Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind
Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Kriminaalasi
Apelleeritud kohtuotsus
Elina Huobolainen 9. november 2015, Tallinn, avalik kohtuistung
J.K süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9, § 215 lg 2 p 1, § 346, § 349, § 209 lg 2 p 1, § 3 44 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning I.B (I.B) süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi Harju Maakohtu 31. märtsi 2015 otsus lühimenetluses
Apellatsiooni de esitajad
Süüdistatav J.K , isikukood XXX, elukoht
XXXXX
X-XXX
XXXXXXX,
EV kodanik, XXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel, ei tööta, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati: Harju Maakohtu 13.05.2014 otsusega KarS § 349 järgi vangistusega 4 kuud, mis asendatud ÜKT 236 tundi, mis asendatud Harju Maakohtu 13.01.2015 otsusega rahalise karistusega 19,20 eurot, kinni peetud 18.09.2014, tõkend vahistamine alates 19.09.2014; süüdistatava kaitsja Leelo Viil
Prokurör
ringkonnaprokurör Toomas Tomberg
Kaitsja
vandeadvokaat Leelo Viil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 31. märtsi 2015 kohtuotsus J.K suhtes jätta muutmata ja apellatsioon id rahuldamata.
2.Välja mõista J.K-lt Eesti Vabariigi kasuks 96 ( üheksakümmend kuus) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele : Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300 ). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 31. märtsi 2015 otsusega lühimenetluses mõisteti J.K süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 1 aastaks 6 kuuks, KarS § 215 lg 2 p 1 järgi vangistusega 1 kuuks, KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 349 ja § 209 lg 2 p 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 2 aastaks ning KarS § 346 järgi rahalise karistusega 60 päevamäära summas 192 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel vangistus 2 aastaks 3 kuuks ning rahaline karistus 60 päevamäära summas 192 eurot. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks vangistuse 1 aastaks 6 kuuks, algusega 18. septembrist 2014 ja rahalise karistuse 40 päevamäära summas 128 eurot. KarS § 64 lg 2 alusel viiakse rahaline karistus täide iseseisvalt. J.K -lt mõisteti välja menetluskulud, s.o sundraha 585 eurot, määratud kaitsja tasu 300 eurot, ekspertiisikulu 413 eurot ja 1⁄2 sõiduauto teisaldamiskulu 21,60 eurot. Menetluskulud kuuluvad tasumisele ositi igakuiste maksetena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Sama otsusega istati süüdi tunnja karistati tema osas ei ole otsust vaidlustatud.
I.B KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, kuid
2.J.K mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et tema süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna, taas varastas 6. juulil 2013 Tallinnast Linnamäe teelt sõiduauto Škoda koos sellesse jäetud esemetega ning 25. augustil 2014 Harjumaalt Pringi külast NK ja IR kasutuses oleva SEB panga krediitkaardi ning võttis sellega sularahaautomaadist korduvalt välja sularaha kokku 1850 eurot; KarS § 215 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tema varem vargusi toime pannud isikuna 18. septembril 2014 käivitas omavoliliselt Harjumaal Pringi külas XXXXXXX XXX X maja ette pargitud sõiduauto BMW X5 ja sõitis sellega ringi, kuni põhjustas liiklusõnnetuse;
2(6)
KarS § 346 järgi süüdi selles, et t ema varastas MK elukohas MK rahakotist isikutunnistuse, s.o ametliku dokumendi; KarS § 349, § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi selles, et t ema varem vargusi toime pannud isikuna pani 7. aprillil ja 8. aprillil 2014 toime kaks kelmust, mille käigus sõlmis liitumislepingu ja ostis järelmaksuga elektroonikaseadmeid, mille käigus esitas isikusamasuse tuvastamiseks tema poolt eelnevalt varastatud MK isikutunnistuse ning kirjutas tema nimel järelmaksulepingutele alla. Kelmustega tekitas J.K AS-le E kahju kokku 1176 eurot ning ASle T 963,82 eurot.
3.Maakohtu otsusele esitas J.K 20. aprillil 2015 apellatsiooni, vaidlustades kohtuotsuse talle mõistetud karistuse ja välja mõistetud menetlu skulude osas. Süüdistatav taotles jätta talle mõistetud vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata või asendada see üldkasuliku tööga. Taotlust põhjendas sellega, et on oma süüst aru saanud ja lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna, tekitatud kahjud on osaliselt hüvitatud ning kannatanud ei ole taotlenud vangistuse mõistmist. Taotleb võimalust alustada menetluskulude tasumi sega pärast vanglast vabanemist, sest peab tasuma ka tsiviilhagisid kannatanutele.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015 määrusega jäeti apellatsioon karistuse mõistmise osas kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastati. Menetluskulude osas jäeti apellatsioon rahuldamata. 5 . Riigikohtu 13. oktoobri 2015 määrusega (nr 3-1-1-72-15) Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015 määrus tühistati ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks alates eelmenetluse staadiumist Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
6.Ka J.K kaitsja L. Viil vaidlustab enda apellatsioonis otsuse üksnes J.K-le mõistetud karistuse osas. Kaitsja möönab, et karistust mõistab kohus ja prokuröri arvamus karistuse mõistmise osas ei ole kohtule siduv, samas kui maakohtu seisukoht karistuse osas erineb mõlema kohtumenetluse poole karistusettepanekust, lasub kohtumenetluse poolte seisukohtade arvestamata jätmisel kohtul kõrgendatud põhistamiskohustus . Maakohus ei ole omi seisukohti J.K-le karistuse mõistmise osas kaitsja arvates otsuses pi isavalt ja veenvalt põhjendanud, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. J.K-le mõistetud karistus ei vasta tema teosüüle. Süüdistatav pani toime üksnes ühe varguse, ühe asja omavolilise kasutamise ja ühe kelmuse. Samuti ei ole süüdistatav oma teoga täitnud kuriteokoosseisu mitut erinevat kvalifitseerivat tunnust, millest tulenevalt ei ole alust hinnata tema süüd suuremaks. Väik esele süüle viitab ka asjaolu, et põhjustades kannatanutele märkimisväärset kahju, on süüdistatav selle enamikule kannatanutest vabatahtlikult hüvitanud. J.K kinnitusel on ta hüvitanud kahju ka kannatanu OP-le. Süüdistatava puhul esinevad karistust kergendavate asjaoludena puhtsüdamlik ka hetsus ja kannatanutel e tekitatud kahjude hüvitamine. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel ühelegi karistust raskendavale asjaolule viidanud, asus kohus seisukohale, et minimaalmääras karistus ei täidaks J.K puhul oma eesmärki. K äesolevas asjas on põhjendatud ja võimalik J.K-le mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Viimase kohtuotsusega J.K-le mõistetud karistust täitmisele ei pööratud, kuna see asendati KarS § 5 lg 2 kohaldad es Harju Maakohtu 13. 01. 2015 määruse alusel rahalise karistusega. A inult varasemate kriminaalkaristuste põhjal ei ole alust arvata, et süüdistatav võiks uuesti asuda kuritegusid toime panema. J.K on tunni stanud oma probleemkäitumist ja saanud aru kuritegude toimepanemist soodustavatest asjaoludest. Vaatamata terviseprobleemidele on ta
3(6)
valmis tööd tegema, soovib oma hoiakuid ja eluviisi muuta ning talle tuleks anda võimalus selle tõest amiseks. Süüdistatav ei kuritarvita alkoholi ega narkootilisi aineid, oskab ja soovib tööd teha ning edaspidi käituda seaduskuulekalt. Kohaldades süüdistatava suhtes käitumiskontrolli ning ühtlasi pannes talle kohustuse teha üldkasulikku tööd, on võimalik süüdistatavat tulemuslikumalt mõjutada kui karistuse edasikandmise korral vanglatingimustes. Kaitsja palub otsus J.K-le karistuse mõistmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatavale kergem karistus, kohaldades KarS § 69 sätteid.
7.Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid kaebustes esitatud taotluste juurde. Prokurör palus jätta maakohtu otsus J.K-le mõistetud karistuse osas muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
8.Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud apellatsioonide väidetega ja kriminaaltoimiku materjalidega leiab, et maakohtu otsus J.K-le karistuse mõistmise osas on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS § -s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-91-07 p-s 6.6 märkinud, et Seega on kohus kohtumenetluse poolte taotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu ja igal juhul peab kohus karistuse mõistmist põhjendama selliselt, et kohtu seisukoha kujunemine oleks otsuse lugejale arusaadav, põhjendatud ja jälgitav. Käes olevas asjas on maakohus, erinevalt kaitsja seisukohast, J.K -le mõistetud karistusena vangistuse mõistmist ja selle karistusmäära piisavalt põhjendanud, leides, et J.K isikut arvesse võttes, on tema suhtes võimalik saavutada karistuse eesmär gid üksnes vabadust piiravat karistust mõistes. Kohtukolleegium sellega nõustub. J.K on isik, keda on varem korduvalt karistatud kuritegude toimepanemise eest, kuid m ingeid järeldusi ei ole ta temale mõistetud karistustest teinud. J.K on pannud toime uusi kuritegusid ka temale eelneva, s.o 13.05.2014 kohtuotsusega määratud katseajal. Arvestades J.K suhtumist õiguskorda, tema poolt süstemaatilist süütegude toimepanemist ja temale eelnevalt mõistetud kriminaalkaristustesse suhtumist, ei saa rääkida maakohtu poolt vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest J.K-le mõistetud karistuse rangusest. Karistust kergendava asjaoluna on kohus kannatanutele kahju osalist hüvitamist juba arvesse võtnud. Asjaolu, et kannatanud ei nõua J.K karistamist reaalse vangistusega, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks, sest karistust mõistab ainult kohus. Ka on maakohus juba otsuses selgitanud, et ei pea J.K puhul võimalikuks vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuivõr d süüdistatavale on selline võimalus eelmise, s.o Harju Maakohtu 13.05.2014 otsusega juba antud, kuid J.K ei ole temale antud võimalust kasutanud ning on ka üldkasuliku töö tegemise ajal, s.o. ajal, mil eelmine karistus oli veel kandmata, pannud to ime käesolevas kriminaalasjas menetletavad kuriteod. Kuigi eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust ei pööratud täitmisele, sest see asendati KarS § 5 lg 2 kohaldades Harju Maakohtu 13.01.2015 määruse alusel rahalise karistusega, on siiski üldkasuliku töö tegemise ajal toimepandud kuriteod käesoleva otsuse tegemise ajal kohtule süüdistatavat iseloomustavaks asjaoluks.
4(6)
Täiendavalt peab kohtukolleegium vajalikuks lisada sedagi, et apellantide taotlus asendada J.K-le mõistetud vangistus üldkasuliku tööga, ei tulene seadusest. Kehtiva KarS § 69 lg 1 kohaselt võib kohus aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või käesoleva seadustiku § -s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Arest või vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul. Maakohus on J.K-le KarS § 64 lg 1 ja 2 alusel mõistnud liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel vangistuse 2 aastat 3 kuud ja rahalise karistuse 60 päevamäära summas 192 eurot, mida on vastavalt lühimenetluse sätetele omakorda vähendatud ühe kolmandiku võrra. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-83-12 selgitanud, et...
. Seega tulenevalt viidatud Riigikohtu lahendist, puudub seaduse mõtte kohaselt käesolevas asjas igasugune võimalus apellantide taotluse rahuldamiseks J.K-le mõistetud karistuse asendamise osas. Kohtukolleegium tõdeb, et J.K-le maakohtu poolt mõistetud ja keskmisest määrast allapoole jääv karistus on kooskõlas KarS § 56 lg -s 1 sätestatud karistuse mõist mise üldalustega.
9.Süüdistatava taotlus võimaldada temalt välja mõistetud menetluskulude tasumisega alustamist pärast vanglast vabanemist rahuldamisele ei kuulu. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. J.K süüdi tunnistamist temale esitatud süüdistuses apellandid vaidlustanud ei ole. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kriminaaltoimiku materjalidest ega apellatsioonidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et J.K kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Süüdistatav ei ole apellatsioonis enda maksejõuetusele viidanud. Apellatsioonikohtu istungil antud seletuse kohaselt on ta kohtumenetluse ajal hüvitanud kannatanu OP-le 221 eurot ja koostanud maksegraafikud kannatanute E-ga ja T-ga, mis aga tõendab, et tal on piisavalt rahalisi vahendeid nii kannatanutele tsiviilhagide hüvitamiseks kui ka menetluskulude tasumiseks. Samas nähtub kriminaaltoimiku materjalidest, et teda on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, sealhulgas vangistusega, kuid vaatamata sellele ei ole eelnevad karistused tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkab kuritegude toimepanemist. Ka t alle käesolevas asjas inkrimineeritud kuritegude toimepanemist alustas ta üldkasuliku töö tegemiseks määratud katseajal. Seega pidi süüdistatav möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Samuti ei anna asjaolu, et J.K viibib vanglas, alust temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja muutmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et
5(6)
vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012 otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013 otsus nr 3-1-1-109-13). Seega on J.K võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma aga mitte üksnes süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Arvestades, et apellandil käesoleval hetkel sissetulekud puuduvad ja tal tuleb hüvitada kannatanutele tekitatud kahjud märkimisväärses suuruses, on gi maakohus andnud J.K-le võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist ühekuulist tähtaega. Kui süüdistatav pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o 12 kuu möödumist kohtuotsuse jõustumisest jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole.
10.Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 5 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras J.K kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile välja maksta 96 eurot, sealhulgas käibemaks 16 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus nii süüdistatav kui tema kaitsja. Et kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata, siis mõistetakse määratud kaitsja tasu apellatsiooni koostamise ja kaitsja osalemise eest kohtuistungil välja süüdistatavalt J.K-lt.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p- st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 31. märtsi 2015 kohtuotsuse J.K suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.