Süüdistatava Juhan Reinson’i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Anneli Lumiste Juhan Reinson Elukoht: enne kinnipidamist elas XXXXXXX XXX XXX; käesoleval ajal viibib vahi all Tallinna Vanglas isikukood: 37103150315: kodakondsus: Eesti Vabariik; haridus: XXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; töökoht: enne kinnipidamist tegi juhutöid abilisena OÜ-s A Varasem karistatus: kohtulikult korduvalt karistatud, viimased karistused: - 19.04.2011.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 alusel 1 kuu ja 10 päevase vangistusega; KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuseks 4 kuud 7 päeva vangistust, mis asendati 254 tunni üldkasuliku tööga, tegemise tähtajaga 12 kuud; Üldksulik töö tehtud, karistus kantud; - 27.10.2014.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 141 lg 2 p 6 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses 2 aastase vangistusega osaliselt tingimisi 3 aastase katseajaga, millest koheselt ärakandmisele kuulus 6 kuud vangistust alates 28.10.14.a. kuni 23.04.15.a. (alates 24.04.2015.a. vahistati ta käesolevas kriminaalasjas) – seega sellest koheselt ärakandmisele kuulunud karistusest kandmata 4 päeva ja veel kandmata
vangistus tähtajaga 1 aasta 11 kuud 28 päeva, mille kandmist ei pööratud osaliselt täitmisele. Kokku kandmata selle kohtuotsuse järgi vangistus tähtajaga 2 aastat 2 päeva; Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. augusti 2015. a kohtuotsus Juhan Reinson’i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 5 (kehtivas redaktsioonis KarS § 114 lg 1 p 5) järgi ja temale lõpliku liitkaristuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega: - Tunnistada Juhan Reinson süüdi KarS § 113 (kehtivas redaktsioonis KarS § 113 lg 1) järgi ning mõista talle karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. - Tunnistada Juhan Reinson süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasata vangistust. - Kohaldada KarS § 64 lg 1 ning mõista Juhan Reinsonile liitkaristuseks, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, 9 (üheksa) aastat vangistust. - KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liita mõistetud karistusega Harju Maakohtu 27.10.2014 otsusega mõistetud karistus – 1 aasta, 11 kuud ja 28 päeva vangistust ja lugeda liitkaristuseks 10 aastat, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Arvata liitkaristusest maha ärakantud karistus, s.o. 6 kuud vangistust ning lõplikuks karistuseks mõista 10 aastat, 5 kuud ja 28 päeva vangistust, millest ärakandmisele kuulub 9 aastat vangistust. Vangistus osas 1 aasta, 5 kuud ja 28 päeva kuulub ärakandmisele üksnes Harju Maakohtu 27.10.2014.a. otsuses määratud, KarS § 74 lg-st 1 tulenevate tingimuste rikkumise korral. Eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg jääb edasi kulgema varem määratud tingimustel.
2.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
4.Määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest, jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Juhan Reinson on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, ajavahemikus 27.03.2014.a.
2(10)
kell 10:00 kuni 28.03.2014.a. Tallinnas, XXXXXX XX-X korteris, eesmärgiga omastada ebaseaduslikult MV vara ja teades, et MV-l on enda juures või korteris sularaha, kuna 19.03.2014.a. ja 22.-23.03.2014.a. oli MV saanud oma isalt sularaha kokku summas 20 000 EUR ja hiljuti ostnud puutetundliku ekraaniga mobiiltelefoni Samsung S5233T, tappis MV, et sularaha, mida MV polnud veel selleks ajaks ära raisanud, ning mobiiltelefon, üles leida ja ära võtta. Selleks tõukas Juhan Reinson MV diivanile pikali ja sulges korteris olnud spordijopega MV hingamisteed – suu ja ninasõõrmed, surudes selle jope tugevasti kinni hoides ja tihedalt MV näole ja pigistas ka kaelaelundeid nii tugevasti ja pikaajaliselt, et MV suri sealsamas hingamisteede mehhaanilisest sulgusest ja kaelaelundite pigistusest mehhaanilise lämbuse tõttu. Kui MV vastupanu oli tema surnuks lämmatamise teel murtud, võttis Juhan Reinson surnu juurest kaasa sularaha vähemalt 2000 EUR ulatuses ning mobiiltelefoni Samsung S5233T. Juhan Reinson pidi sellisel viisil MV-l kestvalt hingamisteid kinni surudes ja MV-d lämmatamise käigus seadma eesmärgiks tema tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Seega, Juhan Reinson, tappes teise inimese seoses röövimisega, pani toime mõrva, s o KarS § 114 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a. on sama tegu kuriteona kvalifitseeritav KarS § 114 lg 1 p 5 järgi).
2.Harju Maakohtu 27.08.2015 otsusega tunnistati Juhan Reinson süüdi KarS § 114 p 5 (kehtiv redaktsioon KarS § 114 lg 1 p 5) järgi ja karistati vangistusega 11 (üksteist) aastat. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusega Harju Maakohtu 27.10.2014 otsusega mõistetud karistus – 1 aasta, 11 kuud ja 28 päeva vangistust ja loeti liitkaristuseks 12 aastat, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Arvati liitkaristusest maha ära kantud karistus, s.o. 6 kuud vangistust ning lõplikuks karistuseks mõisteti 12 aastat, 5 kuud ja 28 päeva vangistust, millest ärakandmisele kuulub 11 aastat vangistust. Määrati, et vangistus osas 1 aasta, 5 kuud ja 28 päeva kuulub ärakandmisele üksnes Harju Maakohtu 27.10.2014.a. otsuses määratud, KarS § 74 lg-st 1 tulenevate tingimuste rikkumise korral. Eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg jääb edasi kulgema varem määratud tingimustel. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse alguseks loetakse 28.04.2015.a. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata karistuse kandmisele asumiseni. Sama otsusega VÕS 128 lg 1,2; § 129 lg 1,2; § 1043 ja § 1045 lg 1 alusel mõisteti Juhan Reinsonilt välja kannatanu ÜV (arve XXXXXXXXXXXXXXXX) kasuks 411 eurot varalise kahju katteks. Ülejäänud osas (2000 eurot) jäeti tsiviilhagi läbi vaatmata.
ESITATUD APELLATSIOON
3.Apellatsiooni esitas süüdistatava Juhan Reinson’i kaitsja advokaat Leelo Viil, kes leiab, et Harju Maakohtu 27. augusti 2015. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Juhan Reinsoni süüditunnistamisega KarS § 114 p 5 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega.
3.1.Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et Juhan Reinsoni süü temale inkrimineeritud, see on KarS § 114 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud kohtuistungil uuritud tõenditega. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Tuvastatud asjaoludest võib järeldada, et Juhan Reinsonil ilmselgelt puudus tapmist toime pannes telefoni (ja muu vara) omastamise eesmärk ja vägivald ei olnud ka kannatanu asjade äravõtmise vahendiks. Kaitsja leiab, et MV tapmine Juhan Reinsoni poolt tuleks kvalifitseerida KarS § 113 (kehtiv redaktsioon KarS § 113 lg 1) järgi ja kannatanu vara hõivamine KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.
3(10)
Käesoleval juhul nähtub tõenditest, et Juhan Reinsonil ilmselt ei olnud MV-ga konflikti tekkimisel eesmärk tema asjad ära võtta. Kannatanu tapmine ja tema vara hõivamine olid omavahel mitteseotud, erinevatel motiividel ja erineval ajal toimepandud teod. Ka maakohus asus otsuses seisukohale, et Juhan Reinsoni kallaletungi MV-le võis tingida nende omavaheline (Juhan Reinsonit ärritanud) sõnavahetus, nagu nähtub Juhan Reinsoni ütlustest ja kaudselt ka MV-d iseloomustanud (tema poolt alkoholi tarvitamisele järgneda võivat käitumist kirjeldanud) tunnistajate ütlustest. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et Juhan Reinsonit hakkas mingil hetkel lihtsalt ärritama MV käitumine ja olek üldiselt, eriti arvestades seda, et tõenäoliselt ei olnud peale nädalaid kestnud ühist alkoholitarvitamist enam kumbki meestest võimeline korrektselt-adekvaatselt käituma või teise käitumist hindama. Süüdistatava Juhan Reinsoni ütlustest nähtuvalt tekkis tal MV-ga konflikt, kannatanu solvas teda korduvalt, tüli ja kannatanupoolne norimine viisid ta sedavõrd endast välja, et ta ei kontrollinud enam oma käitumist. Süüdistatava ütluste kohaselt tal eelnevalt kannatanu asjade äravõtmise kavatsust ei olnud. Süüdistatav kahetseb toimepandut. Kannatanu ÜV ütluste kohaselt oli MV-l oma terava keele pärast korduvalt olnud konflikte ja ta oli selle tõttu saanud ka peksa. ÜV arvas, et kellelegi ei meeldi, kui teda solvatakse. Tunnistaja KR selgitas, et tundis MV-d kaua ja püüdis teda aidata, kuid ei saanud teda pidada sõbraks, kuna MV ei elanud moraalselt. Tunnistaja leidis MV tapetuna Tallinnas, XXXXXX XX-X korteris. Samuti teadis tunnistaja, et MV oli vanaema korteri eest saanud 20 000 eurot ja päev enne tema surma oli see raha kaduma läinud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli MV joobnuna üleolev ja bravuurne. Tunnistaja AN tapmise asjaolusid ei teadnud. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt on Juhan Reinson marurahulik inimene, MV oli aga joobnuna väga tüütu ja noris tüli. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas on kõigi tunnistajate, kannatanu ja ka süüdistatava ütlused usaldusväärsed ning neid võib kohtuotsuse tegemisel arvestada. Vaatamata asjaolule, et tunnistajad ning kannatanu ei ole asetleidnud sündmuste pealtnägijad, on kõigi nende ütluste puhul täheldatav objektiivsus ning soov kaasa aidata juhtunu asjaolude väljaselgitamisele. ÜV ja KR ilmselgelt ei soovinud neile lähedasest surnud isikust halba rääkida, kuid kohtuistungil ei saanud nad siiski jätta märkimata MV taunitavat käitumist ning sellest tekkinud probleeme. Süüdistatava Juhan Reinsoni ütlused riimuvad põhiosas teiste tõenditega. Maakohus leidis, et Juhan Reinsoni ütlused kannatanule kallale tungimise ajendanud asjaolude kohta on äärmiselt ebamäärased (ta on öelnud, et solvus MV sõnade peale, kuid ei ole neid sõnu isegi ligilähedaselt täpsustanud, s.t jutt solvumisest on suure tõenäosusega nn. „otsitud põhjus“ ehk kantud soovist ennast õigustada). Juhan Reinsoni ütlustest ei saa siiski järeldada, et süüdistatav püüdis oma olukorda kergendada, kuna oma ütlustes on ta olnud napisõnaline ja seda ka kannatanupoolsete solvangutega seonduvalt. Juhan Reinson on selgitanud tüli tekkimise asjaolusid ning põhjuseid, kuid ei ole võtnud süüdistavat hoiakut MV suhtes ega püüdnud näidata kannatanut agressiivsena. Juhan Reinson ei soovinud konflikti ja kannatanu käitumist pikemalt kirjeldada, kuid see iseenesest ei anna alust tema sõnades kahelda. Pigem nähtub Juhan Reinsoni selgitustest, et ta siiski sisimas kahetseb väga, et oli tapnud sõbra ja ei soovinud tapetut mingilgi viisil hakata iseloomustama. Juhan Reinson üksnes seletas napisõnaliselt, mis põhjusel ta endast välja läks. Tuleb möönda, et süüdistatav ei ole kohtueelses menetluses kirjeldanud kõiki asjaolusid, kuid need on tema teo kvalifikatsiooni silmas pidades väheolulised ning ei anna alust tema ütluste kahtluse alla seadmiseks. Juhan Reinson on kohtueelses menetluses omaks võtnud nii MV tapmise kui ka tema vara hõivamise. Kaitsja osundab, et tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise kui ka röövimise koosseisu. Seega peaks Juhan Reinsoni teo kvalifitseerimiseks KarS § 114 lg 1 p 5 järgi olema tuvastatav, et süüdistatav põhjustas MV surma vägivallaga, mida ta kasutas kannatanu asjade äravõtmiseks. Juhan Reinsoni teole hinnangut andes
4(10)
tuleb silmas pidada nii süüdistatava motiive MV tapmisel kui ka kannatanu surma põhjustamise ja tema asjade valduse murdmise ajalis-ruumilist vahet. Käesolevas asjas on tõendatud, et Juhan Reinson võttis pärast tapmist sündmuskohalt lahkudes kaasa kannatanu asjad. Samas ei võimalda pelgalt fakt, et süüdistatav hõivas tapetu vara, teha järeldust selle kohta, et ta pani toime mõrva, s.o tapmise seoses röövimisega. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul ei saa järeldada, et Juhan Reinsonil oli MV-ga konflikti tekkimisel eesmärk tema asjad ära võtta. See soov tekkis tal hiljem, kui tapmistegu oli juba lõpule viidud. Ka maakohtu hinnangul on tõendatud, et soov võtta kannatanult telefon ja raha tekkis süüdistataval kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et tahtlus varavastase kuriteo toimepanemiseks tekkis Juhan Reinsonil alles siis, kui isikuvastane kuritegu oli toime pandud ja tahtlus selles osas täielikult realiseeritud. Varguse toimepanemist alustas süüdistatav alles siis, kui tapmisteo tagajärg oli saabunud. Samuti ei ole alust arvata, et süüdistatav nägi ette konflikti tekkimist ja sellest tekkinud võimalust asjade äravõtmiseks. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et tunnistaja SS ütlustest nähtuvalt viibis Juhan Reinson kannatanu korteris terve nädalavahetuse ning tal oli võimalik (eriti arvestades MV alkoholijoovet) vara hõivata ka ilma vägivalda kasutamata. Ühtlasi tuleks arvestada, et MV ei hoidnud oma vara kuigi hoolikalt, demonstreeris baarides suuri rahasummasid ning ei mäletanud, kuhu oma raha pannud oli. Seega oli nii süüdistataval kui ka teistel isikutel ligipääs MV rahale ning tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda tema asjade hõivamiseks. Juhan Reinson ilmselgelt teadis, et kannatanul on palju raha, samuti seda, kuidas ja mille eest raha oli saadud. Samuti on käesolevas asjas tuvastatud, et Juhan Reinson nimetatud suurt rahasummat ära ei võtnud ja tal ei olnud ka soovi seda võtta, kuigi raha oli nähtavas kohas ja kergesti leitav. Juhan Reinson võttis sündmuskohalt lahkudes endaga kaasa esimesed ettejuhtunud, käeulatuses olnud esemed - kannatanu mobiiltelefoni ja väiksema rahasumma, suurt rikastumise eesmärki seejuures silmas pidamata. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Juhan Reinsonil ei olnud kuni kannatanu surma saabumiseni mingit huvi tema asjade vastu. Samas oli süüdistataval pika aja jooksul võimalus MV vara ära võtta ka ilma vägivallata. Ei telefon ega ka raha ei asunud kannatanu taskutes ega tema käes, vaid ruumis, kus Juhan Reinson ja MV ühiselt mitu päeva alkoholi tarvitasid, kusjuures kannatanu unustas, kuhu ta raha oli pannud. Selles olukorras ei saa väita, et valduse murdmine leidis aset vägivallateoga. Juhan Reinsonil on varguse eest veel kehtiv karistus, kuid viimasel ajal on ta töötanud ning ei ole varavastaseid süütegusid toime pannud. Juhan Reinson on varasemalt süüdi tunnistatud ka süstemaatilises varguses, kuid aastaid tagasi, mistõttu ei saa käesoleval juhul Juhan Reinsonile süüks arvata süstemaatilist varavastaste süütegude toimepanemist ning vargus tuleks kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kaitsja leiab, et ülaltoodust tulenevalt on tõendatud, et Juhan Reinson surus jope MV näole, sulges sellega kannatanu hingamisteed ja pigistas tema kaelaelundeid, mille tagajärjel kannatanu suri mehhaanilise lämbuse tõttu. Kaitsja leiab aga, et süüdistatav ei pannud tapmist toime seoses röövimisega ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 113 järgi. Samuti pani Juhan Reinson vahetult pärast tapmist toime varguse, s.o KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.2.Kaitsja leiab, et Juhan Reinsonile on mõistetud kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule mittevastav karistus. KarS § 113 järgi on maksimaalne võimalik karistus 15-aastane vangistus, KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 5-aastane vangistus.
5(10)
Kuriteo toimepanemise põhjuseks käesoleval juhul võis olla Juhan Reinsoni solvamine MV poolt. Kohus on karistuse mõistmisel põhjendatult arvestanud kannatanu enda käitumist, sh seda, et ta kuritarvitas alkoholi (viibis enne kuriteoohvriks langemist ka kainestusmajas), tarvitas korduvalt ka koos Juhan Reinsoniga alkoholi, teavitas oma käitumisega varasemalt korduvalt karistatud Juhan Reinsoni sellest, et tal on suurem summa sularaha, demonstreerides seda avalikes kohtades ja kostitades mitmeid päevi Juhan Reinsonit oma kodus – ehk oma käitumisega asetas ta end suurde ohtu ka ise. Sellest tulenevalt võib maakohtu hinnangul Juhan Reinsoni karistust leevendada. Juhan Reinson on kriminaalkorras karistatud, kuid teda iseloomustati tunnistajate poolt suhteliselt positiivselt, süüdistatav töötas (mida kinnitas tunnistaja SS). Kaitsja leiab, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks ei ole vajalik kohaldada pikaajalist vangistust. Kaitsja on seisukohal, et Juhan Reinsoni puhul on maakohus põhjendatult arvestanud KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Nimetatud karistust kergendavad asjaolud vaieldamatult esinevad ja KarS § 56 ja § 57 kohaselt tuleb neid karistuse mõistmisel arvestada. Süüdistatav väljendas kohtus korduvalt oma kahetsust. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Karistust raskendavad asjaolud kohtu hinnangul puuduvad. Eeltoodu alusel on kaitsja seisukohal, et lühemaajaline vangistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.
3.3.KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Samas KrMS § 180 lg 3 näeb aga ette, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleval juhul ei saa tähelepanuta jätta, et menetluskulud on suhteliselt suured, Juhan Reinsonil puuduvad pikema aja vältel sissetulekud ja vara. Ilmselgelt vanglas viibivatel isikutel on rahaliste nõuete täitmine raskendatud. Seega on alus KrMS § 180 lg-st 3 juhindudes kaaluda menetluskulude osalist riigi kanda jätmist.
3.4.Eeltoodu alusel kaitsja leiab, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades Juhan Reinsoni süüdi KarS § 114 p 5 (alates 01.01.2015.a KarS § 114 lg 1 p 5) järgi. Kuivõrd tõendatud on süüdistatava poolt kannatanu tapmine ja tema vara hõivamine eraldi kuriteoepisoodidena, tuleks süüdistatava poolt toimepandud kuriteod kvalifitseerida KarS §de 113 (kehtiv redaktsioon KarS § 113 lg 1) ja 199 lg 2 p 4 järgi. Samuti on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks süüdistatavale mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus ei ole sellekohaste järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud, otsuse põhjendused kuritegude kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas ei ole piisavad ega veenvad, seega on otsuse tegemisel rikutud ka kriminaalmenetlusõigust. Arvestades, et süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos ning tal puuduvad vara ja sissetulekud, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 27. augusti 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-3701 Juhan Reinsoni süüditunnistamise osas KarS § 114 p 5 (kehtiv redaktsioon KarS § 114 lg 1 p 5) järgi ja talle karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega tunnistada Juhan Reinson süüdi KarS §-de 113 (kehtiv redaktsioon KarS § 113 lg 1) ja 199 lg 2 p 4 järgi. Mõista Juhan Reinsonile kergem karistus. Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda.
PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
6(10)
4.Vastuseks kaitsja apellatsioonile prokuratuur leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 27.08.2015.a. otsus, mille alusel Juhan Reinson mõisteti süüdi KarS § 114 p 5 (kehtiva redaktsiooni järgi KarS § 114 lg 1 p 5) järgi, on seaduslik ja põhjendatud. Juhan Reinson hõivas kannatanu esemed olukorras kus ta vahetult enne seda oli samas ruumis kannatanu lämmatanud. Kuigi vägivallateo, millega tappis kannatanu, alghetkel ei pidanud ta silmas pidama ka kannatanu esemete hõivamist, ei saa esemete hõivamise hetkeks vägivalla tarvitamist (mille tagajärjel kannatanu suri), lugeda lõppenuks kuna see oli ajalis-ruumiliselt seotud ja seejuures kasutati vahetult ära seda, et kannatanu oli vahetu vägivallateoga muudetud vastupanuvõimetuks. Seega oli vägivallategu, mis moodustas tapmise koosseisu, vahendiks, mis murdis ühtlasi kannatanu vastupanu ja võimaldas vahetult kannatanu juures olevaid esemeid hõivata. Seega ongi tegu õigesti kvalifitseeritud tapmisena seoses röövimisega. Karistuse osas on kohus kõiki apellatsioonis väljatoodud asjaolusid karistuse mõistmisel arvesse võtnud ja seejuures asjaolud, mis tingiksid karistust nihutama karistusraami alammäära poole ongi tinginud selle, et kohus mõistis karistuse, mis on sanktsiooni keskmisest määrast madalam. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 palub prokuratuur jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium esmalt märgib, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus, et Juhan Reinson lämmatas MV-d nende vahel tekkinud isikliku konflikti tulemusena surnuks ning seejärel lahkus viimase elukohast, võttes endaga kaasa V-le kuulunud mobiiltelefoni ning sularaha summas vähemalt 2000 eurot. Kaitsja apellatsiooni keskseks väiteks on argument, et käesoleval juhul ei saa järeldada, et Juhan Reinsonil oli MV-ga konflikti tekkimisel eesmärk tema asjad ära võtta. See soov tekkis tal hiljem, kui tapmistegu oli juba lõpule viidud. Kaitsja jaatab, et kriminaalasjas on tõendatud, et Juhan Reinson võttis pärast tapmist sündmuskohalt lahkudes kaasa kannatanu asjad. Sellest tulenevalt kaitsja osundab, et pelgalt fakt, et süüdistatav hõivas tapetu vara, ei võimalda teha järeldust selle kohta, et ta pani toime mõrva, s.o tapmise seoses röövimisega. Sisuliselt ka maakohus on tuvastanud, et tahtlus varavastase kuriteo toimepanemiseks tekkis Juhan Reinsonil alles siis, kui isikuvastane kuritegu oli toime pandud ja tahtlus selles osas täielikult realiseeritud. Varguse toimepanemist alustas süüdistatav alles siis, kui tapmisteo tagajärg oli saabunud. Sellise järeldusega kuriteo motiivide muutmise osas soostub ka prokuratuur oma vastuses apellatsioonile, märkides, et kuigi vägivallateo, millega süüdistatav tappis kannatanu, alghetkel ei pidanud ta silmas kannatanu esemete hõivamist, ei saa esemete hõivamise hetkeks vägivalla tarvitamist (mille tagajärjel kannatanu suri), lugeda lõppenuks, kuna see oli ajalis-ruumiliselt seotud ja seejuures kasutati vahetult ära seda, et kannatanu oli vahetu vägivallateoga muudetud vastupanuvõimetuks.
6.Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja apellatsioonis toodud argumendid väärivad tähelepanu ning seetõttu ei nõustu ringkonnakohus prokuratuuri ja maakohtu kriminaalõigusliku hinnanguga süüdistatava tegevusele. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses tehtud viide Riigikohtu lahendile asjas nr. 3-1-1-12-09 ei ole asjakohane, kuna käsitleb käesolevast kaasusest erinevat olukorda ehk KarS § 200 järgi röövimise subjektiivse koosseisu realiseerimist, mis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega samaaegselt peab esinema ka asja hõivamise tahtlus. Sellisel juhul röövimise subjektiivse koosseisu tuvastamiseks kasutatakse ajalis-ruumilist kriteeriumit ning vägivalla järelmõju kriteeriumit. Just need kaks kriteeriumi lubavad tuvastada röövimise subjektiivse koosseisu realiseerimist, kuid ei oma tähtsust röövmõrva subjektiivse koosseisu tuvastamiseks juba tulenevalt KarS § 114 lg 1 p 5 objektiivse koosseisu sõnastusest, mis eeldab, et tapmine peab olema toime pandud seoses
7(10)
röövimisega või omakasu motiivil. Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise (KarS § 113) kui röövimise (KarS § 200) koosseisu. Sisuliselt tähendab see, et süüdlane peab asja äravõtmiseks kasutatava vägivallaga põhjustama kannatanu surma, tegutsedes sealjuures surma suhtes otsese või kaudse tahtlusega. Kui süüdlase kavatsetus hõlmab ka tapmise ehk kui tapetakse selleks, et hõivata ohvri vara, on tegemist tapmisega omakasu motiivil. KarS § 114 lg 1 p 5 ei kohaldata juhul, kui süüdlasel tekib soov hõivata ohvri vara või nautida muud kasu alles pärast tapmist. (KarS kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2015; 9. ptk; 1. jg; p. 6.2-6.3). Käesoleval juhul maakohus on üheselt tuvastanud, et süüdistataval tekkis soov kannatanu vara hõivamiseks alles pärast tapmist, seega kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse sätteid, tunnistades Juhan Reinson’i süüdi KarS § 114 p 5 järgi (alates 01.01.2015.a. KarS § 114 lg 1 p 5 järgi).
7.Järgnevalt kohtukolleegium märgib, et kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta. Kohtukolleegium on seisukohal, et põhjendatud on süüdistatava kaitsja taotlus Juhan Reinsoni süüdi tunnistamiseks KarS §-de 113 (kehtiv redaktsioon KarS § 113 lg 1) ja § 199 lg 2 p 4 järgi. Samas osundab kohtukolleegium, et nimetatud õiguslik hinnang ei ole oluliselt erinev võrreldes KarS § 114 p 5 koosseisuga ning süüdistataval oli tõhus võimalus selle õigusliku käsitluse vastu kaitsta, kuna see käsitlus langes kokku tema enda kaitsepositsiooniga.
8.Maakohtu otsuse tühistamine Juhan Reinsoni tegevuse kvalifitseerimise osas tingib ka maakohtu otsuse tühistamist ka temale mõistetud karistuse osas ning ka selles osas uue otsuse tegemist. Juhan Reinsonile karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus on märkinud, et kannatanu ise asetas end ohtu, kui kiitles mitme päeva jooksul süüdistatava ees suure rahasummaga. Samuti tuvastas maakohus, et eluliselt on usutav, et J. Reinsonit hakkas mingil hetkel lihtsalt ärritama MV käitumine ja olek üldiselt, eriti arvestades seda, et tõenäoliselt ei olnud peale nädalaid kestnud ühist alkoholitarvitamist enam kumbki meestest enam võimeline korrektselt-adekvaatselt käituma või teise käitumist hindama. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 3-1-1-52-13, p 19). Tunnistades J. Reinsoni süüdi röövmõrvas maakohus asus seisukohale, et süüdistatavat tuleb karistada 11-aastase vangistusega, kusjuures KarS § 114 p 5 näeb karistusena ette vangistuse 8-20 aastani või eluaegse vangistuse, seega tähtajalise vangistuse keskmine määr on 14 aastat. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale mõistetud uus karistus peab seega olema võrreldavalt proportsionaalne maakohtu poolt mõistetud karistusega ehk keskmisest määrast mõnevõrra lühem. KarS § 113 (kehtivas redaktsioonis KarS § 113 lg 1) sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 6-15 aastani, seega vangistuse keskmiseks määraks on 10 aastat ja 6 kuud
8(10)
vangistust. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on võimalik J. Reinsonile mõista KarS § 113 (kehtivas redaktsioonis KarS § 113 lg 1) järgi karistuseks 9 aastat vangistust. Uue otsusega ringkonnakohus mõistab Juhan Reinsoni süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning peab otstarbekaks mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Võttes arvesse, et nii tapmise episood, kui ka varguse episood olid ajalis-ruumiliselt seotud, asub kohtukolleegium seisukohale, et KarS § 64 lg 1 alusel on võimalik lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõista talle 9 (üheksa) aastat vangistust.
9.Esitatud apellatsioonis kaitsja märgib, et käesoleval juhul ei saa tähelepanuta jätta, et kriminaalasjas tekkinud menetluskulud on suhteliselt suured, Juhan Reinsonil puuduvad pikema aja vältel sissetulekud ja vara. Ilmselgelt vanglas viibivatel isikutel on rahaliste nõuete täitmine raskendatud. Seega on alus KrMS § 180 lg-st 3 juhindudes kaaluda menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib järgmist. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Niisuguse alusena ei ole käsitletav kaebaja paljasõnaline väide, et temal puuduvad sissetulekud ja vara. Kohtukolleegium möönab, et ehkki vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on tegelikkuses kinnipidamisasutuses töötamise võimalus vähene ning kinnipeetavale ei ole töö garanteeritud. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Juhan Reinson ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et J. Reinson’i varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Maakohus võttis samuti arvesse asjaolu, et vanglatingimustes on täitedokumendi vabatahtlik täitmine raskendatud, kuna kinnipeetava töötamine ei ole garanteeritud ning pidas käesolevas asjas otstarbekaks võimaldada süüdistatavale menetluskulude tasumist ositi 12 kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
10.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Juhan Reinson’i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil taotles maakohtu otsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 192,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kohtukolleegium teeb käesolevas asjas otsuse juhindudes KrMS §337 lg 1 p 4 ehk tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, seega kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik.
11.Lähtuvalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2; § 340, ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse Juhan Reinsoni süüditunnistamise ning temale § KarS § 114 p 5 (kehtivas redaktsioonis KarS § 114 lg 1 p 5) järgi karistuse mõistmise osas ning temale lõpliku liitkaristuse moodustamise osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab Juhan Reinson’i süüdi KarS § 113 (kehtivas redaktsioonis KarS § 113 lg 1) järgi ning mõistab talle karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. Ringkonnakohus tunnistab Juhan Reinson’i süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning mõistab talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Ringkonnakohus kohaldab KarS § 64 lg 1 ning mõistab Juhan Reinsonile liitkaristuseks, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, 9 (üheksa) aastat vangistust. Ringkonnakohus moodustab J. Renson’ile uue lõpliku liitkaristuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt.
9(10)
Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt
Orvi Tali allkirjastatud digitaalselt
Meelika Aava allkirjastatud digitaalselt
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.