oma tahtliku tegevusega tekitas Ero Amirov kannatanule füüsilist valu ning kehavigastused: hematoomid parema silma piirkonnas ning punetuse parema silma silmamunal. Samuti tema, 02.05.2015 õhtul, eeluurimise käigus täpselt tuvastamata kellaajal, viibides mahajäetud majas aadressil XXXX, Tallinn, pärast XXXX peksmist, haaras XXXX’il juustest ning hakkas teda juukseidpidi jõuga erinevates suundades tirima. Kui XXXX püüdis end vabastada, lasi Ero Amirov ta vabaks ning haaras jõuga kannatanu paremast käest ja hakkas seda väänama, seejärel tõukas kannatanu endast eemale. Sellise tegevusega põhjustas Ero Amirov kannatanule füüsilist valu ning hematoomid paremal käel. Seega, süüdistuse kohaselt, selliselt pani Ero Amirov oma tahtlike tegudega korduvalt toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, so KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II MENETLUSE KÄIK

Süüdistatav kohtuistungil kannatanute XXXXja XXXX suhtes vägivalla kasutamist ning kannatanu XXXXvägistamist eitas, seda mõlemas episoodis. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanud XXXX, XXXX, XXXX, tunnistajad XXXX, XXXX ning süüdistatav Ero Amirov. Prokurör loobus XXXX tunnistajana ülekuulamisest. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: - isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga /tl 6-8, kd KI lk 126-128/; - isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga /tl 34-38, kd KI lk l36-140/; - isiku läbivaatuse protokoll (koopia) fototabeliga /tl 52-56; kd KII lk 129-133/; - äratundmiseks esitamise protokollist, millele lisatud väljavõte tunnistaja märkmikust /tl 7779, 84, tõlge tl 80-83; kd KI lk 157-159, 160-163, 164/; - Ero Amirovi kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tl 100-105, kd KII lk 22-27/; - sideettevõtjalt saadud andmete protokoll /tl 165, kd KII lk 28/; - läbiotsimisprotokoll koos fototabeliga /tl 169-176, kd KII lk 29-36/; - asitõendi vaatlusprotokoll fototabeliga /tl 178-193, kd KII lk 37-52/. Muu iseloomustav materjal: - karistusregistri teatis /tl 116-121, kd KII lk 53-58/; - 09.08.2011.a. Harju Maakohtu otsus kohtuasjas nr 1-11-6424 /tl 122-126, kd KII lk 59-63/; - õiend ekspertiisi maksumuse kohta /lk 219, kd KII lk 64/ - kaitsjatasu puudutava dokumentatsioon /tl 232-233, 237-239, kd KII lk 65-66, 67-69/. Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud.

Kohus järgnevalt nimetab kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid ja materjale, mis ei tulene süüdistusaktist või mille osas esines pooltel vastuväiteid, või mille puhul taotleti eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Kaitsja taotles lisada kriminaalasja materjalidele Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakti 23.09.2015.a /tl 211-218, kd KII lk 70-77/. Prokurör nimetatud taotlusele vastu ei vaielnud. Kohus võttis nimetatud tõendi vastu ja see avaldati. Kaitsja taotles lisada kriminaalasja materjalidele Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku tõendid /tl 12-13, 57-58, 114C, kd KII lk 78-79, 80-81, 82/. Prokurör nimetatud taotlusele vastu ei vaielnud. Kohus võttis nimetatud tõendi vastu ja see avaldati. Prokurör taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu kannatanu XXXX’i poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest (tl 31) laused alates „Mõne päeva pärast“ kuni „tema tahte vastaselt.“ Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas ülekuulamise protokollist (tl 27-33; kd KI lk 129-135) laused: „Mõne päeva pärast, täpset päeva ei oska öelda, tuli XXXX juurde külla tema sõber, kelle nimi on Emil. Nägin siis Emilit esmakordselt. Hakkasime koos Emiliga samuti jooma alkohoolseid jooke ja vestlema. Emil rääkis meile, et kunagi ta teenis Tšetšeenias. Emil jäi tol päevaks ööseks XXXX juurde. Emil käitus täiesti rahulikult. Järgmise päeva hommikul, kui ma üles ärkasin, polnud Emilit enam XXXX juures majas. Hommikul nägin, et XXXXparem kulm on katki. Ma küsisin, mis temaga juhtus. XXXXrääkis mulle, et öösel, kuni mina ja XXXX magasime, andis Emil XXXXpeksa ning astus temaga suguühtesse tema tahte vastaselt, st vägistas ta.“ Kaitsja taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu tunnistaja XXXXpoolt kohtueelses menetluses antud ütlustest, 7. reast (tl 70) alates lausest, mis algab „rääkisin XXXX“ kuni lauseni, mis lõpeb „juurde majja.“ Prokurör ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas kaitsja taotluse ja avaldas ülekuulamise protokollist (tl 66-72; kd KI lk 143-149) laused: „Rääkisin XXXX. Ta ütles, et XXXX juures majas käis mingisugune meesterahvas, kelle nimi on Emil ning, et too peksis XXXXäbi ja vägistas. XXXXütles ka, et tal on väga suur hirm, et Emil võib jälle tulla XXXX juurde majja.“ Prokurör taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu tunnistaja XXXX poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest, 10. reast (tl 63) alates lausest, mis algab sõnadega „Ma tutvustasin“ kuni „füüsilist valu.“ ja teine lõik alates „Laupäeval“ kuni „vägistas ta“. Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja avaldas ülekuulamise protokollist (tl 60-65; kd KI lk 151-156) laused: „Ma tutvustasin Emilit semudega ning me hakkasime jooma alkohoolseid jooke. Kõik oli vaikne ja rahulik, ilma igasuguste konfliktideta. Öösel heitsin magama. Ma ei tea, mis minu majas öösel toimus, kuna ma midagi ei näinud ega kuulnud. Kui ma hommikul üles ärkasin, siis ma nägin, et XXXX oli kulm katki löödud. Ma küsisin, mis juhtus. XXXX ütles, et sel ajal, kui ma magasin, peksis Emil ta läbi ning vägistas, tekitades sellega talle tugevat füüsilist valu. /.../„Laupäeval hilja õhtul, see oli vist 02.05.2015.a läksin üksinda kodunt ära oma sõbra juurde. Teised jäid minu juurde koju. Vaid järgmise päeva hommikul, kui olin koju tagasi tulnud, sain teada, et Emil oli jälle hoiatamata minu kodus käinud ning seal korralageduse korraldanud. Eedik ütles, et Emil oli nagu ära pööranud ning et ta peksis jälle XXXX läbi ja vägistas ta.“ Kaitsja taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest (tl 112-113) laused, mis algavad sõnadega „2015“; „paari“ ja „juba“. Prokurör ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas kaitsja taotluse ja avaldas

ülekuulamise protokollist (tl 106-114; kd KII lk 85-93) laused: „2015. aasta aprilli lõpus, täpset päeva öelda ei oska, läksin ma õhtul umbes kell 19:00 külla oma vanale XXXX nimelisele tuttavale, kelle nime ma ei tea.“; „Paari päeva pärast astusin ma jälle XXXX majast läbi.“; „Juba mai alguses, täpset päeva ei mäleta, läksin ma umbes kell 20:00 jälle XXXX majja.“ Prokurör taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest (tl 112), laused alates sõnadest „XXXX majja“ kuni sõnadeni „naisterahvast XXXX“ Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja avaldas ülekuulamise protokollist (tl 106-114; kd KII lk 85-93) laused: „XXXX majja jõudes olid seal veel mingid, mulle täiesti vöötad inimesed. Vuntsidega meesterahvas ja tema naisterahvas. XXXX esitles mind neile ja nimetas mind Emiliks. Selgitan, et minu sõbrad ja tuttavad tunnevad mind kui Emili. XXXX nimetas vuntsidega meesterahvast Edikuks, naisterahvast XXXX.“ Prokurör taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest (tl 113), lause, mis algab sõnadega „me hakkasime“. Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja avaldas ülekuulamise protokollist (tl 106-114; kd KII lk 85-93) lause: „Me hakkasime juba koos alkoholi tarbima ja juttu rääkima.“ Prokurör taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest (tl 112-113), 112. lehe viimase lause, mis lõpeb 113. lehe esimesel real. Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja avaldas ülekuulamise protokollist (tl 106-114; kd KII lk 85-93) lause: „Naisterahval oli veel üks kulm katki, kui ma XXXX juurde jõudsin.“

Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et Ero Amirov’i süü KarS § 121 lg 2 p 3 ja KarS § 141 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud. Prokuröri hinnangul süüdistatava E. Amirovi puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Prokurör taotles Ero Amirov’i süüdi tunnistamist KarS § 141 lg 2 p 6 järgi ja tema karistamist vangistusega 10 aastat 6 kuud, samuti süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistamist vangistusega 2 aastat 6 kuud, mõistes KarS § 64 lg1 alusel liitkaristuseks 10 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 17.06.2015.a. Asitõendite osas taotles prokurör kogutud proovide hävitamist ning märkis, et Ero Amirovi esemed on juba saadetud vanglasse tema isiklike asjade juurde lisamiseks. Kaitsja leidis, et süüdistatav tuleks talle esitatud süüdistustes õigeks mõista. Ta viitas, et ükski otsene tõend ei viita sellele, et E. Amirov need teod toime pani. DNA-ekspertiis ei tuvastanud ka E. Amirovilt pärineva bioloogilise materjali leidumist kannatanul. Esimest vägistamise episoodi puudutavalt tõi kaitsja välja asjaolu, et kannatanu ei pöördunud politseisse ja oli teo ajal väga tugevas joobes, välistatud ei ole ka see, et selle teo pani toime mõni teine isik. Teist vägistamisepisoodi puudutavalt märkis kaitsja, et tunnistaja Ž. XXXX suhtus E. Amirovisse halvasti ja lisas, et eluliselt ebausutav on vägistamise toimepanemine tunnistajate juuresolekul. Kaitsja viitas, et kannatanu vastupanu peab olema kohane ja mõistlik. Kaitsja hinnangul on E. Amirovi ütlused usaldusväärsed, vastuolud olid väikesed. Kuna E. Amirovit ei ole varem selliste tegude toimepanemises kahtlustatud, siis on ka usutav, et ta oli ülekuulamisel šokis. Alternatiivselt, kui kohus ei mõista E. Amirov’it õigeks, palus kaitsja süüditunnistamist üksnes

teises vägistamisepisoodis ja vastavalt mõista kergem karistus. Kehalise väärkohtlemise osas märkis kaitsja, et kummagi kannatanu vigastused ei olnud tõsised. Kaitsja rõhutas, et kannatanu XXXXon ise kinnitanud, et ta on üles ärgates agressiivne ja sündmusest rääkides kasutas ta korduvalt väljendit „algas kaklus“. Kaitsja palus määrata menetluskulude hüvitamine ühe aasta peale. Süüdistatav kohtuistungil end talle inkrimineeritavate süütegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Ta rõhutas, et tema suhtumine kodututesse on lugupidav, asjas kogutud tõendid tema süüd ei kinnita ja isikud on andnud tema kohta valeütlusi.

III KOHTU JÄRELDUSED

Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: Kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatava ütlusi toimunu osas ega arvesta neid tõendina. Seda esmalt põhjusel, et süüdistava E. Amirovi ütlused olid vastuolus kohtueelsel uurimisel tema poolt väidetuga. Nii avaldati prokuröri taotlusel ristküsitluse käigus tema poolt varem antud ütlused (kd KII lk 7, avaldati ütlused tl 90, samuti lk 12 avaldati ütlused tl 91), mis erinesid sündmuskohal, XXXXmajas, viibinud külastajate nimede, tema antud majas viibimise kuupäevade ja seal viibimiste ajalise kestuse osas. Nii näiteks väitis süüdistatav kohtus, et esimesel korral viibis ta antud XXXXmajas, 26.04.2015, teist korda 03.05.2015 ja kolmas kord 20.04.2015.a. (kd KII lk 6-7). Kohtueelsel uurimisel tema poolt antud ütlustest nähtus, et varasemalt on ta külastuskordade kohta andnud teise selgituse (kd KII lk 90-91). Samuti väitis ta kohtus, et 26.04. asusid antud majas XXXX(XXXX), XXXX(XXXX), XXXX, XXX(XXXX), XXXX (XXXX) ja üks tundmatu mees (kd KII lk 10), aga tema poolt varem kohtueelsel uurimisel antud ütlusest nähtus, et varem on E. Amirov kinnitanud, et sel päeval olid seal peale tema vaid XXXX, XXXX ja XXXX(kd KII lk 91). Ka avaldati prokuröri taotlusel kohtueelsel uurimisel süüdistatava poolt antud ütlused, kus süüdistatav ei maininud, et 02.05.2015 antud majja jõudes oleks ta näinud vigastusi ka meesterahvastel, ta nägi XXXX vaid kulmuvigastust (kd KII lk 14). Kohtus aga väitis süüdistatav, et majja minnes olid juba XXXX silmade all vigastused ja ka XXXX sinikas (kd KII lk 6). Tuleb nõustuda prokuröriga, et süüdistatava selgitus selle kohta, et ta oli vahistamise tõttu stressiseisundis (kd KII lk 13), ei ole usaldusväärne, kuna isikut on ka varasemalt kinni peetud kahtlustatuna erinevates kuritegudes ja antud situatsioon ei olnud talle uudne. Ka esinesid vasturääkivused tema enda poolt kohtus antud ütlustes. Nii kinnitas ta kohtus kaitsjale vastates, et kui ta saabus antud majja 02.05.2015 nägi ta, et kannatanul XXXX on kulm katki ja ta hakkas seda verest puhastama (kd KII lk 6). Samas väitis süüdistatav ise eelnevalt, et see oli kannatanul vana arm. Ei ole eluliselt usutav ega mõistetav vajadus hakata puhastama verest vana armi. Süüdistatav antud vastuolu kohtu poolt selle vastuolu kohta esitaud küsimuse järgselt seletada ei suutnud (kd KII lk 16). Samuti olid süüdistatava ütlused vastuolus kohtus üle kuulatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega. Süüdistatav E. Amirov eitas tema poolt kannatanute XXXX ja XXXX kallal vägivallategude toimepanemist ja ka XXXX vägistamist, kuid kohtus kannatanuna ülekuulatud isikud andsid nii vägivallategude kui ka 03.05. toimepandud vägistamise kohta ütlusi. Nii kinnitas XXXX, E. Amirov vägistas teda 03.05. sel moel ja viisil, milline on kirjeldatud süüdistusaktis, samuti kinnitas kannatanu XXXX, et süüdistatav pani tema suhtes toime kuriteo, mida kirjeldatakse süüdistusaktis, samuti ka kannatanu XXXX. Tunnistaja XXXX kinnitas

samuti kohtus, et ta nägi pealt E. Amirovi poolt XXXX peksmist, nägi, kuidas teda peksti käte ja jalgadega, ta nägi hommikul ka XXXX vigastusi, ka nägi ta, kuidas E. Amirov lõi XXXX (kd KI lk 102), ka nägi pealt ja kuulis samuti 03.05.2015 vägistamist (kd KI lk 110), seda, kuidas kannatanu palus seda mitte teha, nuttis (kd KI lk 106), ka püüdis kannatanu vahepeal põgeneda (kd KI lk 110), Samuti kinnitas tunnistaja XXXX, et ta nägi 03.05.2015 hommikul E. Amirovi lahkumise järgselt verist XXXX (kd KI lk 118), ka XXXX, kes rääkis, et süüdisttav vägistas teda öösel vaginaalselt ja anaalselt mingi esemega (kd KI lk 119). Samuti riimuvad kannatanute XXXX , XXXX ja XXXX ütlused neile 2015.a mais tekitatud vigastuste kohta isikute läbivaatuse protokollides fikseerituga. E. Amirovit iseloomustas kohtus ennastõigustav hoiak, mis ilmnes eelkõige järgnevas: kohtus E. Amirov pidevalt rõhutas, kui hooliv ja tore inimene ta on, küll ta aitas asotsiaale (kd KII lk 6), küll ta asus puhastama XXXXkulmu, küll ta on aus (kd KII lk 20).Samas vastas ta kohtu küsimusele eelneva karistuse osas (valeütluste andmine), et kui on vaja, siis on valetamine õigustatud (kd KI lk 20). Eelpool nimetatud põhjustel ei pea kohus süüdistatava ütlusi usaldusväärseks ja neid tõendina ei arvesta. Prokurör märkis põhjendatult, et antud kriminaalasja eripära seisneb selles, et kannatanuteks ja tunnistajateks on kodutud isikud, kes elasid mahajäetud majas ja kuritarvitasid alkoholi, nende elustiil tingib paraku nende veidi kõrgema taluvuse (kõrgema valuläve), mitte kohese ja adekvaatse reageeringu ning tavainimesele mitteomase käitumise olukorras, kus nad satuvad kuriteoohvriteks. Ka tingib kannatanute ja tunnistajate pidev alkoholijoobes viibimine asjaolu, et nende ütluste detailides esinevad vastuolud, kuna joove ja elustiil tekitavad mäluprobleeme. Prokuröri viide sellele, et vastupidiselt oleks kahtlust äratav ja ütluste usaldusväärsust kahandav asjaolu, kui nende ütlused pisidetailideni riimuksid, antud isikute puhul hoopis see annaks alust arvata ütluste eelnevat kooskõlastatust. Põhiliste sündmuste kohta oli nende poolt antud ütluste sisu kattuv ja riimuv ning kohtul puudub alus nende ütlustes kahelda. Nad olid oma loomult siirad. Neil puudus igasugune kasuistlik vaatenurk asjale. Nii näiteks tunnistaja XXXXma mingi suunamiseta väitis kohtus, et ta võis E. Amirovile midagi halba öelda, kui E. Amirov teda üles ajama asus, kuna purjuspäi on tal halb iseloom. Ka nähtus kannatanu XXXXütlusest, et ta häbenes enda poolt alkoholi kuritarvitamist, enda eluviisi, temaga juhtunut ja see oli ka takistuseks, miks ta koheselt pärast vägistamist politseisse ei pöördunud, ka kartis ta E. Amirovit. Antud isikutel ei olnud mingit põhjust omada ebaobjektiivsust E. Amirovi suhtes, neil puudus vihavaen. E. Amirov oli nende juurde teretulnud. XXXXja ka teistel kannatanutel, tunnistajatel nappis raha ja nende jaoks oli teretulnud sündmus, kui keegi liitus seltskonnaga ja alkoholi kaasa tõi. E. Amirov enda ütluste kohaselt seda tegi (kd KII tlk 10, 13), ka kinnitas kannatanu XXXX, et E. Amirov käis alkoholi järel (kd KII lk 61), ka kinnitas tunnistaja XXXX, et alkoholi osteti E. Amirovi raha eest (kd KI lk 116). Ka süüdistatav E. Amirov ise, kes väitis, et ta oli XXXX hea sõber, ei suutnud kohtule põhjendada, et kui nad olid head sõbrad ja puudusid tülid ja vihavaen, miks siis XXXX, E. Amirovi versiooni kohaselt, oma ütlustes E. Amirovit põhjuseta süüstab (kd KII lk 16). Kannatanud ja tunnistajad andsid oma parima, andsid ütlusi selle kohta, mida mäletasid ja tajusid. Kannatanute ja tunnistajate ütlused riimuvad ka kogutud ja kohtus uuritud teiste tõenditega, kohus analüüsib järgnevalt tõendeid süüdistuse episoodide kaupa.

A Süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

Kaitsja märkis, et kuna XXXXkasutas kohtus väljendit „kaklesid“, oli vägivald mõlemapoolne. Tuleb arvestada asjaolu, et XXXXselgitas, et oli väga tugevasti purjus ja ei mäleta sündmust eriti, kuid ta on kindel, et esimesena lõi E. Amirov, temast ei olnud joobe tõttu süüdisttavale mingit vastast. Kõik teised sündmust pealt näinud isikud, nii XXXX, XXXX, kui ka XXXX on kinnitanud, et E. Amirov asus väga purjus XXXX peksma ja kohtul puudub nendes riimuvates ütlusetes kahelda. XXXXkinnitas kohtus ka seda, et tal esinesid vigastused ja ta tundis valu. Süüdistatava tegevusele antud episoodis on antud õige juriidiline hinnang.

kunstpeenis. Kannatanul olid seejärel ka kehal sinikad (kd KI lk 66).Kannatanu ei tea, kas teised magasid või nägid vägistamist pealt, kõik olid joonud. Ka vastas kannatanu kohtule, et E. Amirov pidi aru saama, et kannatanu ei soovi vahekorda, kannatanu püüdis vastu hakata (kd KI lk 97). Hommikul rääkis kannatanu kõigile majas olnutele, mis juhtus (kd KI lk 65). Ka kinnitas kannatanu, et tal esinesid sisemised vigastused (kd KI lk 69). Antud ütlused riimuvad teiste kogutud ja kohtu poolt uuritud tõenditega, esmalt kannatanu läbivaatuse protokolliga, milline toimus vägistamisele järgneval päeval, 04.05.2015 ja kannatanul tuvastati vigastused käel ja kaenlaaugus, erinevad hematoomid, samuti rebend pärakuava ülaservas (kd KI lk 126-128). Süüdisttava süü on tõendamist leidnud ka eelnevate tõenditega riimuva tunnistaja XXXX poolt kohtus antud ütlustega selle kohta, et 03.05.2015 peksis E. Amirov XXXX, seejärel kiusas XXXX (XXXX) ja siis asus XXXX kallale. Tunnistaja kartis ise E. Amirovit, oli oma magamisasemel, ei sekkunud. Kuna E. Amirov oli väga agressiivne, “kuri nagu loom“, kartis tunnistaja sekkuda (kd KI lk 104, 111). Tunnistaja kuulis, kuidas E. Amirov käskis kannatanul lahti riietuda, kannatanu palus ja nuttis, et ei taha seda teha. E. Amirov käskis kannatanul vaikida. Ka nägi ta, kuidas E. Amirov teda vägistas kannatanul peal olles (kd KI lk 110,112). Kannatanu püüdis ära joosta (kd KI lk 111), aga see ei õnnestunud. Tunnistaja kuulis, kuidas E. Amirov nõudis kannatanult oraalselt vahekorda, kannatanu nuttis (kd KI lk 112-113). Kui E. Amirov lõpetas kannatanu vägistamise üritas ta ka tunnistajale läheneda, tema pükse ära tirida, kuid tunnistaja ajas üles tema kõrvel magava XXXX ja E. Amirov lahkus majast. Samuti kinnitavad süüdistatav süüd kohtus üle kuulatud tunnistaja XXXX ütlused selle kohta, et öösel ajas XXXX ta üles ja ütles, et E. Amirov tahab ta pükse ära võtta, tunnistaja sekkus. Hommikul nägi ta, et XXXX oli alasti, ta riided olid laiali loobitud, kannatanu rääkis, et süüdistatav vägistas teda eest ja tagant ja ka fallosega (kd KI lk 119). Ka oli kannatanul katki kulm ja midagi oli käega (kd KI lk 122).Ka teab tunnistaja, et antud ruumis vedeles aknalaual kunstpeenis juba ammu. Tunnistaja XXXX kinnitas kohtus samuti, et 03.05.2015 E. Amirov peksis XXXX, tiris teda juustest, väänas kätt ja kui XXXX ta äratas, rääkis kannatanu, et E. Amirov vägistas teda ja käel olid tal verevalumid (kd KI lk 89). Ka rääkis kannatatu, et teda vägistati anaalselt ja nõuti oraalseksi. Ka rääkis kannatanu, et E. Amirov hoidis vahepeal tal kätt suul. Samuti rääkis XXXX, et leidis sealt ruumist hiljem fallose. Samuti kinnitas kannatanu XXXX kohtus, et E. Amirov peksis teda, ta kukkus jäi magama. Hommikul rääkis XXXX talle, et E. Amirov vägistas teda ja toppis midagi talle sisse. Eelpool analüüsitud riimuvate tõenditega on süüdisttava süü leidnud tõendamist. Kuna kannatanu enda ja ka teiste väite kohaselt sel päeval oli kainem, kui tavapäraselt, oli ta võimeline igati mõistetavalt teada andma E. Amirovile sellest, et ta ei soovi suguühet. Ka leidis tõendamist, et talle tekitati vigastusi, teda hoiti kinni, ta püüdis vahepeal põgeneda. Seega ei olnud antud suguühendus ühelgi viisil ega moel kannatanu vaba tahe. Ka väitis tunnistaja XXXX, et E. Amirov oli agressiivne, oli „kuri nagu loom“ ja ka kannatanu kinnitas, et kartis teda. Ka oli enne vägistamist E. Amirov kasutanud vägivalda nii XXXX kui ja XXXX suhtes, millega demonstreeris oma vägivaldsust ja üleolekut ja seda enam oli põhjust kannatanul teda karta. Vägivald vahetult kannatanu suhtes, eelnev teiste suhtes vägivalla kasutamine oli kannatanu tahte allutamise ja sundimise vahend (RKKK 3-1-1-12-06 p.11, 3-1-1-59-07) ja kannatanu nõusoleku puudumine on tuvastatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega, ka vigastuste fikseeringuga.

Antud kuriteo pani E. Amirov toime otsese tahtlusega. E. Amirov tahtlikult eiras kannatanu vastupanu ja seksuaalvahekorda astumise soovi puudumist, seega pidi ta teadma, et paneb toime vägistamise. Kohus ei tuvastanud süüdistatav puhul õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Ka isiku vaimses seisundis puudub kohtul igasugune alus kahelda (kd KI lk 82).

IV KARISTUS

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve.

Karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS 4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri poolt süüdistatavatele nõutud karistusmäärasid on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Loomulikult olid need seotud prokuröri poolt taotletud süüdisttaav tegevuse kvalifikatsiooniga, KarS § 141 lg 2 p 3 järgi. Kaitsja taotles tegevuse ümberkvalifitseerimist, leebemat karistust. Kohus selgitab edaspidiselt antud kohtuotsuse alajaotuses, millised on kohtu põhjendused karistuste mõistmisel. Oluline on esmalt loomulikult arvestada igas kuriteos süüdistatava puhul tema süüd, selle ulatust, tema poolt toimepandud kuriteoepisoodide arvu, siis toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ja antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Süüdistatava E. Amirovi tegevus vägistamises kvalifitseeriti kohtus ümber KarS § 141 lg 1 järgi. Kohus selgitab, et seadusandja on selle kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, märkinud ainsa karistusliigina vangistuse, seejuures on karistuse määraks 1-5 aastat vangistust. Seega on seadusandja selgitanud, milline on riigi suhtumine antud kuritegudesse. Tegemist on teise astme kuriteoga. Süüdistatav on toime pannud lisaks antud kuriteole ka kaks vägivallateo episoodi, mis on KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavad, mille eest näeb seadusandja ette võimalust kohaldada rahalist karistust või kuni 5 aastast vangistust. Kõik kuriteod on toime pandud tahtlikult. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka nii eri- kui ka üldpreventiivset eesmärki. Süüdistatav on varem kohtulikult karistatud kriminaalkorras. Kohtus isik õigustas end, kahetsust ei avaldanud. Seega ei ole ta seni andnud enda õigusvastasele tegevusele kohast hinnangut. Tal on küll laps, aga enda sõnul ei kasvata ta last ise, laps kasvab abikaasa vanemate juures(kd KII lk 9). ka kinnitas süüdistatav, et omas vahepeal sissetulekut, kuid tulusid ei deklareerinud (kd KII lk 19). Antud juhul on karistuse mõistmisel oluline ka õiguskorra huvide arvestamine, kuna on vajalik anda signaal riigi suhtumisest selliste kuritegude toimepanemisse. Ka nendel isikutel, kes on kodutud, tarbivad pidevalt alkoholi on õigus kaitsele ja inimväärsele kohtlemisele. Süüdistatav – noor ja füüsiliselt tugev mees – valis enda ohvriteks isikud, kes ei olnud suutelised adekvaatset vastupanu osutama, koheselt polisteisse pöörduma. Kohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid, karistust raskendava asjaoluna on antud juhul käsitletav süüteo toimepanemine (vägistamine) kannatanut alandades ja erilise

julmusega. Loomulikult on iga vägistamine ohvri jaoks alandav, kuid antud juhul süüdistatav käskis kannatanul lahti riietuda teiste nähes, alandades sellega kannatanut (kd KI lk 63), ta eiras kannatanu nuttu, palveid, põgenemiskatset ja ka seda, et kannatanu tema enda sõnade kohaselt palus, et kuna ta sobib vanuse poolest süüdistavale emaks, ta lõpetaks selle tegevuse, süüdistatav vägistas teda mitmel erineval viisi, kasutas selle juures ka anaalselt majas vedelenud kunstpeenist, millisega tekitas kannatanule tema sõnade kohaselt anaalselt erilist valu (tuvastatud rebend), mis siiani kannatanu sõnade kohaselt valu tekitab, samuti sundis teda oraalsele vahekorrale, hõõrudes oma suguelundit vastu kannatanu nägu. Antud tegevuses sisalduvad nii eriline julmus kui ka kannatanu alandamine. Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RK 3-1-1-99-06 p.14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p.14). Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuritegude puhul, arvestades eelkäsitletud isiku süü suurust aga ka kõiki teisi KarS §-s 56 nimetatud ja eelkäsitletud tegureid, on vangistuse kohaldamine karistusena põhjendatud ning kohus on eelnevalt selgitanud, et ka riik on väljendanud enda suhtumist sellelaadsetesse (KarS § 141 lg 1) kuritegudesse, määratledes antud karistuse ühe kuriteo puhul ainsa karistusliigina. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas puudutavalt süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja KarS § 56 mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RK 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Süüdistatava KarS § 141 lg 1 järgi inkrimineeritavas kuriteos on seadusandja määratlenud keskmise määrana 2,5-aastase vangistuse. Kohus peab põhjendatuks kohaldada karistust sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt rangemat karistusmäära ja seda põhjusel, et süüdistatav pani toime vägistamise mitmel erineval viisil, tekitas kannatanule vigastusi, mis kannatanu sõnul talle seni valu tekitavad (vigastus pärasooles), ka tuvastas kohus raskendava asjaolu. Kuriteo toimepanemise erilise julmusega ja kannatanut alandades. Tuleb arvestada ka asjaolu, et süüdistatav valis teadlikult isiku, kes ei olnud vanuse, alkoholijoobe, elustiili tõttu suuteline aktiivset vastupanu osutama. Kohus leiab, et on põhjendatud ja karistuse eesmärkide tagamiseks vajalik 4-aastase vangistuse kohaldamine karistusena.

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavate süütegude toimepanemise eest karistuse mõistmisel arvestab kohus, et süüdistataval ei ole töökohta ega sissetulekut, ka on ta kinnipidamisasutuses ja kohus ei pea võimalikuks rahalise karistuse kohaldamist. Kohus karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kuna süüdistatava poolt kannatanutele tekitatud vigastused paranesid kiiresti, enam probleeme ei tekita kannatanute sõnade kohaselt, ka märkis kannatanu XXXX, et ei pea isiku karistamist vajalikuks, leiab kohus võimaliku olevat karistada isikut sanktsiooni keskmises määrast veidi leebemalt 2-aastase vangistusega. Kohus leiab, et KarS § 64 lg 1 alusel on liitkaristusena vajalik mõista süüdistatavale 5 aastat vangistust, tagamaks karistuse eesmärke.

Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RK 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikast korduvalt (RK 3-11-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 31-1-40-04). Antud juhul puudub igasugune põhistus süüdistatava karistuse kandmiselt vabastamiseks, kuna selline otsustus ei vastaks antud eelnimetatud karistuse mõistmise põhimõtetele. Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteem on ehitatud põhimõttele, et juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning ei saa väita, et isikute kohene vahistamine, kohtuotsuse täitmise tagamiseks, oleks EV-s harukordne. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Antud süüdistatava kuritegusid ja kohtus ilmnenud agressiivsust silmas pidades on oht kuritegude toimepanemiseks reaalne. Kohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et kohtule ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et süüdistatava tervislik seisund välistaks tema suhtes vangistuse kohaldamise. Isik viibib vahi all ning on põhistatud isiku suhtes antud tõkendi muutmata jätmine otsuse jõustumiseni.

V MENETLUSKULUD

Vastavalt KarS § 180 lg 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 175, § 179, § 180 lg 1 alusel kuuluvad Ero Amirov’ilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha ja menetluskulud. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5-kordne palga alammäär, s.o 645 eurot. Süüdistatava kaitsja poolt esitanud taotlused riigi õigusabi kulude hüvitamiseks kohtueelses ja kohtulikus menetluses osalemise eest on hüvitatud summas 1176 eurot. Kohus leiab, et õigusabikulude hüvitamine antud mahus on põhjendatud ning määratud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista Ero Amirov’ilt. Ekspertiisiaktiga seonduvate kulude osas peab kohus vajalikuks märkida, et DNAekspertiisi läbiviimine oli tingitud Ero Amirov’i süülisest tegevusest. Seega tuleb Ero Amirov’ilt välja mõista DNA-ekspertiisi kulud summas 1026 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. E. Amirov on töövõimeline isik, kes saab ka vangistuses asuda

sissetulekut teenima ning hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt kohtuistungil kaitsja poolt esitatud taotlusest ning asjaolust, et süüdistatav viibib vangistuses ja tema sissetulek ning võimalused sissetuleku teenimiseks on piiratud, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest.

VI ASITÕENDID

Kriminaalasjas on asitõenditeks: Ero Amirov’ilt ära võetud nokamüts, püksid, kingad ja nahktagi ning kogutud proovid ja ümbrik, milles kolm klaasi proovidega. Kohus leiab, et Ero Amirov’i esemed, mis on saadetud vanglasse tema asjade juurde lisamiseks, tuleb jätta omanikule ehk Ero Amirov’ile. Kogutud proovid, ümbrik ja klaasid proovidega on väärtusetud esemed, mis kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele. Kohus juhindub KrMS § 126, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1,3; § 306, § 310 lg 1, § 311313, § 315, § 318-319.

Merle Parts Kohtunik

Kristina Kams Rahvakohtunik

Merle Haruoja Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.