Kohtulahend

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas leides, et mõistetud karistus on üleliia range. Ta oleks nõus vanglas ära kandma 2 kuud ja ülejäänud ÜKTna. Kohus ei ole arvestanud, et ta oli kuritegu toime pannes väga kangete rahustite mõju all. Vanaema suri tal ära ja ta hakkas tarvitama alkoholi, mis koostõimes kangete rahustitega viisid kuriteo toimepanemiseni. Ta suutis pärast vanglast vabanemist leida töökoha ja elukoha ja mõistetud vangistuse pärast peab ta jälle kõik kaotama. Kahetseb väga toimepandut ja ei ole nõus sellega, et maakohus ei ole tema siirast kahetsust arvestanud karistust kergendava asjaoluna.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei

vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse määr ja selle reaalne ärakandmine. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Z.T-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks Z.T karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. Z.T näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem korduvalt korral kohtu poolt karistatud ja just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et Z.T karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Maakohus on oma otsuses viidanud Riigikohtu seisukohtadele ja teinud täiesti põhjendatud järeldusi selles, et isikut, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi ja kellele ei ole varasemad lühiajalised vangistusmäärad avaldanud mingit toimet õiguskuulekaks käitumiseks, tuleb karistada pikema vangistusmääraga, kui seda oli eelmine karistus. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla 1/3 sanktsioonimäära. Asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi ja kahju ei tekkinud ei sõltunud süüdistatava tahtest. Seetõttu ei saa ületähtsustada karistuse mõistmisel ka kahju puudumist. Ka on maakohus põhjendanud, miks ei pea süüdistatava poolt avaldatud kahetsust siiraks ja ei arvesta seda kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et Z.T on isik, kes kriminaalhooldusele ei sobi ja see välistab ka vangistuse asendamise ÜKT-ga. Selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust, ei esine. Kindlasti ei saa selliseks asjaoluks olla fakt, et süüdistatav tarvitab arsti ettekirjutusel rahusteid. Need võimendavad küll alkoholi mõju, kui ravimite ja mõnuainete tarvitamine ühendadakse, kuid ei õigusta kuriteo toimepanemist ega vähenda ka süüd. Seega taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis oleks tõsiseltvõetav ja mis saaks kaasa tuua karistuse kergendamise.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.