1-15-5000/21 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.2.Kannatanu on põhjendanud ja tõendanud süüdistatavate õigusvastase teo tagajärjel tekkinud varalist kahju ravikulude ning saamata jäänud töötasu näol kokku summas 12 049,83 eurot. Sotsiaalkindlustusameti otsusest nähtuvalt on ohvriabi seaduse alusel D.M. ile hüvitatud 1984,12 eurot. Arvete alusel on hüvitamata 1499,83 eurot. Kuivõrd kannatanul on õigus tervise kahjustamise korral VÕS § 130 tulenevalt nõuda ravikulusid, siis kuulub Sotsiaalkindlustusameti poolt hüvitamata summa 1499,83 eurot J.P ja A. Gantjohhini poolt hüvitamisele. Samuti kuulub VÕS § 130 alusel J.P ja A. Gantjohhini poolt tekkiva ravikuluna hüvitamisele kannatanul siirdatud lõualuu ja hammaste hooldamise kulu 4550 eurot. Kannatanu on esitanud kalkulatsiooni arvestusega, et meesterahva keskmine eluiga on 65 aastat, tema on 30-aastane. Seega tuleks hambaid ja siirdatud lõualuud hooldada veel 35 aastat. Ka raviarst on andnud hinnangu, mille kohaselt tuleb asendatud lõualuu ja hammaste protseduuridega (hooldusega) tegeleda kord aastas kuni elu lõpuni. VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, st kalkulatsiooni alusel (Riigikohtu 25.03.2013. a lahend nr 3-1-1-31-13). Ei ole mõeldav, et kannatanu, kes ei olnud endale kahavigastuste tekitamises kuidagi süüdi, peaks terve ülejäänud elu kandma ise siirdatud lõualuu ja implantaatidega kaasneva hooldus-ravikulu. Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka nõue saamata jäänud töötasu osas. Kannatanu poolt tõendina esitatud OÜ XXX teatised tõendavad, et seoses 15.06.2014. a sündmusega jäi ta töölt eemale 3,5-ks kuuks ning tal jäi saamata töötasu 4800 eurot ja seoses 09.01.2015. a toimunud operatsiooniga jäi ta töölt eemale 2,5-ks nädalaks ning seetõttu jäi tal saamata töötasu 1200 eurot. J.P kaitsja väide nagu oleks võimalik kahelda kannatanul saamata jäänud töötasu suuruses, kuna kannatanu kuulub ise äriühingu juhatusse, on kohtu hinnangul põhjendamatu. Eeltoodut arvesse võttes on põhjendatud rahuldada D.M. i varalise kahju nõue ja süüdistatavatelt J.P-lt ja A. Gantjohhinilt tuleb kannatanu kasuks varalise kahju katteks mõista välja kahjuhüvitis kokku summas 12 049, 83 eurot.

tal 2 tundi SA TÜK EMO-s lahtirebitud hammaste närve ja ta kannatas valu purustatud lõualuu ja hammaste väljalöömise tagajärjel. Neli kuud pärast toimunut pidi kannatanu kannatama teravat valu söömisel (toitumisel ainult kõrrega). Piiratud olid kõik normaalsed eluprotseduurid, mis seonduvad hammastega, s.h rääkimine, suuhügieen jne. Teiste inimestega suhtlemine oli piiratud ja piinlik. 09.01.2015. a toimus purunenud lõualuu osaline siirdamine, millega kaasnes terav valu. Operatsioonile järgnevalt oli tal suu õmblusi täis. Antud olukord kestis 2,5 nädalat. Raviprotseduurid ei ole veel lõppenud. Jätkub pidev valulikkus ja ebamugavus lõuas. Raviarsti hinnangul tuleb asendatud lõualuu ja hammaste protseduuridega (hooldusega) tegeleda kord aastas kuni elu lõpuni. Kannatanu on pidanud pikaajaliselt ja jätkuvalt taluma lisaks füüsilisele valule ja ebamugavustundele ka emotsionaalselt piinlikkust ning elukvaliteedi piiratust, mille on põhjustanud J.P ja A. Gantjohhini teo tagajärg- lõualuu osaline purustamine ning kannatanu oma bioloogiliste naturaalsete hammaste väljalöömine ning nende asendamine kunstmaterjaliga. Kannatanul on seega pöördumatu tervisekahjustus, kuna osa lõualuust on asendatud kunstmaterjaliga, samuti tuleb hambad asendada kunstliku materjaliga. Teo tagajärjena kaasneb kannatanule terveks järgnevaks eluks ebamugavustunne, pidev hirmutunne kunsthammaste kasutamisest (tundetus söömisel ja kartus, et tugevama toidu korral võivad hambad puruneda) ning alaväärsustunne ja piinlikkus teiste inimeste ees. Püsivalt jääb kahjustatuks ka kannatanu vaimne ja füüsiline tervis. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral, kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik ja hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu 09.04.2008. a lahend nr 3-2-1-19-08). Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ on jõutud järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. aastal välja hüvitise vahemikus 20 000-50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt 100 000-300 000 krooni. Tartu Ringkonnakohus on näiteks 19.11.2014. a lahendis nr 1-14-4993 hinnanud keskmise raskusega vigastuseks ninajuurel oleva 1 cm armi ja väikese kühmu, mille puhul ei olnud ringkonnakohtu hinnangul tegemist eriliselt silmapaistvalt suure armiga ja kühmuga, mis muudaks oluliselt kannatanu nägu või tekitaks takistusi mõne näoosa miimikas. Arvestades D.M. ile tekitatud kannatusi ning kuni käesoleva ajani kestvat valu ja heaolulangust, samuti kohtute poolt sarnastel asjaoludel välja mõistetud hüvitisi, on kohtu hinnangul õiglane kannatanu poolt mittevaralise kahju eest nõutav hüvitis summas 10 000 eurot, mis tuleb J.P-lt ja A. Gantjohhinilt solidaarselt kannatanu kasuks välja mõista.

6.3.1.Maakohus rahuldas kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude osana ravikulude nõude lõualuu ja hammaste hoolduseks 35-ks aastaks kokku summas 4550 eurot. Maakohus on nõude rahuldamisel lähtunud kannatanu poolt tsiviilhagis toodud kalkulatsioonist, mille kohaselt, arvestusega, et meesterahva keskmine eluiga on 65 aastat ja kannatanu on 30-aastane, kulub kannatanul siirdatud lõualuu osa ja implantaatide iga-aastasele hooldusele 35 aasta peale kokku 4550 eurot. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on kahju hüvitamise ulatuse kindlakstegemisel õigesti aluseks võtnud VÕS §-i 130 lg 1, mis näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Maakohus on oma põhjendustes viidanud Riigikohtu 25.03.2013. a lahendile nr 3-1-1-31-13, milles kolleegium on asunud seisukohale, et VÕS § 130 lg 1 tähenduses hõlmavad tervise kahjustamisest tekkinud kulud eelkõige kannatanu ravikulusid ja VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, st kalkulatsiooni alusel. Lõualuu ja hammaste hoolduse kulu puhul on tegemist tulevikus tekkiva kahjuga, mida kannatanu ei ole veel kandnud. Kriminaalkolleegium nõustub iseenesest maakohtuga, et sellise kahju ulatuse kindlakstegemisel saab lähtuda kalkulatsioonist. Kui kahju ei ole veel kantud, ei ole võimalik selle täpset suurust kindlaks teha. Kui üldjuhul tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi poolel hagimenetluses tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded, siis TsMS § 233 lg 1 kergendab tõendamiskoormist, kui kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Sellisel juhul otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kriminaalkolleegium möönab, et tulevikus tekkivate lõualuu ja implantaatide hoolduse kulude täpset suurust ei ole võimalik kindlaks määrata ning kohus võib hüvitatavate kulude suuruse otsustada oma siseveendumuse kohaselt. See aga ei tähenda, et kohus ei pea oma otsustust põhjendama. Kohtu siseveendumus peab olema otsusest jälgitav ning kohus peab põhjendama, milliste asjaolude põhjal ta järeldab tulevikus tekkivate kulude vajadust ja prognoosib kulude suurust. Antud juhul ei ole maakohus põhjendanud, miks ta on pidanud tõenäoliseks kannatanu kulude kalkulatsiooni. Kulude tekkimise vajaduse kohta on kohus viidanud raviarsti hinnangule, mille kohaselt tuleb asendatud lõualuu ja hammaste protseduuridega (hooldusega) tegeleda kord aastas kuni elu lõpuni. Õige on apellandi väide, et kohtu poolt viidatud tõendit, vastavat raviarsti hinnangut, kohtuasja toimikus ei ole ja seda ei ole kannatanu kohtule esitanud. Kohus on lähtunud kannatanu poolt tsiviilhagis toodud paljasõnalistest väidetest, neid analüüsimata. Iseenesest ei ole asjas vaidlust selle üle, et kannatanul võivad tekkida tulevikus kulud seoses implantaatide hooldusega. Süüdistatav J.P tsiviilkostjana ei ole maakohtus seda vaidlustanud, samuti ei ole süüdistatav vaidlustanud ka nimetatud kulude hüvitamise kohustust ning seda ei vaidlustata ka apellatsioonis. Süüdistatav maakohtus ja ka apellant apellatsioonis on aga välja toonud, et käesoleval ajal, kui kannatanul ei ole implantaatide paigaldamise protseduur täielikult lõppenud (on paigaldatud alles metalljuured ja ei ole hambakroone), siis

ei ole veel teada, mis ajast alates implantaatide hooldamise vajadus tekib ning seega ei ole kulude suurus prognoositav. Maakohus ei ole süüdistatava vastuväiteid arvesse võtnud ja ei ole põhjendanud, milliste asjaolude alusel on ta jõudnud järeldusele, et kannatanul tekivad implantaatide hoolduskulud 35-ks aastaks, tuvastamata seejuures hooldusvajaduse eeldatavat algusaega. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kannatanu nõue 35-ks aastaks hoolduskulu saamiseks kokku summas 4550 eurot, ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kannatanu on tsiviilhagis märkinud, et arsti poolt on talle ette nähtud iga-aastaselt kuni elu lõpuni käia üks kord aastas taastatud lõualuu ja implantaatide hoolduses, mille ühekordne maksumus on praegu teadaolevalt 130-150 eurot. Kannatanu on kalkuleerinud, et arvestades, et tema on 30-aastane ja teadaolevalt on Eesti mehe keskmine eluiga 65 aastat, on lõualuu osa ja implantaatide hoolduse kulu 35-ks aastaks kokku 4550 eurot (35 x 130). Kannatanu ei ole esitanud tulevikus tekkivate hoolduskulude tõendamiseks ühtegi tõendit. Kuna tegemist on kuluga, mida kannatanu veel ei ole kandnud, siis saab eeldada, et kulude näol tekkiva kahju täpset suurust ei ole võimalik tõendada ja tulenevalt VÕS § 130 lg 1 mõttest saab kulude suuruse otsustada kalkulatsiooni alusel. Kriminaalkolleegium nõustub aga apellatsioonis esitatud väitega, et käesoleval ajal ei ole esitatud asjaolude põhjal kannatanul tulevikus tekkivate implantaatide hoolduskulu suuruse prognoosimine ehk kalkulatsiooni tegemine võimalik. Esitatud asjaolude kohaselt ei ole kannatanule implantaate paigaldatud. Talle on tehtud alles operatsioon esimeses etapis, mille käigus on siirdatud lõualuu osa ja paigaldatud metalljuured, mille külge on hiljem võimalik implantaadid (hambakroonid) kinnitada. Kannatanu on tsiviilhagis märkinud, et pidevalt toimub jälgimine, kas tema organism võtab kunstmaterjalist lõualuu vastu ja implantaadid paigaldatakse talle alles siis, kui eelnevalt tehtud raviprotseduurid annavad tulemust. Seda täpset aega ei ole osanud kannatanu ka ise prognoosida. Olukorras, kus ei ole veel teada, kas üldse ja kuna kannatanule implantaadid paigaldatakse, ei saa hinnata tulevikus tekkivate hoolduskulude põhjendatust ja kalkuleerida kulude võimalikku suurust, eriti veel nii pikaks ajaks, s.o 35-ks aastaks ette. Sellise hinnangu andmine oleks ennatlik ja meelevaldne. Kriminaalkolleegium nõustub apellatsiooni väitega, et kannatanul on võimalik implantaatide hoolduskulu nõuda pärast implantaatide paigaldamist, kui on võimalik kulusid kalkuleerida. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-146-03 antud suunistes märkinud, et kui aja jooksul varaline kahju suureneb (nt juhul, kui kannatanu peab tegema meditsiinilise abi saamiseks uusi kulutusi), võib kannatanu esitada täiendava kahju hüvitamise hagi ka juhul, kui varasemate kulutuste hüvitamise kohta on tehtud kohtulahend.

Apellant ei vaidlusta iseenesest seda, et kannatanu pidi süüdistatavate poolt õigusvastase teoga tekitatud tervisekahjustuse tõttu jääma töölt eemale. Apellant vaidlustab aga saamata jäänud töötasu suuruse, väites, et see ei ole taotletud ulatuses tõendatud. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on nõude lahendamisel õigesti aluseks võtnud VÕS § 130 lg 1, mis näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju. Kannatanu on esitanud kohtule tõendina enda tööandja OÜ XXX 30.09.2014. a teatise (tl 138), milles kinnitatakse, et kannatanu D.M. on seoses 15.06.2014. a toimunud ründega jäänud töölt kõrvale 3,5-ks kuuks, mille eest on tal arvestuslikult jäänud saamata töötasu 400 töötunni eest, arvestusega 12 eurot ühe tunni eest, kokku 4800 eurot. Tööandja on märkinud, et töölt eemal oldud aja pikkus on määratud SA Tartu Ülikooli Kliinikum erakorralise meditsiini osakonna valvearsti ja perearsti soovitusel ning töölt kõrvalejäämine on olnud tingitud ka töö eripärast, mis eeldab esinduslikku välimust, samuti öötöö ja lõualuu purunemise võimalus. Lisaks on hageja esitanud OÜ XXX 18.02.2015. a teatise (tl 139), milles tööandja kinnitatakse, et seoses 09.01.2015. a tehtud lõualuu siirdamise operatsiooniga on D.M. Maxilla Hambakliiniku kirurgi soovitusel ja ka töö eripära tõttu jäänud töölt kõrvale 2,5-ks nädalaks, mille eest on tal jäänud arvestuslikult saamata töötasu 100 töötunni eest, arvestusega 12 eurot ühe tunni eest, kokku 1200 eurot. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et eelnimetatud tõendid tõendavad kannatanul süüdistatavate poolt tekitatud tervisekahjustuse tõttu sissetulekute vähenemist saamata jäänud töötasu näol summas kokku 6000 eurot. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et apellatsiooni väited selle kohta, et tõendina esitatud OÜ XXX teatised on ebamäärased ja et kannatanu oleks pidanud saamata jäänud töötasu nõudmiseks tõendama enda eelnevate perioodide keskmist töötasu ja esitama ka veel koopia töölepingust või maksudeklaratsiooni andmed, ei ole põhjendatud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja on esitanud tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada. Antud juhul ei ole süüdistatav välja toonud konkreetseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis annaks alust arvata, et tegelikult oli kannatanul saamata jäänud töötasu väiksem, kui tööandja oma teatistes kinnitab. Ainuüksi apellandi paljasõnalised väited selle kohta, et tööandja teatised ei ole piisavalt usaldusväärsed, selliseks kahtluseks alust ei anna.

puruneda) ning ka alaväärsustunne ja piinlikkus teiste inimeste ees. Põhjendatud on eeldada, et järgneva elu jooksul kaasnevad kannatanule täiendavalt valu ja ebamugavustunne seoses lõualuu ja hammaste jätkuvate protseduuridega. Apellant ei vaidlusta kannatanul mittevaralise kahju tekkimist ja selle hüvitamise kohustust, kui ei ole nõus kahjuhüvitise suurusega ning palub ringkonnakohtul seda vähendada. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus otsuse tühistamiseks ja muutmiseks. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes. Tulenevalt VÕS § 134 lg-st 5 peab kohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestama rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-13 (p 21) korranud ka juba varasemates lahendites antud seisukohta, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohus on otsuse tegemisel põhjalikult käsitlenud süüdistatavate rikkumist ja sellega kannatanule tekitatud kahju ulatust ning on leidnud, et 10 000 eurot on kannatanule tekkinud mittevaralise kahju eest mõistlik hüvitis. Maakohus on hüvitise väljamõistmisel arvesse võtnud ka Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ välja toodud kohtulahendites mittevaralise kahju eest sarnastel asjaoludel väljamõistetud hüvitisi. Nimetatud analüüsi kohaselt on kohtud 2008. aastal mõistnud kergemate tervisekahjustuste korral välja hüvitise vahemikus 20 000 – 50 000 krooni (s.o 1278 -3195 eurot) ning raskemate tervisekahjustuste korral, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt 100 000 – 300 000 krooni (s.o 6391 – 19 173 eurot). Maakohus on viidanud Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2014. a lahendile nr 1-14-4993, milles on hinnatud näiteks keskmise raskusega vigastuseks ninajuurel olev 1 cm suurune arm ja väike kühm, mis ei muuda oluliselt kannatanu nägu või ei tekitaks takistusi mõne näoosa miimikas. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldusega, et arvestades süüdistatavate rikkumise raskust ja sellega kannatanule tekitatud kahju ulatust, on kannatanule tekkinud mittevaralise kahju eest mõistlik hüvitis 10 000 eurot, mis on ka võrreldav kohtute poolt sarnastel asjaoludel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitistega. Kriminaalkolleegium märgib, et kuna mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on kohtu diskretsiooniotsus, siis oleks alust otsuse tühistamiseks üksnes põhjusel, et kohus on rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Kriminaalkolleegium selliseid rikkumisi ei tuvastanud. Maakohtu otsus mittevaralise kahju väljamõistmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata.