Kohtulahend

- ekspertiisitasu 84 (kaheksakümmend neli) eurot; - tunnistajatele hüvitatud kulu 276 (kakssada seitsekümmend kuus) eurot 56 senti; -kannatanule hüvitatud valitud esindajale makstud tasu 2697 (kaks tuhat kuussada üheksakümmend seitse) eurot 60 senti. Nõuded menetluskulude osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse otsus täitmisele ja saadetakse kohtutäiturile ning lisandub kohtutäituri tasu. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada, kelle eest nõue tasutakse.

SÜÜDISTUS

M.J süüdistatakse selles, et tema, viibides 06. juuli 2014 öösel * maakonnas * vallas * külas * sadama lähedal rannas, valas hõõguvate sütega lõkke ehk lahtise tule vahetus läheduses, kuuma malmnõusse tehnilist piiritust, mis plahvatas ning mille tagajärjel süttis põlema samas lõkke ääres istuv M. U., kes sai M.J-i ettevaatamatu käitumise tagajärjel kõrge temperatuuri ja leekide toimel eluohtlikud ja üle nelja kuu kestvad tervisekahjustused - põletushaavad näol, kõrvadel, kaelal, kõhul, mõlemal üla- ja alajäsemel kokku 35%, IIb-III põletusastme koos hingamisteede põletuse, põletusšoki ja düsfooniaga (hääle kähisemine). Samuti said kergemaid põletushaavu lõkke ümber istunud S. H. ja M. V.. Sellise tegevusega pani M.J ettevaatamatusest toime raske tervisekahjustuse tekitamise, s.o KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KOHTUS UURITUD TÕENDID ja KOHTU SEISUKOHT KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 3 lg 1 kohaselt on süütegu Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. KarS § 119 lg 1 näeb kuriteona ette raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest.

Käesoleval juhul tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas M.J on toime pannud talle süüks arvatava teo, kas kannatanul on tekkinud rasked kehavigastused ning kas esineb M.J käitumise ja kannatanu raskete kehavigastuste saabumise vaheline põhjuslik seos. Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et 05.07.2014 * maakonnas * vallas * külas * sadama lähedale oli kogunenud aega veetma seltskond, kuhu kuulusid kannatanu, süüdistatav ja nende tuttavad. Telgiti, püüti kala, tehti lõket, grilliti ja veedeti ühise seltskonnana suveõhtut. Kõik kohtus ütlusi andnud isikud kinnitasid, et lisaks lõkkele põles lõkke lähedal valgustusallikana anum, milles põles vedelik. Üheselt on tõendamist leidnud ka see, et anuma ja vedeliku tõi laagrikohta M. V.. Samuti on kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate S. H., M. V. ütlustega tõendamist leidnud, et ühel korral, kui M.J lõkke lähedal anumasse vedelikku juurde valas, toimus plahvatus. Tunnistajad, kannatanu ja süüdistatav on kinnitanud, et M. U. läks üleni põlema. S. H. kinnitas, et temal süttis dressipluus. M. V. sõnade kohaselt temal põles pluusi pealt, nägu, kõhu pealt, jalad. Kannatanu on rääkinud, et sündmuse tagajärjel sai tal kahjustada 35% kehast, nägu, juuksed, eest kõht, jalad ülevalt poolt kogu ulatuses, säärtel, kätel. Algul ei saanud üldse rääkida, umbes kuu, hiljem spetsilistide abiga tuli ka hääl tagasi. Tahm oli kopsudes, tõmbas suitsu ja leeki sisse, tegemist oli hingamisteede põletusega. Tunnistaja L. I. rääkis, et kui peale õnnetust M. nägi, siis oli ta seisukord kehv – juuksed olid põlenud, näos ja kätel oli põletushaavu, oli paanikas, endast väljas. S. H. kinnitas, et sai põletushaavu mõlemale käele. I. J. ütles, et ka Kaidol ja S. olid käed põlenud. L. I. on kirjeldanud, et S. olid kätel põletushaavad, M., Kaidol olid käed põlenud. Ekspert on ekspertiisiaktis nr * 19.11.2014 /tl 30-36 I kd/ andnud arvamuse, et M. U. esinevad järgmised tervisekahjustused: põletus leegiga näol, kõrvadel, kaelal, kõhul, mõlemal üla- ja alajäsemel kokku 35%, põletusaste IIb-III koos hingamisteede põletuse, põletusšoki ja düsfooniaga (hääle kähisemine). Ekspert on leidnud, et tervisekahjustused on saadud kõrge temperatuuri ja leekide toimel, võimalik, et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil – 06.07.2014. M. U. tervisekahjustused on eluohtlikud. Tervisekahjustused põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse, mille paranemine kestab üle 4 kuu. M. U. on läbi vaadatud 02.09.2014 /tl 38-43 I kd/ ja selle käigus on tuvastatud, et M. U.'il on peanäo osas üleni punane paranev põletusarm, vasak kõrvalest põletusarmiga kaetud, kõrvalesta tipul näha verine marrastus. Paremal käel käelabal ulatuslik punetav põletusarm ja vasakul käel käelabal ja randmel ulatuslik tumelilla põletusarm. Vasakul käsivarrel helepunased armid, kust kannatanu sõnul võetud siirdamiseks nahka. Kannatanu kõhuosas lilla põletusarm üle terve kõhupiirkonna. Kannatanu seljaosas punased armid, kust kannatanu sõnul võetud siirdamiseks nahka. Kannatanu mõlemad jalad nii esikküljed kui ja tagaküljed ulatuslike lillat värvi põletusarmidega. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõendid kinnitavad kokkulangevalt, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas M.J valas lõkke lähedal anumasse vedelikku, mille tagajärjel toimus plahvatus. M. U., M. V. ja S. H. said leegiga pihta ning M. U. sai selle sündmuse tagajärjel eluohtlikud, üle nelja kuu kestvad tervisekahjustused, samuti said põletushaavu S. H. ja M. V.. Kohus leiab nii nagu M.J isegi kohtus vastas, et kui tema ei oleks vedelikku valanud, poleks keegi vigastada saanud. Kuna aga M.J-ile arvatakse süüks kuriteo toimepanemist ettevaatamatusest, siis ei piisa ainult sellest tõdemusest, et M.J teo mõttelisel eemaldamisel oleks jäänud ka tagajärg – M. U.'il rasked tervisekahjustused, saabumata. Ettevaatamatusdelikti puhul peab kohus kontrollima, kas M.J rikkus hoolsuskohustust. Süüdistatav M.J kohtuistungil oma süüd ei tunnistanud. M.J rääkis kohtuistungil, et tema oli ka üheks isikuks, kes sel õhtul seda anumat põlevvedelikuga täitis. Vedeliku valamine tundus talle ohutu, sest M. selle tõi, ütles, et seda kasutab kodus pidevalt, arvas, et ju see on siis

ohutu, usaldas M. Keegi ei rääkinud sel õhtul, et selle vedeliku lisamine võib ohtlik olla. Sai aru, et see vedelik põleb väga hästi, et teadnud, et see võib süttida. Tegutses teadmisega, et see vedelik ei ole ohtlik ja ta ei ole süüdi. Lõkke läheduses valamine - arvas, et see on lambiõli, see nagu põleb lihtsalt, et see ei plahvata. Ei pidanud seda piirituseks, et see süttib. On põlevvedelikega kokku puutunud eelnevalt – sõjaväes ahju süütamine, kasutanud grilli süütamiseks põlevaid vedelikke. Kohus uurib, kas on tuvastatav, mis materjalist oli anum, milles vedelikku põletati. Tunnistaja M. V. rääkis kohtus, et temal oli kaasas malmnõu (oli selle poest ostnud), ca 20 cm läbimõõduga. Süüdistatav on öelnud, et see oli raudpott. Ülejäänud tunnistajad, kannatanu ei osanud nõu täpset materjali öelda, nõu kohta öeldi metallanum, anum, pada. Kohus leiab, et asjaolus, et enamus inimestest, kes sel õhtul laagriplatsil olid, ei teadnud sündmusega seotud anuma materjali, ei ole midagi iseäralikku. Kannatanu ja tunnistajad on rääkinud, et nad pigem ei huvitunud sellest anumast, ise selle anumaga ei tegelnud ja seeläbi on eluliselt usutav, et nad ei tea ka, millisest konkreetsest metallist see anum oli. Kohus loeb tunnistaja M. V., kelle anum see oli, ütlustega tõendatuks, et see oli malmnõu. Järgnevalt uurib kohus, mis vedelikku põletamiseks kasutati. Tunnistaja M. V. on selgitanud, et anuma sisse sai valada põlevainet (piiritust, lambiõli) ja kasutada seda nõu dekoratiivvalgustusena. Sel korral valati sinna tehnilist piiritust, millise oli ostnud ehituspoest enne suve. Vedelik oli kanistris, mis võis olla 5-liitrine. Kanistril olid ka sildid ja kirjad peal, oli originaalpakend. Kannatanu M. U. ei osanud kirjeldada, mis nõu see oli, kus vedelik oli ja kas seal kirjad peal olid. M. U. on öelnud, et vedelik oli metanool või etanool. Tunnistaja S. H. rääkis, et M.ga oli eelnevalt juttu, et kanistrist kallatud vedelik oli piiritus. Juttu oli sellest, kui asjad välja võeti ja lahti pakiti. Kanistril mingeid kirjasid ei näinud. Ka tunnistaja T. K. kinnitas, et poti sees põletati sel õhtul tehnilist piiritust, mis oli kanistris. Kõik seal teadsid, et seal on piiritus, M. V. ütles. Ei tea, kas kanistril olid sildid või kirjad ja ei tea midagi selle kohta, kas see oli originaalpakend või oli ümber valatud. Hiljem kinnitas T. K., et kui eeluurimisel on öelnud, et kanister oli siltideta ja kirjadeta, siis nii oli, sest siis ütluste andmisel mäletas paremini. Kohus leiab, et eeluurimisel T. K. poolt antud ja kaitsja poolt avaldatud ütlused ei kinnita, et ta oleks teadnud, kas vedelik oli kanistrisse ümber valatud, sest ütlustest tuleb kindlalt välja, et tunnistaja on arvanud, see aga ei ole teadmine. Tunnistaja I. J. rääkis, et sel õhtul põletati pajas piiritust, mille tõi M. V.. Tema meelset oli see aine kanistris, aga kas kanistril olid ka mingid sildid, seda ei mäleta. Tunnistaja J.T. rääkis, et lambis põles tehniline piiritus, mis oli kanistris. Mees (M. V.) ütles, et seal kanistris oli piiritus. Ei tea, kas kanistril olid kirjad või sildid. Tunnistaja L. I. on öelnud, et vedelik oli plastmasskanistri sees. Ei vaadanud seda kanistrit, pigem ei olnud kirju, aga ei ole kindel. Süüdistatav M.J ütles, et tema ei teadnud, mis vedelik see oli, mida põletati. Arvas, et see võib olla mingi lambiõli-taoline vedelik, mida tänapäeval kasutatakse lampides. Vedelik oli kuskil 10liitrises plastikkanistris, tema mäletamist mööda seal silte ega kirju ei olnud. Tema meelest ei olnud see originaalpakend, sest originaalil oleks sildid ja kirjad peal. Eeluuritud tõenditest selgub, et M. V., kes vedeliku kohapeale tõi, kinnitas, et see oli tehniline piiritus. Teised kohapeal olnud isikud v.a süüdistatav, kes vedeliku kohta midagi oskasid öelda (vaid tunnistaja L. I. ütles vaid vedelik), teadsid, et tegemist on piiritusega (tehnilise piiritusega). Süüdistav on ainuke, kes ütleb, et tema arvates oli tegu lambiõliga (asudes end seega aktiivselt kaitsma), kuigi millegagi ei põhjenda, millest tal selline arvamine tekkis.

Et hinnata kohtus antud ütluste usaldusväärsust, uurib kohus ütlusi ka teiste asjaolude kohta, et saada selgust, kas süüdistatava ütlused erinevad teiste kohal olnud isikute ütlustest vaid eeluuritud asjaolus. Kõigepealt uurib kohus ütlusi selle kohta, mida isikud teavad, kes sel õhtul lambiga tegelesid. Tunnistaja M. V. rääkis, et alguses pani selle anuma tema põlema, sättis ohutusse kohta lõkke kõrvale ja ilusti põles seal. Kannatanu M. U. sõnade kohaselt selle anumaga tegelesid M . ja Kaido, valasid sinna ainet. Teisi selle anumaga toimetamas ei näinud. Tunnistaja S. H. rääkis, et esialgu valas nõusse piiritust M. V. ja hiljem M.J , kui oli ära kustunud, kallas juurde. Keegi teine seda anumat vedelikuga ei täitnud. Tunnistaja L. I. sõnade kohaselt tema nägi, et sel õhtul süütasid seda anumat M. ja Kaido. Tunnistaja J. T. rääkis, et alguses valas sellesse nõusse piiritust tema mees, ei näinud, kes veel sinna piiritust lisas. Tunnistaja T. K. ütles, et tema sel õhtul ei tegelenud selle potis oleva tule süütamisega ega vedeliku lisamisega. Tunnistaja I. J. on kinnitanud, et tema sel õhtul selle nõuga ei tegelenud. Süüdistatav M.J rääkis, et esimesena täitis anuma vedelikuga M.. Vedeliku lisamine anumasse toimus nii, et kui see ära põles, siis see, kes kõige lähemal oli, see täitis ja süütas. Tema täitis seda kaks korda. Kohus leiab, et eelkirjeldatud ütlustest joonistub jällegi selgelt välja see, et süüdistatav annab teistest kohalolijatest erinevaid ütlusi. Teised isikud ei ole keegi näinud selle anumaga tegelemas ja sinna vedelikku juurde valamas kedagi teist peale M. V. ja M.J-i. M. V. kinnitab, et tema tegeles selle anumaga ja keegi teine ei räägi, et oleks anumaga tegelenud, pigem on isikud kinnitanud, et nemad selle anumaga sel õhtul ei tegelnud. M.J aga räägib, et süütas see, kes kõige lähemal oli, milline asjaolu teiste isikute ütlustest lahkneb. Järgnevalt uurib kohus, kas M.J poolt vedeliku valamisega toimus enne suurt plahvatust mingi vahejuhtum. Tunnistaja M. V. rääkis, et mingil hetkel Kaido täitis anumat ja siis läks kanister, milles vedelik oli, põlema. Kaido oli siis lõkke servas, lõkke ääres. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, tuli sai summutatud ja see oli väike õppetund. Tunnistaja S. H. rääkis, et üks kord kui anum oli tühjaks põlenud ja Kaido kallas vedelikku juurde, mingist sädemest tõmbas leegi kanistrisse ja kanister läks põlema. Siis pandi kork või käsi sinna peale, leek summutati, kanister ei saanud rohkem hapnikku. Juurde valamise ajal oli see nõu lõkkest 1-1,5 meetri kaugusel. Kindlasti keegi noomis Kaidot, aga kes, ei mäleta. Nõu viidi natuke eemale, kallati ja süüdati uuesti. See oli kuskil pool tundi enne õnnetust. Kannatanu M. U. sõnade kohaselt sel õhtul enne õnnetust, kui Kaido valas sinna anumasse, mis oli lõkkest umbes meetri kaugusel, vedelikku juurde, tekkis väiksem leek, mis ei läinud otseselt kellegi peale, ei tekitanud suurt ohtu. Kõik olid natukene hirmunud, vaatasid, et mis juhtus, et miks selline leek tekkis ja hoiatasid Kaidot, et ole ettevaatlikum või selline reaktsioon. Tunnistaja I. J. sõnade kohaselt nägi, kui M.J valas anumasse vedelikku, siis oli ka väike sahmakas seal. Sai aru, et kui pada on kuum ja sinna juurde valatakse, siis ta süttib. Ei mäleta, kas keegi ka sellele tähelepanu juhtis. Tunnistaja T. K. rääkis, et mere ääres M.J valas anumasse piiritust ja pott oli nii kuum, et süttis ise. See ehmatas ja M.J-iga räägiti sellest, mingi noomimine seal käis, et oleks pidanud maha jahutama, eelnevalt kontrollima. Pärast oli malmnõu lõkke ääres.

Süüdistatav M.J rääkis, et tema süütas anumat kaks korda ja mingeid vahejuhtumeid ei mäleta. Keegi ei noominud teda ohtliku valamise eest. Kohus, hinnates eelnevaid ütlusi, leiab, et taas kordub sama muster – M.J kinnitab, et eelnevalt mingeid vahejuhtumeid vedeliku valamise ajal ei olnud, teised isikud aga kinnitavad, et juba eelnevalt ühel korral kui M.J valas vedelikku anumasse, oli vahejuhtum, kus vedelik kanistris süttis ja sellega seoses sai ka Kaidot noomitud, selgitatud, et tuleb ettevaatlikum olla. Edasi uurib kohus, mida rääkisid isikud kohtus põhisündmusest. Lõkke ääres olid süüdistatav, kannatanu ja tunnistajad S. H. ja M. V.. Kannatanu M. U. sõnade kohaselt olid õnnetuse ajal lõkke juures tema, Kaido, M. ja S.. See võis olla 1-2 ajal öösel. Metallanum oli lõkke kõrval, meetri kaugusel. Kaido hakkas sinna seda süttivat ainet juurde valama, Kaido istus. Kannatanu ütles, et tal olid seljas pikad riided, jope fliisvoodriga ja peal oli fliistekk sooja saamiseks. Siis tekkis suur leek ja see leek tuli tema peale ja ta läks põlema. See leek tuli nii äkki, oligi nagu plahvatus ja siis ei mõelnud enam midagi, oli üleni leekides. Tõusis püsti, kõndis, jooksis, põles ja järgmine hetk oli pikali maas, teda kustutati. Päris ühe korraga seda leeki vist ei saadud kustutatud, põlesid jalad, käed, juuksed. Oli pikali, visati mingi asi peale, mis seda leeki kustutas, S. ja teised üritasid ka kätega kustutada. Nii täpselt seda kustutamise osa ei tea. Kuulis, et I. kutsus kiirabi. Tunnistaja M. V. rääkis, et mingi hetk, kui Kaido uuesti valas (esimesest vahejuhtumist võis olla möödunud tund või pool tundi), siis kogu käitumine ja tegu oli sama nagu esimesel korral, lihtsalt see kanister, kust valas, võttis suurema leegi otsa ja plahvatas. M.J oli selle anumaga lõkke ääres. Kuna oli hämar, siis oli näha, et see anum oli tühjaks põlenud. Ainuke, mis selles anumas põleb, on põlevaine, sinna midagi hõõguma ei jää. Valamise momenti ei näinud, nägi, et Kaido toimetas – võttis kanistri ja tegeles sellega, siis käis plahvatus ja oli pikali maas. Tunnistaja S. H. rääkis, et üks teine kord, kui tuli oli anumas kustunud, valas Kaido sinna vedelikku juurde, ta oli lõkkest umbes meetri kaugusel. Istusid lõkke ümber ja olid kanistri vastas põhimõtteliselt. Lõke võib-olla hõõgus väikese leegiga, valamise ajal see säde sai sinna kanistrisse ja see plahvatas. Piirituse leek lendas tema ja M. peale. Oli kapuutsiga pusa seljas, see läks põlema, tõmbas selle kiiresti üle pea. Rohkem sel hetkel ei põlenud ise. M., kellel oli pleedtekk ja kilejope, põles üleni jalgadest kuni juusteni. M. tõusis püsti, käskisid tal maha visata ja seal oli mingi tekk, millega üritati teda kustutada. Süüdistatav M.J sõnade kohaselt istus, nägi, et pott, kus sees põles, oli kustunud. Nägi, et kanister on temale kõige lähemal. Tõmbas poti lähemale (see ei olnud kuum, muidu poleks ju tõmmata saanud), tõi kanistri, keeras korgi lahti ja hakkas kahe käega valama (kork oli ühes käes), oli kummargil, vaatas kuhu valab, oli plahvatus ja siis oligi kõik. Pott oli tema ja lõkke kõrval, lõkkest umbes 1,5 meetrit. Lõke ei põlenud, pigem hõõgus. M. oli teemast kuskil 3-4 meetri kaugusel, M. oli nende vahel ja siis tuli M.. Ei mäleta täpselt, mis toimus peale plahvatust, ei mäleta, kas kukkus, ju kuidagi käpuli oli. Ise arvab, et kanistrile pani korgi peale, muidu oleks ju kõik maha voolanud. Nägi, et M . põleb, riided seljas põlesid. M . kustutas ennast, jalgu vist, ise kustutas enda kätt, vasak käsi põles ja siis oli tegemist juba M. kustutamisega. Kõik olid paanikas ja šokis. Aitas M. ja ka ise vajas esmaabi. Läks koos M. haiglasse. Hiljem viidi ta lõkkeplatsile tagasi. Tunnistajad, kes ei olnud lõkke ääres, nägid sündmust erinevast hetkest. Tunnistaja I. J. – kui telgis oli, siis läks kõik valgeks, läks telgist välja, midagi ei saanud aru, kõik sagisid ja jooksid ja karjusid, tema M. ei kustutanud, helistas kiirabisse. Tunnistaja J. T. – oli telgis ja kuulis plahvatust, siis kuulis, et inimesed ütlevad, et appi, me põleme. Kui telgist välja läks, nägi, et liivas püherdab tema mees, nägi, et ta saab endaga hakkama. Nägi põlevat M. ja tormas tema juurde. Tahtis algul M. mere äärde minna, sai aru, et sinna ei jõua, käskis M. pikali visata, et liiva peale visata, siis tuli M. V. tekiga ja summutas tekiga leegi. M. veel pea

juurest põles ja S.hakkas kätega kustutama. Vahepeal läks M. V. uuesti põlema, viskas talle liiva peale ja lõpuks sai ta ära kustutatud. Tunnistaja L. I. – ise õnnetust ei näinud, oli telgis, kõik läks punaseks, arvas, et lasevad ilutulestikku, siis hakkas karjumine. Kui telgist välja jõudis, oli kõik kustutatud. Kohus leiab, et selle sündmuse osas on kõigi kohal viibijate ütlused kokkulangevad ja tõendatud on, et isikud, kes olid lõkke ääres, nägid, et M.J valas lõkke ääres vedeliku anumasse (tunnistab seda ka ise) ja siis toimus plahvatus ning M. U., S. H. ja M. V. süttisid. Kohus leiab, et uuritud tõendite pinnalt tõuseb selgelt esile asjaolu, et kõik kohalolijad, v.a süüdistatav on näinud ja tajunud asju üldjoontes kokkulangevalt. Kaitsja leidis, et tunnistajate ja kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistajad ja kannatanu on sündmusest omavahel hiljem rääkinud, ainuke isik, kellega sündmusest räägitud ei ole on M.J. Kannatanu ja tunnistajad on kohtus tunnistanud, et sündmus on olnud arutelu objektiks, nii samal õhtul kohapeal kui hiljem, kui see seltskond on kokku saanud. Kohus leiab, et kannatanu, tunnistajate ütlustest ei ilmne, et ütlused oleks kokku lepitud. Pigem leiab kohus, et ütlused erinevad sündmuste täpsetes detailides. Aga see tuleneb paljustki sellest, et tunnistajad on viibinud väiksemates seltskondades, tegelenud erinevate asjadega ja ka pööranud erinevatele asjadele tähelepanu. Teisest küljest heidab kaitsja tunnistajatele ette, et anumat, kus sees vedelikku põletati, nimetavad tunnistajad ja kannatanu erinevate nimedega. Kohus leiab, et täiesti loomulik on see, et inimesed nimetavad esemeid (käesoleval juhul anumat, milles tehti tuld) erinevate nimedega. Tegemist oli nõuga, mis ei ole väga üldlevinud ja millel ei ole seeläbi ka kindlat nimetust ja nii nimetavadki inimesed seda erinevate nimedega. Kohus leiab, et nii asjade erineva täpsusega mäletamine kui ka nõu erineva nimega nimetamine näitab, et isikud ei ole ütlusi kokku leppinud, vaid isikud ongi kohtus rääkinud seda, mida nad teavad ja mäletavad. Edasi uurib kohus lähemalt, millised on need asjaolud, millede kohta M.J on andnud kohtus erinevaid ütlusi, kui teised kohal viibijad. Need on olnud – mis ainega oli tegemist, kes tegelesid lambi täitmisega, kas toimus enne õnnetust intsident lambi täitmisel. Kohus leiab, et need on olulised asjaolud, millest võib sõltuda, kas M.J on rikkunud hoolsuskohustust. Tunnistajate ja kannatanu ütlustest tuleneb, et kõik isikud (isegi need, kes lambi vastu üldse huvi ei tundnud, kes ise ei tegelenud lambi täitmisega) teadsid, et nõusse valatav vedelik oli piiritus (metanool, etanool, tehniline piiritus, piiritus). Mitmed tunnistajad on öelnud, et sellest, et tegemist oli piiritusega, oli laagriplatsil juttu. Kaitsja leidis, et ei ole tõendatud, et M.J selle jutuajamise juures viibis. Kohus leiab, et tõepoolest ei ole kohtus keegi öelnud, et tema oleks öelnud M.J-ile, mis vedelik see on. M.J on öelnud, et tema teadis, et see on lambiõli ja seetõttu arvas, et see ei plahvata. Samas oli M.J isikuks, kes seda lampi õhtu jooksul korduvalt täitis, s.t selle vedelikuga lähedalt kokku puutus. M.J räägib, et eelnevatel valamistel mingeid intsidente ei juhtunud. Teised kohal viibijad mäletavad vahejuhtumit üsna ühesugusena (v.a tunnistaja T. K.) – M.J valas lõkke ääres anumasse kanistrist vedelikku, kanistris olev vedelik süttis, see suudeti kustutada. Kaidot noomiti, manitseti olema ettevaatlikum. Kaitsja leiab, et tunnistajate, kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ja kaitsja heidab tunnistajatele ette, et ei räägita konkreetselt, kes siis selle süttinud leegi kustutas, kes Kaidot noomis ja miks tunnistajad kasutavad ühte sõna – noomimine.

Kohus leiab, et tunnistajate kirjeldus sündmuse kohta on põhijoontes samasugune – inimesed nägid järgnevat - toimus lambi täitmine M.J poolt lõkke läheduses ja kanistrisse tekkis leek. On selge, et selline juhtum tekitab elevust, inimesed on rääkinud, et see tõmbas nende tähelepanu, näitas, et vedeliku valamine võib endast ohtu kujutada ja sellistes olukordades inimesed reageerivad impulsiivselt. Nii ilmselt oli ka selle noomimisega, kus kõik osalised kinnitavad, et Kaidot noomiti, keegi ei ütle, et üks konkreetne isik noomis, vaid kohapeal räägiti, et see on ohtlik ja peaks ettevaatlikum olema. Kohus leiab, et asjaolu, et kasutati ühesugust sõna – noomima, ei tekita kahtlust ütluste usaldusväärsuses. Kohus leiab, et sõna noomima iseloomustabki kõige paremini olukorda, kus täiskasvanud inimeste vahel juhtub mingi intsident ja püütakse isiku tähelepanu juhtida sellise tegevuse ohtlikkusele. Kuna M.J , kes vedelikku valas ja kõige lähemal oli, ei tunnista intsidenti, siis on ka raske tuvastada, kes leegi kustutas, kuid kohus leiab, et konkreetse isiku tuvastamine ei oma tähtsust. Kohus leiab, et tunnistajate ja kannatanu ütlused on usaldusväärsed, neis ei esine vastuolusid ja teisalt ei ilmne ütlustest ka seda, et need ütlused oleks kokku lepitud, sest ütlusi iseloomustab see, et igaüks on rääkinud sündmustest pisut esineva nüansiga, mis iseloomustabki ütlusi juhul, kui need ei ole kokku lepitud, vaid räägitakse sellest, mida ise on tajutud ja mäletatakse. Kohus leiab, et süüdistatava ütlusi iseloomustab läbivalt asjaolu, et ta eitab teadmisi ja sündmusi, mis näitavad selgelt tema poolt hoolsuskohustuse rikkumist. Kohus leiab, et M.J poolt eelkirjeldatud asjaolude kohta antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja tuleb kõrvale jätta. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et põlevaine, mida lisati anumasse oli piiritus. Isegi kui M.J-ile otse keegi ei öelnud, et see on piiritus, siis ei ole võimalik tavalise elukogemuse pinnalt piiritust ja lambiõli segi ajada, sest need vedelikud on kindlasti väga erinevad voolavuselt ja lõhnaomadustelt. Seda eriti olukorras, kus M.J selle vedelikuga õhtul korduvalt kokku puutus, seda vedelikku anumasse valades. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei oma tähtsust, kas kanistril, milles vedelik oli, olid kirjad või mitte, sest vedelikku kasutati põletamiseks ja oli aru saada, et ta on põlevvedelik, sest midagi muud selle vedeliku põlemiseks ei olnud vaja anumasse lisada. Kohus leiab, et tunnistajate ja kannatanu ütlustega on tõendamist leidnud ka asjaolu, et õhtul eelnevalt oli juba vedelik kanistris süttinud, kui M.J vedelikku anumasse lisas ja M.J noomiti selle eest ja paluti tähelepanelikum olla. Tunnistaja S. H. rääkis, et eks mingil määral teadis kindlasti, et see piirituse põletamine on ohtlik, aga ei kartnud seda, et midagi võib juhtuda. Peale õnnetust oli kergelt vihane, et Kaido lohakas oli ja sellest lohakusest selline õnnetus juhtus. Et Kaido ei arvestanud piirituse valamisel, kui ohtliku ainega on tegemist, mis võib juhtuda, kui lähedal on elav tuli, või anum on liiga kuum. Tunnistaja T. K. rääkis, et lõkke ääres bensiini ei valata, see on tavateadmine. Vedeliku lisamine sellesse nõusse võib olla ohtlik, kui lisatakse lõkke ääres või kuuma anumasse, võib toimuda vedeliku plahvatamine. Kannatanu M. U. selgitas, et kui esimene vahejuhtum oli vedeliku lisamisega, siis sai aru, et vedeliku lisamine võib olla ohtlik. I. J. ütles, et tema ei tahtnud sellega ise tegeleda, sai aru, et piirituse lisamine on ohtlik tegevus. Kõik eelkirjeldatud tunnistajad, kannatanu kinnitavad, et said aru, et vedeliku lisamine anumasse võib olla ohtlik ja mõni isik seetõttu sellega ise ei tegelenudki. Tunnistaja M. V. on kohtus kirjeldanud, kuidas tema toimis sel õhtu vedeliku lisamisel. Vedeliku põletamiseks tuleb täita õlilambi alus vedelikuga ja siis põlema panna. Ka tema lisas õhtu jooksul sinna vedelikku. Kui tema täitis, siis võttis nõu, läks kanistri juurde, täitis ära ja viis tagasi liiva sisse, kuhu pesa oli tehtud. Kanister oli lõkkest 2-3 meetrit eemal puu all, et seda võtta, pidi minema

lõkkes teemale ja selle võtma. Samuti M.J valas sinna anumasse vedelikku juurde. Kuna ennem tegi ise, Kaido nägi, kuidas seda tegi ja ütles Kaidole ka, et tule ääres ei tohi seda nõud täita, tuleb viia tulest kõrvale, siis täita, tagasi tuua ja süüdata. Süüdistatav M.J kinnitas kohtuistungil, et vedeliku valamine tundus talle ohutu, sest M. selle tõi ja usaldas M. Keegi ei rääkinud sel õhtul, et selle vedeliku lisamine võib ohtlik olla. Kohus leiab, et ka ütlused selle kohta, kuidas isikud tajusid vedeliku lisamisest tulenevat võimalikku ohtu, jaotab tavpäraselt isikud kahte leeri – süüdistatav ja teised kohal viibijad. Kohus leiab, et M.J ütlused, selle kohta, miks talle tundus vedeliku lisamine ohutu, on ümber lükatud teiste uuritud tõenditega. M. V. rääkis M.J-ile konkreetselt, et lõkke ääres valada ei tohi ja peale esimest intsidenti juhtisid kohal viibijad M.J tähelepanu selle protseduuri ohtlikkusele. Seega on üheselt tõendamist leidnud, et eelnevalt sel õhtul oli M.J-ile räägitud sellest, et vedeliku valamine lõkke lähedal on ohtlik. Kuigi M.V. oli M.J-ile öelnud, et vedelikku ei tohi lõkke ääres lisada ja isegi siis, kui ühel korral vedeliku valamisel lõkke läheduses oli kanistris olev vedelik juba tuld võtnud, toimis M.J anuma uuel täitmisel jälle samaviisi - valas põlevainet anumasse lõkke läheduses. M.J-ile heidetakse süüdistuses ette, et ta valas tehnilist piiritust kuuma malmnõusse hõõguva sütega lõkke vahetus läheduses. Kohus leiab, et kohtus on tõendamist leidnud, et lõke ei põlenud enam õnnetuse hetkel suure leegiga. M. V.on öelnud, et metsast käidi toomas tooreid puid, mis olid hästi märjad ja tossasid, siis arvab, et lõke põhimõtteliselt tossas. S. H. sõnade kohaselt lõke hõõgus väikese leegiga. M.J sõnade kohaselt lõke ei põlenud, pigem hõõgus. M. U. ütles, et lõke põles, samas on öelnud, et oli endale ümber võtnud fliisteki külma vastu. Kohus leiab, et lõkke ümber olnud inimeste ütlustega on tõendamist leidnud, et lõke hõõgus, s.t et seal oli lahtine tuli, päeval oli lõket tehtud, värskelt sinna kuivi puid lisatud ei olnud, lõkkease hõõgus ja seal tossasid metsast toodud värsked puud. Kohus leiab, et asjaolu, et märjad puud lõkkes tossasid, näitab, et lõkkease oli kuum. Samuti võib tavateadmiseks lugeda, et lõkkease, mis isegi veel vaid hõõgub peale lõkke tegemist, hõõgub kaua kuumalt ja sealt võib lennelda sädemeid. M.J ütles, et tõmbas nõu enne vedeliku lisamist käega lõkkest eemale, nõu ei olnud kuum, muidu poleks seda ju tõmmata saanud. Kohus leiab, et objektiivne teopilt näitab, et anum, millesse M.J põlevvedelikku valas, pidi olema kuum, kuna kuum nõusse valamisel tekkisid aurud, mis plahvatasid. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et M.J ütlused selle kohta, et keegi ei juhtinud ta tähelepanu sellel õhtul sellel, et vedeliku valamine võib ohtlik olla, et anum ei olnud kuum, ei ole usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlused kinnitavad üheselt, et M.J teadis, et kanistris on kergesti süttiv aine ja et selle aine anumasse valamisel hõõguva lõkke, s.o lahtise tule lähedal võib see aine kergesti süttida, sest oli juba eelnevalt süttinud. M.J rikkus hoolsuskohustust sellega, et ei viinud täidetavat anumat hõõguvast lõkkest eemale. M.J-ile oli hoolsuskohustuse rikkumisele saabuda võiv tagajärg, aine süttimine ja plahvatamine ning seeläbi tervisekahjustuste tekkimine ümberolijatele, ettenähtav. Lisaks sel õhtul eelnenud sündmusele on selline tagajärg ettenähtav ka tavateadmise pinnalt. Tänapäeval on grillide süütamine süütevedelikuga, milledes on ka alkohol, nii tavapärane, et on tõepoolest on igaühele teada, et ka grilli esialgsel süütamisel (mitte vaid põlevvedeliku lisamisel) peab olema äärmiselt hoolas, et sütele pandud vedelik ei plahvataks suure leegiga põlema ja ei süütaks ümbritsevaid inimesi, esemeid. M.J pealegi kinnitas kohtuistungil, et on grilli põlevvedelikuga süüdanud. Kui M.J oleks eelnevad ohumärgid teadmiseks võtnud - valanud hästi süttivat vedelikku (milleks piiritus on)

anumasse lahtisest tulest eemal, siis vedelikuaurud ei oleks süttinud ja plahvatust ei oleks tekkinud ning lõkke ääres istunud isikud ei oleks süttinud ning M. U. ei oleks saanud raskeid tervisekahjustusi. Kaitsja leidis, et M. U. sai niivõrd raskeid tervisekahjustusi, sest tal olid seljas ja ümber riided, milliste materjalide tuleohtlikus on üldteada. Kannatanu on kinnitanud, et tal olid seljas pikad riided - kilejope fliisvoodriga ja ümber fliistekk. Pidas oma riideid ohutuks, sest istus lõkkest piisavalt kaugel ja ei mõelnud selle peale, et midagi võib juhtuda. Kohus leiab, et kannatanul seljas ja ümber olnud riided on tavapärased tänapäeval kantavad riided. Kannatanu selgitas ka ise, et istus lõkkest piisavalt kaugel ja ohtu ei näinud. Kohus leiab, et vast iga eestlane on jaanitulel kogenud, mis juhtub, kui säde lendab kilejopele või fliisile – sinna tuleb auk, aga riie ei sütti, rääkimata, et lahvataks suure leegiga põlema. Seega leiab kohus, et etteheited kannatanule kilejope ja fliisiga lõkke ääres istumise pärast ei ole asjakohased ja kannatanu ei ole ise oma tervist ohtu asetanud, sest kui M.J oleks järginud hoolsuskohustust, siis kannatu riided ei oleks suure leegiga põlema läinud. . KarS § 119 lg 1 nõuab tagajärjena teisele isikule raske tervisekahjustuse tekitamist. Kriminaalõiguslikus mõttes loetakse tervisekahjustust raskeks, kui tervisekahjustuse tekitamisega (KarS § 118 lg 1 p 1) on tekitatud oht elule ja (KarS § 118 lg 1 p 2) tervisehäire kestab vähemalt neli kuud. Selliste tagajärgedega tervisekahjustuste tekkimine M. U.'il on tõendamist leidnud eksperdiarvamusega. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõenditega on tõendamist leidnud, et M.J on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo ja tegu täidab KarS § 119 lg 1 sätestatud teokooseisu, seega kuriteo objektiivne koosseis on täidetud. Kohus on seisukohal, et M.J pani teo toime kergemeelsusest. Seda saab öelda läbi sel õhtul toimunud sündmuste objektiivse käigu. Eelnev vedeliku lisamine anumasse lõkke läheduses oli tinginud vedeliku süttimise kanistris, seega on võimalik, et ka edaspidi samadel tingimustel sama vedelikku anumasse lisades, võib vedelik süttida ja ka arvestades vedeliku omadusi, süttida plahvatades. M.J on kinnitanud, et on ka eelnevalt põlevvedelikega kokku puutunud, teab, et need põlevad hästi, süttivad. Arvestades nii M.J isikut, elukogemusi, selle õhtu eelnevaid sündmusi, leiab kohus, et M.J , toimides anuma täitmisel järjekordselt samal viisil – täites anumat lõkke läheduses, pidi aru saama, et tema tegevus on ohtlik, vedelik võib süttida ja selle tagajärjel võivad lõkke ääres olevad inimesed saada tervisekahjustusi. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks M.J oma tegevuse tagajärgi pidanud ette nägema. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatükis 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. KarS § 38 kohaselt ettevaatamatusest teo toimepannud isikul puudub süü, kui ta oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu ei ole suuteline aru saama, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisel juhtima. Kohus leiab, et Kars § 38 sätestatud süü puudumise aluseid käesoleval juhul ei esine. Kohus leiab, et ei M.J vaimsed ega füüsilised võimed ei takistanud tal aru saamast, kuidas põlevvedeliku valamisel toimida ja oma käitumist vastavalt sellel arusaamisele juhtima.

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine M.J poolt. M.J poolt toime pandud tegu täidab KarS § 119 lg 1 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja M.J on selle toimepanemises süüdi.

KARISTUS

Kohtu seisukoht karistuse osas. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada. KarS § 119 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse M.J on toime pannud ühe II astme kuriteo. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest. Karistamise alus on isiku süü, mis on tuvastatud. Kohus leiab, et M.J süü on keskmisest suurem. Tegu on küll toime pandud ettevaatamatusest, kuid teo tagajärjed on rasked. Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Prokurör leidis, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil (KarS § 58 p 7), kuna plahvatusohtliku põlevvedelikuga hooletu ümberkäimise tulemusel said kokku põletushaavu neli isikut. Kohus prokuröri sellise seisukohaga ei nõustu. Üldohtlikena käsitatavad asjaolud kuuluvad kuriteo objektiivsesse külge, seega peab süüdlasel nende asjaolude suhtes olema subjektiivsest küljest tahtlus. M.J ei ole süüdistatud ja kohtus ei ole tõendamist leidnud, et ta plahvatuse või kehavigastused teistele isikutele tekitas tahtlikult. Seega karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tl 116 on karistusregistri teatis M.J kohta, mille kohaselt M.J on karistamata isik. See näitab, et M.J on isikuks, kes on siiani käitunud õiguskuulekalt. Kohus leiab, et ka üldpreventiivne karistuse eesmärk on M.J-ile karistuse mõistmise puhul oluline. Tuleohtliku aine ettevaatamatu käitlemine võib raskeid tagajärgi kaasa tuua isikutele, kes täiesti juhuslikult satuvad lähedusse ja seega on selliste ainetega hoolikas ringikäimine vajalik ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Kõiki eelkirjeldatud asjaolusid arvestades, leiab kohus, et M.J ei ole võimalik karistada kergema karistusliigiga, s.o rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada vangistusega ja seda tingib eelkõige süü suurus. Kuna M.J on eelnevalt karistamata isik, tuleb vangistus mõista pisut üle keskmise määra, sest ei esine ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Samas aga leiab kohus, et kuna tegemist on karistama isikuga, on M.J võimalik vabastada karistuse kandmisest tingimuslikult kaheaastase katseajaga KarS § 73 alusel.

TÕKEND

M.J suhtes on kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld /tl 113-114 I kd/. Tõkend tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada. Eesti Haigekassa on kannatanule M. U. 06.07.2014 tekitatud tervisekahjustuste tõttu osutatud raviteenuste eest tasunud tervishoiuteenuse osutajale seisuga 20.01.2015 tasunud raviteenuste arved summas 32 844,70 eurot. Samast juhtumist tingituna on haigekassa määranud ja hüvitanud M. U.'ile 06.07.2014-03.01.2015 kestnud ajutisest töövõimetusest tulenevalt ajutise töövõimetuse hüvitist 2864,74 eurot. Samast juhtumist tingituna on haigekassa võtnud kannatanu eest üle tasu maksmise kohustuse ravimite ja meditsiiniseadmete eest summas 412,03 eurot. Kokku haigekassa kantud kahju 20.01.2015 seisuga 36 121,47 eurot /tl 106-107 I kd/. Kohtuotsus tuleb peale jõustumist saata teadmiseks Eesti Haigekassale.

TSIVIILHAGID

Kannatanu M. U. on esitanud süüdistatava M.J vastu ja kohus on menetlusse võtnud tsiviilhagi varalise kahju 3797,88 eurot ja kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju kohtu õiglasel äranägemisel hüvitamise nõudes /tl 4-8, 18-19/. Süüdistatav ei tunnista tema vastu esitatud tsiviilhagisid, kuna on seisukohal, et ei ole temale süüks arvatud tegu toime pannud ning tegemist oli õnnetusega. Süüdistatav ei pidanud oma tegevust ohtlikuks, kuna tegutses teadmisega, et vedelik on ohutu. VÕS § 128 lg 1 järgi hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Kannatanu varalise ja mittevaralise kahju nõue tugineb võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § -le 1043 ja 1045 lg 1 p-le 2, mis sätestavad, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Nimetatud nõude alus kuulub VÕS 53. peatüki koosseisu, milles on sätestatud deliktiõigusliku vastutuse eeldused. Deliktiõigus on lepinguväliste võlasuhete õiguse osa, mis reguleerib õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamist ning deliktiõiguse üheks eesmärgiks on kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju heastamine. VÕS järgi on süül põhineva vastutuse (deliktilise üldvastutuse) aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on: 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus; 3) süü. Nimetatud elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt, samas järjekorras nagu need on eelpool nimetatud. Objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasust peab tõendama hageja. Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või süü puudumist. Eelpool on kohus tuvastanud, et M.J tegevus täitis objektiivse teokoosseisu ja kohus on tuvastanud ka põhjusliku seose M.J teo ja kannatanul tekkinud raskete tervisekahjustuste vahel. Karistusõiguslikke õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud. VÕS § 1045 lg 2 on sätestatud tsiviilõiguslikud alused, mil kahju tekitamine ei ole õigusvastane. Õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist peab tõendama kostja - süüdistatav. Käesoleva asja menetlemise käigus ei ole tuginetud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisele ega ole seda tõendanud, seega õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Süü. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Eelnimetatud sättest tuleneb, et õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Kohtul tuleb esmalt kindlaks määrata objektiivne süüvorm. Tsiviilõigusliku süü vormid on sätestatud VÕS § 104 lõikes 2, s.o hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 3-5 järgi on hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine; raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine; tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus leiab, et välise hooletuse tuvastamisel tuleb arvestada mõistliku isiku arusaama kahju saabumise tõenäosusest ja ähvardava ohu tõsidusest. Kohus juba karistusõiguslikku teokoosseisu hinnates, leidis, et M.J rikkus hoolsuskohustust, ei käitunud tavapäraselt nõutava hoolega põlevaine käitlemisel ja kohustundetuse tõttu lootis ära tuntavat ohtu vältida. Kannatanu esindaja on leidnud, et süüdistatava süü vormiks tsiviilõiguslikus mõttes on raske hooletus. Kohus ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, et tegemist oli raske hooletusega. Käesoleval juhul oli objektiivselt võimalik eeldada süüdistatavalt ettevaatlikumat käitumist seoses tuleohtliku

vedeliku käitlemisega, sh selle valamisega ühest anumast teise vahetu tule läheduses, lähtudes mõistliku inimese võimest aru saada või tajuda ohtu tuleohtliku vedeliku käitlemisel vahetult tule läheduses. Samuti oli objektiivselt kahju võimalik ette näha, kuna ka eelnevalt oli kergesti süttiva vedeliku kallamisel kanistrist valgusallikana kasutatud anumasse toimunud vahejuhtum, mil vedelik süttis, aga mis siiski suudeti kiiresti kustutada õhu juurdevoolu sulgemisega. Samuti oli objektiivselt võimalik kahju ära hoida/vältida, võttes eelnenud ohumärgid teadmiseks ja mitte kordama sama tegevust, mille tulemusena eelnevalt vedelik süttis. Raske hooletusega on tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu /Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 332/. Kohus leiab, et kohtumenetluse käigus ei selgunud, et kahjujuhtumile eelnenud vahejuhtumit näinud tunnistajatele oleks olnud süüdistatava käitumine vastuvõtmatu. Nad küll kinnitasid, et olid veidi ehmunud toimunud „sähvatuse“ peale ja ka noominud sõnadega kostjat, kuid sellest käitumisest ei kajastu, et see oleks neile täielikult vastuvõtmatu olnud ja keegi ei võtnud vahejuhtumi järgselt kasutusele täiendavaid ohutusabinõusid ega eemaldanud võimalikke ohu allikaid avatud tule lähedusest. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et süüdistatav ei ole kohtumenetluses tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi ning kohus leiab, et süüdistatava tegevus, mille tagajärjel saabus kahjusündmus ja kannatanu tervise kahjustamine ning kehavigastuste tekitamine, on süüdistatava poolt toime pandud hooletuse tõttu. Teiseks tuleb hinnata süüdistatav (kostja) subjektiivset süüvõimelisust ehk isiku deliktivõimet. Vastutuse piirangud on sätestatud VÕS § 1052 lõikes 1 ja 2, millele viitavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. Samuti ei esine kohtu hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seadusest tulenevaid aluseid, mis võiks viidata isiku deliktivõimetusele. Seega leiab kohus, et süüdistatava näol on tegemist süüvõimelise isikuga ka tsiviilõiguslikkus mõttes. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et käesolevaga on tuvastatud kolmeastmeline delikti üldkoosseis, millest tulenevalt kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud süüdistatav peab kahju kannatanule hüvitama, kuna ta on oma õigusvastase tegevuse tõttu süüdi kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamises kannatanule. Kannatanule kuriteoga tekitatud kehavigastused ja tervisekahjustused ning ravi kulg. Eelpool tuvastas kohus, et tõendamist on leidnud eksperdiarvamusega, kannatanu läbivaatuse protokolliga, kannatanu ütlustega, et kannatanu sai M.J käitumise tagajärjel üle keha kokku 35%-l põletushaavad, millised vigastused olid eluohtlikud, millede paranemine võtab üle nelja kuu. M. U. on ise rääkinud, et kõige suuemad valud olid õnnetuse hetkel. Ekspertiisiaktis sisalduvatest meditsiinidokumentide väljavõtetest nähtuvalt on hageja SA PõhjaEesti Regionaalhaiglasse saabumise järgselt viidud narkoosi /tl 32/. 30.07.2014 patsient teadvusel, adekvaatselt kontaktne. 05.08.2014. a e ligi kuu aega peale kahjujuhtumi toimumist on hageja viidud ravi jätkamiseks üle põletusravi osakonda. Esineb düsfoonia /tl 33, düsfoonia on häälepuue e kähehäälsus/. Haiglast sai hageja välja 14.08.2015. a, mille järgselt hageja viibis kuus kuud haiguslehel /tl 137/. Haiglast koju saades käisid * perearstikeskuse õed hagejat kodus sidumas, kuna haavad polnud paranenud. Oktoobris 2014. a viibis hageja Haapsalus taastusravil, kus viibis peaaegu kuu aega, kus teostati kõneravi, füsioteraapiat ja anti psühholoogilist abi. Raviarsti poolt on määratud surveriided, mida soovitatakse kanda kaks aastat. Lisaks on käinud hageja kirurgiakliinikus taastavas kirurgias kolmel korral /tl 135/.

Kohtule on esitatud Taastava Kirurgia kliiniku väljavõte hageja haigusloost, millest nähtuvalt on probleemiks süvenev armistumine, vaatamata armiravile. 30.01.2015. a teostatud põletusarmide Berlini plastika näopiirkonna põletusarmidele /tl 98/. 29.04.2015. a Taastava Kirurgia kliiniku teatise kohaselt arvestades hageja trauma mehhanismi jäävad armid kogu eluks. Plastikakirurgia abil on võimalik armide väljanägemist korrigeerida, kuid arme kaotada pole võimalik. Arvestades põletusarmidele iseloomulikku armistumist on armide ravi keeruline ja aeganõudev protsess ning ravitulemuste prognoos on tagasihoidlik. Kohtule on esitatud 04.01.2015. a ja 29.07.2015. a Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo püsiva töövõimetuse tuvastamise otsused, milledest nähtuvalt on hageja osaliselt töövõimetu. Töövõime kaotuse protsent 80%, /tl 96, 102-103/. 29.07.2015. a otsuses on nenditud, et senini kehtinud töövõime kaotuse protsendi astet ei ole muudetud, kuna isiku tegevusvõime ei ole märgatavalt muutunud. Kohtule on esitatud ka 07.01.2015. a ja 29.07.2015. a puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsused, milledest nähtuvalt esineb hagejal keskmisele puude raskusastmele vastav: liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle, liigutuste funktsiooni suur kõrvalekalle, kehadefekt (suur struktuurimuutus) ja muu funktsiooni (nahk) suur kõrvalekalle /tl 97, 104-105/. Eeltoodu alusel on kohtus kinnitamist leidnud hageja kehavigastused ja tervisekahjustused hagiavalduses märgitud ulatuses ning see, et kannatanu ravi kestab siiani ja dokumentides on kinnitatud, et ravi kestab pikalt ja ravitulemuste prognoos on tagasihoidlik. Varaline kahju Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kohaldatakse varalise kahju hüvitamise üldiseid põhimõtteid, seega kahju hüvitamisega püütakse kannatanu varaline olukord viia võimalikult sellisesse seisu nagu oleks see olnud juhul, kui delikti ei oleks toime pandud (VÕS § 127 lg 1). VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kannatanu on 21.04.2015. a esitatud hagiavaldusest nähtuvalt seoses 06.07.2014 tekitatud tervisekahjustusega kandnud kulutusi summas 1125,42 € ja summas 614,72 €, kokku 1740,14 € /tl 8/. Kohtuistungil kannatanu loobus kahjunõudest summas 4,70 €, s.o Terve Pere Apteek OÜ 10.08.2014. a maksekviitung, millest nähtuvalt on ostetud Loperamid-ratiopharm tablette ja Smecta suukaudse susp pulber kogusummas 4,70 € /tl 81/. Kohus võtab nimetatud osas hageja loobumise vastu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 428 lg 1 p 3 ja 429 lg 2 alusel ning lõpetab selles osas menetluse otsust tegemata. Seega on hageja nõue tervisekahjustusega kantud kulutuste osas kokku 1735,44 €. Hageja on kantud kulutuste arvestused välja toonud kahe tabelina, tl 44, 82 ja kulude tõendamiseks on esitatud ostutšekid tl 47,48, 52-53, 55-91. Nii kannatanu kui tunnistaja S. H. kinnitasid kohtuistungil, et S. H. on kannatanule ravimeid ostnud. Kohtuistungil esitas kaitsja vastuväiteid esitatud kuludokumentidele alljärgnevalt: tl 75 102,95 € ja 23,18 € – maksekviitungitel olev kuluartikkel pole loetav.

Kannatanu nimetas kohtuistungil ravimite nimetused - Mepiform silikoonplaaster steriilne ja Dermatix ultra geel ning kohus on seisukohal, et kviitung on loetav ja sealt nähtuvad kannatanu poolt nimetatud ravimid. Kaitsja esitas kannatanule ka küsimuse kookosõli ja huulepalsami raviotstarbe kohta ning kannatanu selgitas, et arst soovitas tal haavu kooksõliga määrida ja huuli palsamiga niisutada. Kohus leiab, et kannatu ütlusega on tõendatud kookosõli ja palsami arsti soovitusel raviotstarbel kasutamine. Mingis muus osas kaitsja ega süüdistatava kohtuliku uurimise ajal vastuväiteid tsiviilhagile ei esitanud. Süüdistatav kinnitas, et tsiviilhagi varalise kahju osas on põhjendatud, kuid seda kahju ei saa välja nõuda temalt. Kohtuvaidlustes on kaitsja leidnud, et kuna süüdistatav hagi ei tunnista, siis pole olnud tal vajadustki anda hinnangut, kas kõik ravikulud on õigustatud. Ravikulude kohta on esitatud hulgaliselt tšekke, milledest osa ei ole loetavad, on esitatud põhjendamatult (kannatanu ise tunnistas seda) ja on äärmiselt küsitav, kas toidukauplusest ostetud asjad liigituvad ravikulude alla. On esitatud palju tšekke, kuid ei ole välja toodud tõendeid, mis kinnitaksid iga asja raviotstarbelisust. Seega hagi ei ole korrektselt tõendatud. Kohus uuris kohtule esitatud tšekke ja võrdles neid kannatanu poolt esitatud kuluarvestuste tabelitega tl 44 ja tl 82. Kohus leidis järgmist: 1) 57,53 € tl 55 – nimetatud kulu osas leiab kohus, et tegemist on põhjendatud kuluga vaid osaliselt, kuna maksekviitungist tlk 55 nähtuvalt on Benu Apteek Eesti OÜ-st ostetud 17.09.2014. a Mepiform silikoonplaaster steriilne summas 57,53, kuid ravimil on olnud soodustus, mis ei ole nimetatud kviitungi pealt üheselt arusaadavalt väljaloetav. Toimiku materjalides on aga sama kviitung esitatud ka teistkordselt tl 69 (arve nr mõlemal kviitungil 104296-LVK217 17.09.2014 09:51) ning nimetatud kviitungilt on üheselt arusaadavalt nähtav, et Benu Apteek Eesti OÜ-st on 17.09.2014. a ostetud Mepiform silikoonplaaster steriilne summas 28,76 € (soodustus 28,77 €). Seega peab nimetatud kahe arve osas kohus põhjendatud kuluks summat 28,76 € ja põhjendatud ei ole kulu summas 57,53 eurot; 2) 13 € tl 56, 63, 68 – kohus leiab, et kuludokumendi näol on tegemist korduvate kuludokumendiga – tl 68 Benu Apteek Eesti OÜ (* Apteek) 15.08.2014. a maksekviitung (15.08.2014 18:00), kogusummas 13 €. Tl 63 on 16.08.2014. a maksekorralduse väljatrükk, millest nähtuvalt on S. H. tasunud * apteegile 13 €, kuid selgitusest kajastub, et ost on sooritatud 15.08.14 18.00 * Apteegist ning tl 56 on väljatrükk sama ostu kohta (arve nr nii tl 56 kui tl 68 on 98250-LVK217 15.08.2014 18:00). Kohtule on esitatud 3 ühesugust tšekki, tabelis on need kajastatud kaks korda (26 eurot). Seega on nimetatud kuludokumentide puhul põhjendatud kuluks 13 €, tšekkide topelt esitamisega seotult tuleb nõuet vähendada 13 euro võrra; Eeltoodud tõendite hindamise tulemusel peab kohus tlk 44 välja toodud kulusid („muud kulud“) põhjendatuks summas 1050,19 € ja kohus ei pea põhjendatuks kulusid summas 70,53 €. Järgnevalt uuris kohus tl 82 tabelis välja toodud kulutuste kohta esitatud tšekke ja leidis, et nõue 614,72 eurot kattub esitatud tšekkide summaga. Kohus leiab, et kannatatu on esitanud ravikulude tõendamiseks tšekid, mida kohtuisutungil uuriti. Kaitsja poolt kohtuliku uurimise käigus esitatud konkreetseid vastuväiteid kontrolliti kohtuliku uurimise käigus. Seetõttu kannatanu ise loobus tl 81 oleva kulu hüvitamise nõudest, kuna ei suutnud meenutada selle ravimi vajadust. Kohus on selle loobumise vastu võtnud. Muud kaitsja pool kohtulikul uurimisel esitatud vastuväited ei olnud asjakohased ja kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud kaitsja poolt vaidlustatud kulude raviotstarbelisus. Kaitsja on kohtuvaidlustes esitanud üldsõnalise vastuväite, viitamata ühegi konkreetsele kulule, et ei ole tõendatud iga asja raviotstarbelisus. Kohus leiab, et kohtuliku uurimise käigus ei ole kaitsja sellist vastuväidet esitanud, rääkimata selle väite tõendamisest ja seega tuleb vastuväide kõvale jätta.

Kohus leidis tõendite uurimisel, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole põhjendatud tšekkide topelt esitamisega seoses summas 70,53 eurot. Kokku on seoses tervisekahjustuse tekitamisega kannatanu põhjendatud ja tõendatud kulud 1664,91 € (1050,19 € ja 614,72 €), mis kuuluvad väljamõistmisele süüdistatavalt. Kannatanul on 21.04.2015. a esitatud hagiavaldusest nähtuvalt jäänud saamata töötasu summas * € /tl 8/. Kui kannatanu nõuab süüdistatavalt kaotatud sissetuleku hüvitamist VÕS § 130 lg 1 alusel, siis peab ta lisaks tõendama, et kostja delikt oli sissetuleku kaotuse põhjuseks /Juridica II/2003. T. Tampuu, lk 76/. Kannatanu on kohtuistungil andnud ütlusi, et sai haiglast välja 14.08.2015. a, mille järgselt viibis kuus kuud haiguslehel /tl 137/. Saamata jäänud töötasu nõude tõendamiseks on esitatud * tõendi kannatanu töötasu kohta /tl 45/, Eesti Haigekassa klienditeeninduse büroo juhataja väljastatud tõendi kannatanule väljamakstud töövõimetuse hüvitiste kohta /tl 46/ ja kannatanu kalkulatsioon saamata jäänud töötasu kohta /tl 44 ülemine tabel/. * tõendist nähtuvalt on kannatanu töötasu * € (bruto) alates 01.05.2014. a ja lisaks on töötajale määratud perioodil 01.03.2014-31.12.2014 lisatasu * € (bruto) /tl 45/. Seega oli kannatanu brutotöötasu perioodil juuli kuni detsember 2014 igakuiselt * € ning netotöötasu eeldatavalt * € (tuginetud internetiaadressil http://palk.crew.ee/2014/kalkulaator.html olevale 2014. a palga ja maksude kalkulaatorit kasutades saadud andmetele). Eesti Haigekassa klienditeeninduse büroo juhataja väljastatud tõendist nähtuvalt on kannatanule makstud ajutise töövõimetuse hüvitist 2014. a juulis alanud töövõimetuslehtede alusel alljärgnevalt: 06.07.-04.08.2014.a * €; 05.-21.08.2014. a * €; 22.08-17.09.2014. a * €; 18.09.-14.10.2014. a * € ja 19.11-11.12.2014 * € /tlk 46/. Kokku * €. Kannatanu poolt esitatud saamata jäänud tulu kalkulatsioonist nähtuvalt oleks kannatanu tööl käies, s.o kehavigastuste ja tervisekahjustuste puudumise korral saanud juuli kuni detsember 2014. a tulu (töötasu) igakuiselt summas * €, seega kokku nimetatud kuude (juuli-detsember 2014) eest * eurot. Kalkulatsioonist nähtuvalt on hagejale makstud haigustasu (neto) samal perioodil (juuli-detsember 2014) kogusummas * €. Seega kannatanu poolt välja toodud töövõimetushüvitiste suurus on suurem kui Eesti Haigekassa poolt esitatud tõenditel. Kuna see ei kahjusta süüdistatava huve, arvestab kohus kannatanu esitatud andmetega saadud töövõimetushüvitiste suuruse kohta. Arvestuslikult on seega perioodil juulidetsember 2014 kannatanul jäänud saamata tulu (töötasu) summas * € (*-*). Süüdistatav ega kaitsja ei ole esitanud saamata jäänud töötasu nõude osas ühtki vastuväidet. Kohus leiab, et kannatanu poolt esitatud varalise kahju nõue saamata jäänud töötasu hüvitamiseks summas * eurot on tõendatud kannatanu poolt esitatud tõenditega. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kannatanu tsiviilhagi süüdistatava vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas * eurot on põhjendatud osaliselt ja kohus rahuldab tsiviilhagi summas * eurot ja tekitatud varaline kahju kuulub süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistmisele.

Mittevaraline kahju Kannatanu on esitanud süüdistatava vastu haginõude mittevaralise kahju seoses tervisekahjustuste ja kehavigastuste tekitamisega süüdistatava tegevuse läbi. Kannatanu hindab talle tekitatud kahju suuruseks 30 000 eurot, kuid palub välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel vastavalt TsMS §-le 366.

Põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades. Seega peab kannatanu üldreeglina tõendama üksnes õigushüve rikkumist kahju tekitaja poolt, mitte aga mittevaralise kahju tekkimist ning selle suurust /VÕS I. Kommenteeritud väljaanne. Tln 2006, lk 454/. VÕS § 127 lg 6 esimese lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 366 järgi võib mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatanu on kohtuistungil kirjeldanud, et peale õnnetust kuulis, kuidas kutsuti kiirabi ja anti teada, et kiirabil ei jõua kohe ja läheb aega, mistõttu S. H . otsustas kiirabile vastu sõita. Siis ta lamas seal, karjus ja nuttis. S. tõstis ta autosse, istus S. kõrval, üleni haavu täis ja valudes. See aeg tundus tema jaoks väga pikk kuni üks hetk nägid nad kiirabiauto tulesid. Kolm nädalat peale õnnetust viibis kunstlikus koomas, mil tehti operatsioone, ise ei tea sellest midagi, sai hiljem teada. Umbes poolteist kuud viibis haiglaravil, mis oli väga hirmus aeg – kui ärkas, oli üleni sidemetes. Näha oli ainult kiilaks aetud kukla osa. Siis olid haiglas sidumised, võeti lahti, pandi uuesti sidemed. Sidemete lahti võtmine ja uuesti sidumine oli jube. Anti igasuguseid valuvaigisteid ja vist väga kangeid, aga see oli ikkagi valus. Hiljem kui intensiivravi osakonnast välja sai, hakkas ta kõndimist harjutama, kuna oli pikalt (umbes kuu aega) lamanud ja oli väga raske püsti tõusta. Kõigepealt õppis toega istuma, mida haiglaõed selja taha panid ja siis vaikselt juba raami abil tõusis püsti, kõndis hädavaevaliselt. Kõndimine oli väga valus. Nahk ei andnud venima, nägu oli üleni paistes, kärnad igal pool. Haiglast sai välja 14.08.2014. a. Peale õnnetust oli kodus pea 8 kuud: 6 kuud oli haiguslehel, siis veel palgata puhkusel ja seejärel ka korralisel puhkusel, kokku 2 kuud. Koju saades käisid * perearstikeskuse õed kodus sidumas, kuna haavad polnud veel täielikult paranenud. Oktoobris läks Haapsalu taastusravisse, kus oli peaaegu kuu aega – kõneravi, füsioteraapia, psühholoog. Siirdatud nahk ei veninud, mistõttu pidi tegema palju harjutusi, et nahk normaalselt venima ja liikuma hakkaks käte ja jalgade peal. Raviarsti poolt kirjutati välja surveriided, mida soovitas arst kanda kaks aastat. Lisaks on käinud taastavas kirurgias kolm korda, kus teostati rasvaraku ravi narkoosi all, kuna ei saa oma nägu normaalselt liigutada. Arstid ütlesid, et armidest ei saa kunagi lahti, saab vaid paremaks teha, mitte ära kaotada. Ravi kestis pikalt ja kestab siiani ning kestab ka edaspidi väga pikalt. Kohus leiab, et kannatu ütlustega on tõendamist leidnud tema füüsiline ja hingeline valu ja kannatused. Füüsilise ega hingelise valu ning kannatuste puhul pole nende mõõtmine objektiivselt võimalik, kuid igale arusaamisvõimelisele inimesele on mõistetav, et tule/leegi tagajärjel saadud vigastuste puhul, mis hagejal hõlmasid 35% kehapinnast /tl 134/, on tegemist inimese valulävi arvestades tohutu füüsilise valu ja kannatusega. Eeltoodud põhjustel on kannatanu haiglasse saabumisel viidud ka n.ö kunstlikku koomasse, mis nähtub ka 19.11.2014. a isiku ekspertiisiaktis välja toodud lähteandmetest (meditsiinidokumentide väljavõtetest) /tl 31-32/. Kannatanu poolt kirjeldatust on võimalik järeldada suurte kannatuste ja valu jätkumist peale teadvusele tulekut. Hingelisi üleelamisi ja kannatusi ei ole kannatanu sõnades kirjeldanud, kuid on öelnud, et teda ei tunta õnnetuse tagajärjel saadud kahjustuste tõttu tänaval enam ära. Kohtuistungil näidates fototabeleid, kus olid kannatanust pildid enne ja pärast kahjusündmuse toimumist, puhkes kannatanu nutma /tl 136/. Tunnistaja S. H. on kohtule andnud ütlusi, et hageja tarbis rahusteid/antidepressante väga pikalt /tl 142/.

VÕS §-s 128 lõikes 5 puhul on tegemist mitteammendava loeteluga. R iigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses (3-2-1-1-01). Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli ta enne kahjusündmuse toimumist ilusa väljanägemisega naine, pikkade blondide juustega, normaalse kehaehitusega ning tegeles kõhutantsuga, käis esinemas (oli oma esinemistrupp *). Esinemiste ajal tehtud pildid on esitatud kohtule ka fototabelis 1 /foto 1 tl 92/ ja fototabelis 2 /foto 1 tl 93/. Lisaks kõhutantsule tegeles kannatanu ujumisega, on elu aeg olnud aktiivne inimene, kuid nimetatud hobidega enam ei tegele, kuna ei tunne ennast hästi kui läheks ujuma või esinema – keha on üleni arme täis. Kohtuarstliku ekspertiisi aktis /tl 98-104/ on ekspert vastanud, et kohtuarsti pädevuses ei ole vastata, kas tegemist on inetuks tegevate kehavigastustega. Kuid arvestades armide hüpertroofilisust (liigliha teke), liikuvuse piiratust liigeste piirkonnas on tõenäoline, et esineb hilisemalt vajadus erinevatele kirurgilistele protseduuridele (sh ka plastikakirurgilistele). Seega nähtub eksperdiarvamusest, et tervisekahjustuste tagajärjel on liigeste piirkonnas liikuvus piiratud, mis ilmselgelt mõjutab igapäevast elu. Tl 98 Taastava kirurgia kliiniku väljavõte haigusloost /t l98-99/ näitab, et M. U.'il on probleemiks süvenev armistumine, vaatamata armi ravile. Tl 100 on teatis, mille kohaselt dr T. V. on leidnud, et arvestades trauma mehhanismi jäävad patsiendile armid kogu eluks. Plastikakirurgia abil on võimalik armide väljanägemist korrigeerida, kuid arme ära kaotada ei ole võimalik. Samuti on leitud, et lisaks võib M. U. vajada tulevikus täiendavat kirurgilist ravi, armide ravi kestab hinnanguliselt 1,5-2 aastat. Arvestades põletusarmidele iseloomulikku rasket armistumist on armide ravi keeruline ja aeganõudev protsess ning ravitulemuste prognoos on tagasihoidlik. Kannatanul on tuvastatud peale õnnetust 04.01.2015 püsiv töövõimetus 80% /tl 96/. 29.07.2015 on kannatul tuvastatud 80% töövõime kaotust /tl 102103/. 29.07.2015. a otsuses on leitud, et senini kehtinud töövõime kaotuse astet ei ole muudetud, kuna isiku tegevusvõime ei ole märgatavalt muutunud. Puude raskusastme ja lisakulutuste tuvastamise otsustest 07.01.2015. a /tl 97/ ja 29.07.2015 /tl 104105/ nähtub, et M. U.'il esineb keskmisele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle, keskmisele puude raskusastmele vastav liigutuste funktsiooni suur kõrvalekalle, keskmisele puude raskusastmele vastav kehadefekt (suu struktuurimuutus) keskmisele puude raskusastmele vastav muu funktsiooni (nahk) suur kõrvalekalle. Otsustes on leitud, et M. U.'il esineb keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemiseel esineb raskusi. Kannatanu ütlustest nähtuvalt töötas ta enne õnnetust * *, peamisteks tööülesanneteks oli suhtlemine äriklientidega, nende vastuvõtmine, koosolekusaali juhatamine, kohtumiste organiseerimine. Peale õnnetust kannatanu teatas tööandjale, et ei ole enam sobiv isik * tulevate äriklientide vastuvõtmiseks sellise näoga ning tööandja tuli talle vastu ja jätkas temaga töösuhet, kuid muutis tööülesandeid, millest tulenevalt käesoleval ajal ei tegele enam kliendivastuvõtus. * tõend /tl 101/ iseloomustab samuti kannatanu elumuutust peale õnnetust – enne õnnetust oli M. initsiatiivikas, aitas üritusi korraldada ning võttis neist alati osa. Oli rõõmsameelne ja naeratas sageli, oli seltskonna hing. Peale õnnetust saab endiselt tööülesannetega väga hästi hakkama, kuid hoiab rohkem omaette ja ühistest üritustest ning suurematest seltskondadest hoiab eemale. Eeltoodu alusel on üheselt mõistetav, et süüdistatava poolt tekitatud kahjusündmuse tagajärjel on oluliselt piiratud ja muutunud kannatanu tavapärane elulaad ja igapäevategevused võrreldes kahjusündmusele eelnenud olukorraga. VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju tekitamise korral võidakse kannatanule mõista õiglane rahaline hüvitis, mille suurus sõltub kahju tekitamise asjaoludest, kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest, poolte

varanduslikust seisundist jt asjaoludest. /Juridica II/2003 „Deliktiõigus võlaõiguses. Üldprobleemid ja delikti üldkoosseisul põhinev vastutus“, Tambet Tampuu/. Käeolevas kohtuasjas on tõendamist leidnud, et kahjusündmus on aset leidnud süüdistatava hooletu käitumise tõttu kergesti süttiva vedeliku käitlemisel lahtise tule läheduses. Kannatanu tervisele ja kehale kahjusündmusega tekitatud kahjulikke tagajärgi on kohus eelpool käsitlenud ning kohtu hinnangul on tegemist ulatuslike ning raskete kahjudega hageja kehale ja tervisele, millest pole võimalik täielikult paraneda ning mille ravi kestab jätkuvalt teadmata aja jooksul. Kohtuistungil süüdistatava antud ütluste kohaselt on süüdistatava keskmine töötasu * eurot kuus, elukaaslane on lapseootel. Kannatanu sissetulekuks on 2014. a seisuga töötasu * eurot kuus ning lisatasu * eurot kuus /tl 45/. Seega kohtule esitatud andmetest lähtuvalt on poolte sissetulekute suurusjärk sarnane. Kannatanu esindaja on leidnud, et lisaks vigastuste raskusele ning jätkuvatele üleelamisetele tuleb arvestada ka VÕS § 134 lõikega 5, eelkõige süüdistatava käitumise ja suhtumisega toimepandusse pärast õnnetust – süüdistatav ei ole üles näidanud vähimatki kahetsust või kaastunnet ega ole võtnud 9 kuu jooksul kannatanuga ühendust. Kannatanu kinnitas kohtuistungil, et süüdistatav ei ole temaga peale õnnetust mingil moel ühendust võtnud, vabandanud ei ole, kahju ei ole hüvitanud. See ongi olnud kõige häirivam, et ta ei ole isegi küsinud, et kuidas hakkama saab ja ei ole abi pakkunud. Ei soovi Kaidole halba, soovib, et ta oleks inimlikum. Süüdistatav ise selgitas, et on tuttavate kaudu huvi tundnud M. U. tervise vastu, ise temaga ühenduses pole olnud, kuna teadis, et M. U. kedagi vastu ei võta. M. V. on öelnud, et ise helistas M.J-ile, küsis, et kas on kursis, kuidas M. läheb, ütles, et ei ole, siis rääkis ise, mis seis M. on, tema oli sellest teada saanud I. J.'i käest. Tl 123 on M.J vestlus 26.08.2014 tuttavaga, kes soovitab tal siiski proovida M. kasvõi S. kaudu ühendusse astuda, et välja näidata, et tal ei ole ükskõik. Vestluse lõpus on M.J kirjutanud – oky eks ma vaatan ja mõtlen midagi välja. Kohtuistungil ütles M.J , et peale seda M. U. ühendust ei võtnud, midagi ei teinud, mõtles, et parem ei torgi teda. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõendid ei näita, et M.J tegelikkuses oleks kannatanu käekäigu vastu peale õnnetust huvi tundnud – M. V. on talle omal initsiatiivil rääkinud M. U. tervisest. Samuti pole M.J võtnud M. U. tuttavate kaudu ühendust, kuigi talle on seda soovitatud just selleks, et mitte näida hoolimatu. M.J ütles kohtuistungil, et tal on väga kahju, et nii juhtus, ta ei ole M. peale pahane, mõistab M.. Kui kahtlustatavana oli üle kuulatud, sai teada, et tsiviilhagi on esitatud, ei võtnud M. ühendust, mis siin ikka, kui asi läheb kohtusse. Kohtuistungil nõustus, et kannatu on tundnud suurt valu ja kannatusi, aga tema ei pea sellega seotud kahju hüvitama. Kohtuliku uurimise ajal ütluste andmisel süüdistatav kannatu poole ei pöördunud. Kohtuvaidlustes avaldas kahetsust, et kannatanut pole, oleks tahtnud kannatanule avaldada kahetsust. Kohus leiab, et M.J käitumine näitab, et tal ei ole olnud julgust kannatanu poole pöörduda, inimlikult huvi tunda tema tervise vastu. M.J on püüdnud jätta muljet, et tundis huvi, kuid reaalsete sammude astumiseks on leidnud endale põhjendused - takistuseks on tema sõnul olnud kannatanu soov mitte kedagi näha ja kohtuistungil ei saanud vabandust paluda, kuna kannatut vaidluste ajal kohtus polnud. Kohus leiab, et need on kõik otsitud vabandused ja M.J ei ole olnud julgust kannatanu poole pöörduda. Kohtule on esitatud M.J kirjavahetus perearstiga /tl 124-125/ tõendina selle kohta, et M.J on sündmust väga raskelt üle elanud ja tal on tekkinud tervisehäired, et ta ei ole ükskõikne. Tõendi kohaselt on pöördumine perearsti poole olnud juunis 2015, seega 11 kuud peale õnnetuse toimumist. M.J on kirjas väga selgelt väljendanud, et toimikus olev info ja rahaline nõue on niivõrd suur, et see on muret tekitav tuleviku suhtes. Kohus leiab, et eelkirjeldatud näitab

üheselt, et arsti poole pöördumise põhjus ei olnud M.J poolt kaasatundmine M. U.'ile ja temaga juhtunud õnnetuse läbielamine, vaid mure enda materiaalse tuleviku pärast. Kaitsja on kohtuvaidlustes olnud seisukohal, et kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb hüvitist vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel, sest kannatanu kandis riideid, mis oli tuleohtlikud ja seega on kannatanu end ise ohtu seadnud ja seetõttu olid ka vigastused nii ulatuslikud. Ei kaitseaktis ega kohtulik uurimise käigus ei ole kaitsja selliseid vastuväiteid esitanud ega väite tõendamiseks tõendeid esitanud, mistõttu ei ole sellise väite esitamine kaitsekõnes asjakohane. Samuti ei ole asjakohased kaitsja oletused selle kohta, et keegi teine kohalolijatest võiks/peaks tsiviilõiguslikult vastustama M. U.'ile tekitatud kahjude eest, sest käesolevas menetluses on tsiviilhagid esitatud M.J vastu ja kohus peab otsustama nende lahendamise. VÕS § 134 lg 2 järgi isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on 28.06.2005. a lahendis 3-1-1-24-05 leidnud (p 21), et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades s.o kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi; kahjustatud isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses; kahju tekitamise asjaoludest, kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest, poolte varanduslikust seisundist, õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast, leiab kohus, et hageja mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks on 20 000 eurot. Viivis. Kannatanu on palunud mõista süüdistatavalt välja viivised alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et käesolevaga ei ole põhjendatud viivise väljamõistmine alates hagiavalduse menetlusse võtmisest, kuna hageja palus hagiavalduses hüvitise väljamõistmist kohtu õiglasel äranägemisel. Kohus on seisukohal, et kuna kohtu poolt väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis muutub sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest, on viivise väljamõistmine põhjendatud alates kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus viivsenõude osaliselt ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise mittevaralise kahju hüvitiselt, s.o 20 000 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Hagiavalduses, millega kannatanu nõudis varalise kahju hüvitamist, viivisenõuet esitatud ei ole. ASITÕENDID puuduvad.

MENETLUSKULUD

Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: Sundraha. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb M.J-ilt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse

sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses summas (1,5x390) s.o 585 eurot. Ekspertiisitasu on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see isiku ekspertiisi (akt nr * 19.11.2014) tasu 84 eurot /tl 37 I kd/. Tunnistajale hüvitatud kulud on kriminaalmenetluse kulud KrMS §175 lg 1 p 2 alusel ja käesolevas menetluses on hüvitatud tunnistajatele järgmised summad: S. H.'le 22,62 eurot ja 181,47 eurot /tl 108-109, 188-189 I kd/, M. V.'le 22,70 eurot /tl 110 I kd/, I. J.'ile 20,36 eurot / tl 111-112 I kd/, L. I.'ile 29,41 eurot /tl 174-175 I kd/, kokku 276,56 eurot. Valitud esindajale makstud tasu on menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulu. Kohus on määranud 06.11.2015 määrusega riigil hüvitada valitud esindajale makstud tasu ja kulud summas 2697,60 eurot. Kaitsja esitas kohtus taotluse hüvitada M.J-ile valitud kaitsjale makstud õigusabikulud summas 1920 eurot /tl 204-206 I kd/. Kuna kohus mõistab M.J süüdi, siis valitud kaitsjale makstud õigusabi kulud M.J-ile hüvitamisele ei kuulu.

/ Piia Jaaksoo Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.