3-1-1-60-15 - Riigikohus - lahend.ee

Kohtuekspertiisi Instituudi kohtutoksikoloogia eksperdi Mailis Tõnissoni vastuse ja isiku kohtutoksikoloogiaekspertiisi aktiga on tõendatud, et I. Tšistjakov omandas suures koguses narkootilist ainet. Narkootilise aine jõudmine ekspertiisi on jälgitav. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et menetlusdokumentides kirjeldatakse tablettide värvust ja neil olevaid kujutisi erinevalt. I. Tšistjakov peeti kinni ajal, mil ta püüdis toimetada narkootilist ainet Läti Vabariigist Eestisse, ja seetõttu on tema käitumine käsitatav narkootilise aine üle riigipiiri toimetamise katsena. 1.2 2. mai 2014. a täiendekspertiisi akti kohaselt sisaldasid 10 halli tabletti, mille esialgne mass oli 3,14 grammi, 38 protsenti MDMA-d ja alla 1 protsendi amfetamiini. Puhast MDMA-d oli tablettides 1 gramm. 10 kollakasbeeži tabletti esialgse massiga 3,19 grammi sisaldasid 35 protsenti MDMA-d ja alla 1 protsendi amfetamiini. Puhast MDMA-d oli neis tablettides 0,94 grammi. 10 sinist tabletti esialgse massiga 3,20 grammi sisaldasid 39 protsenti MDMA-d ja alla 1 protsendi amfetamiini. Puhast MDMA-d oli neis tablettides 1,05 grammi. Hašiš sisaldas 0,7 protsenti tetrahüdrokannabinooli (THC-d). 1.3 Täiendav ekspertiis määrati tõendamisvajadusest lähtudes, kuna 2007. aasta ekspertiisi käigus tablettides ja pruunis ainetükis puhta narkootilise aine sisaldust kindlaks ei tehtud. Täiendekspertiisi tegemisel tugineti esmaekspertiisi andmetele. Kaitsjatega ei saa nõustuda selles, et narkootiline aine oli täiendekspertiisi tegemise ajaks hävitatud. Harju Maakohtu 3. mai 2010. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-7172 tunnistati süüdi isikud, kellega grupis K. Laidvee kuriteod toime pani. Kohtuotsuse kohaselt tuli I. Tšistjakovilt ära võetud narkootiline aine hävitada, mille tõttu saadeti otsus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile täitmiseks. 5. juuli 2010. a kirjas teatas Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakond kohtule, et kohtuotsuses märgitud asitõendid on konfiskeeritud ning hävitatud. Narkootilise aine hävitamine oli aga Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi pädevuses, millest johtuvalt ei saanud politsei narkootilise aine hävitamist kinnitada. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemiaosakonna juhataja A. R. andis kohtuistungil samuti ütlusi, et narkootilist ainet ei hävitatud. 1.4 K. Laidvee telefonikõnedest A. Tšervjakovi ja kolmandate isikutega nähtub, et ta koordineeris tuvastamata isikute ning I. Tšistjakovi kohtumisega seonduvat. Kokkuleppel A. Tšervjakoviga sõitis I. Tšistjakov 21. septembril 2007 Riiga, kohtus seal kahe isikuga ja sai neilt narkootilised ained, mis leiti temalt Eesti riigipiiril. K. Laidvee teopanuseta ei oleks narkootiliste ainete käitlemist toimunud. 1.5 Arvestades käideldud narkootiliste ainete kogust, süüdistatava teopanust, teda iseloomustavaid andmeid ja karistuse üldpreventiivseid eesmärke, on põhjendatud K. Laidvee karistamine vangistusega 4 aastaks ning 6 kuuks.

psühhotroopse aine ebaseaduslik vedamine üle riigipiiri on käsitatav narkootilise aine käitlemisena. KarS § 184 kehtivas redaktsioonis nähakse ette vastutus narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. See tegevus hõlmab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 2 järgi ka sisse- ning väljavedu. Seega on K. Laidveele KarS § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi ette heidetav tegu jätkuvalt kuriteona karistatav. 3.2 KrMS § 234 lg 4 järgi saab kohus lühimenetluse kohaldamist kohtumenetluse käigus kaaluda siis, kui ka prokuratuur on nõustunud lühimenetluse kohaldamisega. Prokuratuur lühimenetluse kohaldamiseks nõusolekut ei andnud. Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et maakohus jättis lahendamata süüdistatava taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. 3.3 Kriminaalasja materjali ja jälitustoimiku põhjal ei saa tuvastada, et I. Tšistjakovi jälgiti Läti Vabariigis Eesti kriminaalmenetluses ette nähtud õigusabi palve alusel. 26. veebruari 2008. a operatiivjälgimise teade ei võimalda kontrollida varjatud jälgimise alust ega hinnata selle jälitustoimingu seaduslikkust. Maakohus on operatiivjälgimise teatele tuginenud, kuid tegemist ei ole lubatava tõendiga. Osutatud tõendi kõrvalejätmine ei mõjuta järeldust, et I. Tšistjakov viibis 21. septembril 2007 Läti Vabariigis Riia linnas, kus omandas ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet, mis temalt Ainaži-Ikla piiripunktis ära võeti. 3.4 2007. aasta narkootilise aine ekspertiisi akti kohaselt esitati eksperdile 30 erinevat värvi tabletti ja pruun ainetükk massiga 90,57 grammi. Uuringu tulemusena selgus, et tabletid sisaldavad MDMA-d ja amfetamiini ning ainetüki näol on tegemist hašišiga. Eksperdiarvamus anti uurimistulemusele toetudes. Samuti märgiti, et ekspertiisiobjektid jäeti ekspertiisiasutusse hoiule. Maakohus põhjendas jälgitavalt, et ekspertiisideks esitatud narkootiline aine on sama, mis I. Tšistjakovilt ära võeti. Ühtlasi anti hinnang ka tablettide kirjelduse erinevusele. Ekspertiisiks esitatud ainete mass ja värvused on sarnased. I. Tšistjakov ei vaidlustanud asjaolu, et temalt võeti ära 30 tabletti ja hašišit. Seega tuvastati seaduslikult, et 2007. aastal ekspertiisiks esitatud objektid võeti 21. septembril 2007 I. Tšistjakovilt ära Eestisse sissesõidul. 3.5 2014. a narkootilise aine täiendekspertiisi akti kohaselt esitati eksperdile sama koguse, värvuse ja massiga tabletid ning pruun ainetükk. Täiendekspertiisi tegemisel tugineti esmaekspertiisi andmetele ja tuvastati kehtivat metoodikat ning vahendeid kasutades puhta narkootilise aine sisaldus ja kogus. Tegemist on seadusliku ja usaldusväärse tõendiga. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka politsei kiri asitõendite

7.K. Laidvee on süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni järgi on KarS § 392 „Keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseaduslik sisse- ja väljavedu“ tunnistatud kehtetuks. 7.1 Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6). 7.2 Tegude toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt käsitati süüdistuses kirjeldatud käitumist, s.o isikute grupis suure koguse narkootilise aine omandamist, valdamist, vedu ja Eesti Vabariiki toimetamise katset, õigesti ühe teona, mille raames täideti kahe erineva süüteokoosseisu tunnused. 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni mõttes ei ole selline eristamine aga enam vajalik, sest narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine hõlmab kooskõlas KarS §-ga 184 NPALS § 2 p-de 21 ning 3 järgi ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisseja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda

olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-18-15, p 15). Prokurör märgib õigesti, et K. Laidveele KarS § 392 järgi etteheidetav käitumine on jätkuvalt kuriteona karistatav, kuna see on hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. Seega ei ole 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni näol tegemist seadusega, mis välistaks KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes süüdistatavale etteheidetava teo karistatavuse, kergendaks karistust või muul viisil leevendaks tema olukorda. 7.3 16. märtsi 2015. a otsuses asjas nr 3-1-1-10-15 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium samuti, et süüdistuses kirjeldatud käitumine, mis seisnes muu hulgas suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona (p 9). Kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu hinnangul tõdeti otsuse järgnevas osas aga ekslikult, et süüdistatav tuleb KarS § 392 lg 2 p 2 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel, et see kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Nagu eespool märgitud, ei ole tegemist olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks seetõttu õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. 7.4 Vaadeldava küsimuse käsitlemist kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus, kes arutas praegust kriminaalasja pärast 1. jaanuari 2015, toimis õigesti, kui sedastas, et K. Laidveele KarS § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi etteheidetav tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav ning KarS § 5 lg 2 esimeses lauses märgitu maakohtu otsuse tühistamiseks ning süüdistatava osaliseks õigeksmõistmiseks alust ei anna.

saadeti täitmiseks ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, kuhu narkootiline aine oli pärast 2007. aastal tehtud ekspertiisi hoiule jäetud. Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna 5. juuli 2010. a kirjaga teavitati Harju Maakohut asitõendite konfiskeerimisest ja hävitamisest. Viidatud kirja põhjal on tekkinud vaidlus 2. mai 2014. a ekspertiisiakti tõendina lubatavuse üle, sest kaitsja veendumuse kohaselt kinnitavad dokumentaalsed tõendid narkootilise aine hävitamist. 14.1 Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et tekkinud vastuolu kõrvaldati tõendite vahetu uurimise ning tõendikogumi põhjaliku analüüsimise teel. Maakohus märkis kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud NPALS § 7 lg 3 redaktsioonile ja sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusele nr 73 tuginevalt õigesti, et konfiskeeritavad narkootilised ained tuli hävitada ekspertiisiasutuse ettepanekul. Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna kirja koostas isik, kes oli küll K. Laidvee kriminaalasja menetlenud uurimisasutuse ametnik, kuid tal ei olnud kokkupuudet ekspertiisiasutuse pädevusse kuuluva küsimuse lahendamisega. Seetõttu ei saanudki tema kirjas väljendatud asitõendite hävitamist käsitlev kinnitus tõsikindlalt hõlmata I. Tšistjakovilt ära võetud narkootilisi aineid. Kolleegiumi arvates süvendab osutatud seisukoha õigsust veelgi asjaolu, et Harju Maakohtu 3. mai 2010. a otsuse kohaselt ei tulnud hävitada pelgalt konfiskeeritud narkootilisi aineid, vaid ka hulgaliselt teisi asitõendeid. Kontrollimaks konfiskeeritud narkootiliste ainete säilimisse puutuvat, kuulati kohtuistungil täiendavalt tunnistajana üle ekspertiisiasutuse keemiaosakonna juhataja A. R., kes selgitas narkootiliste ainete hävitamise korda ja õiguslikke aluseid ning kinnitas, et Harju Maakohtu 3. mai 2010. a otsus jäi täitmata, mistõttu osutuski võimalikuks samade narkootiliste ainete suhtes täiendekspertiisi tegemine. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust on kohtuotsustes samuti põhjalikult vaetud. Korrates seisukohta, mille kohaselt olid vaidlusalused narkootilised ained täiendekspertiisi tegemise ajaks hävitatud, ja kritiseerides tunnistaja ütluste tõele vastavust, ei nõustu kassaator tõendite hindamisest tehtud järeldustega. 14.2 26. oktoobri 2007. a ekspertiisiaktist nähtuvalt jäeti ekspertiisi objektiks olnud tabletid ja hašiš ekspertiisiasutuse keemia- ja bioloogiaosakonda. 2. mai 2014. a ekspertiisiaktis osutas ekspert uuritavaid aineid kirjeldades varasema ekspertiisiakti andmetele. Et tegemist oli ekspertiisiasutuses säilitatud narkootiliste ainetega, mille olemasolu kinnitas ka A. R., ja samadele ainetele tehti täiendekspertiis, andis see asjaolu kohtutele seadusliku aluse järeldada, et 2. mai 2014. a ekspertiisiakt on lubatav tõend. Ekspertiisi objektideks olnud ainete kogust, välimust ja kaalu on ekspertiisiaktides kirjeldatud sarnaselt ning 2. mai 2014. a ekspertiisiakt kajastab ühtlasi eksperdiuuringute kirjeldust, tulemuste hindamise käiku ja arvamuse põhjendust. Puhta narkootilise aine koguse arvutamisel on ekspert MDMA osas tõepoolest süüdistatava kasuks eksinud, kuid tegemist ei ole veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Eksperdiuuringute tulemusena on kindlaks tehtud puhta narkootilise aine sisaldus protsentides, mis tähendab, et eksperdi arvamuse alusel saab mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. Eelöeldust järeldub, et ekspertiisiaktis ilmnenud puudustele vaatamata on võimalik kõnelda narkootilise aine suurest kogusest ja ka sellest, et täiendekspertiisi akti näol on tegemist lubatava tõendiga.