Kohtulahend

Katseaja kulgemist arvestada alates Pärnu Maakohtu 12.06.2015.a otsuse nr 1-149258 kuulutamisest, so alates 12.06.2015.a. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta lisakaristusena Artur Pehlakult ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 (kaheks) kuuks. Lisakaristuse kandmise aeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse jõustumisest. Juhul, kui kohtumenetluse pooled ei kasuta apellatsiooniõigust, jõustub kohtuotsus 5. mail 2016.a. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusregistri büroosse.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Süüdistus Artur Pehlakut süüdistatakse selles, et tema 29.03.2015 kella 17.39 ajal juhtis Võru linnas Tallinna maanteel mootorsõidukit xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, olles joobeseisundis, s. o juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus vähemalt 0,77 mg/L. Seega pani Artur Pehlak toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kokkuleppe sisu KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest nõuab prokurör kohtus Artur Pehlakule karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima - Pärnu Maakohtu 12.06.2015.a otsusega mõistetud nelja aasta 2 (4)

pikkuse vangistusega - mõista süüdistatavale kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks neli aastat vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tema suhtes tingimisi kohaldamata ja täielikult täitmisele pööramata, kui Artur Pehlak ei pane Pärnu Maakohtu 12.06.2015.a otsusega määratud täideviimise korra kohaselt, s.o viie aasta jooksul, mille kulgemist arvestatakse alates 12.06.2015.a, kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kaheks kuuks. Kohtu seisukoht kokkuleppe osas Kriminaalasja kohtulikul arutamisel tegi kohus kindlaks, et kokkulepet sõlmides sai süüdistatav Artur Pehlak aru kokkuleppe sisust ja nõustus sellega. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav Artur Pehlak, et kokkuleppe sõlmimine oli tema vaba tahe. Süüdistatav nõustus nii toimepandud teo, selle kvalifikatsiooniga kui ka prokuröri poolt taotletud karistusega. Süüdistatav kinnitas, et on teadlik menetluskulude tasumise kohustusest ja nõustus menetluskulude tasumisega. Prokurör, kaitsja ja süüdistatav jäid sõlmitud kokkuleppe juurde ning palusid selle otsuse tegemisel aluseks võtta. Kohtuliku arutamise ja süüdistatava selgituste põhjal teeb kohus järelduse, et süüdistatava poolt kokkuleppe sõlmimine on olnud tema tõelise tahte avaldus ning kriminaalasja menetlemisel on järgitud kõiki kokkuleppemenetluse sätteid. Kohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri vahel on sõlmitud kokkulepe järgides KrMS §-de 239-245 sätteid. Kohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid annavad aluse Artur Pehlaku süüdi tunnistada KarS § 424 järgi ning mõista temale karistus vastavalt sõlmitud kokkuleppele. Kohtu seisukoht menetluskulude osas Artur Pehlaku menetluskuluks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 645 eurot (alates 1. jaanuarist 2016.a on kuupalga alammäär 430 eurot). Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kaitsja taotles sundraha jätta riigi kanda, kuivõrd käesolev kriminaalasi oleks pidanud olema liidetud kriminaalasjaga, mida arutas Pärnu Maakohus ning milles on otsus tehtud 12.06.2015. Prokurör kinnitas, et kriminaalasjad jäid liitmata, kuna Pärnu ringkonnaprokurör ei olnud nõus kriminaalasjade liitmisega. Riigikohtu 2. mai 2011 kohtuotsuses nr 3-1-1-24-11 on kriminaalkolleegium märkinud, „et menetleja on jätnud alusetult kasutamata KrMS § 216 lg 1 p-st 2 tuleneva võimaluse ühendada S. N. üheks menetluseks eesmärgiga tagada talle kõiki karistuse mõistmise asjaolusid arvestava liitkaristuse mõistmise ühes kriminaalmenetluses ja sellega seonduvalt sundraha 3 (4)

ühekordse väljamõistmise KrMS § 179 sätteid arvestades. Kriminaalasju ühiseks menetlemiseks ei ühendatud ja seetõttu on S. N. süüdi kahe kohtuotsusega, millega on kaasnenud ka sundraha väljamõistmine kahel korral - olgugi, et sundraha teistkordne, s.o Viru Maakohtu 12. jaanuari 2010. a kohtuotsusega väljamõistmine ei olnud KrMS § 179 lg-st 2 tulenevalt enam õigustatud. Seetõttu tühistab kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 12. jaanuari 2010. a kohtuotsuse S. N. väljamõistmises ja Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse selles osas, milles jäeti maakohtu otsus sundraha väljamõistmise kohta tühistamata.“ Kohus jätab käesolevas kriminaalasjas sundraha välja mõistmata järgides eelmärgitud Riigikohtu seisukohta. Kohus ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, miks käesolevat kriminaalasja ei liidetud ühiseks menetluseks kriminaalasjaga, milles Pärnu Maakohus tegi otsuse 12.06.2015.a.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marju Persidskaja kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.