Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 17. aprilli 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav N.L
Prokurör
Ringkonnaprokurör Günter Koovit
Süüdistatav
Kaitsja
N.L isikukood XXX; elukoht XXX; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral, viimati Viru Maakohtu 12.12.2011 otsusega KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8 ja § 121 järgi vangistusega 2 aastat 4 kuud. Tõkend – vahistamine 17.05.2014. Lepinguline kaitsja Tatjana Golovanova
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 17. aprilli 2015 otsus osaliselt, see on:
1.1.N.L-ile KarS § 113 järgi karistuse mõistmises.
Mõista N.L-ile KarS § 113 järgi karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust.
2.2.Tagastada N.L-ile asitõendiks olevad talle kuuluvad musta värvi spordipüksid PUMA ja trikotaažist dressipluus kapuutsiga Treningssenter Meldal.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Apellatsioon rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 8. oktoobril 2015 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates 9. oktoobrist 2015. Maakohtu otsus
1.Viru Maakohus 17.04.2015 otsusega tunnistas N.L süüdi KarS § 113 järgi ja mõistis talle karistuseks 8 aastat vangistust. Karistusaega arvestati alates 17.05.2014. 1.1 Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ning mõistis VÕS §-de 1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel N.L-ilt välja O.J. kasuks kuriteoga tekitatud kahju 1081.77 eurot. 1.1.1 Asitõendid, s.o teksapüksid nahast püksirühmaga, aluspüksid, kapuutsiga dressipluusi, pikkade varrukatega pluusi, botased, 2 nuga, musta värvi spordipüksid, trikotaažist dressiplussi kapuutsiga, määras kohus hävitamisele kohtuotsuse jõustumisel. 1.2 Maakohus mõistis N.L süüdi KarS § 113 järgi selles, et ta 16.05.2014 kella 23 paiku lõi Narvas Rakvere 40 maja juures noaga ühe korra R.K. ele rindkere piirkonda, millega tekitas R.K. ele rinnaõõnde ulatuva paremat kopsu vigastava torke-lõikehaava, mille tulemusena arenes äge verekaotus ja R.K. suri 16.05.2014 kella 23.10 paiku. 1.3 Maakohus, hinnates tõendeid kogumis, leidis, et N.L poolt R.K. e noaga löömine ja sellega tema surma põhjustamine on tõendatud tunnistajate L.K. , R.V. i, E.P. i ja E.N. a ütlustega, sündmuskohalt äravõetud asitõendite vaatlusprotokolliga ning DNA-ekspertiisiaktiga nr 14EGE0713. Eelmärgitud asjaolude üle puudub vaidlus, kuna N.L tunnistas end süüdi. 1.3.1 Tuginedes kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktile, luges kohus tõendatuks, et N.L oli kuriteo toimepanemise ajal süüdivas seisundis, sest ekspertiisiaktist nähtuvalt ei olnud süüdistataval kuriteo momendil vaimuhaigust ega hetkelist rasket psüühilist häiret ning ta võis oma tegusid kontrollida ja neid suunata. Eelmärgitud ekspertarvamust silmas pidades luges maakohus tõendatuks sellegi, et kuriteo toimepanemise ajal N.L ei olnud tugevas hingelise erutuse seisundis, vaid ta oli tavalises alkoholijoobes. Seega ei ole põhjendatud kvalifitseerida süüdistatava käitumist KarS § 115 järgi. Ekspertide kompetentsuse või erapooletuse kahtluse alla seadmiseks ei ole alust. 1.3.2 Kohus asus veel seisukohale, mille kohaselt ei ole kohtuliku uurimise käigus tuvastatud, et enne tapmise toimepanemist oleks R.K. või E.N. a solvanud N.L . Nende vahel toimus tavaline omavaheline kaklus. Selleks momendiks, kui süüdistatav võttis korterist noad ja väljus uuesti õue, oli esialgne konflikt juba lõppenud. Niisuguses olukorras võib rääkida sellest, et N.L pani kannatanu tapmise toime kättemaksu motiivil (temale tekitatud füüsilise valu ja kehavigastuste eest), aga see ei anna alust kvalifitseerida süüdistatava käitumist KarS § 115 järgi. 1.3.3 Puudutavalt mälulünka, millele viitab oma ütlustes süüdistatav ning süüdistatava ebatavalist käitumist, millest räägivad tunnistajad L.V. , V.K. ja A.A. , leidis kohus, et kuna N.L oli märkimisväärses alkoholijoobe seisundis (sellele viitavad: eksperdi arvamus, et enne sündmust jõi N.L ära alkoholi, mille kogus vastab 0.5 liitrile viinale; tunnistaja R.H. i ütlused), oli see täiesti loomulik. 1.3.4 N.L ei olnud kuriteo sooritamise ajal kohtu hinnangul ka hädakaitseseisundis ja seda hoolimata asjaolust, et vahetult enne R.K. e tapmist oli süüdistatav läbi pekstud R.K. e ning viimase elukaaslase E.N. a poolt (sellele viitavad tunnistajate R.V. i, E.P. i, E.N. a, L.K. , A.K. ütlused
ning 31.03.2015 kohtuotsus E.N. a kohta). Tegemist oli tavalise olmetüli ning kaklusega alkoholi tarbinud isikute vahel. Selleks momendiks, kui süüdistatav võttis korterist noad ja väljus uuesti õue, oli esialgne konflikt juba lõppenud. Kuriteo hetkel reaalset ohtu tema elule või tervisele ei olnud. 1.3.5 Hinnates N.L kuriteo subjektiivset külge, leidis kohus, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega, s.o lüües kannatanut noaga piirkonda, kus asuvad elutähtsad organid rindkere piirkonda - pidas ta võimalikuks surma tekitamist ja möönis seda. 1.4 N.L-ile karistust mõistes arvestas kohus, et süüdistatav pani toime raske tahtliku esimese astme kuriteo. Tapmise motiiviks oli olmetüli alkoholi tarbinud isikute vahel. Samas arvestas kohus aga, et N.L süü aste ei ole suur, kuna ta sooritas kuriteo kaudse tahtlusega, ilmneb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 mõttes (s.o süü puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus) ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Viidates karistuse eripreventiivsete eesmärkide arvesse võtmise vajadusele märkis kohus, et N.L näol on tegemist füüsiliselt haige inimesega. Sellele osundavad kaitsja esitatud meditsiinilised dokumendid (kohtutoimiku lk-d 96-111). Ülaltoodu alusel on põhjendatud mõista süüdistatavale vangistus alla KarS § 113 sanktsiooni keskmist määra. 1.5 Maakohus, juhindudes KrMS § 310 lg-st 1, VÕS §-st 1043 ja TsMS § 440 lg-st 1, rahuldas kannatanu O.J. (hukkunu õde) tsiviilhagi nõude 1081.77 eurot. Kulud tekkisid seoses venna matustega ja on tõendatud esitatud kviitungitega. Süüdistatav nõustus haginõudega. Esitatud apellatsioon
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N.L, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ning palub teha uue otsuse, millega mõista ta süüdi KarS § 115 järgi ja kergendada talle mõistetud karistust. Samuti palub süüdistatav tühistada kohtuotsuse tema dressipükste ja trikotaažkangast kampsuni asitõendina hävitamise osas ning tsiviilhagi temalt väljamõistmises. Kannatanu esitatud tsiviilhagi palub ta jätta läbi vaatamata. Lisaks soovib N.L , et ringkonnakohus võtaks tõendina vastu ja uuriks apellatsioonis nimetatud meditsiiniliste ja uurimisdokumentide koopiaid koos tõlgetega, samuti R.K. e suhtes alustatud kriminaalasja lõpetamise määrust. Edasikaebuse väited on järgmised. 2.1 N.L märgib, et kohus tuvastas valesti tema joodud alkoholi koguse, võttes siin aluseks tema eeluurimisel antud ütlused. Need ei vasta tegelikkusele, kuna siis nimetas ta suuremat kogust põhjusel, et ta oli šokiseisundis, mille põhjustas teadmine inimese tapmisest. Eksperdiarvamus, et tema tarvitatud alkoholi kogus vastab poolele liitrile viinale, on aga paljasõnaline. Arst-psühhiaater, kes ei ole ekspert joobe raskusastme tuvastamisel, ei arvestanud tema isiku iseärasusi ega viidanud ka kasutatud metoodikale alkoholikoguse ümberarvutamisel. Samuti ei esitatud eksperdile sellist küsimust. Süüdistatav märgib, et teda toimetati kainenemisele 16.05.2014 kl 23.50 ja juba 17.05.2014 kl 01.00 allkirjastas ta kinnipidamise protokolli ning kirjutas omakäeliselt sellesse märkuse. Seega ta orienteerus olukorras ja oli suuteline kirjutama selge käekirjaga. Puuduvad ka muud dokumendid, mille alusel oleks tuvastatud alkoholisisaldus tema veres või väljahindatavas õhus. Teda ei viidud joobeastme kindlakstegemiseks ka tervishoiuasutusse, millega rikuti PPVS §-e 724 ja 725. R.H. i arvamus, et tal oli tugev joove, tuleneb sellest, et tema juures oli tunda alkoholilõhna ja tal esines reaktsioonihäireid. Lisaks kinnipidamise ajal ta magas ja on loomulik, et ta mõnda aega olukorras ei orienteerunud. Seega ei vasta tegelikkusele, et ta oli tugevas joobes ja seetõttu midagi ei mäletagi. RKKKo nr 3-1-1-10-13 p-s 10.1 leitakse, et joobeseisund iseenesest ei saa KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundit välistada, vaid võib teatud juhtudel selle tekkimise tõenäosust isegi suurendada. 2.2 N.L arvates oli tema 16.05.2014 mälukaotuse põhjuseks E.N. a poolt talle vastu pead löömine ja kahel korral löömine R.K. e poolt. Tema seisundi tegi lisaks joomisele raskemaks see, et ta kannatab juba pikka aega tugevaid peavalusid, mis algasid peale silmatraumat, mille tagajärjel esinesid tal sagedased mälukaotused. Seda tõendavad meditsiinilised dokumendid, mille esitas
kaitsja. Otsuse tegemisel on kohus tuginenud aga vaid vangla edastatud meditsiinilistele dokumentidele. Perearsti tõendit ja vangla saadetud meditsiinilisi dokumente, mis olid esitatud kohtule koos kaitseaktiga (tl 20-35) ja millised kohus vastu võttis (tl 38, 118), ei ole kohus aga arvesse võtnud. Samuti kohus, jättes 09.04.2015 istungil vastu võtmata vangla edastatud meditsiinilised dokumendid 2011-2014 kohta ja silmaarsti väljastatud dokumendid (tl 117), rikkus KrMS § 2861 nõudeid, kuna sellega kahjustati tema kaitseõigust. Neid materjale ei edastatud ka eksperdile 28.07.2014 kohtulik-psühhiaatrilise ekspertiisi raames. Seega viidi ekspertiis läbi oluliste dokumentideta. 2.3 N.L ei nõustu kohtuga, et tema, R.K. e ja E.N. a vahel toimus tavaline kaklus. Kakluse vastastikkus ei ole tõendatud, kuna L.K. , E.P. ja A.K. ei ole maininud, et ta oleks kasutanud kellegi suhtes vägivalda. Tunnistajad ütlesid, et peksti vaid teda. Süüdistatav leiabki, et ta viibis kuriteo ajal tugeva hingelise erutuse seisundis, mis joonistub välja järgmistest tõenditest. E.P. andis ütlusi, et 16.05.2014 tema ja ta sõbrad, sh hukkunu, kasutasid ebatsensuurseid sõimusõnu ja vanglažargooni. Kuna ta oli just vanglast vabanenud, mõjusid vanglaväljendid talle solvavalt. E.P. ütles, et R.K. lõi teda ja ta kukkus pikali. A.K. ütles, et E.N. a sõimas teda ebatsensuurselt ja peksis väga julmalt, mh rusikate ja jalgadega vastu pead. Füüsiline valu, solvumistunne ja võimetus end kaitsta, kuna ründajaid oli palju, kutsusid temas esile tugeva hingelise erutuse seisundi. A.K. andis ka ütlusi, et ta viskas jope maha ja ütles: „Võtke minu jope.“ Järelikult üritasid nad temalt jopet ära võtta. Pärast sündmust olid tal kadunud ka mobiiltelefon ja ristiga kaelakett. Röövimise katse võis samuti kutsuda temas esile solvumistunde. Tema riietelt vere leidmine tõendab, et teda peksti julmalt. Kohus isegi ei kaalunud võimalust, et ta oli hingelise erutuse seisundis ega arvestanud ka R.K. e negatiivset iseloomustust. 2.4 N.L tahab, et ringkonnakohus võtaks vastu temale kehavigastuse tekitamist kinnitava tõendina tema 20.05.2014 isiku läbivaatuse protokolli koos fotodega, arestimaja meditsiinilise abi registreerimise raamatu 19.05.2015 väljavõtte ning 12.01.2015 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise (R.K. e poolt tema peksmise faktis) määruse. Maakohus keeldus neid dokumente vastu võtmast. Viidatud määrus tõendab, et hukkunu lõi teda vahetult enne tema poolt kuriteo toimepanemist, mis on aga karistust kergendav asjaolu vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 6 ning kohus pidanuks seda temale KarS § 113 järgi karistuse määramisel arvestama. RKKKo nr 3-1-1-10-13 p 8 ja KarS § 24 lg 3 mõttes on tema emotsionaalne seisund teo toimepanemise ajal pärast kehavigastuste saamist vastutust kergendav isikutunnus. Samuti leiab tuvastamist põhjuslik seos tema erutusseisundi ja kannatanu õigusvastase käitumise vahel (RKKKo nr 3-1-1-86-04 p 10). RKKKo nr 3-1-1-10-13 pst 9 nähtub aga, et olles tuvastanud tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldse või solvava teo, peab menetleja alati kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi. Tapmisega seotud asjades tuleb seda asjaolu tingimata kontrollida ja kaasata selle selgitamisele ka psühholoog. Praeguselt vastas arst-psühhiaater küsimusele tema süüdivuse kohta. Kohus ekslikult samastas hingelise erutuse seisundi ja süüdivuse. 2.5 Süüdistatav märgib, et kohtu hinnangul pani ta tapmise toime kättemaksu ajendil, kuid RKKKo nr 3-1-1-86-04 p-s 9 ja 3-1-1-10-13 p-s 8 on öeldud, et tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele ja KarS § 115 kohaldamist ei välista, et isku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Kohus leidis, et kaklus oli juba lõppenud, kui ta tuli nugadega tagasi õue, kuid L.K. ütlustest nähtub, et ta väljus majast kõigest 2-3 minuti pärast. R.K. hakkas talle lähenema, käitudes moel, et tunnistajale tundus, nagu tahaks kakelda. 2.6 N.L märgib veel, et kohus luges tema süü tahtlikus tapmises tõendatuks mh tunnistajate L.K. ja E.N. a ütlustega, kuigi need on vastuolus selles, millal ta noad sai ja kuidas noaga lõi. Samuti on nende ütlused vastuolus surnukeha ekspertiisiaktiga haavade asukoha osas. Kohus ei ole vastuoludele õiguslikku hinnangut andnud ega toonud välja motiive, millise tunnistaja ütlused väärivad või ei vääri usaldust. Sellega rikkus kohus KrMS § 312 p 2 nõudeid. Samuti ei pööranud
kohus tähelepanu asjaolule, et mõlema noa käepidemelt oli leitud hukkunu enda bioloogilist materjali (tl 53-60). Tema kätel hukkunu verd ei olnud. Noad leiti üksteisest eemal ja eemal kohast, kust leiti hukkunu verd. Sellest tulenevalt ei saa ka välistada, et R.K. võis hoida mõlemat nuga enda käes, mis võis N.L esile kutsuda hingelise erutuse seisundi ja hirmu oma elu pärast. Hukkunu bioloogilise materjali olemasolu mõlema noa käepidemel ning L.K. a ja E.N. a ütlustes esinevad vastuolud tekitavad kõrvaldamata kahtlusi, mis KrMS § 7 lg 3 kohaselt tulnuks tõlgendada tema kasuks. Seega on kohtuotsus tehtud KrMS § 338 lg 1 nõudeid rikkudes. 2.7 Süüdistatav leiab ka, et E.N. a ütlustest selguvalt tema ja hukkunu vahelise kakluse ning tema poolt noaga löömise vahel ei olnud pikka ajavahemikku. RKKKo nr 3-1-1-10-13 p-s 10.3 on märgitud, et KarS § 115 kohaldamisel ei ole oluline tihe ajalisruumiline side teo ja provokatsiooni vahel. Oluline on, et tegu oleks toime pandud vägivalla või solvamise mõju all. Tekkiva emotsionaalse reaktsiooni ajaline kestus ei ole indiviidi poolt suurel määral tahteliselt kontrollitav. 2.8 N.L arvates ei saanud maja esimese sissekäigu juures seisnud L.L. selgelt näha, et ta tuli neljandast sissekäigust noad käes, kuivõrd L.V. , A.K. , A.A. ja V.K. ütlustest nähtuvalt on sissekäikude vahel suured vahemaad ja koht, kus lamas hukkunu, oli valgustamata, sest seal on vaid üks tänavalatern. Viimast tõendavad ka sündmuskoha fotod. 2.9 N.L märgib veel, et kui ringkonnakohus leiab, et ta sooritas KarS §-s 113 sätestatud kuriteo, siis tema suhtes on olemas karistust kergendavad asjaolud. 2.10 Lõpetuseks ei pea N.L õigeks maakohtu otsustust temale kuuluvate dressipükste ja trikotaažkangast kampsuni asitõendina hävitamise osas. Esemed on uued ja neilt avastati vaid tema vere jälgi. Kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p-ga 2 tuleks need asjad temale tagastada. Samuti ei ole süüdistatav nõus, et kohus mõistis O.J. kasuks välja tsiviilhagi 1081.77 eurot, kuigi kannatanu ütluste kohaselt kandis ta R.K. e matusekulud koos hukkunu emaga. Seega ei olnud 1081.77 eurot ainuüksi O.J. kahju. Hagi omaks võttes ta seda ei teadnud. R.K. e ema ei ole haginõuet esitanud ega O.J. t oma huve esindama volitanud. Lisaks on hagisummasse ebaseaduslikult arvatud 112.56 eurot, mis kulus alkohoolsete jookide ostmisele (tl 4). Seega peaks hagi jätma läbi vaatamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3.Tartu Ringkonnakohtu 26.08.2015 määrusega määrati antud kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 25.09.2015, kuid seisukohti ei esitatud.
4.Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja sellele lisatud kirjalike tõenditega, kohtutoimiku materjalidega, sh uurinud kogutud tõendeid, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist N.L süüdimõistmises KarS § 113 järgi ja temalt tsiviilhagi väljamõistmises, kuid kergendamisele kuulub talle mõistetud karistus ning kohtuotsuse jõustumisel tuleb talle tagastada tema poolt taotletud asitõendiks tunnistatud riideesemed. Seega osaliselt kuulub apellatsioon rahuldamisele.
5.Ringkonnakohus esmalt käsitleb taotlust kuritegu ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi, seejärel taotlust mõista kergem karistus, siis taotlust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ning lõpuks taotlust osa riideid tagastada.
6.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et taotlus kuritegu ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi oli maakohtule kohtuvaidluste kaudu teada (I kd lk 123 pöördel-129) ning maakohus oma otsuse punktis 3.5 põhjendas, miks see taotlus rahuldamisele ei kuulu.
7.Apellatsioonis on samad seisukohad uuesti väga mahukalt esitatud (vt käesoleva otsuse p 2.1-2.8).
Kohtupraktika kohaselt ei nõua ringkonnakohtul lasuv põhjendamiskohustus üksikasjalikku vastamist apellantide igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui esitatakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKm nr 3-1-1-48-12 p 16.3.2 ja RKKKo nr 3-1-1-92-11 p 15.1). Sama printsiip on ka toodud KrMS §-s 342 lg 3 p 1, mille kohaselt juhul, kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seejuures on aga vajalik analüüsida apellantide selliseid argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 3-1-1-92-11 p 15.2).
8.Eeltoodust lähtudes ringkonnakohus käsitleb apellandi väiteid seoses viidetega Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-10-13, mille seisukohad apellandi arvates on ka käesolevas asjas kohaldatavad ja annavad aluse kuriteo kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 364 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on eelkõige sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Samas aga tuleb arvestada KrMS § 2 p 4-st lähtuvat Riigikohtu pretsedendiõigusliku tähendusega menetlusõiguslike seisukohtade üldkohustuslikkust kõigis asjades.
9.Apellant vaidlustab maakohtu järeldust, et ta oli tugevas alkoholijoobes ja seetõttu midagi ei mäleta. Apellant jääb selle juurde, et ta oli joonud džinni ja õlut, kuid seda ei saa kuidagi võrrelda 0,5 liitri viina joomise tagajärjel saadud joobega. Tema alkoholijoobe raskusastet pole tuvastatud. Ta leiab, et mälukaotuse põhjuseks oli hoopis see, et teda pähe löödi. Kuna teda on juba aastaid vaevanud peavalud, siis pähe löömine võis tema arvates soodustada hingelise erutusseisundi teket. Apellant viitab, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-10-13 p 10.1 kohaselt alkoholijoobeseisund iseenesest ei saa erutusseisundit välistada, vaid võib teatud juhtudel selle tekkimise tõenäosust isegi suurendada.
10.Ringkonnakohus ei välista, et N.L ebatavaline käitumine pärast tapmise toimepanemist, mida kirjeldavad tunnistajad L.V. , V.K. ja A.A. , võis olla tingitud alkoholijoobest või löökidest pähe või nende mõlema koosmõjust, kuid see ei anna alust kinnitada, et ta viibis äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis.
11.Kohtupraktika kohaselt tugeva hingelise erutuse seisund on juriidilisele hindamisele avatud tunnus, mis tuleb tuvastada eelkõige kriminaalasja tehioludele tuginevalt ning mille tõendamiseks on lubatud kõik tõendid. Selleks võib ka määrata vastava ekspertiisi, kuid ekspert ei saa anda kohtu jaoks siduvat arvamust erutusseisundi esinemise või puudumise kohta. Vägivalla või solvamise mõju süüdlase psüühikale peab olema vahetu ning erutusseisund ja sellest johtuv tapmissoov peab olema tekkinud äkki, s.o vahetult pärast vägivallaakti või solvamist (RKKKo nr 3-1-1-86-04 ja 3-1-1-10-13).
12.Apellant väidab, et kuna teda peksti mitmekesi, sealhulgas ka naisterahva poolt, seejuures kasutati sõimusõnu ja vanglažargooni ning hiljem tassiti turjast nagu koera, siis see kõik mõjus talle väga ränga solvanguna. Füüsiline valu, solvumistunne ja võimetus end mitme ründaja vastu kaitsta kutsusidki tal esile tugeva hingelise erutuse seisundi. Apellant leiab, et RKKKo nr 3-1-1-10-13 p 8 ja KarS § 24 lg 3 mõttes on tema emotsionaalne seisund teo toimepanemise ajal pärast kehavigastuste saamist vastutust kergendav isikutunnus. Maakohus seda aga ei arvestanud.
13.Ringkonnakohus ei leia, et N.L puhul oleks kohaldatav eriline isikutunnus KarS § 24 mõttes. Selleks on vaja äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi tuvastamist, kuid antud juhul see tuvastatud ei ole.
14.Apellant märgib, et kuigi maakohus asus seisukohale, et tapmine pandi toime kättemaksu ajendil, ei välista see KarS § 115 kohaldamist, sest RKKKo nr 3-1-1-10-13 p 8 kohaselt tapmine on reaktsioon
varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele ning KarS § 115 kohaldamist ei välista ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tapmine pandi toime kättemaksu ajendil, kuid ainult sellest ei piisa kinnitamaks väidet, et tapmisele eelnes äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund.
16.Apellant ei ole nõus maakohtu järeldusega, et KarS § 115 kohaldamist välistab see asjaolu, et peale esialgset konflikti N.L läks tuppa, võttis sealt noad, tuli nendega õue tagasi ja siis tappis kannatanu. Kuigi apellant ise kõike täpselt ei mäleta, toetub ta tunnistaja L.K. ütlustele, et ta väljus toast nugadega juba 2-3 minuti pärast. Seega kõik toimus väga kiiresti. Apellant viitab, et RKKKo nr 3-1-1-10-13 p 10.3 kohaselt KarS § 115 kohaldamisel ei ole oluline tihe ajalis-ruumiline side teo ja provokatsiooni vahel. Oluline on, et tegu oleks toime pandud vägivalla või solvamise mõju all. Tekkiva emotsionaalse reaktsiooni ajaline kestus ei ole indiviidi poolt suurel määral tahteliselt kontrollitav.
17.Ringkonnakohus veelkord märgib, et vägivalla või solvamise mõju süüdlase psüühikale peab olema vahetu ning erutusseisund ja sellest johtuv tapmissoov peab olema tekkinud äkki, s.o vahetult pärast vägivallaakti või solvamist. Seega väga oluline on tuvastada termini „äkki tekkinud“ sisu. Antud juhul on tuvastatud, et peale esialgset konflikti N.L läks tuppa, võttis sealt noad, tuli nendega õue tagasi ja siis tappis kannatanu. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (asitõendite kaust lk 18) nähtub, et N.L korter asub III korrusel IV trepikojas. Seega oli vaja minna õuest treppi pidi III korrusele, võtta toast noad ja tulla õue tagasi. Arvestades seda, et N.L oli alkoholijoobes ja eelnevalt peksa saanud, ei ole eluliselt usutav, et ta jõudis toas 2-3 minutiga ära käia ning arvatavasti kulus selleks rohkem aega. See asjaolu aga välistabki termini „äkki tekkinud“ sisu KarS § 115 mõttes. See sisu olnuks täidetud näiteks siis, kui koheselt sündmuskohal peale peksasaamist N.L valu ja alandustunde mõjul haaranuks mingi käepärase eseme (nt kaika) ja hakanuks sellega ründajat peksma. Antud juhul ta aga otsustas tuppa minna ja sealt noad tuua. Seetõttu ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KarS § 115 kohaldamist välistab see asjaolu, et peale esialgset konflikti N.L läks tuppa, võttis sealt noad, tuli nendega õue tagasi ja alles siis tappis kannatanu.
18.Karistuse mõistmisel N.L-ile arvestas maakohus, et süüdistatav pani toime raske tahtliku esimese astme kuriteo. Tapmise motiiviks oli olmetüli alkoholi tarbinud isikute vahel. Samas arvestas kohus aga, et N.L süü aste ei ole suur, kuna ta sooritas kuriteo kaudse tahtlusega, ilmneb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 mõttes (s.o süü puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus) ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Viidates karistuse eripreventiivsete eesmärkide arvesse võtmise vajadusele märkis kohus, et N.L näol on tegemist füüsiliselt haige inimesega. Sellele osundavad kaitsja esitatud meditsiinilised dokumendid. Ülaltoodu alusel on põhjendatud mõista süüdistatavale vangistus alla KarS § 113 sanktsiooni keskmist määra, mõistes karistuseks 8 aastat vangistust.
19.Kaebuses taotletakse karistuse kergendamist, sest 12.01.2015 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja 31.03.2015 kohtuotsus tõendavad, et hukkunud R.K. ja temaga koos olnud E.N. a lõid teda vahetult enne tema poolt kuriteo toimepanemist, mis on aga karistust kergendav asjaolu vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 6 ning kohus pidanuks seda temale KarS § 113 järgi karistuse määramisel arvestama. Apellant märgib, et lisaks peksmisele nimetatud isikud ka solvasid teda ebatsensuursete sõnadega. Kõik ülalkirjeldatu tekitas talle füüsilist ja moraalset valu ning selline käitumine kutsus temas esile tugeva hingelise erutuse seisundi. Olles sellises seisundis, tundes alandust ja solvumist, ta panigi tapmise toime. Apellant leiab, et RKKKo nr 3-1-1-10-13 p 8 ja KarS § 24 lg 3 mõttes on
tema emotsionaalne seisund teo toimepanemise ajal pärast kehavigastuste saamist vastutust kergendav isikutunnus.
20.Ringkonnakohus juba eelpool põhjendas, miks antud juhul ei ole tegemist äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundiga, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja suhtes. Seetõttu ei saa ka nimetatud asjaolu lugeda karistust kergendavaks KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes, nagu seda apellant taotleb. Seda asjaolu saab kohaldada ainult siis, kui erutusseisundi mõjul on toime pandud muu süütegu kui seda on tapmine.
21.Ringkonnakohus märgib, et KarS § 57 lg 2 lubab karistuse kohaldamisel arvestada ka lõikes üks loetlemata asjaolusid. Apellatsioonile lisatud meditsiinilised dokumendid kinnitavad, et N.L kannatab juba pikka aega tugevaid peavalusid, mis algasid tal pärast silmatrauma saamist. Kuna teda peksti ka pähe, siis see veelgi süvendas talle tekitatud valu. Maakohus tuvastas (vt otsuse p 3.6), et vahetult enne R.K. e tapmist oli N.L läbi pekstud R.K. e ja E.N. a poolt. Ringkonnakohus leiab, et kuna N.L pani tapmise toime seetõttu, et teda oli eelnevalt pekstud ning ta tundis end alandatuna ja solvatuna tema suhtes toimunud õigusvastasest käitumisest, siis seda saab lugeda täiendavaks karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 mõttes.
22.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu annab alust mõistetud karistust vähendada, sest karistust raskendavad asjaolud puuduvad ja esineb mitu karistust kergendavat asjaolu. Lisaks sellele maakohus juba tuvastas, et N.L süü aste ei ole suur ning tegemist on füüsiliselt haige inimesega. Kõike eeltoodut arvestades ringkonnakohus leiab, et N.L-ile tuleb KarS § 113 järgi karistuseks mõista 6 aastat ja 6 kuud vangistust.
23.Maakohus rahuldas kannatanu O.J. tsiviilhagi ja mõistis N.L-ilt kannatanu kasuks välja 1081,77 eurot (vt käesoleva otsuse p 1.5). Süüdistatav ei ole nõus, et kohus mõistis just O.J. kasuks välja tsiviilhagi 1081.77 eurot, sest kannatanu ütluste kohaselt kandis ta R.K. e matusekulud koos hukkunu emaga. Seega ei olnud 1081.77 eurot ainuüksi O.J. kahju. Hagi omaks võttes ta seda ei teadnud. R.K. e ema ei ole haginõuet esitanud ega O.J. t oma huve esindama volitanud. Lisaks on hagisummasse ebaseaduslikult arvatud 112.56 eurot, mis kulus alkohoolsete jookide ostmisele. Seega peaks hagi jätma läbi vaatamata.
24.Ringkonnakohus selle taotlusega ei nõustu ja leiab, et maakohtu otsustus tsiviilhagi osas on seaduslik ja põhjendatud. Asitõendite toimikust nähtub (lk 1-7), et O.J. esitas 10.07.2014 tsiviilhagi matusekulude 1081,77 euro nõudes. Tsiviilhagile lisatud arved on kõik väljastatud O.J. nimele ja on seotud matusekuludega, mille hulka kuulub ka peielaud, kus on olnud ka viina 112,56 euro väärtuses. Kohtuistungi protokollist (I kd lk 61 pöördel-63) nähtub, et kannatanu jäi hagi juurde, seletas selle maksumust kujundanud asjaolusid ja seejuures vastas ka kaitsja arvukatele hagi suurust täpsustavatele küsimustele. N.L võttis esitatud tsiviilhagi omaks (I kd lk 61).
25.Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, siis kohus rahuldab hagi. TsMS § 652 lg 7 kohaselt esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses. Kuna apellatsioonis mingeid uusi faktilisi asjaolusid hagi kohta ei esitatud, siis eeltoodust lähtudes pole alust jätta hagi läbi vaatamata, nagu seda taotletakse.
26.Maakohus määras asitõendiks tunnistatud N.L riideesemed kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Miks selline otsustus tehti, seda ei ole põhjendatud.
27.Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt saab hävitamisele määrata ainult väärtusetu asja. N.L märgib, et talle kuuluvad dressipüksid ja kampsun on uued asjad ning ta ei ole nõus nende hävitamisega ja soovib neid tagasi saada. Ringkonnakohus leiab, et see taotlus kuulub KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel rahuldamisele, sest tegemist on asitõenditega, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud ning need tuleb omanikule tagastada. Seega tuleb maakohtu otsus asitõendite suhtes kohaldatud meetmetes osaliselt tühistada ning tagastada N.L-ile talle kuuluvad musta värvi spordipüksid PUMA ja trikotaažist dressipluus kapuutsiga Treningssenter Meldal (vt asitõendite toimik lk 48-49).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.