Kohtulahend

kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks. Samal kuupäeval tehtud määrusega anti süüdistatavad veel kord kohtu alla ja tõkendi muutmiseks esitatud taotlused jäeti rahuldamata.

Viru Maakohtu 19. novembri 2015. a määruse peale esitas määruskaebuse S. T. kaitsja

vandeadvokaat A. Aasmaa, kes taotles määruse tühistamist osas, millega süüdistatav anti teist korda kohtu alla ja tema suhtes kohaldatud tõkend jäeti muutmata. Samuti taotles kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtu samale kohtukoosseisule kohtu alla andmise otsustamiseks ja S. T. vahi alt vabastamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. T. kaitsja vandeadvokaat

A. Aasmaa, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist, samuti maakohtu 19. novembri 2015. a määruse tühistamist osas, millega süüdistatav anti teist korda kohtu alla ja S. T. suhtes kohaldatud tõkend jäeti muutmata. Kaitsja taotleb ka kriminaalasja saatmist maakohtu samale kohtukoosseisule kohtu alla andmise otsustamiseks ning S. T. vahi alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 7.1

Riigikohtu praktikas on mõnel juhul ebaseaduslik kohtulahend tühistatud vaatamata sellele, et

menetluskord sellise kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. S. T. kohtu alla andmise määrus on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2015. a määruses asjas nr 3-1-1-86-15 toodud seisukohtade põhjal õigustühine, sest kohtu alla andmine ja eelistung ei saa olla üksteisest ajaliselt lahutatud. Osutatud põhimõttest ei tee erandit ka KrMS § 257 lg-s 3 sätestatu. 7.2

KrMS § 130 lg 3 järgi ei või kahtlustatav või süüdistatav olla kohtueelses menetluses

vahistatud üle kuue kuu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe kohtueelse menetluse lõpuleviimisest kuni kohtu alla andmiseni ette vahepealset menetlusetappi, mida kinnitab ka KrMS § 226 lg 6 ja § 257 lg 3 süstemaatilis-loogiline tõlgendamine. Seetõttu tuleb S. T. vahi alt vabastada. Kuna 28. septembri 2015. a kohtu alla andmise määrus on õigustühine, siis ei ole tähtis, et seda määrust ei vaidlustatud. Ringkonnakohus oleks pidanud määruskaebuse sisuliselt läbi vaatamata. 7.3

S. T. kohtu alla andmisel rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja see rikkumine

tooks edasises apellatsioonimenetluses kaasa kohtuotsuse tühistamise KrMS § 339 lg 1 p 12 ning § 339 lg 2 alusel. Menetlusökonoomia kaalutlusel tuleb kohtu alla andmise määrus tühistada ja saata kriminaalasi samale maakohtule kohtu alla andmise otsustamiseks.

Prokuröri arvates võib kohus KrMS § 257 lg 3 järgi 1. septembril 2011 kehtima hakanud

KrMS §-des 257–258 ja §-des 262–263 tehtud muudatuste mõtte kohaselt vahistatud isiku vajaduse korral üldmenetluses kohtu alla anda eelistungit korraldamata, kui ei rikuta isikult vabaduse võtmise seaduslikkuse üle tehtava kohtuliku kontrolli nõuet.

8.2

Praegusel juhul anti süüdistatav kohtu alla ajal, mil vahistamise 6-kuuline tähtaeg ei olnud

möödunud. Eelistungil lahendati ka tõkendi kohaldamisega seonduvat ja kohus otsustas, et S. T. tõkend tuleb jätta muutmata. Seega oli kogu kriminaalmenetluse kestel tagatud piisav ja kiire kohtulik kontroll jätkuva vahi all pidamise põhjendatuse üle. Kirjeldatud põhjustel ei saa nõustuda kaitsjaga selles, et 28. septembri 2015. a kohtu alla andmise määruse tegemisel rikkus maakohus teadlikult oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 8.3

alla andmise otsustamisel arvestada üksikjuhtumi eripäraga. Kaitsjate või kohtu hõivatus, süüdistatavate ja kaitsjate suur hulk, kohtunike taandumine ning sellega seotud taotluste lahendamine võib tekitada olukorra, kus eelistungit ei saa pidada isegi mitme kuu jooksul. Selliste olukordade tekkimine võib kahjustada konkreetseid kriminaalmenetlusi, kuid põhjustada ka selle, et isikud, kelle puhul vahistamine on põhjendatud, pääsevad vabadusse ning võivad toime panna uusi raskeid kuritegusid või hakata kohtumenetlusest kõrvale hoiduma. Nendel põhjustel tuleks kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab kõigepealt seisukoha, kas kaitsjal oli õigus KrMS §

385 p-s 16 märgitud piirangut arvesse võttes vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu 19. novembri 2015. a kohtu alla andmise määrust (I). Seejärel selgitab kolleegium seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks, kas kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni kohaselt saab üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasjas süüdistatava kohtu alla anda eelistungit korraldamata (II). Viimasena lahendatakse taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (III). I

KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses,

esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 järgi. KrMS § 385 p-s 16 sisalduva piirangu kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtu alla andmise määruse peale. Kaitsja on siiski vaidlustanud maakohtu

Kohtupraktikas on kohtu alla andmise määruse peale määruskaebuse esitamise lubatavust

mõnel erandjuhul tõesti jaatatud, näiteks siis, kui selle määruse oli teinud ebaseaduslik kohtukoosseis või kui muu menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ei olnud süüdistatava kohtu alla andmist seaduses

sätestatud korras tegelikult toimunud (vt osutatud määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 13 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 8). Nendes asjades on Riigikohus juhindunud arusaamast, et kui järgida rangelt KrMS § 385 p-st 16 tulenevat edasikaebeõiguse keeldu, tähendaks see mõnel juhul pikaajalise ja ressursimahuka kohtumenetluse kulgeda laskmist samaaegse kindla teadmisega, et mingil hetkel tuleb selle menetluse tulemina tehtud kohtulahend siiski tühistada. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ja kohtupraktika ei tunne kohtulahendite õigustühiseks tunnistamise instituuti, kuid mõnel juhul on selleks esinenud sisuline menetlusökonoomiline vajadus, siis ongi KrMS § 2 p-s 4 sätestatut arvestades peetud võimalikuks elimineerida mõned kohtulahendid analoogia korras määruskaebemenetluse vahendusel menetluse võimalikult varajases etapis.

Ehkki käesoleva määruse edasises osas (vt p-d 32–37) asub kolleegium senist praktikat muutes

seisukohale, et üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasjas võib eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava kohtu alla andmise otsustada ka eelistungit korraldamata ja samaaegselt kõiki KrMS §-s 263 loetletud küsimusi lahendamata, siis praeguse asja puhul ei saaks kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest kõneleda isegi siis, kui juhinduma peaks asjades nr 3-1-1-69-08 ja nr 3-1-1-86-15 väljendatud kohtu alla andmist puudutavatest põhimõtetest. Nimelt nähtub praeguse kriminaalasja materjalist, et enne 19. novembri 2015. a kohtu alla andmise määruse tegemist korraldas maakohus kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimiseks, poolte taotluste lahendamiseks ja kohtu alla andmise otsustamiseks eelistungi. Eelistungi tulemusena tehtud määrus sisaldab kõiki KrMS §-s 263 loetletud andmeid, sh nii kohtu alla andmise otsustust kui ka kohtumenetluse poolte taotluste lahendust. Seega pole tuvastatav, et selle määruse tegemisele ei eelnenud eelistungit. Järelikult ei ole käesolevas määruskaebemenetluses asjasse puutuv Riigikohtu varasem seisukoht, mille järgi ei tohi kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud.

Kaebuse argumentidest tuleneb, et tegelikult rikkus maakohus eelistungi korraldamise nõuet

hoopis 28. septembri 2015. a määruse tegemisel. Seda määrust ei ole kaitsja aga vaidlustanud. Kuigi kaitsja saab väidetavale rikkumisele osutada apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses, ei anna see alust tugineda praeguses menetlusetapis (määruskaebemenetluses) sellele määrusele kui õigustühisele lahendile.

Asjades nr 3-1-1-69-08 ja nr 3-1-1-86-15 tehtud lahendite valguses näib kohtupraktikas

süvenevat arvamus, justkui oleks Riigikohus olenemata KrMS § 385 p-s 16 märgitust käsitanud kohtu alla andmise määrust mõnesid erandeid arvesse võttes siiski võrdlemisi vabalt edasikaevatava kohtulahendina. Selline arusaam on ekslik. Nimelt väljendas kriminaalkolleegium kohtuasjas nr 3-11-23-16 tehtud määruse p-des 23 ja 24 seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt ka nt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13, 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12 ja 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12).

Eelnev seisukoht on põhjendatav sellega, et tulenevalt PS § 15 lg-st 2, §-st 152 ja

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-st 1 saab esimese või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldatava õigusnormi põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-88-07, p 10 ja samas asjas tehtud Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus, p 46).

Praeguses asjas vaidlustati määruskaebuses maakohtu otsustusi, millega anti süüdistatav kohtu

alla ja jäeti rahuldamata kaitsja taotlus kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamise muutmiseks. Kohtu alla andmise määruse vaidlustamise määruskaebemenetluses välistab KrMS § 385 p 16. Süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus selles sättes ette nähtud edasikaebepiirangust aga hõlmatud ei ole, kuna osutatud küsimuse lahendus ei kujuta endast süüdistatava kohtu alla andmise eeldust (vt käesoleva määruse p 37). Viimati märgitud otsustuse vaidlustamise välistab hoopis KrMS § 385 p 6, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada vahistuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale. Kohtu alla andmise raames tehtav otsustus, millega jäetakse kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata, kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli. Kuna selles menetlusetapis ei ole veel tegemist kohtuliku arutamisega, ei laiene vaadeldavas küsimuses tehtud otsustuse vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 6 märgitud erand, mille järgi saab määruskaebe korras vaidlustada KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määrust.

Kohtuasjas nr 3-1-1-23-16 väljendatud seisukohtade järgi ei saanud ringkonnakohus

määruskaebust sisuliselt läbi vaadata, ilma et oleks tunnistanud KrMS §-s 385 sätestatud edasikaebepiirangud põhiseadusvastaseks. Ringkonnakohtul arutatava kohtuasja tehiolude põhjal nende seaduses ette nähtud edasikaebepiirangute põhiseaduspärasuses kahtlusi ei tekkinud ja selliseid kahtlusi ei ole ka kriminaalkolleegiumil. Seetõttu toimis ringkonnakohus seaduslikult, jättes maakohtu 19. novembri 2015. a määruse peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2015. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. II

Väljaspool määruskaebemenetluse piire selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium obiter

dictum’i korras järgmist.

Eelnevalt viidatud 4. detsembri 2008. a määruses asjas nr 3-1-1-69-08 (p 12) märgiti, et

üldmenetluse asjades kohtuliku arutamise katkestamatuse ja viivitamatuse tagamiseks tehtud ning 15. juulil 2008 jõustunud seadusega täiendati muu hulgas KrMS § 258 lg-t 1 ka p-ga 4, mille kohaselt tuleb eelistung korraldada „üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise

planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks“. Tõlgendades KrMS § 257 lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes, leidis kolleegium, et 15. juulil 2008 jõustunud muudatuste järel ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist selleks eelistungit korraldamata. Veel leiti, et kuigi KrMS § 258 lg 1 p 4 sõnastus ei ole piisavalt selge, ei võimalda menetlusseaduse süstemaatiline tõlgendamine nõustuda arusaamaga, et sellest sättest lähtudes on toimitud igati seaduslikult siis, kui kohtuniku ainuisikuline ja kirjalik kohtu alla andmine ning eelistung kohtuliku arutamise planeerimiseks on ajaliselt teineteisest lahutatud. Sellise lahutamise seaduslikkus on välistatud juba ainuüksi KrMS §-s 263 sätestatu põhjal. Nimelt peab selle paragrahvi 3. punkti kohaselt kohtu alla andmise määruses olema kohustuslikus korras märgitud ka kohtuistungi aeg. Seda nõuet ei saa aga täita, kui üldmenetluse asjas ei ole korraldatud eelistungit ega tegeletud kohtuliku arutamise planeerimisega.

Pärast selle lahendi tegemist on KrMS 10. peatüki 1. jao (Kohtulik eelmenetlus) sätteid aga

oluliselt muudetud. 1. septembril 2011 jõustus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Selle seaduseelnõu (nr 599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirja kohaselt sooviti §-de 257 ning 263 muutmise, § 261 pealkirja muutmise ja §-ga 2571 seadustiku täiendamise abil täpsustada eelistungi kohaldamise võimalusi, rõhutades, et kohus võib enne kohtuliku arutamise algust lahendada korralduslikke küsimusi eelistungi(te)l sõltumata sellest, kas eelistungi käigus antakse süüdistatav kohtu alla. Seletuskirja järgi ei saa pidada eelistungi korraldamist igas üldmenetluse asjas üksnes kohtu alla andmiseks ja eeskätt ajal, kui võimalik kohtuliku arutamise aeg ei ole veel teada, kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse põhimõttega kooskõlas olevaks. Kuigi kohtusse saabunud üldmenetluse asjas tuleks KrMS § 257 lg-s 1 nimetatud toimingud teha põhjendamatu viivituseta, ei ole selles staadiumis veel alati teada, millal saab kriminaalasja arutamisele määrata. Seeläbi ei saa sisuliselt planeerida ka kohtulikku arutamist, mis tähendab, et kohtumenetluse poolte eelistungile kutsumine vaid sel eesmärgil oleks tarbetu aja raiskamine. Lisaks suurendaks see kohtu koormust, pidades silmas kaitsja ja prokuröri eelistungil osalemise kohustuslikkust.

Nendest põhjendustest lähtudes kavandatigi seletuskirja järgi eelistungit reguleerivate sätete

muutmine nii, et kohtul oleks õigus enne kohtuliku arutamise algust lahendada korralduslikke küsimusi eelistungil, ja KrMS § 257 lg 2, mis sidus eelistungi kohtu alla andmisega, tunnistati kehtetuks. Lisaks seletati KrMS § 263 muutmist sellega, et kohtu alla andmise määruses tuleb märkida kohtuistungi aeg ja koht üksnes siis, kui need on määruse tegemise ajal teada.

Eelmistes punktides refereeritud seletuskirjast ilmneb, et varem kehtinud kohtulikku

eelmenetlust puudutavate sätete muutmise ja täiendamise ajendas just asjas nr 3-1-1-69-08 väljendatud Riigikohtu seisukoht, ning sellega taotleti olukorda, kus üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades ei pea maakohus kohtu alla andmise otsustamiseks alati korraldama eelistungit. Paraku ei ole seadusandja vastavasisuline tahe samavõrra selgelt välja loetav kehtiva KrMS 10. peatüki 1. jao tekstikogumist. Eeskätt 1. septembril 2011 jõustunud seadusemuudatuse tagajärjel ei ole kriminaalmenetluse seadustiku kohtu alla andmist ning eelistungi korraldamist

reguleerivad normid (KrMS §-d 257–263) enam omavahel täies mahus loogiliselt ühildatavad. Ka praeguses kriminaalasjas esitatud prokuröri vastusest nähtub, et nende sätete sisu mõistmine ning rakendamine tekitab kohtupraktikas kestvalt probleeme.

Maakohtutel tuleb kohtu alla andmise ja eelistungi korraldamisega seotud küsimusi lahendada

kõigis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades. KrMS §-d 257–263 kui praktikas sagedasti kohaldatavad normid peavad seetõttu olema sätestatud viisil, et tagatud oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise võimalikult sujuv ja takistusteta ettevalmistamine. On märkimisväärne, et kohtulikku eelmenetlust puudutavatest sätetest arusaamine ja nende omavaheline loogiline ühildamine on võimalik tõlgenduse kaudu vaid suurte raskustega ning menetlusseaduse ühetaoline rakendamine ei ole tagatud. See omakorda ei aita kaasa kriminaalasjade kiiremale menetlemisele. Osutatud põhjustel tuleks seadusandjal tõsiselt kaaluda kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jao sätete muutmist nii, et kõnealune menetlusetapp oleks õigusselgelt reguleeritud. Olukorra näitlikustamiseks toob kriminaalkolleegium siinkohal esile järgmised seaduse tekstis ilmnevad puudused.

KrMS § 257 lg 1 sätestab, et süüdistusakti saanud kohtunik kontrollib KrMS §-de 24–27 sätteid

järgides kriminaalasja kohtualluvust ning annab süüdistatava oma määrusega kohtu alla. Kui üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamist, tuleb kohtu alla andmine sama paragrahvi 3. lõike järgi otsustada hiljemalt vahistamise tähtaja lõpule eelneval tööpäeval. Viimati osutatud sättega on seotud prokuratuurile pandud kohustus saata süüdistusakt kaitsjale, süüdistatavale ja kohtule hiljemalt 15 päeva enne KrMS § 130 lg-tes 3 või 31 märgitud vahistamise tähtaja lõppu (KrMS § 226 lg 6). Arusaadavalt on selles normis sisalduv nõue seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Siiski ei ole reguleeritud, missugused tagajärjed kaasnevad KrMS § 226 lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumisega. Kõnealuse tähtaja eiramine võib aga tekitada olukorra, kus maakohus peab KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks otsustama kohtu alla andmise ebamõistlikult lühikese aja jooksul.

kohtuliku arutamise algust korralduslikud küsimused eelistungil, kui esineb mõni KrMS §-s 258 nimetatud alus (lg 1). Sama paragrahvi 2. lõike järgi, kui ilmneb KrMS § 258 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud alus, korraldab kohtunik süüdistatava kohtu alla andmise otsustamiseks eelistungi. KrMS § 258 lg 1 p-dest 2 ja 3 aga tuleneb, et nendel eelistungi korraldamiseks kohustuslikel juhtudel ei pruugigi küsimust kohtu alla andmise võimalikkusest aktualiseeruda. Kui süüdistusakt ei vasta kohtuniku veendumuse kohaselt KrMS § 154 nõuetele, tagastatakse see prokuratuurile. KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud aluste esinemise korral tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Kummalgi juhul ei ole KrMS § 262 lg 1 p-s 1 ja §-s 263 märgitud sisuga lahendi tegemine võimalik. Selguse huvides peaks KrMS § 2571 lg 2 olema sõnastatud nii, et eelistungi korraldamine oleks nõutav süüdistusakti tagastamise või kriminaalmenetluse lõpetamise, mitte aga kohtu alla andmise otsustamiseks.

Eelnõu nr 599 SE seletuskirjas väljendatud arusaama kohaselt on eelistungi korraldamine

üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades vajalik peamiselt kohtuliku arutamise planeerimiseks, mitte aga kohtu alla andmise otsustamiseks. Kirjeldatuga ei haaku samas KrMS § 261 lg-s 3 märgitu, milles nähakse jätkuvalt ka pärast 1. septembrit 2011 ette, et kohtu alla andmiseks planeerib kohtunik koostöös kohtumenetluse pooltega kohtuliku arutamise sellisel viisil, mis aitab vältida tarbetut ajakulu, isikute korduvat kohtusse kutsumist ja kohtuistungi edasilükkamist. Osutatud sätte põhjal kujuneb seega vaatamata seaduseelnõu seletuskirjas väljendatud seadusandja vastupidisele kavatsusele arusaam, et eelistung ja kohtu alla andmise otsustamine peavad jätkuvalt olema omavahel lahutamatult seotud.

Samuti ei ole 1. septembril 2011 jõustunud menetlusseaduse muudatuste puhul tähelepanu

pööratud asjaolule, et KrMS § 263 kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida selle paragrahvi punktides 1–8 loetletud andmed. Kõigi KrMS § 263 p-des 1–8 nimetatud andmete kajastamine kohtu alla andmise määruses pole aga enamasti võimalik siis, kui üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas ei ole veel eelistungit toimunud. Kohus saab mitmed selles normis loetletud küsimused lahendada vaid pärast kohtumenetluse poolte ärakuulamist. Näiteks KrMS § 227 lg-s 1 seotakse kaitsja kohustus esitada enda seisukohad, tõendid, kohtusse kutsutavate isikute nimekiri ja muud taotlused eelistungi toimumise ajaga. Lähtudes kaitseaktis esitatud väidetest, võivad oma taotlusi või tõendeid soovida esitada ka teised kohtumenetluse pooled. Selliselt ei saagi kriminaalasja arutamist planeeriv kohtunik tõenäoliselt vaid süüdistusaktis kajastatud andmete põhjal eelistungit pidamata kõiki KrMS §-s 263 loetletud küsimusi, sh ka viidatud sätte p-s 8 märgitut, lahendada. Oluline on ka märkida, et kuigi vaadeldavat sätet muudeti p-des 3 ja 5 paindlikumaks, ei ole siiski ette nähtud selgesõnalist erandit, mis lubaks sõltuvalt eelistungi toimumise ajast jätta ka muud loetelus kohustuslikult lahendatavad küsimused kohtu alla andmise määruse tegemisel otsustamata ja võimaldada kohtul teha nende kohta täiendav määrus hiljem.

Viimaks ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et kui menetlusseaduse varasema redaktsiooni

kohaselt kujutas kohtu alla andmine endast sisuliselt kohtulikku eelmenetlust kokku võtvat otsustust, mis hõlmas ka eelistungil lahendatud küsimusi, siis 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste järel ei ole kohtu alla andmise instituudi menetlusõiguslik tähendus enam samavõrd selge.

Peamiselt just eespool kirjeldatud lünkadest ja vastuoludest tingitud seaduse erinevate

tõlgendusvõimaluste tõttu pidas kriminaalkolleegium asjas nr 3-1-1-86-15 tehtud määruse p-s 14 põhjendatuks jääda enne 1. septembrit 2011 kohtupraktikas juurdunud seisukoha juurde, mille järgi kujutas kohtu alla andmine endast senises kriminaalmenetlusõiguses kehtinud paradigma kohaselt kohtulikku eelmenetlust lõpetavat otsustust. Vaadeldava lahendi puhul väärivad eraldi esiletoomist järgmised aspektid. 31.1 Nimelt saatis prokuratuur selles kriminaalasjas 15. aprillil 2015 üldkorras kohtusse süüdistusakti, milles kirjeldatud kuriteod oleksid aegunud 21. aprillil 2015. Menetluse esemeks olnud kuritegude võimalikku aegumist silmas pidades püüdis maakohus eelistungit korraldada 20. aprillil 2015, teades seejuures, et kaitsjad ei saa järgida KrMS § 227 lg-st 1 tulenevat kohustust esitada kaitseaktid kohtule vähemalt kolm tööpäeva enne eelistungi toimumist. Kuna eelistungi korraldamine

sel kuupäeval ei osutunud võimalikuks, anti süüdistatavad kuritegude aegumise vältimiseks siiski eelistungita kohtu alla, kusjuures kohtu alla andmise määrus kajastas vaid KrMS § 263 p-s 1 nimetatud andmeid (vt osutatud määruse p-d 1–5 ja 15–16). 31.2 Pidades silmas süüdistusakti kohtusse saatmise aega ja kuritegude võimalikku aegumist, oli maakohus pandud ühest küljest olukorda, kus ta pidi ebamõistlikult lühikese aja jooksul lahendama eelistungi korraldamise ning kohtu alla andmisega seotud küsimused. Teisalt püüdis maakohus sellest tingituna eelistungi toimumist korraldada viisil, millega oleks kaasnenud süüdistatavate kaitseõiguse rikkumine. Need asjaolud kogumis viisid olukorrani, kus kohtu alla andmise raames ei olnud võimalik lahendada ühtegi kriminaalasja edasiseks planeerimiseks vajalikku küsimust. Kohtulahend sisaldas kohtu alla andmist puudutava otsustuse kõrval üksnes süüdistatavate andmeid. Sellisel kujul toimunud kohtu alla andmise otsustamist ei pidanud kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis kohtulikku eelmenetlust käsitleva regulatsiooniga kooskõlas olevaks.

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis leiab aga, et peamiselt just KrMS § 257 lg 2 kehtetuks

tunnistamise tõttu ja § 2571 lg-s 2 ning seaduseelnõu nr 599 SE seletuskirjas märgitu põhjal koostoimes ei leidu veenvaid põhjuseid, mis lükkaksid ümber seadusandja soovi muuta seni kehtinud olukorda, kus maakohtul tuli üldkorras menetletavates kriminaalasjades kohtu alla andmise otsustamiseks alati korraldada eelistung, ning sätestada, et kohtu alla andmise otsustuse tegemine on mõnel juhul lubatud ka enne eelistungit. Kolleegium osutas eespool, et selline lahendus hälbib mõneti senises kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt kujutab kohtu alla andmine endast kohtulikku eelmenetlust lõpetavat lahendit. Samuti ilmneb käesoleva määruse eelnevates punktides toodud näidetest, et eraldi võetuna vaid menetlusseaduse normide alusel on vaadeldava järelduseni jõudmine keeruline. Arvestada tuleb aga esmajoones seda, et kohtulikus eelmenetluses peab kriminaalasja edasist menetlust planeerima võimalikult otstarbekal viisil, et tagatud oleks kriminaalasja viivitamatu ning katkematu arutamine. Senises kohtupraktikas omaksvõetud käsitlus, mille kohaselt ei tohi eelmenetlust toimetav kohtunik üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist otsustada eelistungit korraldamata ja kõiki KrMS §-s 263 loetletud küsimust lahendamata, ei võimalda kriminaalasja edasise menetluse otstarbekat planeerimist paindlikult tagada. Seetõttu on vajalik varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohta muuta. Seda põhjendavad järgmised argumendid.

Esiteks, nagu ka eelnõu nr 599 SE seletuskirjas leiti, ei ole eelistungi korraldamine üksnes

kiirema kohtu alla andmise otsustamise tagamiseks sisuliselt vajalik ega otstarbekas siis, kui selleks ajaks pole veel teada, missuguseid taotlusi kohtumenetluse pooled esitada kavatsevad ja millisele ajale saab kriminaalasja arutamise määrata. Kirjeldatud olukorras ei saa kohus lahendada enamikku KrMS §-s 263 loetletud kohtuliku arutamise planeerimiseks vajalikest küsimustest, kuid eeskätt just sel põhjusel eelistungi korraldamine vajalik ongi. Kuna KrMS § 259 lg 2 kohaselt peavad eelistungist kohustuslikus korras osa võtma kaitsja ja prokurör ning sama paragrahvi 3. lõike järgi mõnel juhul ka teised kohtumenetluse pooled, tooks vastupidine järeldus kahtluseta nii kohtumenetluse poolte kui ka kohtu jaoks kaasa töökoormuse kasvu, kuid tähendaks ühtlasi ka kriminaalasja menetlemise kulude

võimalikku suurenemist.

Teiseks, kui seada tingimuseks, et kõigis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjades peavad

eelistung ja kohtu alla andmise otsustamine olema ajaliselt rangelt järjestatud, asetaks see maakohtu olukorda, kus ta ei saagi mõnes asjas menetlusseaduse nõudeid rikkumata eelistungit korraldada või kohtu alla andmist otsustada. Eeskätt kerkib selline probleem KrMS § 257 lg-s 3 märgitud juhul, mil kohtunik peab kohtu alla andmise otsustama hiljemalt vahistamise tähtaja lõpule eelneval tööpäeval, kuid näiteks ka siis, kui kohtu alla andmisest sõltub menetletava kuriteo aegumine (vt KarS § 81 lg 5 p 2). Olenevalt üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjaga seotud menetlusosaliste arvust ja nende kaitsjate või esindajate ning prokuröri ja kohtu hõivatusest teiste kriminaalasjadega võib eelistungi toimumise aja määramine enne kirjeldatud tähtaja saabumist osutuda keeruliseks või isegi võimatuks. Seejuures ei saa välistada, et mõni menetlusosaline kasutab menetlusõigusi pahauskselt, et takistada kohtu alla andmise otsustamist seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kui ühest küljest ilmnevad raskused eelistungi toimumise aja kindlaks määramisel ja teisalt kaasneb kohtu jaoks kohtu alla andmise otsustamise tähtaega silmas pidades ajaline surve, võib eelistungi toimumise aja kindlaksmääramine üksnes kohtu äranägemisel sattuda vastuollu menetlusseaduse regulatsiooniga ning riivata seeläbi oluliselt mõne menetlusosalise õigusi (vrd osutatud määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 15).

Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 257 lg-s 2 nähti ette, et kui esinevad KrMS §-s 258

loetletud alused, korraldab kohtunik süüdistatava kohtu alla andmise otsustamiseks eelistungi. Seega tuli varem kõigil juhtudel, mil esines KrMS §-s 258 sätestatud alus, eelistung korraldada enne süüdistatava kohtu alla andmise otsustamist. KrMS § 2571 sellist nõuet enam ette ei näe. Nimelt võib eelistung KrMS § 2571 järgi toimuda enne kohtuliku arutamise algust korralduslike küsimuste lahendamiseks, kui esineb mõni KrMS §-s 258 sätestatud alus (lg 1), või enne kohtu alla andmise otsustamist, kui ilmneb KrMS § 258 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud alus (lg 2). Osutatud sätete põhjal ei ole seega välistatud eelistungi korraldamine nii enne kui ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist. Mõistetavalt sõltub eelistungi korraldamise aeg lahendatava kriminaalasja eripärast.

KrMS § 262 lg 1 põhjal ilmneb, et kohtu alla andmise otsustamise kõrval võib kohtunik

eelistungil teha veel ka muid otsustusi. Kõnealuse sätte p-des 1–5 toodud loetelu järgi ei pea eelistungi vältimatuks tulemiks olema üksnes kohtu alla andmise määruse koostamine. KrMS § 263 p-s 3 tehtud muudatus toetab samuti arusaama, et 1. septembril 2011 jõustunud seaduse redaktsiooni kohaselt võib ja saab kohtunik kohtu alla andmise määruse teha eelistungit korraldamata ning et see määrus ei pea sellisel juhul sisaldama kõiki KrMS § 263 p-des 1–8 nimetatud andmeid. Arvestades, et KrMS § 263 p 3 kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida kohtuistungi aeg ja koht vaid siis, kui need on (määruse tegemise ajaks) teada, on võimalik tõlgendus, et enne täiemahulise kohtuliku arutamise planeerimise kohta määruse tegemist saabki kohus kohtu alla andmise otsustamisel lahendada selles loetelus sisalduvaid küsimusi vaid mingis osas.

Kokkuvõtvalt asub kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käesoleva määruse p-des 32–36 toodu

põhjal järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust),

mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 2 p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Mõistetavalt tähendab eespool öeldu, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus.

Ühtlasi saab kohtunik enne kohtuliku arutamise algust kohtu alla andmise eelduseks olevates

küsimustes tehtud otsustusi muuta. Kui maakohus on näiteks asunud süüdistatavat kohtu alla andes seisukohale, et süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele ja kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei ole, kuid hilisema eelmenetluse käigus ilmneb, et süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 ette nähtud alustel lõpetada, saab ta olenemata varasemast seisukohast siiski teha KrMS § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määruse. Keeruline oleks õigustada arvamust, et näiteks olukorras, kus süüdistatava kohtu alla andmisel jäeti ekslikult tähelepanuta kriminaalmenetluse lõpetamise alus või kui see alus tekkis pärast kohtu alla andmise otsustamist, tuleks kriminaalmenetluse lõpetamiseks ära oodata kriminaalasja arutamise algus ja alles seejärel kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Ka ei leidu mõistlikku põhjust, väitmaks, et kui kohtu alla andmisel jäeti tähelepanuta süüdistusakti oluline puudus, ei tohiks eelmenetlust toimetav kohtunik selle puuduse hilisema avastamise korral viga kõrvaldada ja süüdistusakti prokuratuurile tagastada.

Kui kriminaalasjas on kohtueelsel uurimisel süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendit, on vajalik

silmas pidada, et süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb ühtlasi kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kuivõrd KrMS § 258 lg 1 p 1 kohustab korraldama eelistungi muu hulgas tõkendi muutmise või tühistamise otsustamiseks või tõkendi kohaldamise taotluse läbivaatamiseks, ei saa kohus seni kohaldatud tõkendit eelistungit korraldamata muuta ega tühistada. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta aga tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt osutatud määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu

alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. III

S. T. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 96 euro

suuruses summas, sh käibemaks 16 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kulutatud aega 4 pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Seetõttu tuleb taotlus riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud korra p-de 2 ning 16 alusel rahuldada 96 euro suuruses summas, sh käibemaks 16 eurot. KrMS § 187 lg 2 teise lause alusel tuleb see summa arvata kriminaalmenetluse kulude hulka. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.