Kohtulahend

kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalmenetluse ajal ei ole võimalik jälitustoimingute lubade seaduslikkust määruskaebemenetluses vaidlustada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Margus Lellep, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kaitsja määruskaebuse saatmist Tartu Maakohtule põhimenetluse raames lahendamiseks. Prokurör põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

Lõuna Ringkonnaprokuratuur koostas 31. detsembril 2015 süüdistusakti, millega K. V-ile ja

E. V-ile esitati süüdistus KarS § 210 lg 2 – § 25 lg 2 järgi. Kriminaalasi saadeti menetlemiseks Tartu Maakohtule ja jagati kohtunikule 13. jaanuaril 2016.

Ringkonnakohus määras asja lahendamisele kirjalikus menetluses 11. detsembril 2015.

Vaidlustatud määrus tehti 25. jaanuaril 2016, seega pärast kriminaalasja saatmist kohtule sisuliseks arutamiseks. Eeltoodust tulenevalt pidanuks ringkonnakohus jätma määruskaebuse läbi vaatamata ja edastama selle asja menetlevale kohtule. Prokuröri hinnangul peab sellist olukorda lahendama analoogselt uurimiskaebemenetlusega (KrMS § 228 lg 6). Isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei soovi jälitustoimingu tulemusena saadud tõendit kasutada, peab kohus toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel võtma kohtuotsuses seisukoha selle seaduslikkuse kohta. Prokuröri hinnangul rikkus ringkonnakohus määruskaebuse edastamata jätmisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Määruskaebusele esitatud vastuses leiab kaitsja, et määruskaebuses esitatud seisukohad on

põhjendamatud ega tingi ringkonnakohtu määruse tühistamist. Prokurör ei vaidlusta määruse sisulist põhjendatust, vaid leiab, et ringkonnakohtul puudus selle tegemiseks pädevus. Kaitsja hinnangul oleks tegemist E. V-i kaebeõiguse alusetu piiramisega. Praegusel ajal ei ole süüdistatavat kohtu alla antud ja ringkonnakohtule määruskaebuse esitamise ajal ei saanud tõsikindlalt väita, et seda ka tehakse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu praktika kohaselt ei saa jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkust vaidlustada

määruskaebe

korras

kriminaalasja

sisulise

kohtuliku

arutamise

ajal

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-48-15, p 20.) Viidatud kriminaalasjas anti süüdistatavad kriminaalasjas kohtu alla enne, kui kaitsja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse nende suhtes kohtueelses menetluses antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse vaidlustamiseks. Seda seisukohta kinnitas Riigikohus ka 20. oktoobri 2015. a määruses asjas nr 3-1-1-76-15, leides, et kuigi isiku suhtes on käimas mitu kriminaalmenetlust, jättis ringkonnakohus määruskaebused alusetult läbi vaatamata, sest puuduvad andmed, et mõni neist kriminaalasjadest oleks saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks (p 7).

Praeguses asjas esitas kaitsja ringkonnakohtule määruskaebuse 12. juunil 2015.

Ringkonnakohus määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses 11. detsembril 2015 ja tegi asja lahendava määruse 25. jaanuaril 2016. Prokurör saatis süüdistusakti kohtusse 31. detsembril 2015 ja

Kolleegium leiab, et määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust juhul, kui

süüdistusakt

saadetakse

kohtusse

määruskaebemenetluse

kestel.

Ringkonnakohus

ei

ole

õigusemõistmisel seotud prokuratuuri toimingutega kohtueelses menetluses ja olukorras, kus määruskaebus esitati ringkonnakohtule õigel ajal ja nõuetekohaselt, ei ole õiguslikku alust määruskaebemenetluse katkestamiseks. Vastupidine lahendus põhjustaks õiguskindlusetust, sest pärast ringkonnakohtu määruse tegemist võib selguda, et süüdistusakt saadeti maakohtule vahetult enne või samal ajal ringkonnakohtu määruse tegemisega. Samuti mõjutaks lahendi tegemise võimalikkust ringkonnakohtusse saabunud määruskaebuse menetlemise kiirus. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 12612 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. Analoogne lahendus nähtub KrMS § 228 lg-st 6, mille kohaselt lähtutakse nn uurimiskaebemenetluses kaebuse läbivaatamise pädevuse hindamisel samuti kaebuse esitamise ajast. Kaebus edastatakse kriminaalasja arutavale kohtule vaid juhul, kui kaebus saabub prokuratuuri pärast süüdistusakti kohtusse saatmist.

asja sisulisel arutamisel ehk siis kohus annab hinnangu jälitustoiminguks antud loa seaduslikkusele ja põhjendatusele, seda küll määruskaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud (KrMS § 389 lg 2). KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Seejuures tuleb ringkonnakohtul lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-14-14 väljendatust. Nimelt asuti selles otsuses seisukohale, et jälitustoiminguga tõendi saamisena KrMS § 111 mõttes tuli kuni 1. jaanuarini 2013 mõista vaid jälitusasutuste endi tegevust, samal ajal kui eeluurimiskohtuniku loa ebaseaduslikkus (nt ultima ratio-põhistamatus) ei tähenda automaatselt kohtuniku loa puudumist ega ka kõnealuse tõendi lubamatust (samas, p-d 777‒ 778). Viidatud otsuse p-s 780 on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga märkinud, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on nõuded jälitustoimingu seaduslikkusele muutunud rangemaks ja kohtulik järelkontroll eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse üle ei kõrvalda enam nt puudulikult põhjendatud määruse alusel saadud tõendi lubamatust. Kuid seda vaid juhul, kui ka see luba on antud pärast 1. jaanuari 2013.

Obiter dictum ́i korras märgib kolleegium, et vaieldamatult viib praegune seadusandlik

lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust.

Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2016. a määruse E. V-i kriminaalasjas muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada E. V-ile määruskaebemenetlusega seotud kulud, s.o

valitud kaitsjale makstud tasu 546 eurot ja 25 senti. Arve selgituste kohaselt kulutas kaitsja kriminaalasja materjalide analüüsimiseks E. V-i ja K. V-i asjades kokku 7 tundi 55 minutit (tunnitasu 115 eurot, millele lisandub käibemaks). Seetõttu on arvel vastuste koostamiseks kulunud summa 1092 eurot 50 senti, sealhulgas käibemaks, jagatud kaheks. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud süüdistatava huvide kaitsmiseks Riigikohtu menetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus jätab prokuröri määruskaebuse rahuldamata, tuleb nimetatud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel E. V-ile hüvitada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.