Kohtulahend

Seega O.S isikuna, kes on süstemaatiliselt toime pannud varguseid, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, see on KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist lisakaristuse osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.1 Apellandi O.S-i apellatsioonis taotletu ei ole õiguslikult asjakohane, kuna selleks puudub seaduslik alus. Seadus ei näe ette lisakaristuse asendamist rahatrahviga. 4.2 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine, s.h lisakaristuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse muutmiseks puudub alus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites märkinud (vt RKKK 3-1-1-122-13), et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu, et maakohus oleks O.S-ile lisakaristuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei ole ainuüksi lähtunud lisakaristuse mõistmisel õiguskorra kaitsmise huvidest, vaid on arvestanud ka toimepandud süüteo asjaolusid ja süüdlase isikut. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt. Käesolevas asjas on maakohus kohaldanud lisakaristuse äravõtmist 3 kuuks, seega alammäära lähedal. O.S-ile lisakaristust mõistes on maakohus lähtunud KarS §-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Maakohus on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist motiveerinud, kaaludes seejuures kõiki faktilisi asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas lisakaristuse kohaldamata jätmine ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Ilja Narõškini arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada lisakaristuse kohaldamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites, nt 3-11-10-03; 3-1-1-69-03; 3-1-1-20-06; 31-1-55-07; 3-1-1-54-07 jne rõhutanud, et Karistusseadustiku § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. Lisaks on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemalt märkinud, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine (vt RKKK 3-1-1-122-13). Kuigi süüdistatavat ei ole varasemalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud, esinevad sellise esmakordse rikkumise puhul isiku süüd ja tema isikut (nt

varasemalt karistatud korduvalt liiklusrikkumiste eest) iseloomustavad asjaolud, mis teevad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Apellatsioonis kirjeldatud töökoha kaugus bussijaamast, rahaliste kohustuste täitmine ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid ega vähenda süüdistatava süüd. Apellatsioonis pole kaitsja esitanud selliseid andmeid, mis tingiksid kindlasti O.S-ile mõistetud lisakaristuse tühistamise. Käesoleval juhul leiab kolleegium, et O.S-i puhul erandlikud asjaolud puuduvad, mis õigustaks O.S-ilt juhtimisõiguse äravõtmata jätmist. Töökoha kaugusest oli O.S teadlik juba siis, kui ta narkojoobes mootorsõidukit juhtima asus. Töökoha kaugus, millest tulenevalt puudub võimalus autoga sõita tööle peale vabanemist ja rahalised kohustused ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-26-10. Käesolevas kriminaalasjas on lisakaristuse mõistmine toimunud KarS § 56 alusel ja vastab karistuse eesmärkidele ning lisakaristuse määr ei ületada süü suurust KarS § 56 lg 1 tähenduses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.