Kohtulahend

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist vangistuse asendamise osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.1 Kohtukolleegium peab kõigepealt vajalikuks osundada, et KarS § 692 lg 1 alusel saab vangistust asendada raviga üksnes juhul kui isik on teo toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, seega kui psüühikahäire pole ravitav ega kontrollitav ei kuulu KarS § 692 kohaldamisele. Vastava asjaolu tuvastamine kuulub aga eksperdi pädevusse. Lisaks sätestab KarS § 692 lg 4 üheselt, et vangistus asendatakse raviga üksnes isiku kirjalikul nõusolekul, mille ta saab anda pärast seda, kui talle on selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. KrMS § 2211 lg 1 kohaselt kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib seaduse kohaselt mõista vangistuse, mille võib asendada narkomaanide sõltuvusraviga, võivad uurimisasutus ja prokuratuur ekspertiisimäärusega nõuda kohtupsühhiaatriaeksperdilt arvamust kahtlustatavale või süüdistatavale sõltuvusravi kohaldamise vajalikkuse kohta. Käesolevas asjas ei ole täidetud KarS § 692 lg 4 nõuded ning kolleegiumil puudub üldse võimalus kaaluda asenduskaristusena sõltuvusravi rakendamist, kuivõrd vastavad andmed (eksperdi arvamus) puuduvad ning arvestades lühimenetluse eripära ei ole võimalik apellatsioonimenetluses nõuda kohtupsühhiaatriaeksperdilt arvamust sõltuvusravi kohaldamise vajalikkuse kohta. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-79-10 p 10.1). Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks karistuse küsimuse otsustamist e karistuse mõistmist (selle asendamist), oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. 4.2 Kolleegium asub seisukohale, et apellatsioon on põhjendamatu ka osas millega leitud, et kavatsetusele ei saa viidata kui süüd suurendavale asjaolule ning kahele varguse episoodidele 20.06.2015 ja 06.07.2015 ei tohiks viidata, kuna see on topelt karistamine. Esiteks on maakohus kokkuvõtvalt leidnud, et D.D süü on väike, mistõttu võib mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale (lk 73 pöördel). KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7, 3-1-1-113-12). Käesolevas asjas ongi maakohus karistuse mõistmisel arvestanud süüdlase käitumise eesmärki ja motiivi ning tahtluse liik kui selline võib näidata suuremat süüd seotuna isiku eesmärgi või motiiviga.

Teiseks ei ole käesolevas kriminaalasjas ilmselgelt tegemist topeltkaristamise keelu ( -põhimõtte) rikkumisega. Maakohus on D.D mõistnud süüdi ja karistanud 19.08.2015.a toimepandud varguses. Viide süüdistuse sisus ja kohtuotsuses kahele varguse episoodidele 20.06.2015 ja 06.07.2015 (varasem karistatud väärteo korras) on eriosas kvalifitseeritud varguse (KarS § 199) koosseisu tunnuse süstemaatilisuse (p 9) põhjendamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Süüdistuse sisu ja sellele vastav kuriteo kvalifikatsioon on omavahel subsumtsioonisuhtes, mis tähendab, et süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Maakohus omakorda on analüüsinud ja põhjendanud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni, mitte süüdistatavat korduvalt süüdi tunnistanud ja ka korduvalt karistanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.