Kohtulahend

1 alusel mõisteti liitkaristust kohtuotsuste kogumi järgi, lugedes S.S-ile kohtuotsusega mõistetud kergema karistuse, 1 aasta 11 kuud ja 27 päeva vangistust, kaetuks temale Harju Maakohtu 24.05.2012. a kohtuotsusega mõistetud raskeima karistusega 3 aastat 8 kuud 17 päeva vangistust ning mõisteti S.S-ile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 3 aastat 8 kuud 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 03.05.2012. a, mil S.S asus Harju Maakohtu 13.07.2011. a kohtuotsusega 1-10-16814 mõistetud karistust kandma. Kinnipeetava karistusaeg algas 03.05.2012. a ja lõpeb 20.01.2016. a. 19.10.2015. a edastas Tartu Vangla Tartu Maakohtule S.S isikliku toimiku karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse raames. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Tartu Vangla ei toeta S.S-ile käitumiskontrolli kohaldamist pärast vangistuse täies ulatuses ärakandmist. Kohus pidas kohtuistungi 23.11.2015. a. S.S avaldas, et ta ei soovi karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Pärast karistuse ärakandmist soovib ta lahkuda Taani tuttava tütarlapse juurde ja asuda tööle keevitajana. S.S loodab, et vanglas läbitud programmid on abiks ning ta suudab narkootikumidest eemale hoida. Selleks, et vältida kokkupuudet varasemate narkootikume tarvitavate tuttavatega, soovib ta vahetada keskkonda. Prokurör on seisukohal, et tuginedes kinnipeetava käitumisele vanglas ja vangla arvamusele, ei ole käitumiskontrolli kohaldamine S.S suhtes otstarbekas.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud kinnipeetava isikliku toimikuga ning kuulanud ära S.S ja prokuröri, leiab, et S.S suhtes ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhjendatud. KarS § 871 lg 1 p 1, 2 sätestavad, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses ja teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega. KarS § 871 lg 2 sätestab, et kui isikut on karistatud 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud eelnevat karistatust. S.S on süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 31.05.2013. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-3830 KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9; KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja kohaldades KarS § 64 lg 1, KrMS § 238 lg 2, KarS § 68 lg 1 ning KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 mõisteti lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 8 kuud ja 17 päeva vangistust. Seega kannab S.S praegu üle 2 aasta pikkust liitkaristust kuritegude eest, mille koosseisutunnus on ka vägivalla kasutamine. KarS § 87 1 lg 1 p 3 sätestab, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Kohus leiab, et S.S suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine ei ole põhjendatud.

2 (3)

S.S suhtes käitumiskontrolli kohaldamata jätmise tingib eelkõige viimase karistuse tulemuslikkus. S.S puhul on olnud kuritegusid soodustavaks teguriks vajadus rahaliste vahendite järele, mis on tingitud peamiselt narkootikumide tarvitamise harjumusest ning vähesest majandusliku toimetuleku oskusest. Kinnipeetava puhul ei ole ilmselt tegemist sellise kurjategijaga, kelle suhtes esineb oht, et ta jätkab vabanemise korral raskete kuritegude toimepanemist. Käesoleva vangistuse ajal on põhjalikult tegeletud kuriteoriskide maandamisega, eelkõige kinnipeetava sõltuvusprobleemidega. S.S on analüüsinud oma sõltuvuskäitumist ning jõudnud selgusele, mis ajendas teda vabaduses narkootikume tarvitama ning milliseid valdkondi on tarvitamine tema elus mõjutanud. S.S peab praeguse vangistuse ajal läbitud rehabilitatsiooni edukaks ning taas narkootikumide tarvitama hakkamise võimalust väheseks. Ka S.S tulevikuplaanid näivad kohtu hinnangul reaalsed. Kuriteoriskide vähendamiseks on S.S leidnud võimaluse asuda elama ja tööle Taani. Kohtu hinnangul võib keskkonnavahetus positiivselt mõjutada isiku käitumist, samuti aitab see hoiduda varasematest negatiivset mõju avaldanud tuttavatest ning tagab sissetuleku, mille arvelt rahalisi nõudeid tasuda. Eelnevast tulenevalt ei ole otstarbekas kohustada S.S pärast karistuse ärakandmist jääma Eestisse, sest see suurendaks ilmselt riski tagasilanguseks ning soodustaks uute kuritegude toimepanemist. Karistusjärgne käitumiskontroll riivab intensiivselt isikute põhiõigusi, mistõttu peab selle kohaldamine olema selgelt erandlik ja eriliselt kaalutletud. Kuivõrd S.S on karistuse kandmise ajal tegelenud edukalt kuriteoriskide maandamisega, tema vabanemisjärgsed elutingimused näivad head, leiab kohus, et S.S suhtes ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhjendatud ning karistusjärgne käitumiskontroll tuleb jätta kohaldamata. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 4261, § 432 lg 3. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.