Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2016. a, Tallinn, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number
1-15-2937
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali
Kriminaalasi
Stanislav Maiste süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 ja KarS § 255 lg 1 järgi; Valeri Rõnnovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 6, 7 ja KarS § 255 lg 1 järgi; Andrei Plakani süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 ja KarS § 255 lg 1 järgi; U.D süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 ja KarS § 255 lg 1 järgi; Juri Hohlovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p. 4, 6, 7, 8, 9; KarS § 255 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi kokkuleppemenetluses Harju Maakohtu 30. novembri 2015. a määrus menetluskulude väljamõistmise kohta
Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitajad
Valeri Rõnnov (ik 36806220018) ja tema kaitsja advokaat Gennadi Kull
Prokurör
Rita Siniväli
Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
Määruskaebemenetluse kulu 12 eurot jätta riigi kanda.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada advokaadist kaitsja vahendusel.
Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused V. Rõnnov ja tema kaitsja G. Kull.
5.1 V. Rõnnov taotleb määruskaebuses, et tema menetluskulude tasumise tähtaega pikendataks karistuse lõpuni, kuna ta kannab vangistust, ei tööta ning ta kontol ei ole varalisi vahendeid.
5.2 V. Rõnnovi kaitsja esitas määruskaebuse, milles taotles V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist ning hagi rahuldamata jätmist. V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulud tuleks jätta osaliselt riigi kanda, kuna vangla ei suuda tagada V. Rõnnovile kindlat töökohta ja teenistust, millest saaks menetluskulusid tasuda. Kaitsja märgib, et V. Rõnnov sõlmis kokkuleppe karistuse liigi ja määra osas. Süüdistatavale selgitati menetluskulude ja sundraha ning tsiviilhagide tasumise kohustust, samuti aga seda, et sundraha ja menetluskulud ei kuulu KrMS § 245 kohaselt kokkuleppe sisusse. Eeltoodust tuleneb, et V. Rõnnov ei saanud kokkuleppe sõlmimisel aru, milliseid kulutusi ta peab kandma. Lisaks eelnevale märgib kaitsja määruskaebuses, et kohus mõistis Valeri Rõnnovilt ja Juri Hohlovilt solidaarselt kannatanu Erda Kaubandus OÜ kasuks välja 50 268, 32 eurot. Tsiviilhagi rahuldamisel lähtus kohus hageja nõudest. V. Rõnnov leiab, et kannatanu poolt
esitatud kahju suurus ei vasta tegelikult tekitatud kahjule, vaid kahju sisse arvati ka esemete müügist saadav kasum. Ringkonnakohus jättis kaitsja määruskaebuse 22.01.2016. a määrusega tsiviilhagi vaidlustamise osas läbi vaatamata, kuna vaidlustatud määruses ei ole tsiviilhagiga seonduvat käsitletud. Tsiviilhagi, millele määruskaebuses viidatakse, lahendas Harju Maakohus 29.06.2015. a otsusega.
maakohtus taotleda nii menetluskulude ositi tasumise võimaldamist kui nende osalist riigi kanda jätmist. Sel põhjusel oli süüdistataval ja tema kaitsjal ka õigus maakohtu menetluskulusid puudutavat otsustust määruskaebe korras vaidlustada. Prokuröriga tuleb nõustuda aga selles, et maakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole süüdistatav ega tema kaitsja maakohtule esitanud taotlust jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Kuna V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulud koosnevad sundrahast, mille suurus on määratud seadusega, ja riigi õigusabi osutanud kaitsja tasust, mille suurus sõltub kaitsja esitatud taotlustest, oli süüdistataval ja kaitsjal vähemalt üldjoontes ülevaade sellest, milliseks menetluskulud kujunevad. Seega jääb arusaamatuks, miks ei esitanud kaitsja vastavat taotlust juba maakohtus, vaid teeb seda esmakordselt alles määruskaebuses. Kaitsja on taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist põhjendusega, et vangla ei taga V. Rõnnovile kindlat töökohta ja teenistust, millest saaks menetluskulusid tasuda. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda aga ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma, kuna VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi ning kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka ei näita seda, kas isik on võimeline tasuma menetluskulusid, ainuüksi see, kas tal on jätkuvalt olemas püsiv sissetulek, vaid arvestada tuleb isiku varalisi vahendeid tervikuna. Seejuures on menetluskulude riigi kanda jätmise taotleja tõendada, et süüdlasel puudub menetluskulude tasumiseks vara (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Käesoleval juhul ühtegi sellekohast tõendit esitanud ei ole. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus kaitsja taotluse jätta V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulud osaliselt riigi kanda, rahuldamata.
Arvestades, et V. Rõnnov on ise maakohtu istungil taotlenud menetluskulude ositi tasumise võimaldamist, leiab ringkonnakohus, et V. Rõnnovile tuleb anda võimalus tasuda menetluskulusid igakuiste 125,25 euro suuruste maksetena 12 kuu jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Kohtupraktikas ei peeta reeglina põhjendatuks 1 aastast pikema tähtaja määramist, kuna süüdistatava huvidest lähtuv pikem tähtaeg võib kahjustada teiste isikute huvisid. Riigikohtu praktikas kohaselt ei ole vanglas viibimine selline erandlik asjaolu, mis annaks alust pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-13 p 9).
Sten Lind
Meelika Aava
Orvi Tali
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.